Meil, kes kord põgenesime Eestist, pole kerge taluda, et nüüd on inimesi põgenenud Eestisse. Enamuses neist tulid läbi Venemaa ja siis ületasid piiri Eestisse. Need kes varjupaiga taotluse esitavad, viiakse Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse. Et aru saada, kuidas Eesti valitsus neisse suhtub, kohtusin Eesti endise riigikogu liikme, Trivimi Vellistega. Siin on kokkuvõte saadud seletusest.
Eesti riik tunnustab, et maailmas on kohti, kus puuduvad inimõigused ja kus on inimesi, kes muretsevad oma elu pärast. Eesti Vabariigil on moraalne kohus neid vastu võtta ja riik on alla kirjutanud rahvusvahelisele konventsioonile seda kinnitades. Aga see ei tähenda, et peame kõiki vastu võtma,näiteks neid, kes tulevad vaid paremat elu leidma. Euroopa on üle ujutatud niisuguste inimestega, kes õnneks meile on enamasti püüdnud teistesse Põhja-Euroopa maadesse pääseda.
Need, kes on illegaalselt Eestisse tulnud ja piirivalve poolt tabatud, viiakse pagulaskeskusesse, kus politseil on ülesanne selgitada, kes nad on ja miks nad siia tulid. See pole kerge, sest nad on tihti ilma paberiteta ja võib-olla sihilikult oma dokumendid hävitanud. See uurimine võib võtta mitukuud või isegi rohkem. Pärast seda nad kas saadetakse tagasi või antakse luba jääda Eestisse kui poliitilised põgenikud. Tänasin selgituse eest ja lahkusin mõteldes, et mis juhtub nende põgenikega, kes Eestisse jäävad.
Kuna põgenikega tegelevad mitmed organisatsioonid on tervet ülevaadet lühikese ajaga raske saada. Nendega tegelevad „NGO“ (“non-governmental” organisatsioonid). Kaudselt aitab neid IOM ehk Rahvusvaheline Migratsiooni-organisatsioon. IOM-il on kontoreid 130-s riigis. Eestis on IOM kontor Ahtri tänaval Tallinnas.
Minu suhtlemine IOM-iga algas, kui lugesin möödunud aasta oktoobris Vaba Eesti Sõnas, et IOM kuulutas välja esseekonkursi teemal „Elust uuel kodumaal“. Saatsin sisse ingliskeelse essee pealkirjaga „The Mystique of owning four wheels“ (Müstiline tõmme omada nelja ratast). Kuigi teema oli, kui tähtis oli mul omada autot Ameerikasse saabudes kuueteistaastase poisina, kirjeldasin ma selles ka üldist kodunemist võõral maal uues olukorras ja teistmoodi kommetega. Ja vaata imet: 2012 aprillis kuulutati mind üheks võitjatest, saades kolmanda koha inglise keeles kirjutatud lugudest.(Esimese koha sai mu Geislingeni koolivend Lembit Lilleleht!)
Valitud esseed koondati „raamatusse“, mis ei ilmunud köidetud raamatuna, mida saaks sellisena poest osta, vaid elektroonilise raamatuna – nn. e-book. See on tasuta internetis saadaval arvutiga lugemiseks. Raamatus on neli lugu inglise keeles ja kaheksa eesti keeles. Kirjutajate uued kodumaad on USA, Kanada, Austraalia ja Eesti. Viimane lugu on mehelt, kes tuli tagasi Eestisse Abhaasiast. Aprillis tähistati e-raamatu väljatulekut. Avamisel võttis sõna Ilve Jõe Cannon, kes ka kord leidis kodu USAs põgenikuna, aga nüüd on tagasi lõimunud Eestisse, seega oli ta kahel korral pidanud uut kodu rajama.
Kui olin Eestis selle aasta juulis, võttis minuga ühendust pr. Simona Piras Tallinna IOM kontorist, et kokku saada intervjuuks. Kui nõustusin, pani ta mind kontakti ka Pereraadioga, mis on kristlik raadiojaam Tallinnas. Nagu kokku lepitud, läksingi raadiojaama kontorisse, kus mind ootas prl. Janne Kütimaa. Imestasin, kui lihtne selle jaama sisseseade oli. Polnud mingeid suuri elektroonilisi seadmeid. Prl Kütimaa ees olid vaid arvuti, mikrofon ja mõned nupud. Teisel pool lauda oli teine mikrofon, mille juurde mind paluti istuda. Seinal oli kaart, mis näitas, et saadete ulatus oli peaaegu üle terve Eestimaa. Alul tervitas ta kuulajaid ja õnnitles sünnipäevalapsi nimepidi. Siis tuli minu kord. Oli mõnus jutuajamise moodi küsitlemine nähtamatule kuulajaskonnale. Ta küsis minu kogemustest põgenemisel ja Ameerikasse saabumisest. Kümme minutit hiljem tänas ta mind, et olin tulnud ja see elamus oli selja taga.
Veel samal päeval palus pr. Piras mind Tammsaare parki, mis on Estonia Teatri kõrval. Seal oli suur põgenikelaagri telk üles seatud ja selles istusid inimesi patjadel reas telgi äärtpidi. See oli sarnane beduiinide telgile, mida nägin kaua aega tagasi Jordani piiri ligidal. Mind paluti toolile istuma ja tutvustati. Järgnesid küsimused, mis olid sarnased neile, millele vastasin raadiosaates. 20 minutit hiljem tänati mind. Telgist väljudes ootas mind ETV televisiooni küsitleja koos kaameramehega. Küsimused olid umbes samad kui enne, aga nüüd olin juba paremini ette valmistatud ja sain rohkem mõtteid mahutada lühikesse aega, mida mulle anti. Kuid tagasi mõteldes jäi palju välja, mida oleksin pidanud rõhutama või pikemalt seletama.
Viimaks oli ka prl. Kütimaa Pereraadiost seal ja vastasin veel küsimustele. Kuna enamuses küsimused ja vastused olid samas voolus, teen siin kokkuvõtte. Pealegi enamus selle artikli lugejaskonnast teab neid fakte, aga olgu need siin, et selgitada, mida küsitlejad soovisid teada ja mida mitmes vormis kuulati raadios, näidati televisioonis või tsiteeriti ajalehes.
Miks lahkusite?
Me lahkusime, et oma elu päästa ja mitte et paremat elu leida. Mu isa ei vastanud nõukogude mobilisatsioonikutsele 1941, poleks olnud midagi head loota, kui oleksime jäänud. Pealegi olid mu vanemad äripidajad palgatud abilistega. Lahkumist ei võtnud keegi kergelt, mida tõestab see, et lahkuti alles viimasel hetkel – meie pere samal päeval, kui Punaarmee oli Tallinna linna serval.
Kuidas võeti vastu uuel maal?
(Olin kindel, et nad polnud huvitatud, et kuidas Saksamaal meid vastu võeti, sest see oli ju vaid ajutiseks paigaks.) Rääkisin Ameerikasse jõudmisest, tehes vahet oma kogemustel ja minu oletatud põgenike olukorral Eestis. Kui emigreerusime, olid ameeriklased väga teadlikud meie olukorrast, kuna sõda oli alles hiljuti lõppenud. Tulime seaduslikul alusel ja saabujatel olid sponsorid, kes garanteerisid et uustulnukad ei jääks koormaks riigile esimese kahe aasta jooksul. Töö ja elukoht ootasid paljudel ees. Minu vanemaid ootas ulualune (kuigi primitiivne) ja naabrid olid lahked ja abivalmis.
Mis nõu on anda, et uusi immigrante koduseks teha?
Arvasin, et minu kogemusi ei saa rakendada põgenikele, kes nüüd on Ida-Virumaal ja ootavad luba poliitiliste põgenikena Eestisse jääda, pealegi ma ei teadnud midagi praegustest põgenikest, nende keeleoskusest või töövõimetest, haridusest, ja kas neil on sugulasi või ootaks neid mingi ringkond, kes neil aitaks koduneda. Nii kaua kui nad on eraldatud laagris, peaks neile pakkuma võimalust õppida eesti keelt. Abistada grupina on vähem efektiivne kui abi, mis on inimeselt inimesele. (Siin selgitas küsitleja, et eelarvamus, et immigrandid on harimata, on vale.)
Ühel intervjuul lisasin, et kuidas saavad eestlased hakkama abiga uutele saabujatele, kui võtta arvesse, et Eesti Vabariik on püüdnud assimileerida sisserändajaid idast juba aastakümneid ikka veel küsitavate tulemustega. Ühel neist intervjuudest mainisin, et kõige suuremaks abiks kohanemisel oli, et Ameerikas olid ees sinna varem emigreerunud eestlased, kes küsimata tulid abi pakkuma. Nüüd 60 aastat hiljem ikka veel mäletan neid nimepidi. Pr. Cardozzo (Paalmann) andis meile kasutada priilt oma suvemaja, ja pr. Lutz, nähes et magasime sõjaväe välivooditel, tõi vedrudega ja madratsiga voodi. Mina olin ainuke (puuduliku) inglise keele oskaja peres, aga mu ema sai tööd ühes mööbliäris ja isa ühes kübaravabrikus, mille omanikud olid enne sõda Saksamaalt emigreerunud juudid, kellega mu vanemad saksa keeles suhtlesid.
Peale neid meedia intervjuusid kuulsin, et mind tsiteeriti ka ajalehes. Mida kasutati ja mida lõigati mu vastustest, ma ei tea. Aga oli kõik ootamatu ja ilma ettevalmistuseta minu poolt. Mul tekkis uudishimu, mis selle tegevuse tähtsus on. Sain kutse tulla IOM kontorisse, et rohkem selgitust saada. Mind võtsid vastu prl. Simona Piras ja pr. Marge Sassi. Seekord olin mina küsitleja. Seal ollakse arvamusel, et meie kogemused, kes me põgenesime 1944 ja pidime uue kodu leidma, on kasulikuks õppetunniks neile, kes soovivad uusi immigrante kodunemisega aidata. Nad on sihilikult püüdnud meid (endisi põgenikke) selleks rakendada. Kuna vestlus toimus inglise keeles, siis kirjutan kokkuvõtte ka samas keeles.
What is the purpose of IOM in Estonia?
IOM office in Estonia implements four projects, our project ʼs mission is to raise awareness in our general population of refugees and migrants and enable them to respond to more effectively to their needs. It is done by working with border controls, administrators and police. In another project called CAPCO, IOM in effect trains the mediators. IOM will also try to help those who voluntarily are returning to their country of origin, to reintegrate them.
To what structure does IOM belong and how is it financed?
We work in Estonia only on project-bases and depend mainly on EU programʼs support.
How big is the IOM organization?
Worldwide IOM has 460 offices located in 130 countries. In Estonia IOM has a staff of six people located in an office (where the interview was held) in Tallinn.
How many are in the target population of migrants in Estonia?
There are currently ca 20 people in the Illuka Reception Center for asylum seekers in Ida-Virumaa, waiting their status to be determined. The camp can hold up to 35 people. Investigation can take even months. If it is determined that they are refugees and not people who came for better opportunities, then Estonia must give them asylum and accept them. For this they must prove that they would be persecuted if they returned. The people are free to come and go from the reception center though its distance from the nearest town Jõhvi isolates them from local population. Those who want can take twice a week a bus to Jõhvi. Some of the refugees are from Russia and Afghanistan and most recently some are from Congo and Ivory Coast. Some are educated or have skills. However that is hard to prove without documents. Some speak English.
Separately from this Estonia accepts work migrants on a quota basis with work permits, but the quota has never been filled. Estonia also accepts students outside the quota system
What help do you seek to make your mission a success?
It is helpful to disseminate experiences of Estonians that had to integrate into other countries.
I thanked for the explanations. Eventually IOM will send me a transcript of what I said in the various interviews. My own assessment is that I wish I had been better prepared. Live interviews with incomplete answers may even do a disservice to the listeners.
Arved Plaks
