Eesti tuntud kirjandus- ja kultuuritegelased Jan Kaus, Rein Veidemann, Krista Kumberg, Marek Tamm, Valner Valme, Krista Kaer, Maire Liivamets, Heili Sibrits ja Mart Juur nimetasid Postimehe palvel kümme 2012. aastal ilmunud raamatut, mida lugeda on kohustuslik. Sest need raamatud on lihtsalt nii head! Valisime pikast loetelust välja eesti kirjanike teosed.
Soovitab: Jan Kaus, kirjanik
Andrus Kasemaa «Leskede kadunud maailm». Varrak. À la recherche du temps perdu.
Meelis Friedenthal «Mesilased». Varrak. Justkui tulnuks autor ajamasinaga otse 17. sajandi Tartust.
Urmas Vadi «Tagasi Eestisse». Jumalikud Ilmutused. Kõige olulisem on, et talent, st Urmas, tuli tagasi Eestisse.
Peeter Sauter «Märkmeid vaeste kirjanike majast». Peeter Sauter. Naturalistlik Sauter on omandanud lüürilise kõrvaltooni, keskne tunne on meelenukrus.
Soovitab: Mart Juur, humorist ja telesaate «Kirjandusministeerium» juht, Postimehe autor
Herbert Lindmäe «Suvesõda Võrumaal 1941». Valge Raamat. Uus köide professor Lindmäe karmist uurimusest: nimed, saatused ja faktid.
Mihkel Mutt «Kooparahvas läheb ajalukku». Fabian. «Hiired tuules» 30 aastat hiljem ehk Eesti intelligentsi tragöödia.
Kalle Muuli «Isamaa tagatuba». Tulimuld. Mart Laari kuulsusrikkad päevad ja Laari valitsus nagu rokkbänd.
Sofi Oksanen «Kui tuvid kadusid». Varrak, tõlkija Jan Kaus. Jube põnev raamat, erakordselt jälk peategelane, Saksa okupatsioon ja ENSV 60ndad hästi tabatud, seltsimees Partsi kirjatöö süsimust huumor, Roosikrantsi tänav ja Kultase/Moskva kohvik kui kurjuse kantsid. Võrd-leks Oksaneni uudisteost Paul Kuusbergi romaanidega, see on tõsine kompliment, sest Kuusberg oli väga hea kirjanik.
Toomas Vint «Avalikult abielust». Tulikiri. Tore lugu küpses eas abielupaarist, kes läheb lollakasse telesaatesse, ja mis nendest edasi saab.
Marko Mägi «Maitsestatud kanad». Jumalikud Ilmutused. Luulet neile, kes luulet ei loe. Eestis on palju poeete, kuid on ainult üks Marko Mägi.
Soovitab: Rein Veidemann, kirjandusprofessor
Alustuseks kõige suurem väljakutse, Enn Nõu «Vabariigi pojad ja tütred» (Eesti Ajalehed), mille kolmas osa raporteerib – sest omamoodi väikeste inimeste ajaloolise reportaažina on Nõu 2010–2012 ilmunud romaanitriloogia võetav – Vasseli ja Kriste Naiu viienda ja kuuenda poja ning kolmanda tütre elusaatusest. Selle laviinina mõjuva suguvõsasaaga motoks sobib autori tõdemus I osa 13. leheküljelt: «Ajalugu püsib ka siis, kui kõik muu on ammu umbe kasvanud ja kadunud.»
Nõu massiivsete loendite ja naturalistliku kujutuse kõrval mõjub Tõnu Õnnepalu «Mandala» (Varrak) otsekui õhuline kassikangas – mediteeriv kadunud aegade otsing, ennekõike stiili kui intriigi esitlev romaan.
Seevastu Toomas Vindi «Avalikult abielust» (Tulikiri) lausa käivitub aastatagusest intriigist, kunstnikest abielupaari esinemisest ühes TV-saates, milles nende avameelsus pöörati nende endi vastu. Tulemuseks eht-vindiliku psühholoogilise sisseelamisega kujutatud Viviani ja Voldemari abielu lugu lahtikerituna nende ajalinal.
Sellise kokku- ja lahkukerimisena iseloomustaksin ka Jan Kausi värsket romaani «Koju» (Tuum). Aegruum, milles Kausi tegelased janu-nevad mingi lõpliku, rahutoova püsiseisundi järele, on siinsamas meie oma kaasajas. Lisamündi annab teosele, et see on ühtlasi Tallinna-romaan.
Vastukaaluna võiks lugeda Olev Remsu Tartu Supilinna mosaiikse saaga järge «Supilinna surmad» (Tänapäev), mis Kausi peaaegu et steriilselt disainitud jutustuse kõrval mõjub lopsaka troopikataimena.
Eesti 2012. aasta luuleväljal rändamine võib viia oma külluslikkuses meeleheitele. Luulet on kilode kaupa, orientiirid kaovad käest. Kolm kogu, mis peatuma sundisid: Aado Lintropi pisut Õnnepalu kogu «Kevad ja suvi ja» vaimus kirjutatud luulepäevik «Uksed ja inimesed» (Ilmamaa), Andres Langemetsa valikkogu «Tagasisadu» (Verb) (milline tähenduslikult võimas pealkiri!), tunnistus ühest kuuekümnendate põlvkonna järelväe suveräänsest esindajast, ning Jürgen Rooste sõnul idealistist noorema põlvkonna hääleks tõusnud Mihkel Kaevatsi «Ungari kirsid ja teisi luuletusi» (Pegasus), milles luuletaja rändab oma tekstides otsekui kolmemõõtmelises filmis, üks ja seesama vaataja ja operaatori silm.
Kui sai kurdetud lugemisorientiiride ähmastumist, siis tuleks pöörduda kirjandusloo poole. Sellest aastast väärib kolm teost kahtlemata lugemist, Aino Kallase Eesti-raamat «Mu saatuse maa» (Tammerraamat), Jüri Talveti taasavastuslik «Juhan Liivi luule» (Tänapäev) ja Livia Viitoli «Eduard Vilde» (Tänapäev) – raamat Vilde taassünnist traagikuna. Eesti kuuekümnendate põlvkonna ühe hilinenud esindaja elupeegeldusi ajastute vahetumise taustal peegeldab siinkirjutaja romaan «Tund enne igavikku» (Eesti Keele Sihtasutus). Olgu see soovitus esitatud viisil, nagu pakkus end Raja Teele Tootsile naiseks, kuna too veel ühtegi sobivat kaaslast endale välja polnud jõudnud vaadata: «Ärge aga naerma ega pilkama hakake / – – – /, asjalugu on nimelt niisugune, et… Nojah, mina soovitan teile kõigepealt iseennast.»
Soovitab: Krista Kumberg, lastekirjanduse uurija ja kriitik
Kadri Hinrikus «Et haldjad sind hoiaks». Tammerraamat. Lastekirjanduse üldpildis vähemusse jäävad tõsielulood said tõhusat täiendust. Tuule ja Uku on 8-aastased kaksikud, kelle ema on surnud ja isa ei tule üksikvanema koormaga esialgu veel hästi toime. Autor näitab, mis kõik elus juhtuda võib, ja mis ka ei juhtuks, me tuleme toime. Südamliku loo lõpp on helge ja õnnelik.
«Jõulud jutustavad». Tammerraamat. Mulle meeldib väga, kui muuseumi varakambrite aarded leiavad tee raamatusse. (Iga eset vitriinis ei märka, iga ese polegi seal.) Seekord siis Tartu mänguasjamuuseumi omad. Ja hea on, et ilupiltide juures ei ole mingid ilujutud ja –salmid. On täiesti teabeline tekst nii esemete, olnud aegade kui pühade kohta. Väga ilus raamat on täis pilte, millel jõuluehted, mänguasjad ja pühadekaardid.
Tiia Mets «Vahva Toomas». Päike ja pilv. Napitekstiline ja kaunipildiline raamat Tallinna raekoja tornivahist, kui too alles poisike oli. Reavahe ja teksti suurus on algajat lugejat silmas pidades sõbralikult suur. Kübeke keskaegse Tallinna elust ja ajaloost saab ka selgemaks. Pildid pakuvad pikaks ajaks vaatamisainest. No ja küllap oli meie keskaegses pealinnas just nii palju hiiri, kui raamatus näha.
Piret Raud «Natuke napakad lood». Tänapäev. No ei ole napakad. Nutikad on. Naljakad ka. Ja mitmetähenduslikud. Või siis lihtsalt tähenduslikud. Aga see pole pealetükkiv ega silmatorkav. Vaat, kui mõtlema hakkad, siis alles … Aga mõtlema ärgitamine on nii suurte kui väikeste kirjanduses suur tegu. Kui sealjuures lõbus ka on, siis tasub braavo hüüda.
Jaanus Vaiksoo «Supipotikarneval». Koolibri. Siinkohal tuleb kohe öelda, et raamatu kujundas Kaspar Jancis. Luuletused on justkui kortsus jõupaberi peale trükitud ning pilte tasub mitu korda ja üpris hoolega vaadata. Need luuletavad ka. Muuseas, ega meil häid lasteluule kogusid palju ilmu. Luuletused on krutskitega ja päris pikad, leidlikus-ladusas riimis, ükskõik kui vanadele inimestele.
Tõnu Õnnepalu «Mandala». Varrak. Ei ole see raamat ühti kassidest. Ikka elust ja inimestest. Lihtsalt. Kirjanikuhärra omistab oma filo-soofilised mõtteubinad kassidele. Kassidel pole selle vastu mitte kõige vähematki. On nagu on. On tõesti tavatu, et justkui ei juhtugi midagi, aga raamatu küljest silmi lahti ei saa. Justkui istuks jõe või mere või lõkke ääres.
Soovitab: Krista Kaer, tõlkija
Meelis Friedenthal «Mesilased». Varrak. Väga hea keelega raamat, milles loodud unenäoline ja painav õhkkond jääb meelde veel kauaks pärast lugemist.
Urmas Vadi «Tagasi Eestisse». Jumalikud Ilmutused. Huvitav ja humoorikas žanrite segu ning õnneks ka meie ajast.
Maarja Kangro «Dantelik auk». Eesti Keele Sihtasutus. Iroonilised pildikesed kirjandusinimeste elust ja valust. Minu meelest on Maarja Kangro praeguses kirjanduspildis väga vajalik kirjanik. Loodetavasti jõuab ta ka romaanini.
Mihkel Mutt «Kooparahvas läheb ajalukku». Fabian. Paneb muigama, meenutama ja mõtlema.
Tõnu Õnnepalu «Mandala». Varrak. Tõnu Õnnepalu raamatud mõjuvad nagu jõekaldal istumine ja vaikselt voolava vee vaatamine.
Soovitab: Maire Liivamets, kirjandusteadlane ja kriitik
Meelis Friedenthal «Mesilased». Varrak. 17. sajandi lõpuaastate Tartus kohtuvad mõistus ja melanhoolia (studiosus Laurentiuse kujul) ebausu ja nälja käes vaevleva maarahvaga. Juba ammu pole keegi Hingest ja selle väest kirjutanud, kuid Friedenthal teeb seda erakordse mõjususega. Ja milline keelekasutus!
Doris Kareva «Sa pole üksi». Verb. Paneb mõtlema headuse ja kurjuse, raha ja armastuse, vabaduse ja loodusjõudude üle. Kaksküm-mend muinasjutuvormis teksti säravad kui tähed pilkases öös, igal sõnal on tähendus, igal mõttel kaal. Kalestunud ühiskond võiks tutvuda!
Andrus Kasemaa «Leskede kadunud maailm». Varrak. Noor mees, st noor autor, imetleb Peipsiäärsete külade hääbuvat ilu ja vanu lesknaisi, kes on suuresti kujundanud tema arusaamist elust ja inimestest, kadunud ajast ja selle väärtusest. Üldistus või koguni ülemlaul Eesti külale. (Sarnased mäletamised avanevad ka Kasemaa luulekogus «Kustutamatud õhtud».)
Jan Kaus «Koju». Tuum. Meie päevade analüüs, kus inimene heitleb nii (suur)-linna valguses kui pimeduses, otsides armastust ja peatuskohta – teed koju. Kas see tee ka leitakse üles? Vastuse annab lugemine.
Jürgen Rooste «Higgsi boson». Rakett. Mind üllatab, et autor suudab vääramatu jõuga oma isiklikke meeleolusid kõrgtasemel poeesiaks sõnastada.
Lauri Sommer «Räestu raamat». Menu. Võrumaa ja Setumaa müstiline vaim inspireerib paljusid eesti kirjanikke, jagades usku, et elu külades ei kao. Sugestiivsed ja minevikuhellad mälestused ning mäletamised seto juurtega autorilt. Lisaks kahe kirjamehe, Artur Adsoni ja Juhan Jaigi elu ja loomingu uued interpretatsioonid.
Tõnu Õnnepalu «Mandala». Varrak. Järjekordne variatsioon teemal Eesti küla! Autor vaatleb ja hindab kahe paikkonna saatust kassi(de) kaudu. Romaani rahulik toon ja aja kulgemise nautimine mõjuvad lugejale rahustavalt, kohati lausa ravivalt. Teisalt tekib natuke hiljem hirm, kas elu maakohtades on tõesti lõppemas? Meil kõigil on aeg mõelda, millele see viitab.
Soovitab: Heili Sibrits, Postimees
Urmas Vadi «Tagasi Eestisse». Jumalikud Ilmutused. Tänane Eesti, tänased eestlased. Hea huumoriga raamat, mis võtab kokku ühe ajastu.
Jan Kaus «Koju». Tuum. Taas raamat tänasest Eestist. Mõtlik ja puhta stiiliga Tallinna-romaan.
Rein Veidemann «Tund enne igavikku». Eesti Keele Sihtasutus. Ajastupeegel, armastuskiri ülikoolile.
«Raamat». Ajakirjade Kirjastus. See pole tegelikult raamat, aga lugeda saab ja mängida saab ka. Vahva meelelahutuslik lauamäng kirjanduslike teadmiste kont-rollimiseks ja targemaks saamiseks. Pole liiga raske ega ka liiga kerge.
Soovitab: Marek Tamm, ajaloolane
Aastas ilmuvate raamatute hulga poolest, seda nii nimetuste kui ka tiraažide lõikes, kujutab Eesti endast mõistatuslikku anomaaliat, tõelist raamatuparadiisi, kus ühe eestikeelse lugeja kohta ilmub aastas umbes 5 uut raamatut. Et nende tuhandete uute nimetuste seast on igasugune individuaalne valik suva, siis nopin küsitud kümme teost vähemalt võimalikult eri žanritest.
Kui kodumaise belletristikaga alustada, siis hindan aasta ennekõike proosaliseks ja mitme olulise juturaamatu seast tõstan esile Andrus Kasemaa kütkestava kirjandusliku etnograafia «Leskede kadunud maailm» (Varrak).
Luuletoodangu seas paelus mind Tõnu Õnnepalu meditatiivne luulepäevik «Kuidas on elada» (Varrak).
Eesti kirjanduse olulisimaks autoriks on aga tõusnud vene keeles kirjutav Andrei Ivanov, kelle «Hanumani teekond Lollandile» (Varrak, tõlge Veronika Einberg) jõudis hiljuti viimaks ka eesti keelde.
Eesti mõttelugu esindab samuti üks semiotica Tartuensis’e alusepanijaid Jakob von Uexküll, kelle saksakeelsest loomingust ilmus hiljuti esinduslik valikeestindus – «Omailmad» (Ilmamaa, koost Kalevi Kull ja Riin Magnus, tõlkinud Mari Tarvas ja Krista Räni). Tavapäraselt napi algupärase ajalookirjanduse seast valmistas rõõmu Aadu Musta pikaaegse uurimistöö esimene pääsuke – «Siber ja Eesti» (Tartu Ülikooli kirjastus).
Soovitab: Valner Valme, Postimees
Mait Vaik «Kõigil on alati õigus». Puiestee. Osa neist luuletustest pärineb juba 80ndate lõpust ning inimestele on paljud siinsed tekstid tuttavad Vennaskonna, Metro Luminali ja Sõpruse Puiestee lauludena, seda tugevama luulekogu nad lõpuks moodustavad.
Mihhail Lotman «Struktuur ja vabadus 1: Semiootika vaatevinklist. 1.1. Tartu –Moskva koolkond». Tallinna Ülikooli kirjastus. Kui keegi ei tea, mis on semiootika, siis siit saab teada. Tegu pole aga õpikuga, vaid originaalsete uurimuste selgesõnaliste tulemustega.
Täistekst aadressil:
http://arvamus.postimees.ee/1084616/raamatud-mida-peab-lugema/
