Lähimineviku mitmekordse poliitvangina arvan, et Eestis on tingimata senisest rohkem vaja teada ikka veel müstiliseks jäänud Venemaast ja „ajaloo ümberkirjutamisest”. Sageli ei teata isegi haritud inimeste hulgas, mis on vahet 1940ndate aastate küüditatutel ja Stalini-järgsetel poliitvangidel.
Kirjeldatud olukord on tingitud sellest, et postsovetlikus ajalookäsitluses välditakse asjade ja nähtuste nimetamist nende õigete, adekvaatsete nimedega. Räägitakse küll rohkesti natsismi- ja stalinismiohvritest, vaikitakse aga maha, et poststalinistlikud poliitrepressioonid endises Nõukogude Liidus kestsid edasi kuni 1980ndate aastate lõpuni.
Seetõttu oleks õige rääkida mitte „dissidentidest” ja „õigusevastaselt represseeritutest”, vaid kommunismiohvritest (nagu ka fašismi-ohvritest). Miks aga kõikvõimalikud ümberütlemised endistviisi moes on – eks ikka selleks, et ununeksid mõisted nagu Nõukogude-vastane tegevus, la résistance [vastupanuliikumine], kvislinglus, poliitvangid jne. Teatavasti ei lõppenud inimsusevastased kuriteod ja GULAG N Liidus Stalini surmaga 1953. a., vaid „strogo po zakonu” (rangelt seaduse järgi – vene k., toim.) suitsukatte varjus kestsid edasi „süüdi-mõistetute parandamise ja ümberkasvatamisena” nn paranduslike tööde asutustes trellide ja okastraataia taga. Poliitiline justiitsžargoon „Trud ne nakazõvajet, a ispravjajet!” (Töö ei karista vaid parandab!), „U tšelaveka jest serdtse, a u naroda partija!” (Inimesel on süda, rahval partei!) jms on sügavasti imbunud ka meie idanaabri ajalookäsitlusse, millest praegugi pole veel lõplikult vabanetud. Trükisõnas on antud teemat käsitlenud näiteks kunagine poliitvang, pärastine Nobeli kirjanduspreemia laureaat Aleksandr Solženitsõn (1918-2008).
Kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, on lähiajaloo uurimine ja avalikustamine tänapäeva Venemaal mõnel pool saavutanud siiski kõrgema taseme kui postsovetlikus Eestis. Näiteks tegelevad Permi krai elanikud aktiivselt oma kodukandi uurimisega, mis ei piirdu üksnes permikomi folkloori või Uuralite omapärase loodusega.
Punaimpeeriumis leiti 1970ndate aastate algul, et senised Mordva poliitvangide laagrid tuleb likvideerida ning nende asukad üle viia Euroopa ja Aasia piirimaile, kuhu rajati kolm kurikuulsat laagrit: Perm-35, Perm-36 ja Perm-37. Tegelikult oli GULAG endise N Liidu territooriumil (Siberis, Kaug-Idas jm) eksisteerinud juba aastakümneid. Sovetiimpeeriumi lagunemisel lasti enamik poliitvange nende nn kohtuasjade läbivaatamise või armuandmispalvete rahuldamise tulemusel kinnipidamiskohtadest tulema, paljud isegi rehabiliteeriti. Kõige tõrksamaid hoiti vangistuses siiski kuni 1991. aastani. Senistel poliitlaagritel lasti kas laguneda või siis asustati nad kriminaalvangidega, suur osa sisseseadest ja dokumentatsioonist hävitati. Permi ümbrus kujunes aga erandiks: kodukandiuurimise kattevarjus alustasid siin kohalikud aktivistid ja entusiastid (üliõpilased, ajakirjanikud, jt) säilinud huvipakkuvate materjalide kogumist ja talletamist. 1995. aastal asutati Permi krai Tšussovoi rajooni Kutšino külla hiljutise poliitlaagri Perm-36 territooriumile endise N Liidu territooriumile ainulaadne GULAGi muuseum. Muuseum, kus töötavad ka teadurid, praeguse nimetusega Мемориальный центр „Пермь-36” (Mälestuskeskus Perm-36) kuulub UNESCO Monument Watch`i ekspertide hinnangul maailma 100 tähtsaima sellelaadse objekti hulka. 23.-25. juulil 2005 tähistati siin pidulike koosolekute ja saatusekaaslastevaheliste liigutavate taaskohtumistega selle asutamise 10. aastapäeva.
Vahemärkusena mainin, et kõnealuses endises repressiivasutuses on poliitilistel motiividel pikaajalist vanglakaristust kandnud palju rahvusvaheliselt tuntud inimesi, näiteks Levko Lukjanenko (hilisem Ukraina suursaadik Kanadas), Vassõl Stuss (Nobeli kirjanduspreemia kandidaat, hukkus Kutšino vangikongis 1985. a.), Balys Gajauskas (Leedu Seimi liige) jt.
Seekordse siin toimunud ürituse ametlik nimetus oli Международный гражданский Форум Пилорама-2010 (Rahvusvaheline Kodanike Foorum Pilorama, pilorama – saeraam, parafraas Vene TV populaarsest saatest „Panorama”). Eestvedajaks on kogu aeg olnud ajalookandidaat Viktor A. Šmõrov. Osavõtjate hulk võis küündida tuhandeni. Kutsutud külaliste hulgas oli rohkesti endiseid süümevange, näiteks eespoolmainitud, 35 aastat poliitvangistuses viibinud B. Gajauskas Vilniusest, Natalja Gorbanevskaja Pariisist jt. Eestist esindasid selliseid Kalju Mätik ja siinkirjutaja.
Vabanesin ise Vsehsvjatskaja „asutusest” 8. juulil 1988, kuid polnud uuesti siinkandis viibinud 1995. aastast saadik. Vahepeal on Venemaal ja Prikamjes (nagu Lääne-Uuralit vahel nimetatakse) toimunud suuri muudatusi. Mõned reisirongid Moskva ja Peterburi vahel kihutavad juba paarisajakilomeetrise tunnikiirusega, ka ida poole suunduvates 15-20-vagunilistes ekspressides ei jätnud teenindamine milleski soovida. Permi oblast on ümber nimetatud Permi kraiks, elanikkonna pideva vähenemise tõttu pole selle keskus enam miljonilinn. Endises vangilaagris on tehtud ohtralt restaureerimistöid, millest annavad tunnistust selgitavad tekstid vene ja inglise keeles. Nüüd meenutab see paik pigem parki Tšussovaja jõe ääres, mis on jäänud üpris madalaks, kuid suplemiseks siiski veel kõlbab. Ülesharitud maad (välja ar-vatud näiteks linlaste õueaiamaad) pole õieti enam kuskil, peaaegu kõik põllumajandussaadused veetakse sisse. Ehk küll sõiduautosid on siin praegu tohutult rohkem kui endistel aegadel, kurtis kohalik, üllatavalt euroopaliku väljanägemise ja käitumisega rahvas tööpuuduse ja madala elatustaseme üle. Sellest hoolimata sai meile osaks erakordselt külalislahke vastuvõtt, endise repressiivasutuse värava ees lehvis paljude teiste riikide lippude hulgas kõrge masti otsa heisatuna ka Eesti sini-must-valge. Tšussovoi linna ametivõimud ilmutasid nendega vene keeles suhtlevate välismaalaste vastu küll mõningat umbusaldust, kuid mingikujulist estofoobiat me kuskil ei kogenud. Mulle kippusid lausa pisarad silma, kui üks 20-aastane üliõpilane vabandas selle kurja eest, mida venelased eestlastele aja jooksul on teinud, sõpruse ja lepituse märgiks aga kinkis endisele kommunismivangile endise Permi kubermangu vappide heraldilise kollektsiooni. Samasuguse kingituse sai ka Kalju Mätik.
Pilorama-2010 avamine oli väga pidulik. Peeti kõnesid, publikule esinesid nii professionaalsed muusikud, näitlejad jt kui ka endis- ja praegusaegsed „ümarlaudadest” osavõtjad ja laagriluuletajad. Kuna see koht on vene õigeusu kiriku poolt pühitsetud, kehtis siin kuiv seadus ning kokkutulnud rahvamassid pidasid ennast üpris distsiplineeritult üleval. Teiste hulgas viibis kohal Permi kõrgkoolide õppejõude ja tudengeid ajaloolase Leonid Arkadjevitš Obuhhovi juhendamisel, kes kogusid siit andmeid oma uurimistööde jaoks. Samuti mitmelt poolt ajakirjanikke, kellele tuli anda intervjuusid. Küsiti muu hulgas, kas me ei kartnud siia ka uuesti tagasi tulla. Õpetajatele korraldatakse täienduskursusi (arvatavasti ümberkvalifitseerimiseks), märkimist väärib näiteks valikkursus „Сталинская «мoдернизaция» в Прикамье” (Stalinistlik “moderniseerimine” Prikamjes”), mis on avaldatud omaette brošüürina, sisaldades kaugemalt tulnutegi jaoks väga huvitavaid teemasid. Lisan juurde, et tänapäeva vene keelde on tekkinud palju anglitsisme, noored venelased oskavad küllaltki hästi võõrkeeli ja on hoopis avarama silmaringiga kui nende „raudse eesriide” taga haritud-kasvatatud eakaaslased mõnikümmend aastat tagasi. Ometi ei puudunud kohalolijate hulgas ka Kremli-meelsed noored, kes sõnas ja pildis püüdsid tõestada, et vene rahvas on hoopiski rohkem kannatanud kui meiesugused poliitvangid. Õnneks polnud nad agressiivsed – meie jäime oma, nemad oma arvamuse juurde.
Igale poole ei jõudnudki, kuna üritused toimusid paralleelselt. Näiteks korraldati samal ajal mujal Venemaal kolhoseerimise 80. aastapäeva mälestusüritusi. Levitati meiesugustele otse harjumatu mõttelaadi ja sisuga trükisõna, näiteks ajakirju Vestnik „В защиту прав заключенных” (Kinnipeetute õiguste kaitseks) ja “За права человека” (Inimese õiguste eest). Ühes telgis näidati isegi osaliselt eestikeelset filmi „Permikomi sügis”. Omalt poolt viisime kingitusena kaasa koopia Edvins Šnore kuulsast dokumentaalfilmist „The Soviet Story” ja mitu GULAGi sümboolikaga T-särki – mis kokkutulnute hulgas läksid otsekui soojad saiad.
Vabadusvõitlejate ja endiste poliitvangide kokkutulekuid on korraldatud ka tänapäeva Eestis. Kui 1941. ja 1949. aasta küüditatud kõrvale jätta, pole postsovetlikus massimeedias need teist laadi represseeritud kuigi populaarsed. Seetõttu pole ka nende praegused kokkutulekud leidnud siin niivõrd laialdast kajastamist kui Pilorama üritused Venemaa ajakirjanduses ja televisioonis.
Viimastel aastatel on tekkinud diskussioon, kas Venemaa N Liidu õigusjärglasena teiste riikide okupeerimist ja punakuritegusid tunnistab. Kui kunagi peaks korraldatama Nürnberg-2, on Permi aktivistid ja uurijad kindlasti etendanud olulist osa selle ettevalmistamisel.
Meid kutsuti järgnevatel aastatel uuesti külla. Tegin ettepaneku, et rändnäitus „GULAGi arhipelaagist” tuleks ka Eestis korraldada. Minevikupärandit, olgu see ka kui tahes ebameeldiv, tuleb kõikjal järjekindlalt avalikustada, sest ajalugu peab olema objektiivne ja tõelevastav.
Kunagiste „ümberkasvatuspaikade” külastamine edaspidi ja sundimatud vestlused nendes on aga küsimärk, kuna Venemaal järjest üha enam tugevnevate neostalinistlike ilmingute tõttu võib „kahtlaste” välismaalaste isiklik julgeolek seal sattuda tõsisesse ohtu. Siiski lisan siia igaks juhuks, kui kellelgi on soovi või võimalust neid kohti külastada, eespoolmainitud memoriaalmuuseumi aadressi: Российская Федерация, 614000 Пермский край, д. Кучино Чусовского p-на, Мемориальный музей истории политических репрессий „Пермь-36” (Rossiiskaya Federatsiya, 614000 Permskij krai, d.Kuchino Chusovskogo r-na, Memorialnoi Muzei Istorii Politicheskih Repressii Perm-36.)
Minu tänane ettekanne Õpetatud Eesti Seltsis tuli mittetraditsiooniline: selles põimuvad läbi nii ideoloogia, lähiajalugu, geograafia kui ka tänapäev.*
_____________________
* Äsja sai mulle teatavaks Andra Teede artikkel „Hirm ja jälestus Kesk-Venemaal”, milles üksikasjalikumalt kirjeldatakse Permi kraid, mainitakse sealseid kunagisi poliitlaagreid ja nendes kinnipeetud eestlastest poliitvange (vt Eesti Ekspress 29. november 2012, lk 60-62).
Kokkuvõte 27.04.11 Õpetatud Eesti Seltsi 1350. koosolekul peetud ettekandest.
Mart Niklus
