Vahest mäletab lugeja mu samanimelisi artikleid aastaid tagasi. Kuna ajas ja ruumis leidub ikka huvitavat, siis lisan veel mõned lood.
Õnnelik õnnetus
Mu lapsepõlves, 1933-38, veetsime suved Tapal, vanavanemate kodus. Need olid kaunid ja muretud ajad. Kui ilm vähegi lubas, istusime Valgejõe kaldal, kus oli tore mängida ja jões ujuda. Ühel õhtupoolikul läksime koju läbi soise metsa. Astusime hanereas mööda kitsast rada, isa-ema ees, siis mina ja viimasena vanaema.
Äkitselt tundsin ja nägin kuidas mu jala ümber suur, kirju seljaga rästik ägedalt peksles. Isa ja ema olid ussist märkamatult möödunud, kuid imekombel astusin mina talle kannaga otse pea peale. Õnneks tardusin kohale, surudes jalaga ussi pead vastu maad. Alles vanaema hüüatuse peale hüppasin ma kõrvale. Vaene rästik oli aga küllalt muljuda saanud ja kadus välkkiirelt mätta alla peitu. Teatavasti on rästik väga mürgine ja asi oleks võinud kurvalt lõppeda kui madu oleks saanud hambad mulle säärde lüüa. Pääsesin üle noatera.
Pildid Petserist ja kindral Laidonerist
1939. aasta suve veetsime Petseri külje all, Mõlnikovo külas. Selle üks talunik (nimi, Kisseljev, on tänini meeles!), oli ehitanud väikese suvemaja, mida mu isa suveks üüris. Mõlnikovo oli puht vene küla ja nii saime kaasa teha venelaste traditsioonilist vabaõhupidu – guljanje. Päeval ja ööl voogas lõõtspilli helidel tantsiv rahvahulk edasi-tagasi ühest küla otsast teise. See oli alles tore trall! Et sealjuures viin ja eriliselt kange õlu vabalt voolasid, ei vaja rõhutamist. Paljudele venelastele polnud tavalisest riigiviinast küllalt, vaid nad eelistasid toidusoojendajate jaoks müüdavat põletispiiritust, populaarse nimega “denaturka”. See oli aga mürgine ning Petseri venelastele teda ei müüdud, sest oli teada milleks nad vedelikku tarvitasid. Ja nii tulid siis küla vanamehed mu isa juurde ja palusid härdalt, et kas saaks “õige natuke” denaturkat… Eks isa vahel väikese klaasitäie andiski, sest selline kogus ei teinud denaturkaga harjunud külameestele midagi.
Petseris asub kauni ürgoru põhjas ja nõlvadel ajalooline vene klooster. Mäletan kuidas me ühe munga saatel käisime ta hooned ja pühapaigad risti-pikuti läbi, kaasa arvatud liivakivi sisse uuristatud keskaegsed katakombid. Klooster on väga vaatamisväärne paik. Samal suvel, 1939, külastas Petserit kindral J. Laidoner, keda kutsuti aukülalisena kloostrisse. Seisime kloostri peavärava juures kui Laidoner meist möödus ning kloostri peahoone suunas astus. Meenub tema sirge kuju ja värvides kindralimunder.
Olgu aga mainitud, et peaväravast alla orgu viiva tee nimi on Veretee. Nimelt külastas kloostrit 16. sajandil Vene tsaar Ivan IV (“Ivan Julm”). Kui ta väravasse saabus, läks talle kombekohaselt vastu kloostriülem. Mingil põhjusel aga haaras Ivan mõõga ja tappis kloostriülema. Tõstis siis verise laiba rahulikult selga ja sammus sellega teed mööda alla. Võiks öelda, et see oli sümboolne Laidoneri saatusele neli sajandit hiljem.
Mälestus Jaan Tõnissonist
Mu lapsepõlvekodu Tartus asus Kuperjanovi ja Kastani tänavate ristumiskohal. Siin elasin kaasa kurvale sündmusele. Nimelt mõrvati 1939. aasta oktoobris endise riigivanema ja tuntud riigitegelase Jaan Tõnissoni poeg Ilmar. Selle veretöö teostas Ilmari abikaasa, koduse tüli tagajärjel. Kuna Jaan Tõnisson elas meie lähedal, J. Tõnissoni ja A. Haava tänavate nurgal, siis ligines matuserong sealtpoolt ning meist möödudes siirdus ta südalinna suunas. Ikka on meeles hallipäise Jaan Tõnissoni kuju kui ta sirgelt ja pea püsti sammus kirstu taga.
President Konstantin Päts Tartus
Tartu uue “Vanemuise” teatrihoone avamine toimus 1939. aasta sügisel. Selles osales ka president Konstantin Päts. Tema saabumine Tartusse oli korraldatud suure pidulikkusega. Koolilapsed (olin siis algkooli 4. klassis) rivistati spaleeri kõikidel tänavatel millest presidendi auto läbi sõitis. Päts saabus Tallinnast rongiga ja sõitis raudteejaamast “Vanemuise” juurde siira-viira läbi linna. Minu kool oli asetatud Vanemuise tänava kahele küljele, seisime peaaegu teatrihoone sissesõidu juures. Igale õpilasele oli antud käsk osta suurem lillekimp, mida pidime presidendi auto ette loopima, ise sealjuures valjult “hurraa!” hüüdes (!). Ilm juhtus olema päikeseline ja ootamine polnud paha.
Viimaks kuulsime südalinna poolt kõva karjumist ja hetk hiljem ilmus nurga tagant presidendi auto, mis pöördus ülesmäge ja ligines kiirelt. Ta ette, autorataste alla, sadasid nüüd kahelt poolt värvilised lillekimbud. Minagi tegin käsu kohaselt – viskasin lilled auto ette ja hurraatasin kõva häälega.
Sellest isamaalikust demonstratsioonist jäi aga pettumus, mida mainiti ka avalikkuses. Nimelt ei reageerinud presidendi autos olijad vähimalgi määral koolilaste tervitustele! Auto liikus kiirelt, aknad olid suletud ja me ei saanud isegi näha, kes autos istusid. Kahju…
President Gerald Ford Concordis
Kui juba riigimeestest on juttu, olgu lisatud lugu USA presidendist Gerald Ford’ist. Elasin 70-l aastatel Sud-bury’s, Massachusetts, ja kuna olin Ameerika ajaloost huvitatud, ühinesin grupiga “Sudbury Ancient Fyfe and Drum Corps”. Mina mängisin fife’i, mis on flöödisarnane, eriliselt kileda häälega puhkpill. Korpuse sisseastumiseksamiks pidin oskama peast mängida 50 lugu! Esinesime/marssisime pidupäevadel ja kontsertidel 18. sajandi riietuses ja mängisime trummipõrina saatel vanaaegseid laule.
Kui 1975. aasta aprillis möödus 200 aastat Lexingtonis ja Concordis toimunud lahingust inglaste ja ameeriklaste vahel, korraldati Concordi ajaloolise silla juures suurem pidustus, millest võttis osa ka USA president Gerald Ford. Meie oma ajaloolistes rüüdes olime rivistatud silla juurde viiva jalgtee äärde. President Ford astus otse meie eest mööda ning tervitas meid käeviipega. Temaga kaasas oli arusaadavalt Secret Service kaitsemeeskond, sest rahvast oli murruna. Otse minu ees seisis liikumatult üks erariides, naissoost valvur – kena neiu. Ta pilk oli aga ülima valvsusega suunatud üle meie peade, tagapool voogavale rahvamassile. Kaaslane mu kõrval sosistas: “My God, she must have eaten barbed wire for breakfast…” Mulle tundus ka, et pole soovitav vale liigutust teha. Sellest hoolimata jäi president Ford’i sõbralik ja vaba olemine püsivalt meelde.
Lõpuks veidi huumorit
Inimese keel võib kaunilt laulda ja ülevaid sõnu väljendada. Vahel aga läheb tal viltu. Meenub kellegi riigitegelase juubeliaktus 30-te aastate lõpus, mida Tallinna raadios üle kanti. Pikemat tervituskõnet lõpetades hõikas peakõneleja, sõnu eriliselt rõhutades: “… ja nüüd soovin ma lugupeetud juubilarile südamest jõugemata raudu!!” ???? Mõeldud oli muidugi “raugemata jõudu”…
Raul Pettai
