Vahepeal on jäänud mulje, et eestlased võitlesid end vabaks N. Liidu ikkest, et nende vabaduse lauluhääl oli nii tugev, et sellele ei pidanud vastu Moskva okupatsiooni Jeeriko müürid.
Uue Eesti keskajaloo (EA II) tõlgendused ei jäta mõjutamata Eesti uuemat ajalugu. Eespool mainitud mulje on nähtavasti ainult rahvusromantiline naiivsus? Pole vaja oodata 700-800 aastat selle korrigeerimiseks, seda teevad ära järgmised edumeelsed ja arengualtid ajaloolaste põlvkonnad. Jõuavad järjekordse ”lõpliku tõeni”, mis kestab, kuni ajalooratas oma keerlemisel ka selle teiste ”lõplike tõdede” prügikasti heidab. Seal pole ruumipuudust.
Ajaloolased tegelevad tihti kaasajale vastava ajaloo ümberhindamise ja uute tõlgenduste leidmisega. Vahel ka ennustamisega, kuigi see on riskantne – ei õnnestu alati isegi meteoroloogidel ja majandusteadlastel, hoolimata rikkalikest taustandmetest.
Olen varem kirjeldanud kontrafaktuaalset ajalookirjutust, mis lõi laineid mõne aja eest, kirjeldades ajaloo võimalikku kulgemist, kui teatud otsustavad sündmused oleksid leidnud teise lahenduse. See pole aga enam võimalik – siin ei aita mingi tagantjäreletarkus, mille on teinud tarbetuks ajaloo faktiline kulgemine.
Öeldakse, et unistused ja visioonid on hädavajalikud tuleviku kujundamiseks. Lähtutakse tavaliselt arvamusest, et tulevik sõltub olukorrast minevikus ja olevikus – ning katsutakse selle taustal ennustada arengut.
Kõigest sellest inspireerituna kasutan minagi fantaasiat ja rändan juubeliterikkast olevikust edasi tundmatusse tulevikku, kus need praegu vaidlusalused vabadusvõitluse ilmingud on saavutanud kindlamad mineviku kontuurid. Siis võib ajaloodoktor Käre Tõeleid väga hästi veenvalt järeldada, et ei saa põhjendatult rääkida mingist vabadusvõitlusest 1980-90-aastate ringis. Polnud üksmeelt, olid mitmed erinevad liikumised: Rahvarinne, Interrinne ja kodanike komiteed, kes lõid omavahel lahinguid. Oli tegemist peamiselt laiahaardelisema NSV Liidu lagunemisprotsessiga. Pikemas perspektiivis oli see ka lüli Euroopa ühinemises. Tulemuseks polnud ju vabanemine endisest süsteemist, sest selle esindajad jäid veel kauaks võimuhoobade juurde, üks neist valiti koguni presidendiks. ”Laulev revolutsioon” oli korraldatud kõige selle katteks. Kasutati ära rahvusromantilist hoiakut, mille kohaselt maakera on lame ja Eesti selle keskpunkt!
On teisi võimalusi. Näiteks Euroslaavia ühisajalugu, milles on pühendatud väike lõik Läänemere-äärsele rahvale, kes piiratud omavalitsusega enklaavis nimetab end eestlasteks, tegelikult on ida ja lääne kultuuri koostöö produkt. Tulemuseks on ka nende omapära: nad kirjutavad ühte ja räägivad teist keelt ning mõtlevad kolmandas – väga huvitav keelte ja kultuuride sümbioos. On mõttetu rääkida mingist vabadusvõitlusest. Eestlastel on alati olnud vabadus vabatahtlikult alistuda!
Tuleviku ajaloolastel on kindlasti veelgi kibedamaid arvamusi ja teooriaid. Sellega saab ka äratada tähelepanu, eristuda oma eelkäijatest, panna nad ajutiselt paika. Nagu tänapäeval nii ka tulevikus leidub neile aplodeerijaid, teatud inimliik, kes laseb end kergelt mõjutada ja uinutada. Pärast halbu unenägusid ei taheta neid uskuda!
Loodetavasti pole see nii lihtne. Filosoof Immanuel Kant on kord öelnud, et nii kõverast puust, millest inimesed on tehtud, pole võimalik midagi päris sirget meisterdada.
Nii pole ka eestlased lasknud end ajaloolastest mõjutada, vaid ajanud oma jonni ja elanud oma elu, mis mõnikord on olnud hädaohtlik. Kuidas nad üldse muidu oleksid üle elanud Läänemere kaldal paljude võõrvõimude tallermaal? Ei saa aga mööda faktist, et see on üha raskem globaliseeruvas maailmas, kus väikerahvaid ähvardab ilusatest loosungitest hoolimata jalge alla tallamise oht. Räägitakse küll palju vabadusest, aga ka see on nivelleeritud – tihti keeleliselt ja meeleliselt ühtsustatud. On lihtsam minna koos peavooludega – ükskõik mis tuleb pärast meid: kas veeuputus või uus vabadusvõitluseta okupatsioon?
Teise maailmasõja produktina ja ajaloolasena olen saanud jälgida arengut piisavalt kaua, et olla skeptiline ja ettevaatlik ennustustega. Lootused täituvad harva, aga ühes, mis oli ka ennustuseks, olen kogu aeg kindel olnud – et kurjusele rajatud N. Liidu impeerium kokku variseb. Minu siinsed kolleegid vaatlesid seda kui eluvõõrast unistust, mis ei vastanud nende väidetavalt realistlikule seisukohale, et see polnud võimalik, kuna oli tegemist ainulaadse moodustisega. Sama arvasid maailma tuntuimad sovetiloogid. On ka eksinud ennustustes pärastise arengu kohta. Tuleviku ennustused on enamasti rajatud ebakindlatele eelarvamustele, millest arengu kukerpallid ei hooli.
Vello Helk
