12. mai ei olnud mitte tavaline pühapäev, vaid Emadepäev. Bostoni eesti kogukonnas ta päris tavaline Emadepäev ka ei olnud, kuna siin leidis aset rahvatantsijate korraldatud Emadepäeva kontsert. Programmis oli kokku kaksteist tantsu, sealhulgas vanad tuttavad (Tuljak), aga ka vanad vähemtuntud (Kosjatants) ja uuemad moodsamad tantsud (Igavene labajalg). Tantsukontsert oli tuluõhtu formaadis ja selle loosungiks oli „Let’s Send our Folkdancers to ESTO“ ehk Saadame meie rahvatantsijad ESTO-le.
Tõepoolest, selleks õhtuks oldi usinasti valmistunud: eelmisel päeval harjutasime neli tundi ja samal päeval enne esinemist veel kaks tundi. Et publik nälga ei jääks, valmistasid rahvatantsijad ka võimsa külmlaua. Ürituse lõpus sai kõigega rahul olla: tantsijate lihased olid küll valusad, aga nii tantsijatel kui ka rohkearvuliselt toetama tulnud publikul oli õnnestunud päeva üle ülimalt hea meel.
Aga kes need tantsijad siis on, kes moodustavad Bostoni „Tulihinge“ nimelise rahvatantsurühma? Tutvuge Tulihingega ja aidake saata meie rahvatantsijad ESTO-le!
Bostoni rahvatantsugrupp sai alguse neli aastat tagasi, siis oli nimeks „Sõõrutajad.“ Algul koosnes see vaid mõnest naisest, ent tasapisi hakkas huvilisi juurde tulema. Grupi eestvedaja ja tänaseni Tulihinge tantsija Kaili Wolf, kes on New Hampshire’is tööstusfirmas dokumendi kont-roll, on kauaaegne tantsija, alustades Tallinnas nõukogude-aegsetes mudilasrühmades, mille repertuaari kuulusid ka sotsialistlike vennasrahvaste tantsud (ukraina, poola, jne.) ning hiljem soome-ugri rahvatantsud.
Elukutselt raamatupidaja Kaire ja tema ehitajast abikaasa Paul Canova on juba paar aastat Tulihinge liikmed olnud. Massachusettsis sündinud Paul ei olnud enne eesti rahvatantsuga kokku puutunud kui Kaire ta trenni kutsus. Nüüdseks on ka Paul tantsupisikuga nakatunud.
Tarkvarainsener Rauno Peets ei tegelenud küll Eestis rahvatantsuga, aga kui ta viie aasta eest asus Northeasterni Ülikooli magistrantuuri õppima ja nägi Bostoni Eesti Seltsi suvepäevadel Tulihinge esinemas, otsustas, et tahab ka ise kaasa lüüa.
Veiko Parming on sündinud Torontos ja olnud sealses eesti kogukonnas väga aktiivne. Kaheks aastaks MIT-sse transpordisüsteemide (inseneriteaduse) magistriprogrammi õppima tulles leidis ta, et eesti ühiskonnast ja eesti rahvatantsust eemale jääda ei saa.
Inga Vahär sattus Ameerikasse 16 aastat tagasi ja on elukutselt müüja. Ise ta varem rahvatantsuga tegelenud ei olnud, kui mullu sügisel koos tütre Marieliga Tulihinge tantsijatega liitus. Mariel, kes sündis New Yorgis ja räägib sulaselget eesti keelt, õpib Bostoni äärelinnas Newtonis keskkoolis. Mariel leiab, et rahvatants on talle väga hea trenn.
Marvin LaFontaine on Tulihinges tantsinud ühe aasta, aga võtab seda väga tõsiselt. MIT doktorikraadiga mehaanikainsener peab hoolega tantsupäevikut, kuhu märgib ära kõik sammud ja kombinatsioonid. Marvin leiab, et eesti rahvatantsumuusikal on palju sarnasusi tema enda kanada prantslastest esivanemate pärimusmuusikaga.
Pikemat aega on Tulihinge liikmeskonda kuulunud noorpaar Ants Hartmann ja Siiri Julianus. Siiri puutus rahvatantsuga kokku juba lapsepõlves, aga Tulihinge tore kollektiiv haaras teda sellega tõsisemalt tegelema. Ameerikasse õppima tulles siirdus ta algul New Jersey’sse, aga nüüd töötab Bostonis arhitektina. HVAC tehnik Ants tuli Ameerikasse erialaseid oskusi täiendama 9 aasta eest. Rahvatantsu hakkas kepsutama seitsmeteistaastaselt Rakveres. Küsimusele, mis teda tantsima tõmbas, on tal lihtne vastus: „Tüdrukud kutsusid!“
Grupi uusimaks liikmeks on Helen Saarniit, kes on alles käesoleva aasta märtsist meiega kaasa löönud. Helen õppis Tallinnas Muusikaakadeemias saksofoni ja Bostonisse tuli alles kahe aasta eest, kui sai praktikale kommunikatsiooni alale Harvardi Ülikoolis.
Äsja toimunud tuluõhtul sai rahvas nautida lisaks rahvatantsule Heleni saksofoni ja torupilli imeilusat mängu. Muusikalise vahepalana mängis Heleniga koos Kaili akordionil ning Jonas Tarm viiulil. Jonas, kuigi mitte Tulihinge liige, on väga andekas noor helilooja, kes õpib esimest aastat New England Conservatory’s. Lisaks rikastas muusikalist osa Marieli suurepärane klaverisoolo.
Ega ükski rahvatantsugrupp ei saaks hakkama ilma juhita ja rohkem pühendunud juhti kui Talvar Tari me ei saakski endale soovida. Lapsepõlves Eestist Ameerikasse kolinud Talvar on siin mandril juba üle kümne aasta elanud ja väga innukalt kohaliku eesti ühiskonna tegevusse panustanud. Kindlasti on ta üks tublimatest noorema põlvkonna ameerika-eestluse eestvedajatest. Rahvatantsuõpetajana tal formaalset haridust ei ole, ent ta tunneb kõiki tantse nii hästi, et sellest ei saa üldse aru. Lisaks tantsujuhile on ta olnud meie teadustaja, rek-laamija, esinemiste organiseerija, teiste tantsugruppidega ühenduse hoidja, muusika miksija ja muidugi ikka tantsija.
Ega meie koosseisu mõne lühikese lausega saagi tutvustada. Nagu näha, ei koosne Tulihing vaid ühesugustest ja üheealistest ammustest tuttavatest. Meie hulgas on nii eestlasi, estofiile, algajaid kui ka vilunud tantsijaid. Meid on juhtinud põhimõte, et kellel on huvi, see on meie hulka ka teretulnud. Ega grupi koosseis läbi aegade kõige stabiilsem polegi olnud. Nii mõnigi liige on naasnud Eestisse või läinud võõrsile, mõni jäänud üheks aastaks grupist eemale, kuna tööd on palju ja tulnud hiljem tagasi. Võiks eeldada, et niimoodi on raske ühtsustunnet hoida, ent meie suhtes oleks see arvamus ekslik. Kes on kasvõi ühe hooaja Tulihinges tantsinud, on saanud endale sõpru ja mälestusi, mis ilmselt kestavad terve elu.
Samas oleme viimasel aastal hakanud tantsimist aina tõsisemalt võtma. Kui varem koosnes grupp vaid kolmest-neljast paarist ja proovid toimusid kaks korda kuus, siis käesoleval aastal moodustame kuue-paarilise rühma ja harjutame iga nädal kaks ja pool tundi. Suuremaks süstiks oli möödunud suvel Jõekäärul (Kanadas) toimunud RAKSu-nimeline rahvatantsulaager, millele sõitis ka suurem osa Tulihinge tantsijatest. Intensiivses tantsulaagris saime õppida suurepärastelt Eesti rahvatantsuansamblitelt nagu Sõleke, Kajakas ja Kirmas. Samuti tutvusime tantsijatega Torontost, New Yorgist, Baltimore’ist ja Washingtonist.
Juulis on meil ees esinemine Lääneranniku Eesti Päevadadel / ESTO-l San Franciscos. Järgmisel aastal seame eesmärgiks pääseda XIX Üldtantsupeole „Aja puudutus. Puudutuste aeg!“ Tallinnas. ESTO-ks valmistumine on käinud aktiivselt aasta algusest saati. Ees on veel kaks ühist nädalavahetuse tantsulaagrit Connecticutis koos teiste idakalda tantsugruppidega. Peab tõdema, et ESTO sõidu ja majutuskulud kõige odavamad ei ole, seega oleme siiralt tänulikud iga annetuse eest, mida saame.
Kui soovite meid toetada, palume Teil võtta ühendust meie juhi Talvariga meiliaadressil [email protected] . Annetusi saab saata ka Bostoni Eesti Seltsi aadressil Boston Estonian Society, PO Box 342 Chelmsford MA 01824, märkides viiteks “rahvatants”.
Kellel huvi, saab meie esinemiste videosid otsida YouTube’ist märksõnaga „Tulihing“.
Veiko Parming