Tänavu mais ilmus Rootsis kaks väärtuslikku dokumentaalraamatut Raoul Wallenbergist, kes oli tegev juutide päästmisel 1944. aastal Budapestis ja vangistati sissetunginud Punaarmee poolt, ning viibis Moskvas Lubjanka vanglas, mida NSV Liit aastaid salgas.
Nii ajakirjanik Ingrid Carlbergi raamat “Siin on üks tuba ja ootab sind…” kui ka ajaloolase ja Rootsi tuntuima Venemaa-tundja Bengt Jangfeldtilt ilmunud “Raoul Wallenberg – üks elulugu”, toovad mõlemad esile mitmeid tõestusi tema saatuse kohta.
Peale seda kui tolleaegne Rootsi peaminister Tage Erlander 1956. aastal Moskva visiidil oli andnud üle tõendusmaterjale, mis sisaldasid välismaalastest vangis olnute tunnistusi, kes olid Lubjanka vanglas kohanud Wallenbergi, oli NSV Liit lõpuks 1957. aastal sunnitud tunnistama, et Wallenberg oli NSV Liidus vahi all ja suri 17. juulil 1947 südamerabandusse.
1944. a. algul loodi ameeriklaste poolt sõjapõgenike komitee (War Refugee Board – WRB) Euroopa juutide päästmiseks. Budapestis hakkas WRB ülesandel ja rahadega tegutsema R. Wallenberg. Seoses sellega nimetas Rootsi välisministeerium Wallenbergi 1944. a. suvel Budapesti Rootsi saatkonna sekretäriks, kel välisministeeriumi juhtnööride põhjal oli täita eriülesanne.
USA saatkonna atašee ja WRB esindaja Stockholmis oli Iver Olsen, kes tegi ka salajast koostööd tolleaegse Ameerika luureteenistuse OSSiga. 1944. a. alustas Olsen ka Baltikumi juutide päästmist, mis arenes baltlaste põgenemise toetamiseks.
WRB tegevus oli NSV Liidu luurel täielikult kaardistatud, mida tõestavad hiljem avastatud arhiivimaterlid. Rootsi välisministeeriumi arhiivimaterjalis osutatakse Nõukogude agendile Kutuzov-Tolstoile, kes oli Rootsi Budapesti saatkonnas tõlgiks, kui Wallenbergi äraandjale. Ingrid Carlberg kirjeldab veenvalt, kuidas paranoiline Nõukogude süsteem suhtus Wallenbergi ja tema tegevusse ning peab Wallenbergi veaks tema ühendusevõttu Punaarmeega. Mõni päev hiljem ta arreteeriti koos oma Ungari autojuhi Vilmos Langfelderiga. Ilmselt toimus arreteerimine Stalini otsesel käsul ja SMERS ülema Viktor Abakumovi heakskiidul, mis oli saadetud Punaarmee juhatajale Ungaris, Nikolai Bulganin’ile 17. jaanuaril 1945. Raamatus on toodud ka viiteid üksikasjalikele tõenditele, kuidas Rootsi välisministeerium käsitles Wallenbergi küsimust heitlikult ja ükskõikselt kuni oli hilja ja hülgas Wallenbergi nagu kõiki teisi kellel oli võimu ja võimalusi päästmisel kaasa lüüa.
Huvitavad on ka lõigud, mis käsitlevad NSV Liidu ja Rootsi esindajate läbirääkimisi, eriti 35,000 Rootsi põgenenud eestlaste suhtes. Nõukogude Liit viitas alati baltlaste NL kodakondsusele. Isegi Rootsi välisminister Östen Undern mainis seda, kuna Rootsi valitsus ei tunnustanud Baltimaade annekteerimist.
Mõlemad, nii 1944. aastal Nõukogude Liitu saadikuks määratud Staffan Söderblom kui 1945. a. välisministriks saanud Östen Unden arvasid, et NL-ga tuleb luua usalduslikud suhted. Need takerdusid Söderblomil balti põgenikke deporteerimise nõuete ja Wallenbergi saatuse loiu küsitluste taha. Carlberg viitab, et Rootsi välisministeeriumi arhiivi andmetel oli Söderblom saadikuna nõrk. Ta oli isiklikult veendnud Wallenbergi õnnetuse või röövlite ohvrina elu kaotamises, mida Nõukogude Välisameti esindaja Abramov on sõnasõnalt oma vestluste märkmetes tsiteerinud. Söderblomi soovil kohtus ta Moskvas Staliniga oma lahkumisviisidil 15. juunil 1946. Kuigi Stalin näis hästi teadlik olevat Wallenbergist, ei hakanud ta eitama Söderblomi veendumust. Ka Rootsi välisministeerium ei parandanud kordagi Söderblomi isiklikku veendumust; sisekoosolekute kokkuvõtetest selgub, et tulevikule mõeldes soovitati suuremat rõhku panna riikidevahelisele kaubandusele ja suhtuda reservatsioonidega Balti põgenike küsimusse, sest vägivaldne Baltimaade sõjaväelaste väljaandmine oli saanud laialdase kriitika osaliseks.
Rootsi välisministeeriumi saamatus ja passiivsus mõjutas Wallenbergi saatust ebasoovitavas suunas. Endine Rootsi suursaadik Örjan Berner nimetab raamatus, et Wallenberg mõrvati ja praegu ollakse veendunud, et Wallenberg tapeti Lubjanka vanglas millalgi juulis 1947. Refereeritud intervjuus ütleb välisminister Carl Bildt, et vastutav on Unden oma tegevusetuses. Miks venelased nii kaua valetasid? Selle kohta arvab Bildt, et venelased valetavad kõiges, isegi riik oli ehitatud valedele nii oma kodanike kui ümbritseva maailma suhtes.
Ingrid Carlbergi 700 leheküljeline raamat on ajaloolise teadusliku uurimistöö tulemus, kus on kasutatud seniteadmata või kasutamata arhiiviandmeid. Raamat kirjeldab suure vastutustundega ühe XX sajandi enim võluva inimese elukäiku, kes oma tegevusega muutus moraali hääleks ja inimlikuma maailma eeskujuks.
Bengt Jangfeldt’i raamat, “Raoul Wallenberg – üks elulugu” on hästi dokumenteeritud ja põhineb arhiivide, eriti Venemaa materjalide uurimistele tuues esile veenvaid andmeid tema kurvast saatusest. Kirjeldatud on Wallenbergi tegevus Budapestis, tema harukordne organisaatorivõime ja tihti ilmnenud jääkülm häbematus juutide päästmisel. Sensatsiooniline on tõik, et arreteerimisel leiti tema autost 15 kilogrammi kulda ja ehteid. Jangfeldt jagab seisukohta, et Wallenbergile sai saatuslikuks venelastega ühenduse võtmine, kuigi teda oli hoiatatud. Ta viitab sellele, et lõpuks Wallenberg muutus NSV Liidule koormaks, mis põhjustas tema mõrvamise. Jangfeldti järeldusel tapeti Wallenberg mürgisüstiga juulis 1947, mis paistab olevat tõenäoline. Venemaalt pärit materjalidest selgub, et Wallenbergi enesekindlus ja hulljulgus Budapestis oli venelaste silmis kahtlustäratav.
Joel Haukka
