|
EESTI KODANIKUD,
tulge valima!
EESTI ERAKONNAD
Eelolevatel valimistel ennustatakse parlamentipääsu kuni kuuele erakonnale. Nendeks on (tähestiku järjekorras) Eestimaa Rohelised, Isamaa ja Res Publica liit, Keskerakond, Rahvaliit, Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Püüan anda ülevaate nende erakondade programmilistest erinevustest, mis aitab ehk mõnevõrra selgitada, missugusi valikuid hakatakse Eesti riigis tegema pärast valimisi.
Siiski mainiksin enne kahte “aga” – esiteks on üsna tuntud tõsiasi, et meie demokraatia suhtelise nooruse tõttu langetavad väga paljud Eesti valijad hääletussedelit täites otsuse pigem isiklike sümpaatiate kui isikute taga olevate parteide programmiliste seisukohtade põhjal. Teiseks on varasem ajalugu näidanud, et Eesti poliitilise killustatuse ja proportsionaalse valimissüsteemi tõttu ei ole põhjust loota, et ükski erakond saab nii ülekaalukalt võimule, et saaks hakata oma programmi täiemõõduliselt realiseerima. Enamgi veel – pole kuigi tõenäoline isegi maailmavaateliselt ühtse (ehk traditsioonilisel parem-vasak skaalal lihtsalt paigutatava) valitsuskoalitsiooni teke, mis tagaks suurema ennustatavusega valitsuspoliitika.
Aga alustades Eestimaa Rohelistest (EER) ehk uustulnukatest Eesti poliitilisel maastikul – tegu on mõnes mõttes protestiparteiga nagu seda oli Res Publica eelmistel valimistel. Ka EER-i sünni taustal on poliitikast ja praegusest poliitilisest eliidist võõrandumise (uus) laine. Üks oluline erinevus on aga see, et kui Res Publica puhul seisnes alternatiivi pakkumine eeskätt poliitika meetodites – räägiti poliitikategemise toomisest tagatoast välja ja “äraostmatutest”- siis EER rõhub meetodite muutmise kõrval – suurem otsedemokraatia ehk sagedasem rahvahääletuste rakendamine – ka sisuliselt teistsugustele valikutele. Oma valimisloosungiks “Uus energia” valinud EER soovib võtta senisest enam kasutusele taastuvaid energiaallikaid ja soosida energiasäästlikku eluviisi. Keskkonna- ja energiapoliitikas pakutakse selgelt radikaalsemaid lahendusi kui teistel parteidel, rääkides võimalikult kiirest loobumisest põlevkivienergeetikast, mis on hetkel ülekaalukalt suurim energeetiline ressurss. Samuti esitatakse ressursiväärtpaberi põhimõte, millega jaotataks Eesti loodusvarade kasutuskvoodid Eesti kodanike, mitte ettevõtete vahel. Need valikud annavad märku ka nn postmodernistlike või postmaterialistlike väärtuste tugevamast esiletõusmisest Eesti poliitikas. Mõned Eesti politoloogid pole siiski pidanud EERi võimalusi kuigi suurteks, peamiselt seetõttu, et ühiskonnas tervikuna pole ükski keskkonnateema hetkel (veel) väga oluliseks tõusnud, erinevalt näiteks kunagisest fosforiidisõjast. Samuti olevat EER Eesti suhteliselt konservatiivse valijaskonna jaoks siiski liialt radikaalne, et märkimisväärset toetust pälvida. Küll aga võib EERile jääda valimistejärgse kaalukeele roll valitsuskõnelustel. Teistega võrreldes vähem “prominente” koondava erakonna esikolmik on Marek Strandberg, Aleksei Lotman ja Toomas Trapido.
Isamaa ja Res Publica liit (IRL) ei saa avaliku arvamuse küsitluste põhjal samuti väga suurt häältesaaki ehkki praeguse seisuga ei tohiks 5-protsendi künnise ületamisega ka probleeme tekkida. Samas on selge, et praeguse kahe fraktsiooni peale kokku 32 kohani ei suudeta paljudest tuntud nimedest hoolimata kuidagi jõuda. Juunis tehtud ühinemisotsus oli paljude vaatlejate hinnangul RP-le ainsaks võimaluseks Toompeal tehtud eksimuste ja avalikkuse toetuse kiire languse järel poliitilist surma ja lagunemist vältida, eriti arvestades asjaolu, et kunagise protestipartei liikmeskond oli maailmavaateliselt üsna laialivalguv. Mai lõpus ühinemisotsusest teavitades deklareeriti, et ühenderakonna rahvuslik-konservatiivse poliitika kõige tähtsamaks ülesandeks ühiskonna arendamisel on tagada Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Paraku peegeldas juba uue esimehe valimine sügisel lõhesid erakonna ridades. Ühest küljest on erakond andnud kõneainet valimisloosungiga “Õnn ei ole rahas”, millega üritatakse selgelt distantseeruda Reformierakonna nn jõukuse-eesmärgist, ja teisalt keskendunud rahalistele lubadustele pere- ja hariduspoliitika vahendina. Nii näiteks lubab IRL kehtestada täiendava maksuvaba tulu tulumaksuvaba miinimumi ulatuses alates esimesest lapsest, tõsta kolmanda ja iga järgmise lapse toetuse 2000 kroonile kuus ja maksta kuue- ja enamalapselise pere vanemale riigipalka. Samuti lubatakse tõsta nooremõpetaja palga alammäära Eesti keskmisele tasemele ja tõsta õpetajate palku vähemalt 15-protsendi võrra viis aastat järjest. Samas on IRL selgelt öelnud, missugused põhimõtted talle ei sobi – astmeline tulumaks ja palgaarmee, ehkki sarnaselt teistele erakondadele pole nimeliselt välistatud ühtegi parteid. Erakonna esikolmik on Mart Laar, Jaak Aaviksoo ja Tõnis Lukas.
Keskerakonda, kellele hetkel prognoositakse veidi alla 20% toetust sarnaselt Reformierakonnale, kummitab sarnaselt kahtedele viimastele valimistele võimalus, et formaalsest võidust hoolimata ei saa nad hakata pidama kõnelusi valitsuse moodustamiseks. Ehkki president Ilves on juba lubanud, et teeb kindlasti esimesena ettepaneku valitsuse moodustamiseks valimised võitnud erakonnale, ei pruugi sellest Edgar Savisaarele abi olla, nagu aastalgi 2003, kui ilma Keskerakonnata koalitsioonis saadi kiirelt kokkuleppele. Samas pole presidendivalimiste järel tehtud prognoosid, et Keskerakonna positsioonid peaks Arnold Rüütli kaotuse tõttu nõrgenema, olulisel määral realiseerunud. Samas tuleb Keskerakonnal arvestada oluliselt muutunud olukorraga oma liitlaste osas, kuna Rahvaliit kõigub mitme skandaali koosmõjul riigikogust väljakukkumise äärel. Seda kompenseerib siiski oluliselt Keskerakonna suhteliselt valutu “kooselu” koalitsioonivalitsuses oma maailmavaatelise oponendi Reformierakonnaga, mis jätab vähemalt teoreetilise võimaluse, et need parteid võiksid jätkata koostööd ka uues valitsuses. Kampaanias peamiselt palgaküsimustele keskenduv keskerakond lubab tõsta avaliku sektori töötajate palgad nelja aastaga 25 tuhande kroonini, mis nõuaks igal aastal 23-protsendilist palgatõusu. Majandusringkonnad näevad idee ellurakendamise tagajärjena eeskätt palga-rallit eraettevõtluses, hüperinflatsiooni ja konkurentsivõime languse tõttu ettevõtete pankrottiminekut. Ehkki Keskerakond on avaldanud lootust ka astmelise tulumaksu idee läbisurumiseks võimalikus koalitsioonis Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, ei saa seda kuigi tõenäoliseks pidada nii Rahvaliidu praeguse nõrkuse kui sotside ilmse vastuseisu tõttu Keskerakonna juhitud koalitsioonis osaleda. Keskerakonna esikolmikus järgnevad Edgar Savisaarele Kadri Must ja Enn Eesmaa.
Eesti suurima erakonna Rahvaliidu maksimumprogrammiks võib praegu paradoksaalselt pidada Riigikogusse püsimajäämist, arvestades Emori küsitluse põhjal hetketoetuseks 3 protsenti. Presidendivalimistel lüüasaamine poleks ilmselt Rahvaliidu populaarsust oluliselt mõjutanud, aga paraku järgnes nn maadevahetuse-skandaal, mis viis erakonna esimehe Villu Reiljani tagasiastumiseni keskkonnaministri kohalt. Rahvaliit lubab võidelda suurema raha eraldamise eest Eesti piirkondliku arengu ühtlustamisse, tegelda võrdsete arenguvõimaluste loomisega lastele ja maksupoliitikas 2,5-kordistama nelja aastaga tulumaksuvaba miinimumi 2000 kroonilt 5000 kroonile kuus. Kuluaarides on palju räägitud Rahvaliidu vältimatust ühinemisest Keskerakonnaga, saab näha, kas valimistulemused seda protsessi kiirendavad või aeglustavad, või kuluaarijutu hoopiski ümber lükkavad. Ilmselt mõjutab asju ka maadevahetuse uurimise lõpuleviimine ja tulemused. Rahvaliidu esikolmik on valimistel Villu Reiljan, Erika Salumäe ja Karel Rüütli.
Reformierakonna võimaluste kasuks eelolevatel valimistel räägib kahtlemata Eesti majandusnäitajate enneolematult kiire kasv viimastel aastatel, mida istuva peaministri partei kahtlemata suuresti õigustatult reklaamib enda liberaalse majanduspoliitika saavutusena. Õhukese ja efektiivse riigi toetajana tõrjub Reformierakond jutte tasakaalustud arengu unarussejätmisest väidetega, et vaid majandusliku heaolu suurendamine tagab ka riigifunktsioonide – sisejulgeoleku, hariduse, meditsiini ja muu – parema rahastamise. Lubades Eesti viimist Euroopa viie jõukaima riigi sekka järgmise 15 aasta jooksul – mis nõuaks keskmiselt 7-protsendilist majanduskasvu igal aastal – tahab erakond langetada üksiku tulumaksu 18%-ni aastaks 2011 ning 12%-ni aastaks 2015. Samas räägib Reform, et eduka majanduspoliitika kõrval on erakonna peaeesmärk Eesti rahva säilimine ja positiivse iibe saavutamine. Erakonda on võimul olles kahtlemata aidanud ka Eesti ajakirjanduse suhteliselt leebe suhtumine võrreldes kahe ülejäänud koalitsioonipartneriga. Algatus Tõnismäe pronksmehe teisaldamiseks on siiski osutumas välispoliitiliselt üsna riskantseks. Esikolmik on Andrus Ansip, Urmas Paet ja Meelis Atonen.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE), kelle poolehoiule pole Toomas Hendrik Ilvese valimine presidendiks olulist positiivset mõju avaldanud, peab Eestis jätkuvalt arvestama asjaoluga, et tal on raske programmilist poliitikat läbi viia ilma Keskerakonna ja Rahvaliiduta koostööd tegemata. Põhimõttelised erimeelsused poliitika läbiviimise meetodite osas ilmselt aga ei muuda seda koostööd veel pika aja vältel kuigivõrra tihedamaks. Loosungi “JOKK jätta” all kandideeriv erakond ongi läinud eeskätt Keskerakonnast distantseerumise teed, rõhudes sundparteistamise lõpetamisele ja valitsemiskultuuri muutmisele, ja pöörates selle kõrval palju tähelepanu muudele “pehmetele” väärtustele. Aga mitte ainult. SDE lubab samas 5000 kroonist miinimumpalka aastaks 2008, keskmine vanaduspensioni 5000 krooni aastaks 2010 ja tulumaksuvaba miinimum 5000 krooni aastaks 2011. Ka SDE võitleb eelolevatel valimistel eeskätt valimiskünnise ületamise eest, hoolimata tõsiasjast, et ametiühingute roll on Eestis viimaste valimistega võrreldes märgatavalt kasvanud, mida näitab ka käimasolev meedikute töötüli. Siiski praeguses majanduslikus olukorras, kus tööjõupuudus on muutumas Eesti majanduse suurimaks piduriks, ei ole ametiühingutel samas loota samasugust tähtsuse kasvu kui nö normaalse tööpuudusega majanduse tingimustes. Erakonna esikolmik on Ivari Padar, Eiki Nestor ja Andres Tarand.
Ott Ummelas,
politoloog
Ott Ummelas on ETV uudisagentuuri ETV24 peatoimetaja
Metsajõulupuu Connecticuti gaidide ja skautidega
Vaatamata tuule püüdlustele küünlaid kustutada, Connecticuti Põjhatütarde ja Vikerlaste metsajõulupuul loeti jõulu evangeeliumi ja lauldi jõululaule küünla-, kuu- ja taskulambi valgusel.
Foto: Rein Linask
Connecticutis on üle 40. aasta peetud gaidide ja skautide metsajõulupuid, vahel jaheda ilma ja vähese rahvaga, vahel lumisel väljal suurema rahvahulga seltsis. Juba enne kui talvine päike 2. detsembril looja läks, oli Connecticuti gaididel ja skautidel teada, et kohe algaval metsajõulupuul Eesti Maal Andoveris saab olema tuuline ja jube külm, lubatud tähistaevale ja peaaegu täiskuule vaatamata. Üllatus tuli sel aastal hoopis sellest soojusest, mis saabus ootamatult koos suure külaliste arvuga: rahulikule jõulukoosviibimisele oli kohale tulnud skaute, gaide, ja sõpru kokku üle poolesaja, nii väga noori kui ka vanemaid.
Metsajõulupuu ettevalmistused olid alanud juba paar nädalat varem, kui Põhjatütarde koondusel meisterdati ürituse jaoks maitsvaid piparkooke ja Vikerlaste hundud ja skaudid valmistasid käbidest ja seemnetest metsloomadele peorooga. Koondustel kõlavat kilkamist, tüdrukute jahustest naeratustest ja poiste naljatempudest oli tunda, et ka nemad mõistsid vana tuntud tõde, et suur osa peo lõbust on just ettevalmistuste läbiviimine.
Noorte kiituseks tuleb siis mainida, et kui 2. detsember lõpuks kätte jõudis ja rahvas vooris platsile, oli kohapeal tunda, et ettevalmistused olid head ning plaanid sujusid kenasti. Koguneti kella 5 paiku Connecticuti Eesti Maale, suure ehitud kuuse ümber. Nii mõnigi imestas, kui suureks see samane kuusk on kasvanud. Eks 40 aastaga muutu nii mõndagi, kuid Metsajõulupuu tõmme peitub hoopis traditsioonis. Süüdati küünlad, jagati laululehti ja koguneti suurde kaarde kuuse ümber. Lühida ja südamesttuleva tervituskõne pidas Vikerlaste üksusejuht Leelo Linask ning lahke “Tere tulemast!” kõlas Põhjatütarde juhtidelt ngdr. Silvi Peckham’i ja ngdr. Ulla Barclay huultelt. Metsavaikuses loeti Jõuluevangeeliumi ning lauldi jõululaule. Lõpetuseks juhtis Vikerlaste vanem skm. Rein Linask rahva pilgu mäenõlval asetsevale Eesti lipule. Sellega algas Mõttesild kodumaale, mille lõpetuseks lauldi Eesti Hümn. Rahva seas oli külmale ilmale vaatamata soe ja kodune tunne – rahulik ja pühalik nagu Metsajõulupuu ikka. Suur tänu ka Connecticuti Eesti Skautide ja Gaidide Sõprade Seltsile, skm. Madis Linaskile ja hj. Kristian Kõivale kaasabi ja eeltööde eest.
Vikerlaste pidulik Emadepäeva koondus
Sealt kutsus Vikerlaste pere rahvast sammuma veidi platsi keskele, kus hõõgus vaikselt lõkketuli, võtmaks osa pidulikust skautide Emadepäeva koondusest. Ja nii seal lõkke ääres täituski ühe 7-aastase poisi unistus saada hundupoisiks. Hundujuht Kristian Kõiva kutsus ette vahva poisi nimega Kelker Wenzel ja sellest hetkest oli skautidel endil ja ka külalistel tunda hetke pidulikkust. Julge häälega hundulubadust andes astus Kelker skautide perre, millesse kuuluvust sai ta kohe tunda: õnnitlemaks uut pereliiget kutsuti teda tutvuma Vikerlaste vormis riviga. Ükshaaval vaadati silma, tervitati ja anti vasakut kätt nagu skautidel kombeks. Veelgi erilisemaks tegi asjaolu, et rivi lõpus oli värsket hundut tervitamas tema vanaisa Jüri Martinson, kes ise kauaaegne skaut ja üks Vikerlaste asutajaliikmetest. Nüüd seob Kelkerit ja Jürit mitte üks pere, vaid kaks. Nagu märkis skj. Leelo Linask: “Skautluse tõmme on mitmekülgne, kuid sellega kaasnev ühtekuuluvus ja vendluse tunne on ainulaadne ning seob meid kõiki ühtsesse perre.”
Vastavalt traditsioonile on skautide Emadepäev aeg üle anda poiste ülendused ja märkida nende saavutusi. Auhinde ja aastamärke jagati järgmistele kohalolevatele hundudele: Jaani Barclay, Mihkel Edmiston, Markus Kitsing, Jakob Kõiva, Kaagu Rakfeldt ja skaut Aleksander Barclay’le. Koonduse viimase punktina tänasid Vikerlased oma toetajaid ja sõpru, aga eelkõige tänasid skaudid oma kalleid emasid, kinkides neile nii lilli kui ka head meelt.
Lõpetades kutsuti kõiki kohalolijaid skautide ja gaidide sõprusringi, millele järgnes metsa-alune koosviibimine, piparkookide ja sooja õunasiidriga, mida aitas korraldada Connecticuti Eesti Skautide ja Gaidide Sõprade Selts. Metsast lahkudes väljendas nii mõnigi külaline head meelt kestnud traditsiooni ja rõõmsa meeleolu üle. Ja tõepoolest, ka allakirjutanule on sellest skautlikust vaimust ja mõttest ilusamat pilti raske ette kujutada: metsa vaikuses sõpradest sõõr, käed asendis “parem üle vasaku”, sädelev lõketuli nende keskel, ühislaul ning pealt vaatavad jõulukuusk, selge tähistaevas ning helendav kuu. Jõulud on käes.
Leelo Linask
EXIT LA GLOIRE
Ilmar Mikiver
Kuues mai ei ole enam kaugel. See on päev, mis tõenäoliselt annab Prantsusmaale uue presidendi, otsustab Euroopa Liidu tuleviku ja võib radikaalselt muuta USA välispoliitika.
Uueks Prantsuse presidendiks saab enamate ennustuste kohaselt kas sotsialist Segolene Royal – esimene naispresident Prantsusmaa ajaloos (!) – või praeguse keskparempoolse valitsuserakonna, Rahvaliikumiste Liidu (UMP) juht, siseminister Nicolas Sarkozy. Mõlemad on hukka mõistnud president Jacques Chiraci senise poliitika, mis on peamiselt püüdnud elus hoida kindral de Gaulle’i illusiooni Prantsusmaa ülemaailmsest hiilgusest (la gloire) ja suurusest (la grandeur) – suurelt osalt Ameerika kulul. Royal ega Sarkozy ei jaga Chiraci Ameerika-vaenulikkust. Ja tõepoolest näib ka prantsuse rahva huvi USA rooskamise vastu olevat kahanemas.
Tõde on see, et prantsuse üldsus on juba aastaid näidanud oma pettumust Chiraci saamatu majanduspoliitika üle. Nüüd langeb kahtluse vari ka ta välispoliitikale. See on liiga suurejooneline, liiga elukauge, ütlevad vaatlejad. Wall Street Journal’is kirjutab toimetaja Matthew Kaminski:
“Arvamusküsitlused näitavad ka, et hääletajate valdav enamus nõuab juhtidelt pühendumust rahva, mitte aga laia välismaailma vajaduste rahuldamisele, mis on suur muutus viimase aastakümne jooksul”. Kaminski leiab, et presidendi vahetus võib just soodustada Prantsusmaa rahvusvahelise positsiooni taastamist de Gaulle’i vaimus, jätkates:
“Olles vabanenud USA vihkamisest ja teistest sõjajärgsetest illusioonidest võib (Prantsusmaa) etendada kasulikku konstruktiivset rolli suhtlemisel Iraani, Venemaa, Araabia maailma, Hiina ja teiste maadega. Selline Prantsusmaa võib lõpuks maha matta need väärkujutelmad, mis on teda kollitanud läbi kogu ta hirmsa kahekümnenda sajandi” (WSJ, 16. jaan.)
Kuidas prantsuse uus generatsioon suhtub Ameerikasse, ilmneb tähelepanu väärivast lõigust Nicolas Sarkozy autobiograafias. Tulevane võimalik presidendi-kandidaat tunnistab, et ta lihtsalt ei saa aru oma maa kultuuri-eliidi nii moodi läinud põlgusest Ameerika Ühendriikide vastu. Tsiteerin:
“See on eriti kummaline seetõttu, et me ei ole selle maaga kunagi sõjas olnud – maaga, mis kahel korral meie lähi-ajaloos on meile appi tulnud, tulnud meid kaitsma ja vabastama, ja millega me jagame suurt osa oma demokraatlikest väärtustest”.
Tõsi, ka Segolene Royal jagab samu demokraatlikke väärtusi ja see lubab loota Pariisi ja Washingtoni suhete paranemist. Kuid sellel võib olla ka negatiivne mõju USA suhetele Euroopa Liiduga, kuna nii Sarkozy kui Royal on majandusküsimustes asunud protektsionismi teele. Ja see on vastuolus ülemaailmse turuvabaduse (globalisatsiooni) poliitikaga, mida USA pooldab. Mõlemad võimalikud presidendikandidaadid näevad globalisatsioonis ohtu prantsuse turgudele ja töökohtadele. Mlle. Royal põhjendab seda järgmiselt:
“Kui me tahame säilitada oma ühiskonna sotsiaalset (st. heaoluriigi) mudelit, siis peame loobuma (globalisatsiooni) naiivsusest ja kasutama kõikvõimalikke vahendeid, et kaitsta oma turge, oma töökohti, oma töölisi ja oma tööstust – ilmselt küll jäädes maailmale avatuks – aga võrdsel alusel (teiste maadega)”.
See kõlab nagu hüvastijätt Chiraci generatsiooni ja tema juhendusel välja töötatud (ja läbi kukkunud) Euroliidu konstitutsiooniga. Tsiteerin veel kord Kaminskit:
“(Sarkozy ja Royal), mõlemad oma viiekümnendais eluaastais, sümboliseerivad lõpparvet olevikuga, kuna nad ei jaga võimul oleva generatsiooni kimpus-olekut 20. sajandi traumadega. Golism ja antiamerikanism on olnud palsamiks uhkusele, mis sai sügavalt haavata kahe maailmasõja ning Indohiina ja Alzheeria kaotamisest”. Sugupõlvede vahetus Champs Elyseel seab USA ja Euroopa Liidu aga tõsise dilemma ette. Nende transatlantiline koostöö võib nüüd hoogustuda, kuid samas võib Euroopa areng suurema integratsiooni suunas hakata aeglustuma.
Ei ole halba heata ega head ilma veata, nagu mu isa kadunuke ütles.
Veel propagandast ja provokatsioonidest
Vello Helk 20.01.2007
Eelmistes kommentaarides oli juttu kahepaiksest propagandast. Seda tugevdavad provokatsioonid.
Dmitri Klenski, kes valiti Tallinna linnavolikokku Keskerakonna nimekirjas, aga hiljem tegi oma nimekirja, arvab, et küüditamine oli positiivne ja et Eesti umbes kolme inimpõlve pärast on liidetud Venemaaga. Ta arvati küll erakonnast välja, kuid tema mõttekaaslased moodustavad selle tähtsa osa. Seetõttu on mõne näopildil sinimustvalget nähes tunne, et määritakse Eesti rahvusvärve.
Justiitsministri nõunik Hanno Pevkur kirjutas seletuseks okupatsioonirezhiimi sümbolite kasutamise seaduse eelnõule, et need muutuvad karistatavaks ainult siis, kui on täidetud kaks tingimust: 1) neid kasutatakse vaenu õhutamiseks ja 2) vaenu õhutatakse avalikku rahu rikkudes.
Nii tohib neid kurikuulsaid sümboleid kasutada edaspidigi sellisel viisil, mis ei õhuta vaenu.
Ta lisas, et sümbolite loetelu seaduseelnõus ei ole lõplik. See tähendab, et kui keegi otsustab vaenu õhutamiseks kasutada sinimustvalget või rohelist lippu vm sümbolit, siis on ikkagi võimalik teda karistada (Eesti Päevaleht 11.01.2007).
Sel puhul kerkib küsimus, kuidas on võimalik ametliku riigilipuga vaenu õhutada? Kas ei kehtigi Eesti riigivõim tervel Eesti territooriumil? Kas peetakse silmas ka keskerakondlikke sinimustvalgepõselisi valimisreklaame? Keskerakonnas on ju ka esindatud Eesti-vaenulisus. Ega teine põsk pole jäetud puhtaks löömiseks? Või oligi selle seaduse eesmärk hakata karistama riigilippu kasutavaid kodanikke, kaitsta Tõnismäel oma sirbi ja vasaraga kaks korda aastas viina joovat seltskonda, kes toetab doktriini, et Eesti vabariiki pole olemas olnud ega eksisteeri ka praegu? Selle jaoks on aga vaja eestikeelseid provokaatoreid, keda saaks karistada, näidates normaalse rahvustundega eestlast äärmuslasena ning mängida iseendi ”stabiliseeriva” jõu rolli.
See meenutab 1988. aasta öölaulupidude aega, millest jutustab viimases Kultuur ja Elus üks toonaste vägede juhte Aarne Meensalu, muusikuna tuntud nime all Korsten. Kui neile juuni algul pakkus koostöövõimalusi Rahvarinde Merivälja tugigrupp, said nad küll kiitust, aga lisati: ”Meie siin püüame kõike ikka seaduse piires rahulikult teha. Aga teie oma natsionaalvärvide lehvitamisega võite asja kontrolli alt välja ajada: te ei provotseeri mitte ainult miilitsat… sõjavägi võib tänavaile tulla.” Kui öeldi koostööst ära, algasid ähvardused, mille taga hiljem osutus olevaks Edgar Savisaar.
Aga juba 2. juunil oli Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu kinnitanud deklaratsiooni Eesti rahvusvärvidest ja -lipust. Nüüd oli vastasrinnal vaja taktikalist kavalust, milleks said Eesti Vabariigi sümbolid. 16. juunil ohverdas EKP KK pleenum Karl Vaino, kelle asemele Gorbatshov saatis Vaino Väljase ja 23. juunil tunnistas ENSV Ülemnõukogu sini-must-valge eesti rahvusvärvideks. 22. veebruaril 1989 ütles Savisaar Rahvarinde eestseisuse koosolekul: ”Juhul kui muinsuskaitse selts võitleb lipu ülestõmbamise vastu, tekib lõhe nende ja rahva vahel, sest rahvas tahab lippu.” Nii läks Rahvarinne koos kommunistidega Pika Hermanni tornis lippu heiskama (selle kohta pikemalt VES 4. & 11.05.2004).
Omamoodi provokatsioon on ka Savisaare demonstratiivne puudumine vabariigi aastapäeva tähistamisest 24. veebruaril, eelistab olla Hundisilmal. Kui tema partei liidrid käisid Putini partei kogunemisel, ütles ta: “Kui kutsutakse, siis tuleb loomulikult minna”. Miks ei kehti sama 24. veebruari kohta? Kas Vene presidendipartei kutse on tähtsam kui Eesti presidendi oma? Online intervjuus vältis ta vastamist küsimusele Eesti okupeerimise kohta.
Vene Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Konstantin Kossatshev viitas sõjahaudade seaduse puhul sellele, et Eesti võimud loovad sellega aluse demonteerida pronksisõdur ja tunnistada Nõukogu Liidu perioodi ebaseaduslikuks (Eesti Päevaleht 11.01.) – kas on samal arvamisel tema partei Eesti lepingupartnerid? Kommenteerijad imestavad, et Eesti valitsus ei katsu tõrjuda Venemaa süüdistusi – sest valitsuskoalitsioonis domineerib süüdistajate lepingupartner? Savisaare arvates polekski vaja revideerida viimase suure sõja tulemust (Kesknädal 17.01.2007).
Peale Vladimir Lebedevi vaidlustatud trahvi pole ühtegi näidet, et Eesti lipu ja ausammaste rüvetajaid, pronkssõduri juures laamendajaid, venekeelses trükisõnas vihaseid kommentaare avaldanud ja võimulolijate vastu laimu ja mõnitusi levitanud venelasi oleks mingil moel karistatud või hukka mõistetud. ”Juudid ahju” kirjutanu sai trahvi, aga avalikult Eesti juhtpoliitikuid halvustanud ja laimanud inimestega ei juhtu midagi. Nii võib ka Klenski jätkuvalt mõnitada küüditatuid ja nende surnuks nälginud sugulasi. Küüditamised ei leidnud aga aset mitte ainult 1941, vaid ka varem ja hiljem. Küüditati ju ka venelasi Venemaal – kas Klenski arvates samuti kasulikult?
ÜEKN esimees Jaak Juhansoo E.V. aktusel New Yorgis
Solistideks Heiki Mätlik ja Urmas Vulp
 Eesti Vabariigi 89. aastapäeva tähistamine New Yorgi piirkonnas toimub käesoleval aastal täpselt õigel päeval, s.o. laup., 24. veebruaril. Üritus leiab aset, endiste eeskujul, Manhattani saarel, “Community Church” kirikus ( 40 East 35th St., Park – Madison Ave. vahel), algusega kell 1 päeval.
Kontrapunktiks mitu aastakümnet kestnud okupatsiooniajastule, nüüd võib globaalne eestlaskond juba 15-ndat korda uuesti tunda rõõmu meie demokraatliku vabariigi hällipäeva pühitsedes. Selleks kogunegu kõik kohalikud kaasmaalased !
Aktuse kava, mille korraldamise eest vastutavad New Yorgi Eesti Haridusseltsi juhatus ja liikmeskond, pakub pealtkuulajaile nii rahvuspoliitilist kui ka kunstipärast kava. New Yorgi Eesti Kooli noorte, NYEesti Mees- ja Naiskoori ning NY Eesti Teatri jõudude – ka Skautide / Gaidide osalemisel, naudime sõnas ja laulus meeleülendust meie maa ja rahva “sünnipäevapeol”. Lisana on tuntud eesti süvamuusikud Urmas Vulp (viiul) ja Heiki Mätlik (kitarr) kutsutud päeva programmi rikastama. Nimetatud duo kuulub raudselt eesti helikunstimaailma parimate ridadesse.
Aktuse kõnelejaks on Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees Jaak Juhansoo. Bostoni äärelinna elanik hr. Juhansoo on isik, kelle elu on olnud pühendatud esiteks välisvõitlusele Eesti vabaduse taastamise eesmärgil ning viimastel aastatel selle jäädvustamisele. Hr. Juhansoo unikaalne perspektiiv, arvestades tema pidevat sidet nii EV valitsuse kui ka paljude asukohamaade eestlaskondadega – Kanadast Krimmi – pakub kindlasti kõigile huvi ning materjali mõttemõlgutusteks. Taust – eelseisvad riigikogu valimised kodumaal (millest oleks igal võõrsil eluneval Eesti Vabariigi kodanikul rahvuslik kohustus osaleda).
Aktuse vaimulikku osa kannab EELK New Yorgi Koguduse hingekarjane praost Uudo Tari. Teadustaja üles-annet täidab idakalda agaramaid noorema põlvkona tegelasi Liina Sarapik.
Aktusele järgnevalt on kirikule jalutuskauguses asuva New Yorgi Eesti Maja uksed avatud kõikidele kaasmaalastele. Ei puudu ka võimalus kehakinnitamiseks ning klaasitõstmiseks “sünnipäevalapse terviseks”.
NY Eesti Haridusseltsi Juhatus
Jõulukirik Rochesteris
Elva Mikk esineb kohvilauas külalistele pärast jumalateenistust 23. dets. 2006.a. Foto: Heino Arras
Rochesteri eestlaste jõulujumalateenistus peeti 23. detsembril, kell 6:00 õhtul Lutheran Church of Good Shepherd kirikus. Kogunenud oli hulgaliselt kaasmaalasi, nende seas arvukalt noori, kelle perekondades on olnud aastaid komme tulla eestikeelsele jumalateenistusele päev enne jõule. Oli isegi külalisi Washingtonist.
Jumalateenistusel teenis abipraost Hannes Aasa Hamiltonist. Orelil Ron D’Amico. Solistiks oli kohalik harifkunstnik Elva Mikk. Pastor Aasa jumalateenistus oli osaliselt ingliskeelne, et kaasa tõmmata kõiki kirikus olijaid. Elva Mikk kaunistas kirikuteenistust seitsme palaga, põimitud laulude ja jõulujutlusega vaheldumisi. Ta esitas Basque Carol (The Angel Gabriel), El Decembre Congelat (Catalan carol from Spain) ja Maria Durch einh’n Dornwald Ging (Maria wanders through the Thorns – 15th Century German), kõik kolm pala oli seadnud Suzanne Guldimann. O’ Come, O’ Come, Emmanuel (15th Century French), säetud Carolyn Barne poolt. Cantiga de Santa Marie #100- “Santa Maria, strela do Dio” (15th Century Spain – Alfonso X in praise of the Virgin Mary), seadnud Nancy Hurrell ja Jõuluõhtul – Juhan Aavik ning Jõuluöö täis valgussära – Enn Võrk, mõlemad seadnud Elva Mikk.
Kogudus kuulas hardusega ilusaid harfihelisid, mis tõid usulise elamuse kõigile. Elva Mikk on kohaliku Rochester Eastman kooli lõpetanud harfi alal. Aastaid pole me teda kuulnud ja oli ilus elamus teda jälle kuulda. Elades väikeses eestlaste ühiskonnas ei tea me tihti kui suuri talente meie keskel leidub. Elva, kes kandis rahvariideid, oli oma esinemise kõrgusel. Ta omab kolm harfi.
Naispere korraldas maitsva kohvilaua ja Elva esines veel kahe palaga: In Dulci Jubilo (medieval carol) seadnud Mitch Landy ja Angelical Hymn/Twelfth Night Song Medley (Russian Carols) seatud Sylvia Woods’i poolt.
Pastor Hannes Aasa esitas ühe ingliskeelse laulu enda eestikeelses tõlkes, saates end ka ise kitarril. Ettekanded võeti vastu tugeva aplausiga. Abel Pintsoni tütretütar Alyssa andis Elvale lilli. Abel Pintson tänas pastor Aasat, organisti ja Elva Mikki ja perenaisi ilusa jõuluõhtu eest ning soovis kõigile häid pühi ja parimat uut aastat. Oli olnud ilus õhtu ja kirikulised läksid koduteele kaunilt jõuluteenistuselt saadud meeldejäävate elamustega.
Laine Arras
USA sõnul võidakse viisareegleid leevendada 2009. aastaks
Ameerika Ühendriikide viisareegleid võidakse leevendada mõne lähedase liitlase jaoks enne, kui George W. Bushi valitsus 2009. aasta algul ametist lahkub.
Niinimetatud “teekaardi” gruppi kuuluvate riikide esindajad kohtusid sisejulgeolekuministeeriumi abiministri Paul Rosenzweigiga, et küsimust arutada.
“Minu isiklik silmapiir lõpeb koos Bushi ametiaja lõppemisega 2009. aasta jaanuaris. Mina isiklikult loodan enne seda näha viisavabaduse programmis uusi liikmeid,” ütles Rosenzweig ajakirjanikele.
Abiminister tegi selle avalduse pärast 24. jaanuaril USA ettepanekul Prahas toimunud kohtumist, kus EL-i uusliikmete esindajate osalusel arutati viisavabadusprogrammi hetkeseisu.
USA ei nõua viisat suurelt osalt Euroopa Liitu kauem kuulunud riikidelt. Kuid viisavabadus ei kehti Kreekale ja endistest kommunistlikest riikidest uusliikmetele, välja arvatud Sloveenia.
“Teekaardi” rühma kuuluvad Bulgaaria, Küpros, Tshehhi, Eesti, Kreeka, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Lõuna-Korea.
President George W. Bush lubas novembris töötada koos kongressiga välja muudatused, mis võimaldaksid valitud riikidel kergemini viisavabadust saavutada.
Bush andis selle lubaduse novembris Tallinnas olles, kui lubas pressikonverentsil tõstatada USA Kongressi ees USA viisavabaduse teema Eesti kodanikele.
EL-i uusliikmed on avaldanud kaua Washingtonile survet, et see kehtestaks nende kodanikele viisavabaduse nagu Lääne-Euroopa riikidele.
Paljud kurdavad, et neid koheldakse teisejärguliste kodanikena, kuigi nad osalevad enamikus USA välispoliitilistes operatsioonides, kaasa arvatud Iraagi sõda.
Praeguse seaduse järgi võib USA viisanõudest loobuda vaid siis, kui riik vastab teatud nõudmistele. Nendeks on näiteks madal arv inimesi, kes viisa kehtivusajast kauemaks riiki jäävad, ning viisadest keeldumise protsent peab jääma alla kolme.
VES/BNS
Eesti saadik Iisraelis Lepik von Wiren andis üle volikirja
Eesti suursaadik Iisraelis Aino Lepik von Wiren esitas 22. jaanuaril president Moshe Katzavile oma volikirja. Tseremooniale järgnenud vestluses tõdesid suursaadik ja president, et kahe riigi suhted on väga head. Nad leidsid, et on oluline jätkata Eesti ja Iisraeli majandussuhete arendamisega.
Katzav meenutas oma paari aasta tagust visiiti Eestisse ning avaldas rahulolu Eesti riigi heade sidemete üle sealse juudikogukonnaga. Samuti oli kõne all tänavu Tallinnas avatav uus sünagoog.
Aino Lepik von Wiren on sündinud 1961. aastal Stockholmis. 1987. aastal lõpetas ta Stockholmi ülikooli õigusteaduse erialal ning on õppinud Surrey ülikoolis Inglismaal.
Diplomaatilisel tööl on Wiren 1994. aastast, mil asus tööle välisministeeriumi juriidilise osakonda inimõiguste büroo direktorina.
Aastatel 1999-2003 töötas Lepik von Wiren riigisekretäri ning 2003-2006 Eesti suursaadikuna Portugalis.
Enne teda esindas Eestit Iisraelis Marina Kaljurand, kes on praegu suursaadik Moskvas.
Eesti suursaadik Iisraelis resideerib Tallinnas, diplomaadi kavatseb Eesti Tel Avivi saata sel aastal.
VES/BNS
Terve Eesti!
Mart Laar
Isamaa ja Res Publica Liidu peaministrikandidaat
Eesti läheb vastu oma 39. valitsusele olukorras, kus majandus kasvab ning riik on jõukam kui kunagi varem. Kuid samal ajal kuulub Eesti maailma õnneindeksi pingerea viimasesse kolmandikku. Eesti lapsed on Euroopa laste seas ühed kõige õnnetumad, paigutudes rahulolult eelviimasele kohale. See ei ole olukord, mille üle võiksime uhked olla.
Jäädes rõõmustama majanduskasvu üle ning lubades üha suuremaid palganumbreid, liigub riik vales suunas. Rikkusel pole väärtust, kui inimesed on õnnetud.
Õnn on iga üksiku inimese jaoks isiklik ja eriline. Ühiskonna jaoks tervikuna on õnne tegurid aga alati ühesugused, konkreetsed ja mõõdetavad. Valitsus ei saa teha inimesi õnnelikuks, kuid ta saab luua keskkonna, kus inimestel on maksimaalne võimalus olla õnnelik. See peaks olema iga valitsuse põhiülesanne.
4. märtsil 2007 on Riigikogu valimised. Milles seisneb nende valimiste tegelik valik?
Inimene on õnnelik, kui tal on keegi, keda armastada ja kellele toetuda. Seepärast on meie esimene valik kindlustatud, kindel, tugev ja terve Eesti pere. Loome kõigile lastele ja teistele pereliikmeile turvalise kodu. Eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise kindlustab TERVE PERE! Selleks näeme ette järgmiste poliitika rakendamist:
Maksuvabastus juba esimesest lapsest!
Kehtestame täiendava maksuvaba tulu tulumaksuvaba miinimumi ulatuses alates esimesest lapsest.
Lapsega perele oma kodu!
Käivitame riigi toetusprogrammi lastega peredele, kes on võtnud eluasemelaenu oma kodu ostmiseks või renoveerimiseks.
Suurem pere vajab rohkem toetust!
Tõstame kolmanda ja iga järgmise lapse toetuse 2000 kroonile kuus. Maksame kuue- ja enamalapselise pere vanemale riigi poolt palka.
Haigekassa raha peab jääma inimeste ravimiseks!
Eraldame töövõimetushüvitiste maksmise Haigekassa tänastest kohustustest. Sellise sammuga jääks Haigekassas rohkem raha ravimiseks.
Elad tervelt – elad kauem!
Toetame terveid eluviise, karmistades alkoholi- ja tubakapoliitikat. Käivitame riikliku programmi liiklusohutuse tõhustamiseks – toome mõistuse liiklusse tagasi.
Tervise hoidmine tasuvaks!
Toetame sportimist ja vabastame tööandjad erisoodustusmaksust töötajate sportimise toetamisel.
Inimene on õnnelik, kui ta saab ennast teostada, rakendada oma andeid ja loovust. Meie teine valik on ettevõtlikkust, loovust ning koostööoskusi edendav paindlik haridussüsteem, mis ühelt poolt annab igale noorele võimaluse eneseteostuseks ja toimetulekuks ning teisalt tagab Eestile konkurentsi-võimelise koha teadmistepõhises maailmamajanduses. Eesti riigi ja rahva majandusliku edenemise kindlustab TERVE MÕISTUS! Selleks näeme ette järgmiste poliitikate rakendamist:
Teaduse rahastamine riigikaitsega samale tasemele!
Viime kulutused teadus- ja arendustegevusele riigikaitsekuludega analoogselt 2%-le rahvuslikust koguproduktist.
Õpetaja palk kahekordseks!
Võtame vastu Riigikogu otsuse, milles näeme ette õpetajate vähemalt 15-protsendilise palgatõusu viis aastat järjest, millega tõstame õpetajate palga Eesti keskmisele tasemel. Maksame esmakordselt tööle asuvale pedagoogilise kõrgharidusega õpetajale 200 000 krooni stardiraha.
Arvuti igale lapsele!
Arvuti on tänapäeval üldhariduse omandamiseks hädavajalik õppevahend. Paljudel vanematel aga pole võimalik seda oma lastele osta. Algatame riikliku programmi, millega alustame sülearvutitega varustamist põhikooli viimase klassi õpilastest, et lõpuks kõikide õppuriteni jõuda.
Eesti keel iga elaniku ja arvutini!
Võimaldame tasuta eesti keele õpet mitte-eestlastele. Arendame välja võimalused eesti keele kasutamiseks ka kõige kaasaegsemates infotehnoloogilistes rakendustes. Korraldame Keeleinspektsiooni ümber Keeleametiks ning anname sellele täiendavad volitused keelejärelevalve tõhustamisel ja keelepoliitika kujundamisel.
Toetame teadmistepõhist majandust!
Väikeettevõtetele parema ligipääsu tagamiseks teadus- ja arendustegevusele seame sisse innovatsiooniosakud, millega saab osta teenuseid teadusasutustelt.
Inimene on õnnelik, kui ta saab elada vabal maal ning osaleda ühiskonnaelu korraldamises. Meie kolmas valik on demokraatlikult arenev ja tugeva kodanikuühiskonnaga Eesti. Seisame vastu üha kasvavale korporatiivsusele, avalikule ringkäendusele ja kliki-ühiskonna kujunemisele – võtame võimu rahva kätte tagasi! Eesti ühiskonna arenguressurss on TERVE EESTI, mis tagab kõigile oma liikmetele võrdsed võimalused oma isikliku õnne leidmiseks. Ning selleks näeme ette järgmiste poliitikate rakendamist:
1% tulumaksu kodanikuühiskonna vundamenti!
Anname kodanikele õiguse suunata makstavast tulumaksust 1% tema poolt osundatavale mittetulundusühingule või sihtasutusele ning asutame Vabaühenduste Sihtkapitali.
Lõpp asutuste ja ametite politiseerimisele!
Depolitiseerime riigi äriühingute nõukogud ja lõpetame Riigikogu poliitikute osalemise nendes. Tagame avaliku ringhäälingu poliitilise erapooletuse.
Võim rahvale lähemale!
Loome seadusliku aluse huvigruppide esindajatest koosnevate nõuandvate kogude loomiseks kohalike omavalitsuste ja ministeeriumide juurde. Kehtestame avalike teenuste standardid, mis peavad olema tagatud kogu Eesti territooriumil ning asutame ühtsed avalike teenuste keskused.
Kokkuvõtlikult – Eesti on osake Euroopast ja üleilmastuvast maailmast ning seisab silmitsi tõsiste väljakutsetega. Me suudame nendele väljakutsetele vääriliselt vastata, tuginedes tervele perele, tervele mõistusele ja tervele riigile. Täna enam ei piisa seniste tööviljade nautimisest lootuses, et Eestil läheb hästi iseenesest. Täna tuleb valida õige suund ja seada eesmärgiks õnnelik rahvas. Täna vajame valitsust, kes kaitseks Eesti huve.
Balti kontserdid Bostonis
Kuna uusaasta juba ammu möödas, võiks nii mõnigi muusikahuviline küsida, mis ometi juhtus iga aasta The Baltic American Society of New England’i poolt pakutavate, alati mainekate kontserditega. Vastus on lihtne: nagu lumigi, jäid hiljaks. Sõna tõsises mõttes mitte hiljaks, vaid puht logistilistel põhjustel tavalisest veidi hiljemaks.
Esimene äramärkimisväärne kuupäev on pühapäev, 18. veebruar, mil esinevad kaks tuntud Eesti Muusikaakadeemia õppejõudu, Urmas Vulp (viiul) ja Heiki Mätlik (kitarr). Duo, kelle koostöö algas enam kui kümne aasta eest, on esinenud mitmel pool Euroopas kui ka Kanadas ja salvestanud rida CD’id, tutvustades peamiselt eesti loomingut (Mägi, Eespere, Vähi, Kuulberg, Raid jt.). Lisaks omavahelisele koostööle on mõlemad ka mujal tegevad, Urmas Vulp selle asutajana Tallinna Keelpillikvartetis ja Heiki Mätlik Camerata Tallinn koosseisus või solistina teiste ansamblitega.
Seeria teisel kontserdil, pühapäeval 1. aprillil, esineb tuntud leedu pianist Edvinas Minkstimas. E. Minkstimas’t, kes on lõpetanud Vilniuse Muusikaakadeemia, Pariisi Konservatooriumi ja ka New Yorgis asuva Julliard’i kooli, peetakse üheks Euroopa parimaks noorkunstnikuks. Ta ulatuslikku repertuaari kuuluvad peale soolopalade ka kammermuusika kui ka rida klaverikontserte, näiteks Beethoveni kolmas, mida ta on salvestanud Vilniuse Filharmooniaga.
Kolmas ja käesoleva hooaja viimane kontsert toimub pühapäeval 22. aprillil. Kuigi see on “läti” kontsert, esineb seal peale kahe silmapaistva lätlase—Ilona Kudina (flööt) ja Egils Shefers’i (klarinett)—ka meie oma Hando Nahkur, keda meil oli mõnu kuulda juba varematelgi Balti kontserditel. Peale Riias omandatud muusikalise hariduse on Ilona Kudinal ka jazzi-diplom tuntud Berklee College’ist Bostonis. Egils Shefers on samuti, peale Läti Muusikaakadeemia lõpetamist, end Ameerikasse täiendama tulnud, olles praegu doktorikraadi kandidaat Indiana Ülikoolis.
Nagu tavaliselt, toimuvad kõik kontserdid The First (varem First and Second) Church’is, 66 Marlborough Street, Boston. Autoga tulijatel on soovitav parkida Boston Commoni all asuvasse parklasse, kust on kirikusse vaid kaks blokki (kirik asub Marlborough ja Berkeley nurgal). Allmaaraudteega tulijatel võtta Green Line ja väljuda Arlington jaamas, kust jääb neli, kuigi lühemat, blokki kõndida.
Rein Pirn
Eestikeelne heliplaat jõudis müügile 105 aastat tagasi
“Eesti keeli rääkiv ja laulev platte” aastast 1902.
Foto: Repro
105 aastat tagasi, 23. jaanuaril 1902 (vana kalendri järgi 10.01) kuulutas Postimees, et Tartu apteekri Siegfried von Kieseritzky laost jõudsid müüki grammofonide kõrval ka «eesti keeli rääkivad ja laulvad platted».
Selle kaubandusliku teadaande kaalu kasvatab praegu seegi, et tol korral oli tegemist esimese eestikeelse heliplaadi mainimisega trükikirjas. Apteeker Kieseritzky võis rahastada ka plaadi salvestamisega seotud kulusid, kuid kindlaid tõendeid selle kohta paraku meil pole.
Weizenbergi lauluke
1901. aasta sügisel salvestas ehk «võttis» Gramophone Company esindaja Sankt-Peterburgis «üles» teiste seas ka lühikese, alla minuti kestva tagasihoidliku laulukese, mille viisi autoriks oli meile enam kujurina tuntud August Weizenberg.
Põnevamaks läheb lugu siis, kui tahta rohkem teada laulja isiku kohta, kelle häält me plaadil kuuleme. Peaaegu aktsendita laulis tegelikult eesti keelt mitteoskav juudi rahvusest Peterburi konservatooriumi üliõpilane M. A. Goltisson.
Goltissoni repertuaari kuulusid peale eesti keele soome- ja isegi kirgiisikeelsed laulutekstid. Enne vene õigeusku astumist eesnime Michel kandnud noormees laulis mõni aasta hiljem ka Pärnumaa II laulupäeval ja esines Tartus Peetri kirikus.
Soomlastega võrdselt
Vaatamata sellele, et Michel Goltisson laulis plaadile ka esimesed soomekeelsed laulud, pole meieni säilinud teateid tema edasisest lauljakarjäärist. 1909. aastast surmani 1914. aastal töötas ta ajakirja Muzõka I Penije toimetajana Peterburis.
Kui eestikeelse heliplaadi sünnipäeva võime tähistada põhjanaabrite soomlastega samal aastal, jõudsid lõunanaabrite keeles heliplaadid rahvani alles 1903, leedukeelne plaat ilmus aga 1908.
Paavo Annus,
ajaloolane
Postimees
Eesti Rahvuskultuuri Fondi edusammud
Eestis tegutseb juba 1991. aasta juunist Eesti Rahvuskultuuri Fond (ERKF). Ta asutati 1991. aasta juunis tookordse EV Ülemnõukogu poolt Eesti Rahvuskultuuri Päästmise Fondi nime all ja oli esialgu Riigikogu alluvuses. Aastal 1994 sai ERKF-st eraõiguslik fond, mille ülesandeks on rahaliselt toetada paljusid kultuurivaldkondi. ERKF on vahepeal kasvanud juba 93-ks allfondiks, mis on asutatud küll organisatsioonide, küll üksikisikute (ka väliseestlaste) poolt ning määratud väga mitmekesiste eesti kultuuriharude toetamiseks. Fondi enda kohaselt “Sihtasutuse ERKF eesmärgiks on heategevus eesti rahvuskultuuri toetamiseks rahaliste vahendite sihipärase kogumise ja jagamise kaudu.”
Seda tänuväärset tööd on ERKF teinud senini. Igal aastal, novembris, toimub sihtasutuse nõukogu koosolek, kus otsustatakse stipendiumite ja toetuste eraldamine järgmiseks tegevusaastaks. Olen sellest varem kirjutanud, kuid hiljuti saatis ERKF-i tegevdirektor Toivo Toomemets mulle järjekordse aruande, mida on rõõm siinkohal kokkuvõttes ära tuua.
Jagamiseks laekus sel korral 636 taotlust üle 10 miljoni krooni ulatuses. Sellest rahuldati 356 taotlust 3.5 miljoni krooni väärtuses. Stipendiume loome- ja teadustööks anti 106-le isikule, stipendiume õpinguteks ja täiendõppeks 190 isikule ning lisaks toetati 28 kultuuriprojekti. Olgu märgitud, et kogu tegevusaja jooksul on ERKF kultuuri toetamiseks eraldanud üle 46.8 miljoni krooni. See on tähelepanuvääriv saavutus.
Üheks traditsiooniks on olnud nn. elutöö tänuauhinnad koos 50 000 krooni suuruse stipendiumiga. Sel korral pälvisid neid rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe, lavastaja Arne Mikk, kirikutegelane ja kultuuriajaoolane Toomas Paul, luuletaja Hando Runnel ning näitleja Aarne Üksküla.
Kui vaatleme taotluste rahuldamist alade järgi, siis on pilt järgmine:
Rahvusteadused 46 Muuseumid, raamatukogud 10
Arhitektuur 2 Restaureerimine 1
Filmikunst 10 Haridus 104
Kirjandus 10 Meditsiin 9
Kunst 32 Sport 8
Muusika 52 Tehnika- ja majandus- teadused 24
Teater 24 Muud 2
Rahvakultuur 22 Kokku 356
Protsentuaalselt jagunes toetusteks eraldatud summa
(EEK 3.531M) järgmiselt:
Stipendiumid loome- ja teadustööks 35.9%
Stipendiumid õpinguteks 39.3%
Osalemine välisüritustel 0.4%
Toetused põhitegevuseks ja üritusteks 16.1%
Tehnika jms. toetamiseks 8.3%
100%
Raul Pettai
Müüdid August Reist ja Hubert Humphrey’st
Asutava Kogu esimehena, riigivanemana, välisministrina ja välissaadikuna Eestit tee- ninud sotsiaaldemokraat August Rei leidis 27. augustil m.a. väärika puhkepaiga Metsakalmistul peale 66 aastast eemalolekut oma sünni- ja kodumaalt. Sel puhul mainis Kaarel Tarand ajakirjas “Sirp” (21.sept.), et lisaks tavaliselt nimetatud kolmikule – Pätsile Laidonerile ja Tõnissonile – mahuks “küll veel üks mees suurena ajaloopilti” ja selleks peaks olema Rei, kes tema sõnul on jäänud müüdita riigivanemaks.
Seda lünka on püüdnud täita “Vaba Eesti Sõna“ veergudel (24. aug. 2006) Olev Olesk, kes esitas lugejatele huvitavaid üksikasju isiklikest kokkupuudetest Reiga Rootsis ja oktoobris 1956.a. Ameerikas. Kahjuks on autor lisanud kirjeldusi Rei oletatavatest kohtumistest ja suhetest endise asepresidendi ja senaatori Hubert H. Humphreyga, mis on vastuolus tegelikkusega.. Vaatleme neid alljärgnevalt.
Müüt 1 – “…sel ajal kui Rei oli EV saadik Moskvas, töötas USA saatkonnas noor diplomaat Hubert Humphrey. Rei tutvustas talle diplomaatilist tööd, sõnastusvorme ja isegi käitumist. Oli Hubert Humphrey poliitiline patroon. Nad olid saanud sõpradeks.”
Faktid – Endise asepresidendi ja senaatori Hubert H. Humphrey isikliku ja ametliku eluloo andmeil ei ole Humphrey kunagi olnud USA diplomaatilises teenistuses ega töötanud USA Moskva saatkonnas. Rei oli saadikuks Moskvas 1938-40. Neil aastatel õppis Humphrey poliitilisi teadusi Minnesota ülikoolis (1937-39), saavutades B.A. kraadi juunis 1939. Järgmisel õppeaastal (1939-40) oli tal stipendium Louisiana osariiklikus ülikoolis, saavutades seal magistrikraadi politoloogias 1940.a. juunis. Esimest korda külastas Humphrey Venemaad senaatorina 1958.a.
Müüt 2 – oktoobris 1956.a. oli Reil ette nähtud vastuvõtt asepresident Hubert Humphrey poolt Washingtonis “poliitiliseks aruteluks”.
Faktid – 1956. aastal ei olnud Humphrey asepresident. Ta oli Minnesota osariigist valitud USA senaator. Asepresidendiks sai ta 1965.a. president Lyndon B. Johnsoni kaaslasena. 1956.a. oli president Eisenhoweri asepresidendiks Richard M. Nixon.
Müüt 3 – ”USA Kongress Humphrey eesistumisel oli 1956.a. Charles Kersteni komitee ettepanekul vastu võtnud otsuse, et Nõukogude Liit on EV vägivaldselt okupeerinud ja nii USA tunnustab kestvalt Eestit de jure.”
Faktid – Nn. Kersteni komisjon oli Saadikutekoja poolt 1953.a. loodud erikomisjon Balti riikide N. Liidu poolt okupeerimise ja annekteerimise uurimiseks. Oma lõpparuandes esitas komisjon 1955.a. jaanuaris Saadikutekojale üksikasjaliku Nõukogude Liidu tegevust hukkamõistva resolutsiooni, mis jäi aga Saadikutekojas vastu võtmata teatavatel välispoliitilistel põhjustel. Senatil ei olnud Kersteni komisjoniga mingit tegemist ja seda resolutsiooni ei esitatud Senatis. Senati eesis tujaks oli asepresident (Nixon 1956.a.) või senati president pro tempore. Seda ametit Humphrey sel ajal ei pidanud.
Müüt 4 – “Kongressi otsus pani aluse kommunismivastase tegevuse majanduslikuks toetuseks. Hubert Humphrey, tema assistentide ja Rei ning Hormi kokkusaamisel [ikka veel 1956.a.] töötati välja EV New Yorgi Peakonsulaadile antav majanduslik abi ja selle administratsioon. Loodi vastav Trust fund USA välisministeeriumi raames.”
Faktid – Humphrey eluloo kirjeldustes ei ole kuskil nimetatud, et temal kui senaatoril oleks olnud mingi osa Eesti Peakonsulaadi tegevuse finantseerimise organiseerimisel. Isegi kui Rei ja Horm kohtusid Humphreyga, mis teadaolevatel faktidel näib olevat küsitav, ei ole teada mingeid dokumente või ülestähendusi, et sellel kohtumisel oleks võinud olla mingit mõju Pea- konsulaadi finantseerimisel. Ernst Jaaksoni mälestustes “Eestile” loeme (lk.111), et Peakonsulaadi tegevuse jätkamist võimaldas “erakordne seadusandlus, mille alusel Eesti Vabariigi esindusel on võimalik oma jooksvate kulude katteks piiratud eelarve korras kasutada Eestile kuuluvaid deposiite Ameerikas.” Tegemist oli 1941.a. seadusega vallutatud maade krediitide vabastamise kohta. Nagu selgub peakonsulaadi dokumentidest (vt. nt. Anne Velliste “Ernst Jaaksonile”, Tallinn 2000), olid Eesti Vabariigile kuuluvad summad hoiul Federal Reserve pangas ja väljamaksed sealt toimusid Rahandusministeeriumi ja Riigidepartmangu vahelise kokkuleppe ja viimase poolt kinnitatud eelarvete alusel. Väljaarvatud üks aasta, millal tuli teha laen Läti saatkonnalt, jätkus nende summade intressidest ja kapitalist Peakonsulaadi ülalpidamiseks kuni Eesti Vabariigi iseseivuse taastamiseni. Selleks ei kasutatud nn. “kullafondi”. Asjajajamine nende summade-fondide kasutamiseks toimus Johannes Kaivil ja Ernst Jaaksonil Riigidepartmangu vastavate ametnikega. Jaakson tegi sellest üksikasjaliku ettekande taasiseseisvunud Eesti Vabariigi välisministeeriumile.Sellesse ei olnud segatud eesti pagulasorganisatsioonid või üksikisikud, eriti mitte nn. eksiilvalitsus, mida Ühendriigid ei tunnustanud.
Täienduseks lisaksin, et Stockholmis asuva Eesti Rahvusnõukogu korraldusel ja toetusel sooritas August Rei koos Arvo Hormiga 1957.a. aprillis-mais üheksa nädalat kestnud ringreisi Ühendriikides ja Kanadas. Rei esines kõnedega ameerika kuulajaskondadele, ülikoolides ja eestlaste keskustes idarannikul, Chicagos, läänerannikul ja Kanadas, selgitades okupeeritud Eesti olukorda ja kommunismist tulenevat häda-ohtu. Washingtonis viibides intervjueerisid teda kommunismivastase võitluse raames Kongressi Saadikutekoja ameerikavastase tegevuse komisjoni ametnikud. Selle ringreisi ajal kohtus allakirjutanu Rei ja Hormiga 8. mail 1957.a. Kongressi Raamatukogus, kus ma töötasin välismaa õiguse eriteadlasena. Meie jutuajamine käsitles Eestiga seotud õiguslikke probleeme ja eesti õigusalase kirjanduse kollektsiooni Raamatukogus
Väino J. Riismandel
* The Front Page features an article by Ott Ummelas, who is the editor-in-chief of ETV’s news-division. Mr. Ummelas gives a detailed overview of the various political parties involved in the upcoming March parliamentary elections. In his preface, he notes that, as Estonia is still a relatively young democracy, people tend to vote for their favorites or for personal reasons, rather than choosing candidates based on their political platforms. Additionally, it is highly unlikely that any one party will win enough of a majority to be able to control policy and enact all of their programs. The article then goes on to give brief descriptions of the various political parties involved.
* The photo on the front page is taken at the traditional scout and guide “Forest Christmas.” This outdoor celebration was held in Connecticut, where everyone gathered to hear the Christmas Gospel and sing carols under moonlight, candlelight, and flashlight. The article follows on page 7.
* Ilmar Mikiver writes about the possible dramatic changes that can occur with France, and consequently with the EU and US foreign policy after the upcoming May elections in France. The leading candidates appear to be Socialist Segolene Royal and UMP (a right-center party) head Nicolas Sarkozy. Both candidates differ dramatically from President Chirac in that they do not share his anti-Americanism. Mr. Sarkozy has written about not understanding why a country that has always been on its side and come to its aid twice in the 20th century could be so reviled. Mr. Chirac is following the DeGaulle idea of La Gloire and La Grandeur. But perhaps the new President’s more future-looking, open foreign policy may actually achieve this. On a cautionary note, though, both Ms. Royal and Mr. Sarkosy are much more protectionist, and against the globalization that has been occurring with trade.
* Vello Helk continues to discuss propaganda and provocation in Estonia. While the symbols of Nazism and Communism are outlawed, their use in a non-provocative may be allowed. So it is not the symbols themselves that are outlawed, but their use for provocation. There are those, then, who may see the Estonian flag as provocation, and thus outlaw its use. There is history of this already, and the threat of accusations in using the flag being provocative has come from the left-center parties. Examples of such actions are given.
* The Art and Culture page describes an upcoming concert series organized by the Baltic American Society of New England. This series will feature three performancesa beginning in February. The first will have Urmas Vulp (violin) and Heiki Mätlik (guitar). This will be followed by two concerts in April, at the beginning of the month and near the end.
* The seconc article on the Art and Culture page describes the first record ever released in Estonian, 105 years ago. The singer was actually a Russian, M.A. Goltisson, who sings a short song in Estonian. The album was released in 1902.
* Page 7 features the article on the Connecticut Scouts’ and Guides’ Forest Christmas. The event has been held every year for over 40 years, despite the weather and the occasional small attendance. But this years’ event was well organized, and the tradition was carried on with warmth.
Russian parliament criticize removal of ‘Bronze Soldier’
VES — Russian lawmakers gathered last week to criticize Estonia for planning to remove the contorversial Bronze Soldier statue from Tallinn, YAHOO news reported.
The statue honors Red Army soldiers who helped drive Nazi forces from the Baltic nation is viewed by many Estonians as a monument to an occupier and not a liberator. The Russian government disagrees.
The State Duma voted 407-0 to pass a resolution that urges Russian President Vladimir Putin and the government to reconsider bilateral cooperation with Estonia.
The bill which would allow the removal of the statue, erected in 1947, was signed by Estonian President Toomas Hendrik Ilves.
The law also enables the removal of several other Soviet-era monuments.
Russia’s Foreign Minister Sergei Lavrov went a step further and called the decision to remove the statue “blasphemous.” Estonia’s Foreign Ministry said officials would not comment on the Russian resolution. “Estonia is not in the habit of responding to groundless accusations,” Foreign Minister Urmas Paet said.
Moscow routinely accuses Estonia of discriminating against their Russian-speaking communities, and sees the removal of Soviet-era monuments as being further proof of this.
In 2002, a privately funded monument erected in Pärnu featured an Estonian soldier in a German Waffen-SS uniform caused international uproar. Town officials were forced in 2003 to order that the monument be redesigned and its inscription replaced. In reaction, the veterans said they would move the original monument to the town of Türi.
Wounded Estonian Soldiers in Afghanistan Return to Unit
ER – Two Estonian soldiers, one of whom received a bullet and the other injured in a traffic accident in Southern Afghanistan, have returned to their unit but are not taking part of operations for the time being.
Both soldiers have returned to their unit and will continue to serve in Afghanistan. Neither is taking part of operations but are doing administrative work during recovery, and will return to operations soon.
The ESTCOY-3 infantry company and the EOD-10 ordnance disposal team are taking part in a major anti-Taliban operation in southern Afghanistan.
Aside from Dutch, Canadian, British, Danish and Estonian troops also the Afghanistan army and police are taking part in the operation.
There are currently 132 Estonians serving in the NATO forces in Afghanistan, which makes it the largest foreign mission for the Estonian defence forces. Estonia has taken part in the operation in Afghanistan since 2003.
Apart from the 81-strong ESTCOY-3 and the 15-strong EOD-10 there is a 10-member Estonian logistical support team serving in Afghanistan, along with officers and NCOs serving at various staffs.
Almost All Russian-Language Schools Teach Some Subjects in Estonian
ER – Over the past two years the attitude and readiness of transition to partial instruction in Estonian has improved in the country’s Russian-language schools and partial teaching of subjects in Estonian is already being practiced in nearly all schools, a recent TNS Emor poll revealed.
According to the poll, at least one subject was being taught in Estonian in 62 schools out of 65 involved in the poll and 68 percent of the schools said they were planning to increase the volume of instruction in Estonian.
Also the teachers’ assessment of their command of Estonian and readiness to teach their subject in Estonian has improved. The number of teachers teaching their subject in Estonian has increased while that of teachers teaching in Russian alone has declined.
Opinions in the schools of the need of partial instruction in Estonian have increased as well. If in 2004 83 percent of principals found it was very important to teach some subjects in Estonian, then now 94 percent of the principals gave such an answer.
In the principals’ opinion teaching of subjects in Estonian improves the Estonian proficiency of the students, raises the competitiveness of Russian school leavers on the labor market and widens their opportunities of continuing their education.
Parliament Passes War Graves Protection Act
ER – The Estonian parliament has passed the War Graves Protection Act, that stipulates the protection of all war graves, as Estonia has bilateral agreements on this subject only with Germany and Finland.
The act, based on the respective Geneva convention, creates the possibility of the reburial of remains of fallen soldiers and removal of respective grave monuments and stones if the graves are situated in unsuitable places or if reburial of the remains is necessary for other reasons in public interests.
According to the act unsuitable places are mainly parks and gardens, built-up areas and places where mass events take place on graves. If the war graves commission declares the place of a grave to be unsuitable, the defence minister will decide which remains will be reburied to which cemetery.
Until the present there was no act or other regulation concerning the issue of the protection of war graves in Estonia. Care of German and Finnish war graves in Estonia is regulated by agreements between the Estonian and German and Estonian and Finnish governments.
|
