Marksistlik briti ajaloolane Eric Hobsbawn (sünd. 1917) andis 1994. aastal välja mahuka teose “The Age of Extremes: The Short Twentieth Century, 1914-1991” (640 lk.). Ilmus eesti keeles 2002. aastal tiitliga “Äärmuste ajastu. Lühike 20. sajand. 1914 – 1991” (kirjastus Varrak, tõlkijad Marek Laane ja Kaja Tael). Seda retsenseeris nädalalehes Sirp Kaido Jaanson, kes väljendas oma hoiaku lähtekohta juba pealkirjas: ”Tõlkimine kui haltuura” (24.04.2003). Ta leidis sisust rea vigu ja kritiseeris ka tõlget. Kaja Tael püüdis samas seletada ja õigustada. Kuna Kaido Jaanson lõpetas lugemise 105. leheküljel, pole seda teost korralikult retsenseeritud. See oleks aga hädavajalik, sest kuigi Hobsbawn on osaliselt revideerinud oma varemaid vaateid kokkuvarisenud kommunistlikest eksperimentidest, ka Nõukogude Liidust, on ta jätkuvalt tulihingeline marksist.
Ta hoiab kangekaelselt kinni oma marksistlikest lootustest ja ootustest, et kapitalistlikus ühiskonnas on vältimatu revolutsioon. Arvab nagu Marx, et kapitalism variseb kokku, mitte automaatselt, vaid sihikindla revolutsioonilise panusega. Mõlemad juhivad siiski tähelepanu riisikole, et töölisklass võib kaotada, millele järgneks ühine ruineerimine.
See on eriti ilmne tema viimases, 2011. aastal publitseeritud teoses “How to Change the World. Tales of Marx and Marxism”. On vist asjatu oodata, et 94-aastane loobuks oma illusioonidest. 2002. aastal publitseeritud mälestustes möönab ta, et unistus 1917. aasta oktoobrirevolutsioonist on temas veel elav. Kui juhiti tema tähelepanu 20. sajandi verisele kommunismi ajaloole, ütleb ta, et mida Stalin tegi, see oli Venemaa probleem, Hitler ähvardas aga oma hirmutegudega kogu maailma. Nende riikide kohta, kes okupeeriti või langesid Nõukogude Liidu mõju alla seoses Teise maailmsõjaga, kons-tateerib ta ainult, et see tõi komparteid võimule, nende pärastsõjaaegne poliitika pole meie asi. Tema mälestusi “Interesting Times” retsenseerides nimetab David Evanier teda "Stalin's cheerleader", kuna teda ei huvita Gulag, näidisprotsessid, tor-tuur ega miljonite mõrvamine (The Weekly Standard 15.09.2003).
Kahjuks jäi Kaido Jaansoni katse Hobsbawni raamatut retsenseerida puudulikuks, takerdus tõlkevigade ja eksituste taha. Kuna Hobsbawn on Läänes üsna tuntud ja eriti vasakpoolsete ajaloolaste poolt taevani kiidetud, vääriks tema teose tõlge ka paremat autori tausta tutvustust. Taani keeles ilmus see teos juba 1997. aastal ja sai laiahaardelisema analüüsi objektiks. Lahkuminevate arvamiste kõrval märgati mõnda tähelepanekut, mida loeti üsna tabavaks. Näiteks kirjutab Hobsbawn, et 20. sajandi lõpul kasvas suur osa noori mehi ja naisi üles permanentses olevikus, ilma mingi orgaanilise seoseta ühise minevikuga. Ta tõi näiteks ühe üliõpilase, kes küsis: kas Teine maailmasõda tähendab, et oli ka Esimene maailmasõda? See oli loomulikult Hobsbawnile üllatav, sest kas võib tema loengutest järeldada, et eksisteeris kunagi keegi Marx?
Sama tendents jätkub ka 21. sajandil. Tuleb lähtuda olevikust ja unustada minevik. Kes julgevad veel seda meenutada, suurelt osalt oma kogemuste ja kannatuste põhjal, on venelaste arvates fašistid, paljude mitte ainult nooremate kaasmaalaste hinnangu kohaselt paremäärmuslased või marurahvuslased. Osa eestlasi siiski imestab, et hoolimata sellest, kui palju venelasi hukkus KGB piinakambrites, Gulagis ja sõdades – kordi rohkem kui eestlasi, keelduvad nad seda meenutamast, pannes seda koguni pahaks. Kummardavad ikka sama süsteemi ja eks ole praegunegi selle otsene järeltulija.
On ka eestlasi, kes eelistaksid piirdumist olevikuga ja vaikimist minevikust. Kaudseks näiteks on tegevtoimetaja Alo Rauna arvamus 9. mai Postimehes. Euroopa päeva puhul olid Tallinnas mõned heisanud sini-must-valge – ta oli päris mures, võis haavata venelasi! Kas sellel päeval tohib heisata ainult punaplagusid?
Aegamööda kaovad kannatajad ja tunnistajad. Nii muutuvad ka kohutavad elamused teoreetiliseks diskussiooniobjektiks. Juba praegu väheneb arusaam, ohvrite üle võib koguni heita nalja. Näiteks kirjutab Andrus Kivirähk pronksmehe eemaldamise aastapäeva artiklis ”Igihaljas sõda” (EPL 12.05.): ”Eks tegelikult on ju ka eestlaste hulgas inimesi, kelle jaoks Teisel maailmasõjal on siiani ebaloomulikult suur tähtsus. Sõber Mart Juur on neid kirjeldanud kui karvaste ninasõõrmetega vanamehi, kelle koduselt raamaturiiulilt ei tohi mingi hinna eest puududa Goebbelsi elulugu ja Rommeli mälestused. Ka see on omalaadne sekt ja neid häiribki pronkssõduri juures toimuv kõige rohkem, nagu fanaatiline pastor ei suuda ilma raevuta silmitseda koraani. Uskmatute asi on aga peale passida, et ta seda põlema ei pistaks ja niimoodi püha sõda ei vallandaks.”
Vello Helk
