On kesköö. Istun 150 km kaugusel Leedu piirist Poola linnas Zaglobas hotellitoas. Oleme pöördumas tagasi koju, olles tutvustanud oma Eestis toodetud palkmööblit (www.palkmoobel.com). Karli Kask ja Viljar Nõmmik, kes palkmööblit teevad, palusid, et ma esindaksin neid seal ühel rahvusvahelisel messil Poolas, mida sponsoreeris Šveits, kuhu soovitas minna Võrumaa Arenguagentuur, et toetada Kagu-Eesti puiduklastri tegevust. Kuna minul oli parajasti piisavalt aega, siis ma nõustusin. Näitusele pidid minema mitmed Eesti firmad, aga viimasel hetkel ütlesid kõik ära.
Kuna ettevõtmist organiseeris Ene Kerge Võrumaa Arenguagentuurist, siis küsisime temalt, kas Palkmööbel ei võiks üksinda minna Eestit esindama. Enel oli hea meel, et tema ettevalmistustööd ei läinud luhta ja ta ei pidanud Eesti osavõttu rahvusvahelisest üritusest tühistama. Seda enam, et hotelli ja söökide eest maksis ju Šveits.
Nii seadsime end siis kolmekesi teele. Esimese peatuse tegime juba Varese külalistemajas Osulas, kus Karli naine Merike meil kõhud korralikult täis söötis. Siis suundusime lõuna poole Apesse, et sealt sõita Poola linna Rzeszówi. Sõitsime kaheksateist tundi tugevas vihmasajus, vahepeal tegime vaid pooletunnise puhkepausi. Viljar võttis coldrexit ja Karli naeris, et me oleme nagu haiged koerad, kes nina järgi ajavad Poolamaa jälgi. Selle peale igatahes hakkasin minagi aevastama.
Poolas asus meie hotell väga lähedal messikeskusele. Messil oma koha leidnud, pakkisime kõigepealt lahti Ene poolt kaasa pandud reklaammaterjalid – Suwemi ja Wermo omad, aga muidugi ka meie enda Palkmööbli reklaamid.
Esimene asi, mis meid üllatas, oli see, et peaaegu mitte keegi ei osanud seal inglise keelt. Viljar ja Karli võtsid minu just sellepärast kaasa, et nemad inglise keelt ei oska, eks mina pidin siis ingliskeelse suhtlemise enda peale võtma. Tagatipuks selgus, et kuigi suur enamus poolakaid mõistab vene keelt, ei soostunud nad seda rääkima, vaid olid üsna pahased, kui keegi vene keeles nende poole pöördus. Me saime kiiresti selgeks, et parim viis poolakatega kontakti saada on siis, kui alustada juttu eesti keeles, minna seejärel üle inglise keelele ja lõpuks ajada oma asjad ära vene keeles.
Meile eraldatud ala kohale olid poolakad riputanud kolm lippu – Vene, Läti ja Eesti omad poolakeelse tekstiga, et tegemist on Liivimaaalaga. Tõmbasime otsemaid Eesti lipu Vene ja Läti lippude peale. Seejärel muretsesime paksu musta pappi ja kirjutasime selle peale ESTONIA, et kõik teaksid, kellega on tegu. Karli naeris, et juba see oli piisavalt halb, mida me Vene lipuga tegime, aga tagasi peame ju sõitma läbi Läti.
Teise päeva hommikul pakkusime messikülalistele Kalevi šokolaadi. Ka teised firmad pakkusid külalistele midagi head – veini, suupisteid, juustu vms. Reklaamidest võeti eriti hästi vastu Ene poolt meile kaasa pandud reklaamid, millel olid rahvariietes vanaprouad külgkorviga mootorrattaga sõitmas, need jagasime laiali kohe esimesel päeval. Ma arvan, et me tulime Eesti hea tahte saadikutena rahvusvahelisel messil päris hästi toime. Karli jagas välja kõik Eesti mööblit tutvustavad bukletid, mis tal kaasas olid, sest tegijad olid nendega palju vaeva näinud ja see oli vähim, mis me nendeheaks teha võisime. Palkmööblil endal brošüüre polnud, nüüd me aga teame, mida järgmisel korral vajame.
Näitusel kohtusime paljude kenade inimestega. Mitmed olid juba omavahel varasemast tuttavad, sest nad olid osalenud teistelgi messidel. Mina olen sel alal muidugi uustulnuk, aga ma mõistan, kui palju peab nägema vaeva ja tegema tööd, et ennast ja oma toodet tutvustada. Olen tänulik Karlile, Viljarile ja Enele, et nad andsid mulle võimaluse õppidamidagi uut siin elus. Ja loodetavasti oli sellest kasu Eestile.
Viido Polikarpus
