Diktatuurides loetakse ohtlikeks vaenlasteks süsteemivastase iroonia ja satiiri kasutajaid, kuna neid on palju raskem elimineerida kui otseseid vastaseid. Sovetiajal levisid ”Armeenia raadio” uudised suust suhu ja naeruvääristasid süsteemi ninamehi ning nende tegemisi.
Naer seob võimsalt. Nalja kaudu saab eriti hästi tegelda tabuteemade ja muide tunnetega seotud teemadega ning saab ka norme kinnistada. Möödunud aegade naljadest ja lustakatest lauludest aru saada on kohati väga raske, aga on pärlid, mis toimivad ka väljaspool oma tekkekeskkonda.
Pärast taasiseisvumist pole poliitiline satiir olnud eriti kõrgetasemeline.
Ajalehed on katsetanud naljalisadega, mis tihtipeale jäävad kahvatuks. Tegelikult on naljakamad mõned kommentaatorid, kes võtavad Eesti Ekspressi naljalisa Kranaat lugusid tõe pähe. Poliitiline satiir, milleks peaks olema palju inspiratsiooni, on jäänud üldiselt tagasihoidlikuks.
Erandiks on anonüümne kommentaator Roosa Udu. Igal laupäeval kirjutab Andrus Kivirähk Eesti Päevalehe juhtkirja. Selle kommentaariumis on juba mõnda aega kindel külaline see vana revolutsionäär polkovniku lesk, kellel on pikemaid dialektilisi meenutusi Leninist tänapäevani, kusjuures ta on Savisaare eriline sõbranna. Ta on andekas satiirik, kes heidab liialdades kibedat nalja nõukogude mentaliteeti kinnijäänud isikute üle. Satiiri ei salli just need, keda see tabab. Nad nõuavad kustutamist, mida moderaator ka teeb. Roosa pooldajad aga ei piirdu plusside ladumisega, vaid taastavad tema kommentaarid pärast kustutamist – käib väike sõnasõda.
Roosa Udu kommenteerib irooniliselt väga laiahaardeliselt, mitte ainult poliitilistel, vaid ka kultuuriajaloo teemadel. Tsiteerib tihti nii vene kui ka lääne klassikuid ja lõbustab lugejaid üllatavate tõlgendustega. Kasutab lääne nimedes iseloomulikku ortograafiat (Marks, Kubertään, Gemingvei). Ta kirjutab ka artiklile kommentaare ja annab teistele kommenteerijatele vaimukaid ja tabavaid vastuseid. Tihti selliseid, mida teine pool ei vääri.
Poliitilise paroodia, hea teksti ja nalja mõistmiseks peab olema teadmisi, huumorimeelt ja mõistust, mida kõigil ei ole. Klassikuid tsiteerides: keegi pole rahul oma varandusega, see-eest on kõik rahul oma mõistusega. Intelligentne inimene talub ka teisi arvamusi.
Mitmed kommenteerijad konstateerivad selle taustal, et Eestis piiratakse mitte ainult rumaluste avaldamist, vaid ka sõnavabadust. Ajalehtede kommentaariumidel on teatud reeglid, millest aga kinni ei peeta. Võrgukommentaaridel peaks silma peal hoidma moderaator, kes vajadusel redigeerib tekste või kõrvaldab need. Kuna on võimalik kommenteerida peaaegu kõiki artikleid, paistab see olevat sisyphoslik ülesanne. Seepärast kohtame kommentaarides kahjuks liiga palju hea tava rikkujaid. Vahel täitsa mõttetuid rumalusi, eriti kui lugemisoskusega ei kaasne arusaamisoskus. Ka on moderaatoril raske panna tähele mõnele isikule omistatud negatiivseid valeandmeid, mis on hädaohtlik, sest teised võtavad neid faktidena ja jätkavad levitamist.
Keda Roosa Udu küll oma pealtnäha naljakate, aga sisimas vägagi tõsiste juttudega kohutab? Eks ikka neid, kelle eesmärgiks on kui mitte taastada, siis vähemalt positiivselt mälestada sellist groteskset maailma, mida Roosa Udu meile maalib. Ja selle maailma ihalejad ei või kannatada, kui neile peegel ette seatakse, kutsuvad appi tsensori, kes ka rahuldab nende soove.
Nad ei talu nähtavasti viisakat irooniat oma iidolite (puuslikute) suhtes. Sovetiaja tegelasi tõstetakse vahel poodiumile, kriitikat on ainult mõne üksiku kohta, domineerib ”arusaamine”. Vaino Väljas on kas või Kalevipoja võrdkuju, Arnold Rüütel Eesti vabastaja, nagu ka Edgar Savisaar, kes pealegi Heimar Lenki kohaselt on ”pühamees”. Tema üle nalja heitmine võrdub kas või Muhamedi pilapiltide joonistamisega.
Meedia annab ka nende tegelaste poolt või kohta kirjutatud raamatute tihti positiivsele käsitlusele ruumi. Selle taustal kipub vajuma unustuse hõlma nende saatus, kes sovetiajal tõeliste vabaduspüüete eest suunati Gulagi kõrgkooli. Kuigi nad vahel korraldavad üritusi ja avaldavad raamatuid, vaikitakse need tavaliselt maha. Viimati avaldas selle kooli kasvandik Priit Silla oma mälestused ”Tõe karvane pool”, milles ta paljastab muuseas ”kuldsete 60ndate” tegelikku olemust.
Selle lugemisel tuleb tõdeda, kui suurt osa mängis nende sirge selja säilitamisel just huumor. Juba esimene lõik ”Pataaria”, mis käsitleb vangide olukorda Patarei vanglas, annab mulje hoiakust, mis aitas neil pead püsti hoida. Nagu ei saa endiste ajudega tegelased aru Roosa Udu irooniast, nii ei saanud nende valvurid aru oma vahialuste huumorist.
Vello Helk
