Eelmises artiklis oli juttu 24. augusti Sirbis ilmunud Harri Kivilo mälestuste tutvustamisest Jaak Valge poolt, kes iseloomustas autorit rahvuskonservatiivsena. Samas numbris on esindatud ka vastaspool: poliitikajaloolane Jaak Allik pühendab palju tähelepanu Mati Grafi teosele ”Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988–1991”. Mõlemad teosed on ilmunud sel aastal.
Allik lööb kohe kiiduakordid oma arvamusklaveril: ”Oma kahe monograafiaga (vt ka „Kalevipoja kojutulek”, Argo, 2008) on ajaloodoktor Mati Graf loonud kapitaalse baasteksti, millest ükski laulvat revolutsiooni käsitlev ajaloolane tulevikus üle ega ümber ei saa.
Viimastel aastatel on üha enam ilmunud memuaristikat ning ka üksikkäsitlusi tolleaegseist sündmustest ning konkreetseist ühiskondlikest liikumistest, lisandub detaile ja vaatenurki, luuakse müüte. Grafi teosed eristuvad objektiivse, eelhoiakuta faktikäsitluse, loetavuse ning kohati lausa põneva ja rahvusvahelist konteksti hõlmava vaatenurga poolest.”
Mati Grafi ”Kalevipojast” on varem juttu olnud. Autor on sündinud 1939. aastal, sellega Harri Kivilost kümme aastat, aga tegelikult üks (sovetlik) põlvkond noorem. Jaak Allik on Grafist seitse aastat noorem, seega veelgi puhtam kaasaja produkt, mida ta on näidanud poliitikuna ja pole varjanud ajaloolasena. Nii kasutab Sirp Grafi teose tutvustamiseks hõlmaalust vasarat, millega saab äisata teisitimõtlejatele – praegu pole enam varemaid ega paremaid võimalusi.
Huvitav lugeda tema hinnangut allikatele: ”Autor pole pidanud raskeks vestelda kümnete tollaste võtmetegelastega, kellelt mälestuste kirjutamist pole kahjuks enam võimalik või on üsna kahtlane loota (Vaino Väljas, Mikk Titma, Jevgeni Golikov, Viktor Palm. Arno Almann, Indrek Toome, Tiit Vähi, Ülo Nugis, Enn-Arno Sillari, Rein Põder, Rein Kilk, Rein Müllerson, Mihhail Bronštein, Rein Veidemann). Neilt kuuldud fakte ja vaatenurki on nauditav lugeda ning pole võimalik alahinnata.”
Neil oli loomulikult lihtsam vestelda oma vana mõttekaaslasega, kes selle taustal arvab, et nii 1905–1907, 1918–1920 kui 1988–1991 on eestlastel õnne olnud, et nende eesotsas on seisnud targad ning otsusekindlad riigimehed. Nii ei olnud viimase perioodi tegelased kollaborandid, vaid moodustasid Tarkade Klubi? Tõepoolest võiks nõnda arvata, kuna nad osalt jäid võimu juurde, aga kas polnud see pigem kavalus, millega neil õnnestus vedada ninapidi tõelisi rahvuslasi? Huvitav on lugeda Arnold Rüütli metamorfoosist Moskva emissaride ees koogutajast Eesti rahva päästjaks.
Tõlgendusi ja seletusi jätkub analüüsimiseks mitmele ajaloolaste põlvkonnale – koos Moskva omade ja Moskvale loovutatud arhiivide avanemisega.
Negatiivne on autori hinnang Jüri Uluotsa tegevusele 1944. aasta kevadel. Ta ühineb Enn Soosaare arvamusega: „Uluotsal ja tema kaaslastel võis olla soov demonstreerida näiteks lääneriikidele eestlaste raugematut iseolemisiha. Aga läbi viidi see demonstratsioon erakordselt käpardlikult. Aktsioon oli korraldatud viisil, mida Churchill ja Roosevelt ei oleks mitte mingil moel suutnud (ka mitte siis, kui nad seda tahtnuks) tõlgendada meie kasuks”. Allik lisab: nagu pole ka praegu lääneliitlastel võimalik meie kasuks tõlgendada iga-aastaseid Sinimägede demonstratsioone.
Kas oleks pidanud alistuma vastupanuta: tulge ja tapke meid edasi? Aga neil tegelastel kipitab veel ikka hingel, et pääsesid nii paljud, nende hulgas Harri Kivilo. Kuidas käitusid liitlased ise? Andsid suure osa Euroopast Stalini hirmuvalitsuse alla, reetsid isegi poolakatest liitlased, sundisid eksiilva-litsuse alluma Moskvale. Õnneks polnud Eestil eksiilvalitsust!
Olevat peaaegu võimatu selgitada, miks Eesti hülgas 13.01.1991 riikidevahelises lepingus kirja pandud lubaduse, et kõigil Eesti territooriumil elavail isikuil on õigus saada Eesti Vabariigi kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele. See oli ja on ka Savisaare soov, mis Harri Kivilo kartustest lähtudes tähendaks Eesti kadu rahvusriigina. On pühendatud vähe tähelepanu Savisaarele, mis pole vajalik, sest ta hoolitseb ise oma saba kergitamise eest, siin oleks sirpi vaja!
Eriline rõhk on vaieldaval väitel: oleks aeg ausalt tunnistada, et 1992. aastal alguse saanud ja tänaseni kestev suhete halvenemine Venemaaga on olnud suures osas siiski Eesti teadlik valik ja polnud vähemasti esialgu põhjustatud Venemaa jäikusest (vt. ka Postimees 25.08.) Suhteid Moskvaga esindas juba alguses ja esindab veelgi Savisaar.
Jaak Allik leiab, et kokkuvõttes on Mati Grafi raamat(ud) põhjapanev ja põnev käsitlus meie uusima ajaloo võitlustest, mis pole veel kaugeltki õnneliku lõpuni jõudnud. See paistab ka olevat panus järjekordseks kollaboratsiooni õigustamiseks, kus on faktid segatud ilustamisega. Jaak Allik ise oli viimane truu kommunist, kes pärast mitmet parteivahetust maandus sotsiaaldemokraatias.
Vello Helk
