Mõnda aega on olnud vaikus Magnus Ilmjärve teemal. Tema teesid soojendati taas üles 11. augusti intervjuus Eesti Päevalehes, milles ta arvab: 1930-ndate õppetund on, et demokraatiat tuleb kaitsta ja suurriike ei saa usaldada. Pole mingi uus avastus, vaid tavatõde, mis kehtis varem ja kehtib nüüdki..
Ta on üldiselt tagasihoidlik, vahel üsna loogiline. Näiteks arvab, et sõjaline vastupanu 1939. aastal oleks rahvast kindlasti ühte liitnud, kuid arutelu, et missugune olnuks saatus, mis oleks juhtunud teistsuguste otsustuste puhul, jääb ikkagi spekulatsiooniks. See on ka tõsi, sest ega keegi ju ei tea, kuidas oleks läinud. Ida-Poolas, mis vallutati 1939. aasta sügisel, küüditati ju peaaegu rahvast tühjaks. Eestil oli suuri kaotusi, aga osaliseks võiduks tuleks lugeda 70 000 pääsenut, kes olid varem okupantidele ja on veel nüüdki endistest kollaborantidest võimukandjatele pinnuks silmas.
Ilmjärv ütleb, et 1930. aastate Euroopas rabeles nii poliitilises kui majanduslikus mõttes ikkagi igaüks iseenda eest. Esimese maailmasõja rahulepingud tekitasid Euroopas tohutu vastuolude kompleksi. Saksamaale ja Ungarile suruti peale alandavad rahutingimused. Selliseid vastuolusid praeguses Euroopas ei ole. Tegelikult sünnitas Teine maailmasõda veelgi suurema vastuolude kompleksi, mille tulemuseks oli selle järg: külm sõda, mis lõppes idaimpeeriumi kaotusega. Lõi ka eelised Euroopa Liidu loomiseks, millele panid aluse endised verivaenlased.
Ilmjärv on ise oma hääletu alistumise teosega lähtekohaks järeldusele, et suurimat süüd kannavad tookordsed Eesti juhid. On aga tähelepanu vääriv, et teda ei huvita palju need, kes reetsid Eesti 1940. aastal ja kohe kippusid Moskva hõlma alla.
Olen Ilmjärve ja tema suurteose kohta varem palju sõna võtnud. Eestis sain avaldada pikema analüütilise retsensiooni (Akadeemia, 16. ak., nr. 9/2004, lk. 2058-2079), mida aga on ignoreeritud. Minu kriitikat pole vaidlustatud, ka diskussioonides sellele viidatud. Mälu värskendamiseks kordan natuke sellest retsensioonist.
Ilmjärvele ei meeldi, et pagulased suurelt osalt pidasid Pätsi vabaduse sümboliks. Neil oli võrdluseks Eesti viimane vabadus tema autoritaarrežiimiga ja N. Liidu hirmuvalitsus 1940.-1941. aastal, kus koheldi metsikult vastupanuta alistunud eestlasi. Loomulikult eelistati selle taustal punase aasta kannatustest rääkimist. Ei hakatud kohe selle süsteemi haardest pääsnult Ilmjärve soovi kohaselt koos ENSV ajaloolastega endise Eesti poliitikuid mustama. Ilmjärv ei taha näha, et pagulased polnud ühe vitsaga löödud, et algusest peale löödi sõnalahinguid erinevate gruppide vahel: Pätsi pooldajad, Tõnissoni toetajad ja Sirgu soosijad, aga kõikide ühine eesmärk oli esmajoones võidelda Eesti vabaduse eest, Pätsi režiim tuli teises järjekorras. Seda pagulaste hoiakut ei soovi Ilmjärv aktsepteerida, räägib poliitilise korrektsuse doktriinist, soovib ainult teaduslikku lähenemist. Kas tuleks lõpetada likvideeritud eesti eliidi kannatustest rääkimine, mitte mõista hukka timukaid, vaid neid, kes lasid neid Eestisse? Nii võib hukka mõista ka Vabadussõda, sest selle kaudu pääsesid Eestis võimule selle vabaduse reetjad? Oleks jäänud Venemaa alla, siis oleks Lenin ja Stalin seda asja paremini korraldanud, poleks neid probleeme (ja inimesi) eksisteerinud? Poleks vist ka olnud Ilmjärve tema „teadusliku“ ajalooga? Julgen arvata, et ka Ilmjärv oleks pärast pääsemist kas surmalaagrist või selle süsteemi käest siiski esmajoones süüdistanud oma ahistajaid.
Jääb mulje, et Ilmjärv käsitleb peamiselt halvustades endise Eesti Vabariigi juhtivaid poliitikuid, kelle tahtlikel ja mittetahtlikel eksitustel, kas või kuritegudel eesti rahva vastu, ei paista olevat lõppu. Selle taustal oli 1940. aasta okupatsioon tegelikult eesti rahva päästmine? Nii võivad kollaborantide järeltulijad mitte ainult rahulikult magada, vaid ka aupaistet saada. Nagunii pole selles hiigelpanuses peaaegu sõnakestki nende eelkäijate tegevusest endises Eesti Vabariigis.
700 aastat sakslastest mõisnike ja ülemklassi all jäi eesti rahvas püsima. Kuidas on aga lugu nende eesti rahva hõimudega, kes sellal sattusid Moskva ülemvõimu alla? Miks kaitseb Ilmjärv kaudselt N. Liitu? Ilmjärve teose kommenteerijaid lugedes ei saa ka mööda võrdlusest: samad, kes püüavad hukka mõista endise Eesti Vabariigi poliitikuid, taunivad paljude praeguste tegelaste mineviku meenutamist, mis olevat pahatahtlik vanades asjades sorimine.
Lõpuks mõned sõnad usalduse teemal. Suurriikidel on loomulikult huvid, mis pole alati kooskõlas väikeriikide omadega, kes nagunii on sõltuvad suurriikidest ja ajaloo kapriisidest. Need on seni olnud Eestile suhteliselt soodsad. Balti riike vaadeldakse väljaspoolt ühikuna, aga neil puudub hädavajalik vastastikune usaldus, mis ju ka võimaldas N. Liidul neid ükshaaval noppida. Isegi pärast kurbi kogemusi piirduvad nad suurelt osalt verbaalsete deklaratsioonidega – huvid on erinevad.
Vello Helk
