20. augustil möödus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest 21 aastat. Eelmise Eesti Vabariigi produktina ja ajaloolasena on loomulik heita pilk tagasi alusmüürile ja mõõta selle ajalist tugevust. Sõjaeelses Eesti Vabariigis sai tähistada selle sünni aastapäeva täielikus vabaduses samuti 21 korda. 22. korral olid sees Nõukogude Liidu baasid, seega juba osaline okupatsioon.
Selle perioodiga seoses meenub hasart-kaardimäng kakskümmend üks, tuntud ka ”atskoo” nime all, milles võidab see, kes saab tõmmatud kaartidest kõige rohkem silmi, kuid mitte üle kahekümne ühe (inglise keeles „blackjack“). Eesti Vabariigil oli selles käes võit: 21 aastat eluaega. Sellest hoolimata sunniti ta tõmbama veel ühe kaardi, millega läks ta lõhki ja kaotas vabaduse.
Taasvabanenud Eesti Vabariik on jõudnud 21. eluaastani, mis peaks andma kindluse. Poliitiline alusmüür pole aga kuigi stabiilne. Kauaaegne võõrvõimu okupatsioon on jätnud sügavad jäljed. Likvideeriti ju enamik neist, kes lõid ja üles ehitasid Eesti Vabariigi. Vahepeal kinnitasid kanda vastaste esindajad, kes võib-olla tegid ka üht-teist eestlaste heaks, aga üldiselt olid kuulekad võõra süsteemi teenrid. Ei saa võrrelda neid eelmise vabariigi poliitikutega, kes ehitasid riiki üles vabaduses, nemad aga Moskva direktiivide kohaselt. Kui nende järeltulijad Eesti taasvabanemisel kasutasid demokraatlikke loosungeid, polnud neile selge sisu ega siht, sest nad olid üles kasvanud loosungitega kommunistliku tuleviku muusikaga. Seda oodates oli tähtis kindlustada positsooni.
On otsustav vahe varasema ja praeguse Eesti Vabariigi poliitikute tausta vahel. Eesti Vabariigi lõid enamikus tõelised patrioodid, kes ka võõrvõimu ajal selles suunas töötasid. Taastasid aga enamikus võõrvõimu kuulekad käsilased, osalt juunikommunistide järeltulijad. Ega vabadusvõitlejad või dissidendid peale üksiku erandi erilisi positsioone saanud. Nii on taas laiutamas suuresti kompartei nomenklatuuri noorem ja keskmine osa, kes on teinud karjääri kõikides suuremates parteides. Nad on üle võtnud lööklause: ”Ükskord me võidame niikuinii”, mida kasutas Heinz Valk septembris 1988 toimunud üritusel „Eestimaa laul“ ja korrati massiüritustel kogu taasiseseisvumise aja jooksul.
Sovetisüsteemi kilbiks oli julgeolek ja kaitsjaks miilitsad. See on osalt ka jätkunud. Tsaariaegsed urjadnikud ei mänginud varem sama tähtsat rolli kui praegu sovetiaegsed miilitsad. Neid kohtab igal pool. Mitte ainult Kapos ja jätkuvalt politseitööl, vaid ka poliitikas, isegi juhtkonnas (näiteks Jüri Pihl endine sotsiaaldemokraatide esimees) ja kohtunike hulgas (Valeri Lõõnik Harju Maakohtus). Nii jätkavad ka uue süsteemi kaitset, aga tihti vanade harjumustega. Sovetiajal oleks nad suuremalt osalt vaevalt saanud teha sama karjääri. See näitab ka, kui efektiivselt õnnestus nende endistel ülemustel likvideerida Eesti rahva paremikku.
Eesti poliitilist maastikku vaadeldes meenub kunagi loetud arvamus. Ei saa samal ajal olla aus, intelligentne ja kommunist. Kui oled intelligentne ja kommunist, pole sa aus. Kui oled intelligentne ja aus, pole sa kommunist. Kui oled aus ja kommunist, pole sa intelligentne.
Poliitilised parteid seisavad loosungite savijalgadel. Valijatel pole ka demokraatliku ühiskonna kogemusi. Mõnel vanemal on soovunelmaid nooruse Eesti Vabariigist, aga seda on õnnestunud vundamendini hävitada. Hävitajate järglased teevad agarat tööd selle mustamiseks, millega ju kaudselt saab õigustada nende eelkäijate pöördumist itta, Moskva inimvaenuliku süsteemi teenriteks. On ka uuritud ja kirjutatud palju eestlaste kannatustest soveti ajal. Tähistatakse ühte ja teist, aga rohkem verbaalselt-kombekohaselt. Meediat see palju ei huvita. Kui aga keegi kritiseerib kolhoosikorda, tabab teda terav kriitika, milles tõstetakse esile selle positiivseid külgi. Oli omal ajal ka pärisorje ja mõisamoonakaid, kellele ei meeldinud muutused.
Poliitikute eesmärk on enamasti mitte rahva, vaid raha teenimine. Et Riigikokku minnakse äri tegemiseks ja mõju kasutamiseks, tõestasid viimati IRL esindajad, kes vahendasid kahtlastele vene ärikatele elamislubasid. Seda pole vist partei programmis selgelt keelatud? Riigiametisse saanud asutavad tihti kohe mõne sihtasutuse või MTÜ, mis tegutseb samal alal ja saab suuri toetusi.
Suureks erinevuseks praeguse ja endise Eesti vahel on mitte ainult venekeelsete suur osakaal, vaid ka nende esindajate käitumine ja nõuded. Keskerakond esitleb end küll patriootilise parteina, aga toetub samas just venekeelsetele, toetades nende nõudmisi ja tõlgendusi. Ühinedes ühe vene parteiga pürivad ka sotsiaaldemokraadid seda teed võimule. Nii ähvardab jälle kaart, mis lõhub seekordse kahekümne ühe aasta pikkuse iseseisvuse. Eestil ja eestlastel on ajaloo kestel tulnud palju kannatada, aga ka olnud õnne. Jääb ainult loota selle jätkumisele, sest vaevalt suudab Eesti Vabariik kolmandat korda tõusta tuhast. Kõigest hoolimata lootusrikas õnnesoov selle tähtpäeva puhul!
Vello Helk
