Siinkirjutaja on aastate kestel tekstide koostamise eel rännanud ajaloo rohtunud radadel ja jalutanud oleviku keerteedel. Rännakul olen noppinud tee kõrvalt ühte ja teist, leidnud kommentaaride umbrohust inspireerivaid uitmõtteid. Lisaks saanud muljeid arengust, millega paljud pole rahul.
Uusimate tähelepanekute hulka kuulub viimane Jüriöö ülestõusu tähistamine. Vabadusvõitlejate esindajatena süütasid Jüriöö pargis tule Edgar Savisaar, Ene Ergma ja Arnold Rüütel.
Vabadusvõitlejatest on siin korduvalt juttu olnud, viimati pikemalt artiklis ”Sõda surnutega” (01.09.2011). Nende tõeline tunnustamine võttis ja võtab veelgi aega. Esimene katse 2006. aastal luhtus, aga käesoleva aasta veebruaris võeti Riigikogus 71 poolthäälega vastu vastav seaduseelnõu, mille taga seisis 44 saadikut. Selle kohaselt pälvivad tunnustust need, kes tegutsesid Nõukogude Liidu või natsionaalsotsialistliku Saksamaa okupatsiooni aastatel Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel. See sõnastus mõjub aga liiga poliitkorrektsena. Selle kohaselt saab vabadusvõitlejate ring üsna laiaks, näiteks võivad ka paljud "Nõukogude korda seestpoolt õõnestanud" kompartei liikmed end vabadusvõitlejatena tunda ja esineda.
Moskvapoolne tõlgendus oli nagu ikka ühekülgne. Vene suursaadik Merzljakovi arvates kavatseti sellega anda vabadusevõitleja staatus Teises maailmasõjas NSV Liidu vastu võidelnuile – ta nimetas seda „pühaduseteotuseks ja lubamatuks“. Eelnõu vastuvõtmise poolt ei hääletanud Keskerakonna riigikogu fraktsiooni 26-st liikmest 18, kes nähtavasti kaldusid samas suunas. Lisaks loobusid hääletamast reformierakondlased Igor Gräzin, Tarmo Leinatamm, Terje Trei ning Andrei Korobeinik. Sotside ja IRLi fraktsioonide istungil viibinud saadikutest hääletasid kõik eelnõu poolt.
Nähtavasti polnud kõigest eelnevast ülistuspropagandast hoolimata paljud keskerakondlased veel aru saanud, et üks tähtsamaid vabadusvõitlejaid on nende esimees. Ainult 8 keskerakondlast, nende hulgas Savisaare pinginaaber Aadu Must, olid selles veendunud ja hääletasid seaduseelnõu poolt.
Kedagi pole viimasel ajal nii tugevalt Eestile iseseisvuse tooja ja vabadusvõitlejana reklaamitud kui just Edgar Savisaart. Nädal enne 2011. aasta Riigikogu valimisi läks Tallinna TV-s eetrisse Toomas Lepa film ”Savisaar”. Käesoleva aasta aprillis näitas TV3 temast sama autori dokfilmi "Savisaar: hetked ja arvamused”.
Kas keskerakondlaste enamikule pole sellest isikukultusest hoolimata veel kohale jõudnud, et nende esimees pälvib mainitud seaduse kohaselt tunnustust vabadusvõitlejana? Jüriöö tule süütamine peaks neid edasi aitama? Võib-olla pole nad siiski kaotanud võimet loogiliseks mõtlemiseks? Pole ju kerge siduda vabadusvõitlust nende soosimisega, kes põhiliselt olid ja veelgi on Eesti tõelise vabaduse vastu. Lisaks sooviga anda kodakondsus kõigile kolonistidele ja sellega rajada teed vene keele riigikeeleks kuulutamisele, mis ei soosi eesti keele tulevikku.
See viib mõtted tagasi 1940. aasta juuni riigipöörde juurde, mille teostasid ka ”vabadusvõitlejad”, kes ”sõbraliku vennasrahva” toel vabastasid Eesti ”kapitalismi ikkest”. Kui mõni julges arvata, et tegelikult vabastati vabadusest, et iseseisvus oli kaotatud või vähemalt kadumas, ähvardati sellise pahatahtliku laimu levitajaid karmi karistusega. Ja kui nukuvalitsuse esindajad palusid alandlikult vastuvõttu N. Liidu kaitsva tiiva alla, väideti, et alles siis oli Eesti tõeliselt vaba! Seda ”tõelist vabadust” said paljud eestlased ”nautida” Siberi surmalaagrites ja orjatööl. Neid asendati ”vabastajate” esindajatega. Pärast Eesti taasvabanemist lahkus võõras sõjavägi ja ametkond, jättes kohale arvuka tsiviilgarnisoni, kelle mõju eriti Ida-Virumaal ja Tallinnas pole just väike ja mõttelaad eriti muutunud. Paljudel on küll keha Eestis, aga süda Moskvas. Eestlastel on ainult see väike Läänemere-äärne maalapike, millel nad seni on üle elanud mitmed vallutajad. Ent ainult viimased on nii arvukalt ja tugevalt kanda kinnitanud, et see tumestab eestlaste tulevikku.
Aeg annab arutust. Praeguste võimukandjate hulgas on veel sovetiaja tegude ja kogemustega tegelasi, kes on siiski viisakamad ja ei taotle vabadusvõitleja au. Kõige selle taga oli põhiliselt soov anda tunnustust neile, kes võitlesid vaba Eesti taastamissooviga süda-mes 1941. ja 1944. aastal otseselt ja hiljem metsavendadena. Neist oli palju juttu pärast taasvabanemist, nagu ka Gulagi vangidest, kes on vahepeal vajunud unustuse hõlma ja asendunud poliitikutega. Ei käi aga ükski poliitik, eriti mitte Jüriöö tule süütajad, Sinimägede lahinguid meenutamas – pigem vabandamas.
Tõelistele vabadusvõitlejatele pole ka vaja mingit silmakirjalikku kaksitimõistetavat tunnustust, sest nende panus räägib enda eest. Ajaloo käsitlemisel on kahjuks tugev tendents mitte lähtuda mineviku faktidest, vaid neid kohandada oleviku tingimustele ja nõuetele.
Vello Helk