Ma usun ütlust: „Kui Jumal ei loonud inimest, siis lõi inimene Jumala.“ Inimkonnale on Jumalat vaja. Eriti vajatakse kedagi, kes on kogu aeg kohal ja kes näeb kõike ja teab meist kõike. See Jumal oleks tunnistaja. See Jumal tunnistaks meie olemasolu ja seda, et meie olemasolul on tähendus. Ilmselt vajame kõik aeg-ajalt ka sellist tunnistajat, kes näeb, kuidas meid on ühiskonnas, mõnes seltskonnas või mõne inimese poolt valesti mõistetud.
Me kõik peame mõistma uue testamendi Jumalat, kes mõistab, miks me midagi teeme, isegi kui teised meie ümber seda ei mõista. Samas vajame me vana testamendi Jumalat, kes karistab, kui me oleme midagi valesti teinud. Jumal muudab meie tähtsusetu elu talutavaks.
1960-ndatel aastatel oli USA-s väga populaarne proosapoeem „Desiderata“ („Ihaldatud asjad“), mille järgi iga inimene on osa – ja väga tähtis osa – kogu universumist. Sama tähtis kui täht taevas. Olin sellest mõttest tol ajal nii vaimustatud, et riputasin selle oma seinale teiste posterite kõrvale.
Loodetakse, et Jumal on ka elu suures mängus hea kohtumõistja. Kui keegi petab, siis annab meile turvatunnet teadmine, et kuigi petja võib võita, karistab Jumal teda järgmises elus.
10. oktoobri telesaates „Pealtnägija“ nägime, kuidas eesti pätid peksid läbi neli Viljandi politseinikku, üks neist naispolitseinik. Neil pättidel oli juba pikk nimekiri toimepandud kuritegudest, neid oli karistatud tingimisi või pandud tegema ühiskondlikult kasulikku tööd. Üks ründajatest, kes oli äsja vabanenud kinnipidamiskohast, andis ka samas saates intervjuu. Ta küsis reporterilt, kas politseinikud on paremad inimesed kui teised, et neile võib vähem peksa anda? Kas politseinikud on teistest paremad?
Kohus määras neile kurjategijatele minimaalse karistuse. Kaamerate ees kinnitas prokurör, et ühiskondlik töö ei ole sugugi nii lihtne karistus, kui arvatakse.
Ameerikas on politseiniku ründamine märksa suurem kuritegu kui oma naabri ründamine. Kõik teavad, et politseinikud seisavad oma kaaslaste eest. Kui tungitakse kallale politseinikule või tema perekonnaliikmele, siis ära halastust looda ja Jumal aidaku sind, kui see peaks juhtuma. Selline kätte-maks on teeninud ühiskonda ja üksikuid korrakaitsjaid väga hästi, palju paremini kui ükski vanglakaristus seda on teinud. Hirm politseinike kättemaksu ees on hoidnud paljusid tagasi neid ründamast. Eesti õigusruumis võib aga kriminaal tõesti küsida: „Miks ma ei või politseinikule tappa anda? Ega nad minust paremad ei ole!“
Mõte sellest, et me kõik oleme võrdsed, tundub esmapilgul kena seisukohana. Tõde on aga selles, et me ei rakenda ennast võrdselt ühiskonna heaks. Politseinikud vajavad meie toetust, sest nad teevad rasket tööd, nad peavad kaitsma teinekord ka ebapopulaarseid otsuseid, pannes tihti kaalule ka oma elu. Eks seepärast on suur vahe selles, kas pätt taob nina veriseks oma joomakaaslasel või politseinikul.
Vahel on seadused ebamõistlikult erinevad oma raskusastmelt. Tundub, et teinekord saab vähema karistuse see, kes tapab tuhandeid, kui see, kes võtab elu ühelt inimeselt. Texase osariigis saab surmanuhtluse armukade mees, kes tapab oma naise, aga kui tegu kvalifitseerub „genotsiidina“, siis antakse miinimumkaristusena kuus aastat.
„Pealtnägija“ on teinud ühiskonnale suure teene sellega, et ta tõi päevavalgele tõsise probleemi. Loodan, et ühiskond suhtub nüüdsest märksa tõsisemalt politseinike ründamisesse, kui teeb seda ametlik õigussüsteem.
Viido Polikarpus
