Demokraatias on eriarvamustel loomulik osa – ja ka mõju. Vähemustel on raskem end maksma panna, aga seda saab saavutada koostöö kaudu. Nii on ka valimissüsteemi eesmärk muuhulgas koostöövõimeline parlament. Eestis toimib valitsuskoalitsioon ja koaleerunud erakondadel on parlamendis enamus, nagu on nende poolt hääletanud ka enamus valijatest.
Demokraatia pole aga nõrkusteta. Nende hulka kuulub kogemus, et kauaaegne võim korrumpeerib. Võimuvahetus aitab seda vältida ja värskendab poliitilist õhku. Eestis on 2005. aastast võimul Reformierakonna juhitud vahelduv koalitsioon, mille peaministriks 2011. aastal kolmandat korda sai Andrus Ansip.
Vahepeal tekkinud globaalne majanduskriis, mis tabas eriti Euroopa Liidu lõunapoolseid riike, aga tõi ka Eestile selle liikmena ebapopulaarseid majanduslikke kohustusi, tõkestas tunduvalt Eesti normaalset arengut. See andis vett nende kriitikute veskile, kes olid olnud vastu Eesti liitumisele Euroopa Liidu ja eurotsooniga.
Suurtel parteidel on ka olnud üsna tõsiseid probleeme, mida on katsutud vähem või enam edukalt kinni mätsida. Keskerakonnal oli esimehe kaudu rahalisi suhteid kellegi tegelasega Liechtensteinis, kelle kontaktid viisid Neitsisaartele. Šveits on tuntud rahatehingute salastamise poolest ja pärast mõnda ümbernurga õigustamist õnnestus see probleem vähevalgustatult tagaplaanile lükata. Seda asendas valitsuspartei IRLi poliitikute vene ärikatele elamislubade vahendamise paljastamine. Järjekordselt jäi mulje hämamis- ja venitamistaktikast. Kaitsepolitsei aktsiooni Keskerakonna peakontori vastu, mille tulemusena avastati ärastatud IRL kirjavahetuse koopiad ja mis hiljem tunnustati ebaseaduslikuks, arvati olevat läbi viidud tähelepanu kõrvale juhtimiseks.
Pole ime, et eriti valitsusparteide ebaselge käitumine äratas kahtlusi ja kutsus esile kriitikat. Nagunii oli juba palju näiteid mõjuvõimu kasutamisest, mida on aga raske tõestada. Parteide rahastamine oli juba pikemat aega olnud osalt läbipaistmatu. Nüüd tabas see probleem väga teravalt Reformierakonda, kui selle liige 15 aastat Silver Meikar väitis, et ta 2009-2010 olevat parteile üle kandnud tundmatu päritoluga raha. Tema sõnul annetas ta Kalev Lillo poolt ümbrikus antud raha partei tookordse sekretäri, nüüdse justiitsministri Kristen Michali ettepanekul (Postimees 22.05.2012), kes seda kategooriliselt eitasid. See paljastus lõi suuri laineid ja mõjus negatiivselt partei mainele – Meikar ise heideti oktoobris parteist välja.
Valitsuse tõrjuv, kohati ülbena mõjuv eitav hoiak, osalejate keeldumine vähemalt uurimisajaks tagasi tõmbuda, äratas suurt pahameelt, mitte ainult tavaliste kriitikute, vaid osalt ka partei liikmete ja soosijate hulgas. Tehti rida erinevaid ettepanekuid. Kõige rohkem on kaalu neil, kes kirjutavad oma nime all. Elukutselised anonüümsed vingujad ja virisejad ei taipagi, et anonüümseid toetusi pahaks pannes kritiseerivad nad tegelikult ka ennast. Isegi allpool mainitud petitsioonile kirjutavad nad alla anonüümselt, kuigi just siin poleks vaja nimeta sabaliputajaid, vaid sirgeselgseid toetajaid.
Mitmesugustest motiividest lähtudes esitas üks 17-liikmeline osalt nimekate tegelaste grupp üleskutse allkirjade kogumisele oma protestile Harta 12. Petitsioonid on küll tähelepanu väärivad asjad, ent kas neist on ka mingit tulu? Aprillis-mais 2007 koguti interneti teel Savisaare vastu 96678 allkirja. Kas midagi muutus? Toonane loosung oli: "Tallinna linnapea suutmatus teha koostööd Vabariigi Valitsusega, oskamatus käituda diplomaatiliselt ning tahtmatus võtta enesele vastutust, mis kaasneb linnapea ametiga, on teinud Edgar Savisaarest meie silmis mehe, kes ei ole vääriline Eesti Vabariigi pealinna juhikohale." Savisaar on aga ikka veel kohal! Just Tallinnas jätkub ka opositsiooni ignoreerimine ja juhtkonna parteistumine, mida harta autorid kritiseerivad.
Harta on üldsõnaline, sisaldab ka vastakaid väiteid. Kui kirjutatakse: ”Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest”, oleks vaja näiteid selle soovi praktiseerimise kohta teistes demokraatlikes riikides. Motiveeritud, aga väga üldsõnaline on väide: ”Võim ja vastutus käivad käsikäes. Võimulolijad peavad vastutama oma tegude eest”. Erakondi kritiseeritakse, aga nende muutmine on ju valijaskonna käes. Selmet võrgus kritiseerida ja valimispäeval koju jääda, tuleks ise aktiivselt kaasa lüüa, aga see nõuab loomulikult tahet ja panust. Kes on need kodanikuühiskonna esindajad, kes kutsuvad kokku oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks alternatiivse institutsiooni?
Ega selle harta põhjal saagi luua korralikku erakonda, sest see rõhutaks osalt utopistlikule õiglusele ja ümberjagamisele. Üksikud algatajad on väljendanud end selgemalt – ja ka vastuolulisemalt. Järgmine kord katsun tutvustada ja iseloomustada nende mitmetahulisi arvamusi.
Vello Helk