Muusikariist kannel leiab kasutust kõikides idabalti maades; Soomes, Eestis, Lätis, Leedus ning loodepoolsel Venemaal (Novgorodi ja Pihkva ümbruses). See ei ole rahvuslik muusikariist, vaid piirkondne. Selle ajaloo, akustika ja mänguviisi uurimused kannavad tõhusamat vilja kui need on rahvusvahelises ulatuses. Rahvusvahelised kandlekonverentsid on eri maades aset leidnud umbes iga kolme aasta tagant. Tänavu oli esimene kord Eestis. Peakorraldaja ameti võttis enda õlgadele ameerika eestlane Ain Haas.
Teda aitasid tublisti muusikaõpetajad Tuule Kann Tallinnas ja Pille Karras Keilas kontsertide organiseerimisel ning Eesti Kultuurkapitalilt toetuse taotlemisel. Suur tänu Eesti Kultuurkapitalile peamiste kulude katmise eest!
Ameerika eestlane Andres Peekna korraldas kandlemeistrite kokkutuleku tõhusa abiga Helle Suurlahelt.
Konverents algas Eesti Rahva Muuseumis Tartus, reedel 22. märtsi pealelõunal. Seal oli välja pandud arhailise ehitusviisiga kannelde eksemplare, õõnestatud kõlakastidega (15 pilli Eestist, Lätist, Soomest ja Karjalast). Koosolekut juhatas Ain Haas. Helle Suurlahe uurimuste järgi on Eestis hiljuti valmistatud üle 3100 seesugust väikekannelt.
Järgnes bussisõit Viljandisse, kus Pärimusmuusikakeskuse Aidas toimus meeldiv õhtune kandlekontsert, mis hõlmas kõiki kandlesorte, arhailise ehitusviisiga väikekandleid, diatoonilisi suurema ulatusega külakandleid ja kromaatilisi kandleid. Korraldati õhtusöök Päri-musmuusika Aida meeldivas kohvikus ja siis bussisõit Ants Tauli Torupillitalusse Riidajas. Seal toimus järgmisel päeval konverentsi peapäev, mis oli pühendatud kandlealaste uurimuste esitamisele lektoritelt. Kohale oli tulnud umbes 40 isikut.
Torupillitalu hubases peasaalis tegi ettekande kandlemeister/uuendaja Jyrki Pölkki Soomest. Tema kannelde uuendus põhineb peamiselt asjaolul, et kõlalaua ja põhja ääred on jäetud vabaks võnkuma. Menetlus seisab ülemise ning alumise plaadi kinnitamismeetodis mitte äärtes, vaid kolmes kohas äärtest vähe eemal. See tõstab eriti madalamate keelte häälte edasikandmist õhku. Jyrki Pölkki kavandatud ning valmistatud kandled said lühidalt kirjeldatud raamatus “The Science of String Instruments” (T. D. Rossing, Ed. Springer, 2010, peatükk nr. 7.) Henna Tahvanainen tegi põhjaliku ettekande kompuutri-analüüsist seda tüüpi kanneldest.
Sellel päeval oli kokku 9 uurimisettekannet. Kõik pakkusid huvi. Neli oli uurijatelt Soomest, kaks Eestist, üks Lätist, kaks Leedust.
Õhtul toimus mitteformaalne koosmäng (jam session). Enamasti mängisid kandled koos. Lõpupoole tuli mängima Torupillitalu peremees Ants Taul, kes on silmapaistvaim isik torupillimängu taastamise alal Eestis. Mäng oli igati vanameistri vääriline. Järgneval hommikul äratas peremees meid torupillimänguga õigel ajal üles, et keegi bussisõidust Viljandisse maha ei jääks.
Viimasel konverentsi päeval, taas Pärimusmuusikakeskuses Viljandis, toimus hommikupoole veel kolm ettekannet. Pealelõuna oli antud töökoosoleku tarvis sihitud arhailise ehitusviisiga kannelde valmistamiseks. Selleks saatsin epostiga lugemismaterjali välja enneaegselt ning palusin seda juba enne üle lugeda. Siiski, arvestades, et mõningad osavõtjad unustavad need koju, tõin kaasa küllaldaselt taga-varakoopiaid.
Sellele töökosolekule ilmus umbes 25 eestlastest kandlemeistrit. Ilmusid ka Jyrki Pölkki ja Henna Tahvanainen. Ei ole kunagi enne nii toreda ja vastuvõtliku publiku ees esinenud. Oli unustamatu elamus.
Andres Peekna
Ansambel “Tuuletargad”
Innovative Mechanics, Inc.
