Tihti on juhitud tähelepanu faktile, et Eesti iseseisvuse kaotuse süüd üha enam omistatakse tolleaegsele juhtkonnale, millega aeg-ajalt lähenetakse Moskva tõlgendusele, mille kohaselt pole olnud mingit okupatsiooni, rahvas lihtsalt oli väsinud petturpoliitikutest ja eelistas minna tagasi Venemaa ehk N. Liidu hõlma alla, kus neil nagunii õndsal tsaariajal oli olnud suhteliselt hea elu.
Eesti lehtede artikleid ja kommentaare lugedes jääb vahel mulje, et tuleks loobuda järjepidevuse toonitami-sest, pigem selle üle häbeneda. Alguses oli suur lehmakauplemine, millele järgnes Pätsi diktatuur. On kujunemas üha tavalisemaks seisukohaks, et ENSV ajal oli ikka parem elu! Mulle paistab, et eriti Magnus Ilmjärve ajalookäsitlus rajab teed Moskva seisukohtadega nõustumiseks – on tegelikult häälega alistumine! Kas ainsad tõelised reeturid on endise Eesti juhtkonna liikmed, on kasvõi oma saatuse ära teeninud? Pole näinud, et Varest, Lauristini ja teisi – peale Säre, kes reetis seltsimehi kommuniste – oleks samal kombel iseloomustatud – neid katsutakse mõista!
Kui pärast taasvabanemist oli ülekaal positiivsel hoiakul eelmise vabariigi suhtes, järjepidevuse rõhutamisel oli see vajalik, on tendents läinud vastupidises suunas. Kriitilised argumendid langevad juba osalt kokku ENSV ajaloo käibevaledega. Lähtutakse arvamusest, et suurriikide konfliktides oli Eestil võimalik määrata oma saatust ja säilitada iseseisvust. See vaatekoht koos püüetega leida süüdlasi tolleaegses juhtkonnas, levis ruttu. Isegi Mart Laar, kelle positiivset Eesti ajalugu üha enam vihatakse ja valeks tembeldatakse, arvas, et demokraatliku riigikorra puhul oleks Eesti nagu Soome oma vabaduse säilitanud (Loo-ming 1995/2, lk 244). Ka siin otsitakse süüdlasi kaugemast minevikust, mis on mugavam, kui tegelemine lähimineviku süüdlastega, kellest osa on veel elus.
Minu ajalooõpingutel Taa-ni ülikoolis rõhutati, et ajaloolased pole kohtumõistjad, vaid nende ülesanne on analüüsida ja selgitada ajaloo kulgemise põhjusi ja eesmärke, kusjuures loomulikult on võitjaid ja kaotajaid. Ülesandeks aga ei ole koos võitjatega kaotajaid verbaalselt üles puua, veelgi vähem neile kõiki võitjate poolt omistatud negatiivseid omadusi külge pookida, vaid püüda põhjendada ja aru saada ka nende käitumisest, nende hulgas tehtud vigade taustast.
N.Liidu aegne ajalookäsitlus asetas aga hukkamõistmise esikohale. Samal kombel käsitleti ka 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud Eesti vabariigi ajalugu. Selle positiivne võrdlus sai ainult lühikest armuaega. 1993. aastal avaldas Magnus Ilmjärv Pätsi ja Laidoneri ülekuulamisprotokollid, mille sissejuhatuses ta pani Laidonerile pahaks, et ta polevat rääkinud NKVD-le tõtt. Sellega seoses olen korduvalt küsinud, et kas tema arvates oli NKVD-l, kes pealegi deporteeris Laidoneri nimeliselt iseseisvast Eestist, mingit juriidilist õigust seda teha? Tema ainuke vastus minu kriitikale (Eesti Aeg 7.06.1995) on pealkirjastatud “Ajalugu mõistab kangelaste üle kohut”, mis näitab tema väljaõppe tausta. Enda küsimusele pole ma saanud rahuldavat vastust. Selle eest on mulle külge poogitud kommunistlik hoiak, meenutavat, et ”keegi meist ei tohtinud ju kahelda Nõukogude juhtide tarkuses, aususes ja kõige paremates kavatsustes”. See tavaline taktika ei vääri kommenteerimist, vaid iseloomustab nagu ajalooline kohtumõistminegi selle esitajat.
Selle üle on palju vaieldud, aga seejuures väga eesti-keskseks jäädud. Vähe on arvestatud faktiga, et Eesti ainult oli ettur suurvõimude mängus, kus püüti meeleheitlikult iseseisvust päästa. Langetati otsuseid, mis tagantjärele tarkusega osutusid valedeks, aga sama tarkusega võiks ju küsida, kas selles olukorras oligi õigeid otsuseid, sest Eesti saatuse määrasid suurriikide kokkulepped, milles ei tuntud huvi Eesti orientatsiooni ega riigikorra, vaid ainult geograafilise paiknemise vastu?
Lõpliku kohtuotsuse endise Eesti juhtkonna vigade ja süü üle langetas Magnus Ilmjärv teoses “Hääletu alistumine” (2004). Seda on ainult osaliselt vaidlustatud, eriti Jaak Valge on juhtinud tähelepanu allikate väärtõlgendustele, aga põhimõtteliselt on see muutunud endise Eesti halvustajate piibliks, kui mitte öelda koraaniks. Olen ise püüdnud seda arvustada (“Ohvrid on süüdlased”, Akadeemia 2004/9. lk 2058-2079). Möödunud aastate jooksul pole näinud, et keegi Eestis oleks sellele viidanud, mis näitab, kui tugevasti on juurdunud Ilmjärve käsitlus. Seda pole suutnud tasakaalukama käsitlusega kõigutada Eesti ajaloo VI köide (2005). Mitmekülgsem on koguteos “Sõja ja rahu vahel” I-II, 2004-10), milles osaleb ka Ilmjärv. Tema suurteose versioon on aga palju mugavam ENSV taustaga tegelastele. Poliitiliselt on kõigist ilusatest isamaalistest loosungitest hoolimata enam-vähem lepitud Moskva seisukohaga, et vastupanu oli vale nii 1941. kui 1944.aastal, et seda ei saa vaadelda vabadusvõitlusena. Kas nii nagu N.Liit 1940 päästis eestlased Pätsi diktatuurist, nii päästis Punaarmee 1944 Hitleri küüsist ja võttis eestlased taas oma kaitsva tiiva alla?
Vello Helk
