Aasta algul oli juttu ühe noorkommunisti eduteest Eesti Vabariigis (26. jaanuaril 2012). Erakõrgkooli Estonian Business School’i rektori asetäitjaks sai professor Arno Almann. Meenutasin tema karjääriteed ENSV-s, kus ta oli aastaid nomenklatuuri tipus, juhtis komsomoli ja tõusis EKP Keskkomitee liikmeks. Eesti vabanemine ja kompartei kadumine ei tõkestanud karjääri jätkamist, eriti tugev on tal side enda vana soosija Arnold Rüütliga, kelle nõunikuks ta sai veel 2007. aastal. See kõik päädis väärtusliku punktiga. 8. juunil võis lugeda ajakirjanduses, et ta valiti EBS-i rektoriks. Viieks aastaks, nii võib ta 67-aastaselt rahulikult erru minna ja vaadata tagasi oma karjääriteele kahe teineteisele vastupidise süsteemi teenistuses.
Kommentaarides meenutatakse korduvalt tema minevikku, küsitakse irooniliselt, kas pole tema õppeasutus pigem Estonian Bolshevik School? Seda küll mitte, sest võib olla tegemist üsna asjaliku õppejõuga. Ilmselt on ta Eesti Vabariigile ka lojaalne, vähemalt järgmise pööranguni? Üks kommentaator leiab, et nagunii on paljud tänased liidrid ja poliitikud tagurpidi kommunistid – teevad kõiki asju täpselt sama moodi kui enne, ainult selle vahega, et tagurpidi järjekorras. Ega endiseid kommuniste pole mõtet ka ülearu kritiseerida, sest see on teatud kategooria inimesi, kes on iga riigikorra ajal tüüri juures. Paljud Eesti tänastest parteibroileritest oleksid teistes oludes ka ustavad NLKP liikmed. Hetkel on lihtsalt teine aeg ja teised valikud. Almann võib ju olla hea spetsialist-ekspert, aga noore põlvkonna kasvatajaks ei tohiks ta juba eetilistel kaalutlustel ise hakata. Lipsuvahetajate puhul on vaevalt tegemist aatemeestega. Samaväärne "hindamatute juhiomaduste ja kogemustepagasi kaasamine" ei aidanud tema kolleege Hitlerjugendis.
Huvitaval kombel on natuke nimeparalleele viimase Hitlerjugendi juhiga – initsiaalid ja lõpuosa „mann“ on samad. Arthur Axmann (1913-1996) oli 27-aastane, kui ta 1940 asendas Baldur von Schirachi. Almann jõudis komsomoli tippu alles 34-aastaselt. Selle eest oli tema väljaõpe põhjalikum ja täielikum, päädis 1987-1989 Ühiskonnateaduste Akadeemias perestroika-aegses Moskvas, kust ta tuli tagasi Arnold Rüütli hõlma alla.
Axmann ei saanud aga karjääri nii sujuvalt jätkata. Oli viimseni tihedalt seotud Hitleriga ja pidi Nürnbergis oma tegevuse üle aru andma. Ta juhatas sõja lõpul Berliini kaitsel mobiliseeritud Hitlerjugendi poisse, aga keeldus kasutamast tüdrukuid. Ta põhjendas seda: kuna naised toovad elu, ei tohi nad seda võtta. Kas Allmann oleks samal kombel julgenud keelduda? Axmann pääses suhteliselt kergelt, mõisteti 1949. aastal kui „major offender“ (suur kurjategija) kolmeks aastaks ja kolmeks kuuks vangi. Tema eelkäija Baldur von Schirach sai 20 aastat. 1958. aastal konfiskeeris Berliini denatsifitseerimiskohus Axmannilt 35 000 marka, üle poole tema varast. Talle pandi süüks saksa nooruse indoktrineerimist natsionaalsotsialismiga kuni Kolmanda Riigi lõpuni. Seejuures leiti, et ta oli nats mitte madalatest motiividest, vaid sisemisest veendumusest.
Eestis loomulikult ei pandud sovetiaja nooruse indoktrineerimist eriti pahaks, seda võis jätkata muutunud olude ja uute tõdede taustal. Selleks oli ja on veelgi vaja teatud andekust. Axmann ei saanud seda kasutada, aga ta sai üsna hästi hakkama äri alal, ega vanad kontaktid polnud kõik kadunud – vana arm elab kaua edasi hoolimata määrdunud mainest. Eks see olnud ka mitme eesti kommunisti päästerõngas, mille haaramine õnnestus hästi vanade tuttavate abiga. Nii sahkerdati ja mahkerdati edasi. Tihti on neil eluloos kuni taasvabanemiseni paarilauseline üldsõnaline teave nende tegemistest ENSV ajal.
Georg Orwelli peateoses „1984“ on peategelase ülesandeks hävitada riigipabereid. Kui ta leiab dokumente, mis võivad meenutada koda-nikele, kuidas oli elu varem, kuuluvad need hävitamisele. Kodanikud ei tohi teada midagi sellest, mida pole neil lubatud arvata. Riigi juht-konna ülesandeks on selle eest hoolitseda, et minevik ilustatakse ajakohase pildiga olevikust. Kokkuvõtlikult: kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku, kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku. Need tendentsid on ilmsed isegi mõnes tänapäeva demokraatias, milles võimu saavutanud püüavad seda iga hinna eest säilitada. Kõige rohkem rõõmustavad võimu saavutamise üle tihti just need, kes on kõige sobimatud selle jaoks. Nende ennast täis olevate iseteadvus kasvab kiiremini kui nõgesed ja võililled kevadel.
Ei tohi ka unustada, et maailm on hädaohtlik koht elamiseks, mille halbade inimeste tõttu, vaid kuna head inimesed ei tee midagi selle vältimiseks (Albert Einstein).
Vello Helk
