Rahvuslaste probleemide arutlustes katsutakse leida põhjusi ja lahendusi. Viimased on tihti äärmuslikud ja utoopilised. Arvatavaid põhjusi on mitmeid, lahendused jäävad õhku rippuma. Toon näiteks ühe süstemaatilisema analüüsi. Rahvuslased on asutanud mitu omavahel rivaalitsevat parteikest. Selleks antakse viis põhjust.
Esiteks ei saa eestlased üle Tammsaare kirjeldatud Andrese-Pearu kompleksist. Iga rahvuslik parteike tahab ise olla partei, millega teised võiksid liituda, mitte ise liituda mingi muu parteiga. Teiseks on ka patriootide seas "hiidajusid", kes pole valmis kellegagi kokkumängima. Kolmandaks lõhestab rahvuslasi äärmuslus ehk nn vandenõuparteikesed ja -isikud, kes kõikjal näevad tonti ja lasevad vahu välja võitluses "ülemaailmse juutluse", "ülemaailmse vabamüürluse" ning muu vastu, mis peletab eemale tõsiselt mõtlevaid. Neljandaks, et kiputakse üle keerama suhtumist Euroopa Liitu. On ju selge igale N. Liidu ajal elanule, et sõjalis-poliitiline unitaarriik ei ole võrreldav majandusliku liidulepingu alusel moodustatud partnerlussuhtega, mis kannab ühisnimetajat EL. Paljud rahvuslikult mõtlevad inimesed ei näe Euroopa Liidus ohtu, nagu ei näe seda teised Euroopa rahvad, kes on oma valitsustele andnud mandaadi liitumiseks. Euroopa Liidust tondi kasvatamine on üks suuri lõhestajaid. Ja viiendaks väga oluliseks probleemiks on loomulikult tõsiselt võetava ühendava ja karismaatilise liidri puudumine rahvuslaste seas.
Kokkuvõtteks: kui rahvuslased saavad liidri ja liikumise (partei), mis ei tegele muinasjuttudega, vaid on konkreetne, rahvuslikele väärtustele tuginev, ajaloolist konservatismi eviv ning reaalseid arenguid arvestav, siis peaks ootama tõus ka rahvuslust.
Kuidas pole nn "rahvuslikud jõud" suutnud ühise asja nimel ühiselt tegutsema asuda? Kas tõesti on küsimus "liidrikeste" egode suuruses, mida ei ole võimalik ühise nimetaja alla ära mahutada? Tuleks eelistada ratsionaalset ja usaldusväärset juhti või juhtkonda. Oleks vaja usutavust. Pole ka teisi kusagilt võtta. Praegused on nii ära solgutatud ootamatult avanenud demokraatia võimalustest, et ei suuda vastu seista neile võimalustele, mis võimu juures olles tekivad.
Seda kõike tuleks vaadata laiemas perspektiivis. 2009. aastal ilmus Tartu ülikooli ideeajaloo õppejõu Eva Piirimäe kogumik „Rahvuslus ja patriotism”. Täpsemaid põhjendusi pakub Valle-Sten Maiste intervjuu autoriga (Sirp 28.05.2009). Seda kogumikku on varem tutvustatud (VES 28.06.2009). Koostaja arvates on suurem osa eestlaste patriotismist ja rahvuslusest tänapäeval pigem emotsionaalne hoiak ning seda on tegelikult raske elementaarsegi universalistliku rünnaku eest argumenteeritult kaitsta. Ta peab ka silmas seda, et ühiskondlik-poliitilised arutelud on sageli väga Eestikesksed, puudub võrdlev lähenemine nii ajaloo kui tänapäeva seisukohalt.
Kogumiku eesmärgiks on läänemaailmas aktuaalse rahvusluse ja patriotismi debati tutvustamine ning avaliku arutelu edendamine rahvusluse eri vormidest. Rahvusvahelise diskussiooni tundmine on oluline, kuna see aitab eestlastel selgusele jõuda oma rahvusliku identiteedi määratlemisel ning mõista Eesti kultuurilisi eripärasid laiemas kontekstis. Koostaja meenutab, et eestlaste rahvuslus on olnud ikka kultuuriline ja patriotism tähendanud toetust riigile kui „rahvuslikule projektile”. See seab mitmeid piiranguid. Oodata teistelt rahvustelt „kultuuriülest” patriotismi, kuid mõttes rakendada riik kultuuri teenistusse, tähendab vähemalt vastandlikke ootusi.
See on väga laiahaardeline teema, mille üle alati on piike murtud. Rahvuslust hakati defineerima ja filosoofiliselt analüüsima üsna hilja, selle juured viivad tagasi ürgaega, hõimude koondumisele ja indiviidide koostööle eksistentsi kindlustamiseks. Inimene pole aga läbini ratsionaalne olend,
Emotsioonid on loomulik osa, millest pole vabad ka filosoofid. Nende taustaks on enamikus suurriigid, kellel on raske aru saada väikerahvaste eksistentsi säilitamise püüetest.
Eesti meedias räägitakse rahvuslusest tihti negatiivselt. EA II kuulutab, et ristisõdalased ei leidnud eest mingit rahvast ega riiki, nii ei saanud ka olla vabadusvõitlust. Kuna seda ei olnud, ei saa ka siduda kohalikke maalasi Jüriööga, ükskõik mida kroonikad kirjutavad. 17.sajandil leiutati neile madala sotsiaalse staatusega suguharudele kirjakeel, aga kahes variandis, mis näitab, et ei saa rääkida ühtsest eesti rahvast. See on vist rohkem Herderi ja Merkeli looming? Nn ärkamisaeg oli natsionalistlik viga, millega lõhuti seda tookordset head kolmekeelset multi-kulti ühiskonda. Edasi arendades võib kuulutada, et polegi eestlasi, on ainult erineva taustaga eestimaalasi. Suur osa arengust mahajäänud, kellele tuleb nende rumalusi selgitada eesti keeles, aga selle aeg on vist varsti läbi? Kuidas sai selle taustal üldse tekkida mingi eestlaste vabariik, kuna varem polnud ju riiklust ega ka mingit ühtset eesti rahvast? Need on äärmuslikud järeldused äärmuslike väidete taustal.
Vello Helk
