Eesti taasvabanemisel jäid lahendamata mitmed probleemid Venemaaga. Üks neist on piiriküsimus. See on vaheaegadega olnud aktuaalne kõikide nende aastate jooksul. Alguses majanduspiiriks nimetatud, hiljem kontrolljoonena tuntud Eestit ja Venemaad lahutav piirijoon on saanud väljaehitatud piiri ületamise punktid, aga seda on Eesti poolt poliitiliselt vaadeldud ajutisena. Venemaa vaatleb seda aga lõplikult kinnistatud piirina, millel ainult puudub eestipoolne heakskiit. Seda probleemi olen varem käsitlenud (”Kus on piirilepingu enda piir?” – VES 29.11.2012), lähtudes Mihkel Langebrauni selleteemalisest artiklist (Postimees 12.11.2012). Läbirääkimised on vahepeal nii kaugele jõudnud, et nende arvatavaid tulemusi kommenteeritakse Eesti meedias.
Eriti põhjalikult tegi seda põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder (HVS) artiklis: ”Piirilepingu sõlmimine sellisel kujul ei vasta Eesti huvidele” (Postimees 11.04.), millest siin lähtun.
Esiteks Tartu rahu piiri muutmisest. Kui N. Liit 17. juunil 1940 Eesti okupeeris ja 6. augustil annekteeris, siis piiri Eesti ja Venemaa vahel ei muudetud. Seda tegi aga N. Liidu Ülemnõukogu Presiidium 23. augustil 1944. a. ENSV Ülemnõukogu Presiidium vormistas piirimuudatuse tagantjärele 1945. aasta alguses. Eesti kaotas piirimuudatuse läbi 5% territooriumist (2400 ruutkilomeetrit) ja 6% rahvastikust (piiri ajaloost lähemalt, vt Mart Nutt, TUNA 4/2010, lk. 72-92).
Siis polnud sõda veel lõppenud. Piiri muutmise kiirustamise põhjuseks võis olla soov kindlustada pärastsõjaaegseid piire, kui Eestil oleks õnnestunud saavutada mingit iseseisvuse taolist staatust. Lääneriikide järelandlikkuse tõttu ei saanud see aktuaalseks ja muudetud piirijoon jäigi kehtima.
HVS ütleb, et Tartu rahuleping on tervik, mis sätestab Eesti riikliku järjepidevuse ja territooriumi. Ta viitab Lauri Mälksoole, kes kirjutas 13. märtsi Postimehes: ”… jääb eel-kõige kummagi õigusteadlaste ja ajaloolaste edasiseks ülesandeks näidata tõlgenduslikult, mis on Tartu rahulepingu üksikute sätete staatus praegu” ja lisab: ”uus piirileping reguleeriks ainult piiri küsimusi, jätaks need otsad teadlikult lahti ja tõlgendused avatuks”. Selles näeb HVS mitut ohtlikku momenti. Kõigepealt soovitakse jätta mandaadiga poliitikud sisulisest otsustamisest ja arutelust kõrvale ning kuulutada see küsimus nn teaduslikuks uurimisobjektiks ja ainult diplomaatide-asjatundjate pärusmaaks. Teiseks öeldakse välja, et mõlemad osapooled võivadki Tartu rahulepingut tükeldada üksikuteks säteteks ning tõlgendada neid oma äranägemist mööda erinevalt.
HVS arvates ei toimu uue piirilepingu sõlmimisega positiivset läbimurret Eesti-Vene suhetes, tulemuseks on Venemaa võimalus Tartu rahulepingut tunnustamata saavutada olukord, kus Eesti tunnistaks Stalini tõmmatud piirijoont. Venemaa-poolseks piirilepingu sõlmimise üheks huviks on tõenäoliselt soov saada ELiga viisavabadus. Selleks on vajalik kahepoolselt kokkulepitud piir. Oleks rumalus anda seda trumpi Vene poliitikutele, ilma et Eesti mured seoses piirilepinguga mingi lahenduse leiaksid. Eesti loobumine preambulaga piirileppest süvendab Venemaal kindlust, et nad on õigel teel, kui ei tunnusta Tartu rahulepingut ega Eesti okupeerimist 1940. a. Venemaa pole 20 aasta jooksul teinud ühtegi omapoolset vastutulekut piiriläbirääkimistel. Täna loobume territooriumist, homme TÜ varadest, ülehomme presidendi ametirahast ja seejärel Tartu rahulepingu põhimõtetest – ikka reaalpoliitilistel ja praktilistel kaalutlustel, et me niikuinii midagi tagasi ei saa ja oluline on hoida naabriga häid majanduspoliitilisi suhteid. Kunagi pole Eesti-Vene suhted sõltunud Eesti-poolsest tegevusest ja tahtest, vaid Venemaa poolsest huvist või rahvusvahelisest olukorrast.
HVS mainib lisaks, et 90% Eesti elektrist toodetakse Narvas. Piirilepinguga põlistatakse, et elektri tootmine jääb sõltuma Venemaa heast tahtest. Lisaks asub Narva jõel hüdroelektrijaam. Rahvusvaheliste reeglite järgi jaotatakse hüdroressurss jõgikondade vee järgi. Narva jõe valgalast 1/3 moodustub Eesti poolelt ja 2/3 Venemaalt. Eesti ei saa praegu ühtegi % hüdrojaama toodangust.
Mida see tähendab ja Eestile annab, jääb HVSi arvates õigusteadlaste ja ajaloolaste tõlgendada. Ta rõhutab, et vale on lähtuda hetkepoliitilisest reaalsusest või lühiajalisest pragmaatilisest perspektiivist. Peame vaatama kaugele ning selles kontekstis ei ole Tartu rahulepingu tükeldamine, ENSV piirist lähtumine ning 2005. aastal ratifitseerimise seaduse preambulast taganemine õige.
Samas loeme kaitseminister Urmas Reinsalu ütlust valitsuse pressikonverentsil, et piirilepingu sõlmimine on Eestile täiendav julgeolekutagatis. Ta lisas, et IRLi seisukoht Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise osas on, et õigusliku järjepidevuse põhimõte ei tohi saada selle sõlmimisel ohustatud.
Tuleks aga küsida; kas on Venemaa (NSV Liit) varem respekteerinud lepinguid Eestiga? Kui see leping tõesti on Venemaale tähtis suhtlemiseks EL-ga, eeldaks see normaalselt mingit vastutulekut.
Vello Helk
