See oli 1954. aasta suvel, kui olin ühe 97-jalase kuunari meeskonnas. Kodusadamaks oli Miami ja meie suviseks tegevuseks oli reisigruppide viimine ühe- kuni kahenädalastele reisidele Kariibi mere saartele, nn. “charter cruises”. Üks pikemaid reise oli neljanädalane, kus olid reisijateks kaksteist üliõpilast. Nende vanemad oli rikkad inimesed, kes tahtsid saada kuu aega puhkust oma lastest ja mis saab olla parem, kui saata nad merele.
Viibisime sadamas paar-kolm päeva, et võtta vastu reisijaid, juhatada nad nendele ettenähtud kohtadele, võtta peale küllaldaselt provianti, vett ja abimootorile vajalikku diiselkütust.
Õpilaste hulgas oli üks 18-aastane ärahellitatud tüdruk, kes korduvalt rääkis “tavalistest” inimestest. Jättis mulje, et ta arvas omasuguseid tavainimestest paremateks. Selline tema nina püsti käitumine häiris mind tugevasti ja ma otsustasin tüdrukut veidi “taltsutada”.
Tavalisemat inimest kui vaene meremees pole olemaski. Minu riidevarustus koosnes ühest paarist pikkadest ja kahest paarist lühikestest pükstest, kahest päevasärgist, paarist soki-paarist ning kingadest. Kuna laevas ja samuti ka kaldal käisin palja jalu, siis kingad ei kulunud. Minu palgaks oli $55 kuus.
Tüdruk suitsetas Pall Mall sigarette, mis olid tol ajal ilma filtriteta. Mul tuli üks idee! Miamis sadama lähedal oli nn. “trikkide” pood, kust sai igasuguseid naljategemise värke osta. Ostsin karbi sigarettide “pomme”. Need ei olnud sellised, nagu nüüdsel ajal on saadaval ja teevad ainult õrna pliksu. Need olid “tõelised pommid”, mida sai peita sigarettide sisse. Jäin ootama sobivat juhust.
Meie esimene peatus oli Kuubal, Havanna sadamas. Oli Batista diktatuur ja teda tülitas keegi Castro-nimeline sell, kes kasvatas salaarmeed mägedes ja vahetevahel tülitas Batista miilitsaid mõne ründeretkega. Kui lähenesime Kuubale, siis sõjaväe lennuk tiirutas meie pea kohal ja piirivalve paat tõi pardale karja relvastatud sõdureid, et kindlaks teha kas oleme ikka tavalised turistid, mitte salakaubavedajad. Kuna suur Ameerika purjekas oli haruldane külaline, paigutati meid Kuningliku Havanna jahtklubi kai äärde. Jõudsime kohale laupäeval ja meid võeti vastu aukülalistena.
Jahtklubi liikmeteks olid peamiselt suhkru- ja tubakaistanduste omanikud ning nende pered, külalised ja välismaa ärimehed. Istanduste omanikud elasid suurtes mõisataolistes elamutes. Teiste kuulsate külaliste raha ootamas, kelleks olid ka kuulsad Hollywoodi näitlejad või rikkad ärimehed, olid superluks hotellid ja kasiinod koos kõikvõimalike peibutistega. Õhtupoole sättisime endid valmis maaleminekuks. Minu valge särk oli küll veidi servadest narmendava krae ja varrukatega ning püksidki olid väljanägemiselt “kasutatud”, sest merel “pesin” oma riideid nööri otsas paadi järgi slepis lohistades ja “triikisin” neid madratsi all. Aga riided olid igati puhtad ja tavalise meremehe kohta nägid välja piisavalt viisakad.
Nagu helde taevaisa poolt mulle kingituseks, läks tüdruk alt midagi otsima ja jättis oma sigaretipaki luugi peale. Terve tee Kuubasse kandsin seda väkest “paukude” karpi taskus soodsat juhust ootamas ja seal see nüüd oligi. Sigarettide pakend oli juba lahti tehtud. Tõmbasin kähku paar tükki välja ja toppisin ühe paugutaja kummastki otsast sisse nii sügavale, et midagi kahtlast ei paistnud, ja et ükskõik kummast otsast ta sigareti süütab, pauk tuleb ikkagi.
Sadama suul oli suur Morro-nimeline loss (Morro Castle). Igal õhtul lasti sealt kell kaheksa vägev kahuripauk ja sel ajal oli igasugune liiklus sadamas keelatud.
Astusime baari, mis oli tõepoolest “kuninglikult” sisustatud. Seina ääres oli üks sigarit suitsetav habemik sell istet võtnud ja tema juurde astusid juttu puhuma mõned “targemad” tegelased. Kuulsin, et oli mingi Hemingway-nimeline kirjanik. Teised vähem haritud, mina nende hulgas, sättisime end sisse tumepunase nahaga kaetud baaripukkidele. Kes tellis õlut, kes rummi, kes mida tahes. Varsti olid igal klaasid ees, aeti juttu või oldi oma mõtetega. Kostis tavaline pool-vaikne jutusumin. Kuna oli laupäeva õhtu, oli kohale tulnud hulk Havanna kõrgseltskonda pidulikus õhturiietuses.
Baarimehe selja taga hakkas seinakella suur seier tasapisi lähenema kaheksale ja minut enne kaheksat võttis tüdruk pakist sigareti, kopu-tas mõlemat otsa pidi vastu pöidlaküünt, et tubakat rohkem kokku tampida ja ühtlasi vihjata, et soovib süüdet. Olin ärevil kui jahikoer lindu passides, ei hinganudki! Üks galantne noormees tema kõrval pakkus tuld ja sel momendil kostis sadama poolt vägev kahuri BUUM ning hetk hiljem baari juurest vali PINGO. Baaris valitses momendiks vaikus. Kõik külastajad pöörasid pilgud meie poole. Tüdruku sigarett plahvatas jõuliselt poolest saadik narmasteks, paisates tubakapuru üle baarileti tüdruku pluusile ja isegi ta näole.
Tüdruk teadis, et keegi meist oli süüdlane ning pussitas igaühte jääkülma pilguga. Kui ta mind jääorgiga puuris, hoidsin oma sihverplaadi sama üllatunult tõsise kui teisedki ja peaaegu peeretasin, et mitte naerma pahvatada, kuigi viisakaid naeruturtsatusi oli kuulda. Ma ei mäleta, mida ta siis tegi, aga rohkem plahvatusi ei olnud. Ära pelga tavalist inimest, tema kättemaks on magus!
Keegi kaunitar istus üksinda baariistmel ja varsti läks üks julgem meie hulgast temaga vestlema. Ei pannud tähele, millal nad lahkusid, aga kui ööpimeduses laeva tagasi läksime, puudus ta meie kambast. Hommikul ilmus must limusiin laeva juurde, juht avas reisijale ukse ja välja astus irvitav noormees. Pardal rääkis ta uskumatut juttu oma öisest seiklusest. Õhtul oli tema baari sõbranna rääkinud, et tema juhiga limusiin ootavat väljas klubi eest ja kutsunud teda külla. Daam elanud mäeveerul asuvas merevaatega “mõisas”. Kohale jõudes olla peakokk ja teenijad neid juba oodanud ja peasöögisaalis laud külaliste vastuvõtuks juba kaetud. Neid toidetud ja joodetud jõuka rahva kohaselt.
Hommikul ärages olnud ta üksinda ja tema riided olnud värskelt pestud ja triigitud. Väljudes magamistoast, olnud teenija teda ootamas, juhatanud söögisaali, kus luksulikult kaetud laud ühele ootas.Tema öökaaslast polevat näha olnud. Oma üllatuseks oli ta taskust leidnud sada peesot. Tol ajal oli üks peeso võrdne umbes ühe dollariga. Kadedalt kuulasime tema juttu.
Selle päeva veetsime oma turistidega ja järgmisel hommikul hõivasime otsad kurssiga Nassau peale, kus meid ootasid uued seiklused.
Indrek Lepson
