Eestlaste massiline ränne Soome tööle ja elama tekitab soomlastes imestust ja hämmingut, aga põhiliselt suhtutakse hõimuvendadesse ja –õdedesse positiivselt. Eesti madalat elatustaset ja puudulikku sotsiaalkaitset kirjeldavad artiklid Soome meedias on pannud soomlased mõistma, millistest olu-dest paljud eestlased tulevad. Kolimine välismaale, mõnda vanasse Euroopa riiki, on paljudele Eesti peredele ainus võimalus, et elada inimväärset elu – või et üldse ellu jääda. Kõik te teate, et ma ei liialda.
Kas te aga teadsite, et Soomes on töötukassas praegu arvel üle 8000 eestlase? Või et eelmisel aastal maksti ainuüksi Helsingis toimetulekutoetust enam kui tuhandele eestlasele?
Toetuste summa Eesti riigieelarvest suurem
Soomes, muide, makstakse aastas ainuüksi toimetuleku- ja eluasemetoetusi kogusummas, mis on suurem kui Eesti riigieelarve.
Pisut vanemad soomlased mäletavad aga veel, kuidas eriti maakohtadest kolis 45 aastat tagasi soomlasi hulgaliselt Rootsi. Eesmärgid olid samad nagu eestlastel praegu – nad tahtsid paremat palka ja paremaid elamistingimusi. Taheti oma Volvot, oma suvilat ja käia välismaareisidel. 45 aastat tagasi polnud paljudes soome kodudes oma duširuumi. Mitmelapselisi perekondi elas ühe- ja kahetoalistes korterites.
Rootsi ahvatles ka vabameelsusega. Töökohtades sinatati isegi ülemusi, ametnikud naeratasid ja sõpradega räägiti isegi seksist.
Ühesõnaga, Eesti on nüüd samas olukorras kui Soome 1960ndate lõpus. Erinevus seisneb siiski selles, et kolimisbuum Soomest Rootsi kestis ainult kaks-kolm aastat. Siis see vaibus, ja viimased rohkem kui 40 aastat on Soome rahvaarv kasvanud. Viimastel aegadel on kolimine Soome isegi järsult hoogustunud.
Kolimine Eestist ära on seevastu kestnud juba aastaid ja tundub mitte vaibuvat, vaid hoopis hoogu koguvat. Eestist läheb nii töölisi kui ka kõrgelt kvalifitseeritud arste ja insenere, samuti üliõpilasi.
Umbes pooled Rootsi läinud soomlastest pöördusid kodumaale tagasi – enamasti mehed. Nii on see praegu ka eestlaste puhul, paindlikud eestlannad seevastu leiavad endale kergesti uue elu välismaal. Lapsigi hakkavad nad sünnitama ja kasvatama seal, mitte Eestis.
Soomele ühiskonnana oli kolimisbuum Rootsi muidugi suur šokk, millest pole seniajani täielikult üle saadud. Selle mõjudest ja soomlaste kohanemisraskustest Rootsis räägitakse palju.
Kaks kurnavat sõda – kodusõda ja sõda Nõukogude Liidu vastu – olid õpetanud soomlastele, et väike riik on tugev ja jätkusuutlik ainult siis, kui see on ühtne ja väärtustab võrdväärsust ühiskonna igal tasandil, ilma eranditeta. See heaoluühiskonna põhireegel puudutab nii kooliskäimist, õppimist, arstiabi kui ka näiteks pensionäride heaolu. Igaüht väärtustatakse igas olukorras, on ta siis töötu või puudega.
Klassiühiskonnal pole Põhjamaades tulevikku
45 aastat tagasi hakkaski Soome riigivõim kohe arutama meetmeid, tänu millele ei tunduks kolimine välismaale soomlaste jaoks nii ahvatlev.
Selge oli, et soomlaste elatustaset oli vaja tõsta, sotsiaaltoetusi oli vaja kergitada ja riigi investeeringuid eriti Ida- ja Põhja-Soome tuli lisada. Kodanikuühiskonda ehk demokraatiat oli vaja arendada ja ametkondade tegevust läbipaistvamaks muuta. Õppimisvõimalusi oli vaja parandada.
Sissetulekuid kergitati ka näiteks nii, et kehtestati n-ö puhkuseltnaasmistasu, mida Soomes makstakse pärast suvepuhkust ka praegu.
Tagantjärele mõeldes võib öelda, et kolimisbuumi tulemused olid Soomele pikas perspektiivis positiivsed. See tuletas Soome riigivõimule meelde, et kihistunud klassiühiskonnal, kus töölisklass ehk rahva enamus elab kitsalt või isegi vaesuses, pole Põhjamaa oludes mingit tulevikku.
Soomest hakati endisest järjekindlamalt ehitama heaoluühiskonda, nagu see praegu on. Tulemuseks on vaieldamatult üks maailma paremaid riike, kus elada.
Eesti riigivõimu suhtumisest Eesti kodanike põgenemisse välismaale paistab seevastu absoluutne ükskõiksus ja tegevusetus. Kui juhtivad politikud teemat üldse kommenteerivad, kinnitavad nad, et igaühel on vaba valik ja kedagi ei saa takistada lahkumast.
Harimatud Eesti poliitikud
See on lapsik, harimatu inimese lähenemine praeguse Eesti suurimale probleemile. Tegelikult on riigil palju võimalusi luua oma kodanikele sellised elamistingimused kodumaal, et nad püsiksid siin. Midagi võiks õppida ka Soome kogemustest.
Nagu me kõik teame, on palgad Eestis nirud, sotsiaalsed garantiid kehvad või olematud ja õhkkond riigis umbne. Ühiskond on kihistunud ja kibestunud, selle liikmed tunnetavad ebaõiglust ja isegi viha. Olukord on hullem kui Soomes 45 aastat tagasi.
Soome võtab muidugi hea meelega vastu kõik uustulnukad. Soome, nagu iga Lääne-Euroopa riik, vajab juurde töötajaid ja maksumaksjaid, samuti sünnitajaid. Seda vajab ka Eesti.
Nagu paljud eestlased juba teavad, kohandab Soome immigrandid vägagi kiirelt ja osavalt oma ühiskonna täisvolitatud liikmeteks. Ma vist ei liialda, kui tõden, et Eesti on kukkumas Soomele sülle.
Sami Lotila
Soome kirjanik