Kanadas suvitades kuulsin ikka aeg-ajalt, kuis eestlased teisel pool suurvett ironiseerisid: "Meil oli ka kuumalaine: kaks päeva 18 kraadi." Või siis, et "Nädalavahetusel lubati siingi 30 kraadi, 15 laupäeval ja 15 pühapäeval." Oleme nüüd ise otsaga Eestis ja see pole liialdus. On südasuvi ja soojem, mida viimase pooleteise nädala jooksul meile siin tunda on antud on vaevuke 21 kraadi. Aga meist põhjapool elab veel oi palju rahvast, kuidas siis Soomes veel suvitatakse?
Tegelikult on siinse haljendava looduse üle siiralt hea meel, sest ka igalühel neist nädalapäevist, mil oleme taas isademaal, on kasvõi natukene vihma ka sadanud. Lapsed tahavad muudkui kannuga lilli kasta ja neile vastatakse, "Pole vaja, kastke mänguveega." Seevastu igahommikune rituaal minu ema aias Torontos oli vara-vara kõiki lontis kaaskodanikke leotada, enne kui palavad kiired neile laskusid.
Kollase muru kastmine osutus tõeliseks hasartspordiks. ("Sa haljendad taas! Ma suudan sind elustada!") Tegelikult oli see enesepett. Mingil hetkel tuleb ikkagi olukorraga leppida, põdemata eba-eestlasliku (justkui) korralageduse pärast.
Eestis on parasjagu kõike: päikest, vihma ja jahedat tuult. Mida siiani ei ole, on tõelist kontekütvat kuuma, mis veeauku sunnib. Ja seega on kahtlemata paljude eestlaste meelest antud suvi praeguseni kehvade killast. Nurisejatel kuluks ära väike reis Põhja-Ameerikasse, kus enamikest jääks järgi vaid aurav loik säriseval asfaldil. Kelle suvi siis kehvem näiks? Või kas sõnad suvi ja kehv iial kokku passivadki?
Kui Torontost väiksesse saare maakohta saabumine ei paku iseenesest piisavalt suurt elulaadi kontrasti, siis kliimaerinevus loob küll tunde, nagu oleksime täiesti erinevatel planeetidel. Kuulsin rääkivat, et mingi erinevus golfihoovuse käitumises on siinse jaheduse taga. Ei tea. Aga nüüd juba võiks kahe maakerapoole olukorrad ära vahetada küll. Ja et siis keegi enam nuriseda ei julgeks!
Tõtt-öelda ma uskusin, et ega see Eesti jahedus nii kaua kesta ei saa ja liigutasin napid suvekleidid Tallinnas suuremast kohvrist väiksemasse. "Sellepärast ei läinudki soojaks," ütles ämm. Kui tood kaasa kummikud, siis ju ei saja iial. Ma käitusin ülbelt ja jätsin vammused varna. Olgu. Hetkel istun õues trepil, sülearvuti kus mujal kui süles. Leinakased ehk õigemini arukased kohisevad kõrval (oleme Kaasiku talus) ja voodipesu tuuldub õunapuuvahelistel nööridel. Ei kiirteed, ei autotki. On jalgrattad, millega käisime naabertalus tädi Pilvi roosamannat söömas, millega sõtkusime erinevaid viljapäid korjama (meil oli projekt erinevaid viljasid lõpuks ometi ära tunda) ja millega jämedale rästikule peaaegu otsa kihutasime. Kalmistutel käisime, lausa KOLMEL ühe pealelõuna jooksul, hauapealseid liivaplatse korrapäraselt joonde riisumas. Tulemus on tegelikult jube sarnane jaapani aia ilumeelele ja stiilile…
Siin ei karda, et laps auto alla jääb, närvikõdi tekitab hoopis ulja (rumala) koera traktoriga võidujooks. Siin ei põigata korra Loblaws´i toidupoodi või Shoppers Drug Mart´i. "Kus kõik on?" saab vastuseks "Ätt on seenel ja Mamma maasikal". Naerma ajab. Kuni kaob viimane mälestus kunagisest tungivast vajadusest Loblaws´i beebiporgandite ja hummus´i (Lähis-Ida kikkerherne möksi) järgi sõita. Vajadusi annab ümberlülitada, näiteks värskele kartulile ja tillile. Ostukäruta saadaval.
Eile maa seest kisutud peetidest sõime täna hautist. Õhtul algab esimene mustasõstramoosi tegu. Kukeseened on juba vana uudis. Marineeritud, omas mahlas ja võis. 3 purki igal hommikul puupliidi tulel enne kui keegi muu veel ärkvel. Ühesõnaga Mamma teeb kõigile 3-0 ära.
See ei ole paradiis. Siin, keskmises Eesti maakohas juuakse salaja õlut, laenatakse raha, (et juua salaja õlut), peetakse viha (ka laenatud raha pärast), räägitakse taga ja ahastatakse, muretsetakse või lüüakse käega üleliia. Ka elamine vähese rahaga paneb inimesi kohati väga veidralt ja Kanadaga võrreldes ennast(liig)salgavalt kokku hoidma. Samas sõidad rattaga mööda videvikulist kruusateed, koer kannul, kahel pool lainetavad odrapõllud, pääsukesed tiirutavad sädistades pea kohal ja mõtled, kas antud ilust ja rahust ei piisa, ei kõikidest raskusest üle olla?
Siis saabus minu kord eestlaslikult ahastada. Alles eile imestasin, miks Mamma niivõrd rängalt pidi ahastama selle üle, et Ätt oli sprotipurgist õli kogemata kaltsuvaibale kallanud. Nüüd tõi mu 5,5 aastane tütar metsajooksult mulle õie. Õigemini 21 õit – ühel ööviiuli varrel.Legendaarne öökuninganna (kahelehine käokeel), looduskaitse all olev orhidee, mille õite tugev magus lõhn on eriti hästi tuntav õhtul ja öösel. Esmakordselt nähtud, imetletud, pildistatud ja nüüd peale ahastust ja selgitusjuttu vaasi pistetud. Igaühel on oma kuuma-, külma- ja ahastuslävi. Ning õppetund. Paindlikku suvitamist kõigile!
Riina Kindlam,
Tallinn
