Mõni aeg tagasi, 20 juunil, jõudsime suve haripunktini. New Yorgis seisab siis keskpäevane päike 73º kõrgusel, Los Angeles’is 80º, Miamis koguni 89º – praktiliselt peakohal. Inimese vari on kahanenud tumedaks laiguks otse jalgade ümber. Tallinnas ja Stockholmis on päikese suurim kõrgus küll vaid 54º, kuid selle vastutasuks naudivad põhjamaad kauneid, valgeid öid. Kui New Yorgis on suvisel pööripäeval päeva pikkuseks 14 h 47 m, siis Tallinnas näete päikest 3½ tundi enam. Teame ju hästi, kuidas Eestis pööripäeva keskööl Hämarik Koitu suudleb.
Aga, kas suve haripunktiks pole ikkagi juuli lõpp ja augusti algus? Jah, populaarses mõttes küll, sest kliima – soojus ning seega suvemõnud – on päikesest umbes kuu aega taga. Eks ole talvel sama lugu, sest suurim pakane esineb mitte 21. detsembril, vaid hoopis jaanuari lõpus.
Siiski, nagu teame, on 20. juunil eriline tähendus – päike siit peale enam kõrgemale ei tõuse, vaid hakkab vajuma ehk Lydia Koidula tuntud sõnade järgi: “Salaja sammumas sügise…” Mõnda aega pole seda praktiliselt märgata, kuid tasapisi hakkab laeaknast põrandale langev päikeselaik seina poole nihkuma… See looduse igavene ringkäik, ehkki arusaadav, sunnib sügavamalt järele mõtlema. Eks ole ta kell, mis mõõdab ka inimese ajaliselt piiratud elu. Nooruses, kus unistatakse täiseast ja eneseteostusest, on aja vool midagi positiivset, mis viib nende eesmärkide poole.
Ometi on ka inimese elul haripunkt, tema 20. juuni. See asub kusagil 30-te eluaastate piirimaal. Teda aga vaevu märgatakse, sest täistuul on tiibade all ja lend sihtide ning unistuste suunas kulgeb veel täies hoos – kuldne juuli lõpp ja augusti algus tervitavad alles ees. Aga veel aastakümme edasi kerkivad teadvusse Rooma luuletaja Horatiuse (65 – 8 e. Kr.) sõnad: “Carpe diem – kasuta päeva!” Selles pole midagi ähvardavat, küll aga manitsus, et aeg on lõplikus perspektiivis piiratud. Ehkki aega võib veel rohkelt ees olla, pole siiski mõtet teda raisata. Ma ei mõtle seda mingi “elutarga” norutamisena. Seepärast lisan ühe humoorika loo.
Aastal 1960 otsustas Eesti Üliõpilaste Seltsi USA Koondus soetada endale korteri New Yorgis. Sobivad ruumid leiti kesklinnas 35. tänaval. Sisustuseks annetas üks laua, teine toolid, kolmas riiuli või kapi jne. Mina ehitasin värvilise EÜS-i vapi. Kui tulin korterisse vappi seinale kinnitama, askeldasid seal paar meest kingitud vaiba põrandale laotamisega. Teatavasti seisab EÜS-i vapil muu hulgas lahtine raamat, millel sõnad “CARPE DIEM”. Üks meestest küsis, et mida need sõnad tähendavad? Enne kui sain talle vastata, hüüdis teine: “Need tähendavad, et ära sülita vaiba peale!” Inglise keeles on “vaip” ju “carpet”!
Kui nüüd “sülitama” asemel tarvitada paremat väljendit, siis olemegi küsimuse tuuma juures: ehkki haripunkt on seljataga, on veel palju positiivset ees, eeldusel, et aega teadlikult ja võimalikult suure kasuteguriga kasutame.
Soovin lugejaile mõnusat suvepuhkust!
Raul Pettai
