Sõnavabadus on õigus vabalt avaldada oma mõtteid ja levitada nende kohta informatsiooni. On üks inimese põhivabadustest, aga selle kasutamine pole alati probleemidevaba.Tõlgendustes on suuri lahkuminekuid ja see ei teeni alati demokraatia huve (lähemalt Martin Mölder, Sirp 04.04.2012).
Vana-Kreeka filosoof Pythagoras ütleb, et nagu nüri mõõk ei ole kasulik, ei sobi ka sõnavabadust valesti kasutada.
Pole nii lihtne, sest sõnavabadusega kaasneb valetamisvabadus. Martin Mölder täheldab, et osa sõnavabaduse ebademokraatlikest patoloogiatest on seotud võimetusega eristada tõde valest. Ta tsiteerib USA filosoofi Harry Frankfurti, kes kirjutab, et nii tõtt rääkides kui valetades lähtuvad inimesed sellest, nagu asjad tegelikult on. Esimesel juhul otseselt ja teisel sellele teadlikult vastandudes ning midagi muud tõe asemel rääkides. Lisaks on olemas ka n-ö tühi jutt (bullshit), mille rääkija ei hooli tõe väärtusest.Tema kohaselt on selline kommunikatsioon meie kultuurile niivõrd omane, et võtame seda iseenesestmõistetavana ja enamasti ei pane seda tähelegi. Praeguses ühiskonnakorralduses eeldatakse, et mitte ainult igal poliitikul, vaid ka igal inimesel peab olema arvamus teemade kohta, mis ületavad nii kõneleja kui ka kuulaja teadmiste piirid. Sellises kontekstis on tõde esiplaanilt kerge kaduma ning jääb alles vaid tühi jutt. Sõnavabadus võib seega olla ka vabadus nii kuulajate kui ka rääkijatena mitte hoolida tõest, võimetus neid eristada. Kui palju tõelist tõde on poliitiliste parteide lubadusi täis programmides?
Nii on sõnavabadusel ligemalt vaadates palju aspekte, mida ei ilmne selle loosungilises esitluses, aga mis piiravad seda mitmel moel. Isegi diktatuurid räägivad sõnavabadusest, mis loomulikult kehtib ainult ühekülgselt. Piiranguid on ka demokraatlikes riikides. Ropendajad ei saa tavaliselt end õigustada sõnavabadusega. Aga siin on märgata piiri nihkumist – keelepruuk muutub räigemaks, põhjenduseks on lisaks kirjanduslik vabadus. Vene keele kolmekordne on siiski veel ootepositsioonil, seevastu on juba üldiselt aktsepteeritud ingliskeelne f-sõna, mida kasutatakse väga laiahaardeliselt – tegelikku tähendust ignoreerides – paljudes teistes keeltes. Nii on ka lihtsam, sest sel kombel muutub kasutamine rõhu tugevdamiseks, ilma et selle mitte-ingliskeelsel kasutajal oleks vaja tunda tähendust. On automaatne võõrlaen, mille tähendust ei tajuta just tugevalt.
On aga ka probleeme teiste üksikute sõnadega, mille kasutamist tahetakse kui just mitte ära keelata, siis vähemalt vältida. Palju on vaieldud sõna ”neeger” üle, mis eesti keeles on neutraalsem kui asendusettepanek ”must”, sest see on tugevalt seotud räpasusega ja seega halvustavama kõlaga. Asendussõnu võib samuti tõlgendada halvustavatena. Pealegi esineb see sõna nii paljudes keeltes ja koostistes, et täielik väljarookimine paistab olevat võimatu. Kuna sellesuunaline surve on muutunud rahvusvaheliseks, sunnitakse seda vähemalt osaliselt muutma. Veel pole idapoolne surve nii tugev, et saaks kuulutada ebasobivaks või koguni valeks sõna ”okupatsioon” kasutamine?
Nii on probleeme kuhjaga ja ka vastuolulisi tõlgendusi. Lõpuks veidi ühest aspektist, mida on eriti rõhutatud seoses moslemite üha suureneva sisserännuga Euroopasse. Loodetud integratsiooni asemel on tulemuseks tihti paralleelühiskonnad, kes hoiavad kinni islami reeglitest ja ei talu nende kriitikat.
Kui inglise satiirikutegrupp Monty Python 1979 tegi komöödiafilmi ”Life of Brian”, milles heidetakse nalja ka religiooni üle, eriti kristluse teemal, põhjustas see pahameelt ja kriitikat, mis aga vaibus. Kui aga üks taani päevaleht 2005 avaldas pilapilte, kus ühte võis tõlgendada kui prohvet Muhamedi pommiga turbanis, viis see ulastuslike meeleavaldusteni peamiselt islamiriikides, koos vägivalla ja Taanivastase boikotiga. Pilapildi autorit on katsutud mõrvata ja ta elab tänaseni politsei erikaitse all. Surmaähvardus jääb kehtima.
Korduvad terroriaktid on toonud lagedale järeleandmise apostlid. Nende eelkäijad kuulutasid ”külma sõja” ajal ”lieber rot als tot” – aatomisõda, kartes järeleandmist N. Liidu nõuetele. Praegused soovitavad sündsust islamist rääkimise puhul, vältides negatiivseid väljendusi. Tuleb kas või järele anda nende kõrgete islamiesindajate nõudmistele, kelle kohaselt enne mingi dialoogi alustamist tuleb tunnistada islam rahumeelseks religiooniks. Mis sellest, et mitmes islamiriigis, näiteks Iraagis ja Pakistanis iga päev hukkub palju moslemeid šiiitide ja sunnide konfliktis? Samuti vaikida koraani eeskirjadest? Kõik see meenutab eelmise aja sündsuse esindajaid, kes ei tahtnud näha kommunistide miljoneid ohvreid, vaid eelistasid positiivseid hinnanguid. Kõige selle taga on hirm, mida kasutavad ära ka islamiterroristid. Samal ajal kui neid hukka mõistetakse, räägitakse arusaamast motiivide üle ja loodetakse järeleandmisega piirata terrorit. Hoolimata kogemustest, et järeleadmised toovad kaasa uusi nõudeid. Lõppu pole veel näha, aga tuleks loota paremat, mitte just karta pahemat!
Vello Helk