|
New Yorgi Eesti Kultuuripäevad “nagu vanal ajal”!
Tänavused Eesti Kultuuripäevad New Yorgis läksid kõikidel päevadel täismajale. Rahvast jätkus niin teatrietendustele, kunstinäitusele, loengutele kui filmidele. “See on juba nagu vanal ajal,” õhkas nii mõnigi vanema põlve esindaja, “ kui eestlased New Yorgi Eesti Majja ära ei mahtunud ja saba välja 34. tänavale ulatus!”
Stseen NY Eesti Kultuuripäevade ajal suure menuga mängitud etendusest “Külmetava kunstniku portree”. Mängivad (vaakult) Sulev Teppart (Aleksander Tassa) ja Raimo Pass (Nikolai Triik). Foto: Ave Barker
Arhitektuuriajaloolane prof.dr. Mart Kalm, kes esitas laialdase publikuhuvi tekitanud ettekande “Kas nii koledat Eestit me tahtsimegi” Foto: Indrek Ojamaa
Pagulusajal algatatud ja läbi aastate asetleidnud kultuuripäevad toimusid New Yorgis peamiselt Eesti Majas. Neist osavõtjad said mitmekümne aasta jooksul rõõmu, uhkust ja informatsiooni.
On heameel ja põhjust ülimal määral rahul-oluks, et see üritus jätkub. Nüüd eriti, kuna taasiseseisvunud Eesti ja Välis-Eesti annavad omapoolsed panused ja aspektid — nii võib tunnetada globaalset eestlust.
On toimunud muudatused nii kavalises osas kui ka väga tervitatava nähtusena osavõtjate seas.
Vanema inimesena olen osa võtnud kultuuripäevadest nende algusest tänapäevani. Teatrietenduse ja loenguteseeria alguses jälgisin osavõtjaid nii kaunis Eesti Maja saalis kui ka nägusal keldrikorrusel ja leidsin, et enamus osavõtjaid olid noored inimesed, domineerivad olid naised. Kes neist olid Eestist, Eestist siinolijad või siinsed, seda ma ei tea. Olen harjunud, et eesti üritustel New Yorgis tunnen enamust, seda ei juhtunud seekord.
Rõõmu ja uhkusega nendin, et on tekkimas side eestlastel Eestis ja Välis-Eestis ja on suurenenud noorte osavõtt, seda ilmselt juhul, kui nad leiavad midagi väärilist, milles osaleda. Kultuuripäevad olid seda.
Kultuuripäevade kavas oli rohkelt kunsti ja referaate arhitektuuri kohta. Kunstinäitusel LÕÕM 06 osales 20 kunstnikku ja neilt oli 50 tööd. Näituse peakorraldajaks ja päevade ajal selgitajaks (filmiga “Kunstikatked: Tuvustades näitust LÕÕM 06”) oli kunstnik Jaanika Peerna.
Teatrietendus Eestist näidendiga “Külmetava kunstniku portree” (kunstnikuks oli Konrad Mägi) oli väga nauditav. Ma ei ole pädev arvustama ei kunsti ega teatrit, aga lubatagu mul siiski mainida, et ma nautisin ja hindasin mõlemaid. Mart Kivastiku näidend ja näitlejad andsid nii kirjandusliku kui ka lavalise elamuse ning lisaks informatsiooni 1900- algaastate eesti kunsti ja kultuuri olemusest.
Laupäevase eeskava alguses suures saalis meenutati president Lennart Meri vaikse leinaseisakuga. Sellele järgnesid kolm referaati. Hellar Grabbi teemaks “Suur põgenemine. Mõtteid, mälestusi” esitas Mart Kuhn, esitusele lisas Kaja-Kai Ojamaa Hendrik Visnapuu kaks luuletust.
Järgnes Toivo Tammikult maailmakuulsa Saaremaalt pärineva eesti arhitekti Louis Kahn’i elu ja loomingu esitlus. Ekraanil näidati arhitekti kavandatud ehitusi Eestis, USA-s, Bangladeshis ja mujal. Bangladeshis ehitati sealne parlamendihoonete kompleks.
Professor-doktor Mart Kalmi teema “Kas nii koledat Eestit me tahtsimegi?” oli mõnevõrra ebaõige, ta avaldas mõlemat nii laitust kui ka kiitust. Täissaalile esitas ta heas kõnetehnikas enda arvamusi Eesti riiklike ehituste, linna- ja maamajade kohta ja need ei olnud ainult puhtarhitektuurselt seisukohalt, vaid oli ka küsimusi: Kas oli ehitust tarvis? Kas ehitati õigel ajal? Kas on ehitus õigel kohal? Kui ma jälle Eestit külastan, siis vaatan ehitusi teistsuguse pilguga.
Referaatide lõpul avaldati Kärt Ulmanile tunnustust ja tänu kui kultuuripäevade peakorraldajale, ajalehe “Vaba Eesti Sõna” toimetajale ja Eesti Maja omava New Yorgi Eesti Haridusseltsi sekretärile.
Kultuuripäevadel oli palju üritusi ja ruumid olid tulvil osavõtjaist. Näidati ju nelja filmi, toimus muusikaline esitus “Merelood” NY Eesti Meeskoori esituses, solistid Mariliina Vilimaa ja Allan Liik.
Paljud olid terve päeva majas, nii tuli maitsta toitu ja rüübata ka klaasike veini. Kõige tähtsam oli seejuures kodu-eestlaste ja siinsete eestlaste kohtumine ja tutvumine. Nii ei olnud juba füüsiliselt võimalik kõike jälgida ja kõigest osa võtta.
Kokkuvõttes — olid tõeliselt meeldivad päevad kokkukuuluvuses ja tutvumises, lisaks nauditav kunst ja mitmelaadsed esitused.
Olev Olesk
 
Vasakul: Stseen NY Eesti Meeskoori etendusest “Merelood”. Solist Mariliina Vilimaa. Fotod: Indrek Ojamaa
Paremal: Hetk kunstinäituse LÕÕM 06 avamiselt Eesti Majas.
Vabariigi aastapäev Clevelandis
Pildil vasakult Erika Puussaar, Aavo Puussaar, June Uustalu, Ain Lintnermann, Hans Ruus, Aiver Lintnermann, Karin Ruus, Peeter Orro ja Andreas Traks. Foto: Hans Ruus
Eesti Vabariigi 88. iseseisvuse aastapäeva tähistas Clevelandi Eesti rahvusgrupp laupäeval, 25. veebruaril, Ungari Luteriusu kirikus jumalateenistusega ja sellele järgneva piduliku aktusega kiriku alumises saalis.
Jumalateenistusel, mis toimus kell 1 pl, teenis seekord külalisõpetaja Nelli Vahter Chicagost. Teenistust saatis orelil koguduse organist Peeter Orro ja altarit kaunistasid koguduse esinaise Karin Ruusi poolt rahvus-värvides seatud lillekorvid.
Päevakohase jutluses kutsus õpetaja Vahter kirikulisi üles andma oma panus Eesti riigi ülesehitamiseks. See on pikk ja vaevaline tee ja selleks peab olema kannatust.
Ta märkis, et peale 50 aastat kestnud võõrast okupatsiooni, on raske võõrutada rahvast sissejuurdunud kommetest ja tõeks-pidamistest. Jumala abiga ja meie oma järjekindlusega võime rajada oma lootused paremale tulevikule. Meie kõigi panus on tähtis.
Kirikust siirduti alumisse saali, kus juba teist aastat on toimunud meie Vabariigi Aastapäeva tähistamine. Lavapilt, mis oli kaunistatud Eesti ja Ameerika lippude ning Eesti riigi ja maakondade vappidega, jättis meeldivalt piduliku mulje. Saali sisenedes võis külastaja nautida ka tagasihoidlikku kunstinäitust Voldemar Elleri maalidest Eestist. Voldemar Eller on perekond Tubalkainidele sugulane ning kunstinäituse ja samuti ka lavadekoratsioonid korraldas Toomas Tubalkain.
Peale USA hümni järgnes õp. Nelli Vahteri avapalvus, kus õp. Vahter avaldas tunnustust meie rahvusgrupi panusele eestluse alalhoidmiseks välismaal ja soovis meile Jumala õnnistust selle töö jätkamiseks ka tulevikus.
Teadustajana esines Peeter Orro. Ta alustas inglise keelse sissejuhatusega, kus märkis Eesti sportlaste saavutusi ja võite kuldmedalitega Torino Olümpiamängudel Itaalias. Ta tervitas üritustest osavõtjaid, tutvustas väliskülalisi ja aktuse kõnelejat Andreas Ants Traksi, kes esines aktusel päevakohase sõnavõtuga.
Kõneleja alustas oma ettekannet tuues kuulajate vaimusilme ette Tallinna Jaani kirikusse trügiva rahvahulga 24. veebruari 1918. aasta varahommikul. Tolleaegne Eesti Naiskodukaitse ja Kodutütarde juht ja looja Mari Raamot kirjeldas oma mälestustes seda pühalikkust, mis valitses kirikus, kui altarilt esimest korda Eesti ajaloos kõlas palve: ’’Suur ja vägev Jumal, anna meie oma Eesti riigi ja rahva juhtidele tarka meelt ja mõistust, et nad Eesti lippu võiksid igavesti kõrgel kanda!“ Nutukahin oli nende sõnade vastuseks.
Andreas Traks oli oma kõne teemaks valinud kriitilise ajajärgu kirjeldamise pärast eesti iseseisvuse väljakuulutamist.
Maad oli vaja kaitsta nii baltisakslaste sepitsuste vastu Balti Hertsogiriigi loomiseks kui ka Nõukogude Liidu sõjaliste ambitsioonide vastu maade vallutamiseks, mis tsaarivalitsuse kokkulangemisega olid nende küünte vahelt ära libisenud.
Punavägede rünnakuga Narvale algas 28. nov. 1918. a. varahommikul Vabadussõda. Vaenlase ligi viiekordse ülekaalule ja relvastusele ei suutnud puuduliku relvastuse ja varustusega eesti väeosad vastu panna ja olid sunnitud järk-järgult taganema. Vaenlase sissetung ulatus Põhja-Eestis kaugele maa sisemusse, Lõuna-Eestis mõjus kõige valusama löögina Tartu langemine 20. detsembril. Nüüd tundis iga eestlane vapustava selgusega, et kodumaa saatus on hädaohus.
Kõneleja andis au Eesti Ajutisele Valitsusele ja sõjaväelisele juhtkonnale, kes ei murdunud, vaid püüdsid korda alal hoida ja rahva meeleolu tõsta. Noore riigi välisesindajad aitasid jõupingutustele kaasa välisabi, relvastuse ja varustuse hankimiseks. Rinde taga leidsid rahva hulka tee üksikud sõnumid, mis kirjeldasid kommunistide halastamatut vägivalda ja punast terrorit. Mõjuvalt aitasid kaasa rahva meeleolu tõstmiseks välisabi — Inglise sõjalaevastiku ja Soome vabatahtlike saabumine. Eneseusaldus ja võidukindlus kasvas Eesti vägedes. Kindral Johan Laidoner määrati Eesti Sõjavägede ülemjuhatajaks 23. dets. 1918.a. Kui 7. jaanuaril 1919. a. ülemjuhatus andis väekoondistele käsu üldise pealetungi alustamiseks, oli pool Eesti põlisest territooriumist vaenlase vägivalla valduses.
Eesti sõjaväe vastupealetungi edukus ja sangarlikkus kutsus esile tugeva patriootilise meeleolutõusu kogu rahvas. 14. jaanuaril vallutasid soomusrongid koos Kuperjanovi partisanidega Tartu. Otsustav lahing Põhja-Eestis toimus 17. jaanuaril, mil Eesti sõjalaevastiku dessantpataljon ja Soome vabatahtlike kompaniid vabastasid Narva. Äge sõjategevus, eriti lõunarindel, kujunes pikaldaseks ohvriteraskeks sõjaliseks ettevõtteks. Rahva ja sõjaväe meeleolus oli aga sündinud täielik murrang. Eesti sõjaväe juhid ja vabadussõdalased said kangelaskujudeks ja eeskujuks eesti rahvale.
23. mail 1919. a. vabastasid balti-saksa kodanikest koosnev Landeswehr ja riigisaksa ohvitseridest ja sõduritest moodustatud Rauddiviis Riia linna enamlastest. Landeswehr ei piirdunud aga sellega, vaid liikus edasi Eesti lõunapiiri suunas kavatsusega saksa võimu maksma panna kogu Põhja-Lätis. Kuna see oli ilmseks hädaohuks Eestile, nõudis kindral Laidoner nende vägede tagasitõmbamist. Seda nõudmist ei rahuldatud. Sakslased hindasid Eesti vägede vastupanuvõimeid madalamaks, kui need olid. Mitu päeva kestnud veristes võitlustes ja otsustava vastupealetungiga 22. ja 23. juunil löödi Landeswehr pihuks ja põrmuks ja Saksa ülemvõimu taotlemisele Baltikumis anti hävitav vastus.
Punaväed tegid veel korduvalt jõupingutusi nii Luuga jõe üldjoonel kui ka Narva vallutamiseks, kõik need katsed löödi suurtükiväe ja kuulipildujatulega tagasi.
Rahuläbirääkimised, mis olid alanud enamlastega juba 5. dets. 1919.a., olid korduvalt katkestatud suurte lahkarvamuste tõttu. Eesti edu tõttu rindel oli aga N. Vene rahusaatkond sunnitud piiriküsimuses järk-järgult olulisi järelandmisi tegema. Kui 2. veebruaril 1920. a. toimus lõpuks rahuleppe pidulik alakirjutamine, tähendas Eesti rahusaatkonna esimees Jaan Poska, et see päev on Eestile tema 700 aasta kestel kõige tähtsamaks päevaks.
Kui Eesti Iseseisvuse Manifesti nimetatakse Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, siis on Tartu Rahuleping raskete ohvritega paikapandud juriidiliseks alustalaks Eesti riigile ja omariikluse nurgakiviks. Eesti ametlikku riigipiiri märgivad Eesti Vabadussõja sangarite veretilgad.
Aktusekõneleja palus kõiki pidulisi üles tõusta vaikseks leinaseisakuks austuse ja mälestuse avaldamiseks kõikidele Eesti Vabariigi loomise aegsetele riigijuhtidele ja sõjalisele juhtkonnale, kelle vankumatu meelekindlus õhutas Eesti rahvast vastu panema ka kõige lootusetumas olukorras. Sügavaim tänu ja lugupidamine kuulub nendele sangaritele, vabadussõjast osavõtnud võitlejatele, kelle kangelasteod ja ohvrid on unustamatud. Seame aukohale ka II Maailmasõja aegade kangelased, kelle heitlust ei krooninud võit, vaid karm saatus. Nad võitlesid sangaritena lootusetut võitlust oma kodumaa kaitseks sama põlise vaenlase vastu.
Andreas Traks lõpetas sooviga, et meid juba mitu aastat kummitanud praeguse idasõbraliku kallakuga Eesti valitsuse ja Putini Venemaa vaheline Eestit alandav piiri-leping lõplikult tühistatakse (Vene välisminister on oma allkirja juba tagasi võtnud) ja praeguse kontrolljoone staatus edasi kehtib kuni uue Riigikogu valimiseni 2007. aastal. Eesti rahval on järgmisel aastal võim valida uude Riigikogusse need esindajad, kes ei toeta praeguse valitsuse venesõbralikku poliitilist voolu ega paindu Venemaa jõupoliitikale. Miks on ikka, isegi kohalikel valimistel, rooliratta juurde valitud ’’endisi“ ja mitte neid, kellelt võiks loota rahvusliku iseteadvuse, vastutustunde ja moraalsete väärtuste taastamist? Ma loodan, et laia rahulolematuse ärateeninud Riigikogu ja valitsus asendatakse järgmistel valimistel Eesti riigi ja rahva tõelisi huvisid kaitsva parlamendiga.
Meile pühalik, täna aukohal lehviv Eesti lipp ei esinda kuigi suurt ega vägevat rahvast, kuid need sini-must-valged värvid esindavad uhkusega meie väikese, iseseisva rahva võrdsust suurte ja vägevate riikide kõrval. Loodame kogu südame ja hingega, et meie kodumaa elab, kosub ja kasvab rõõmuks ja autundeks Eesti rahva järeltulevatel põlvedele!
Peale aktusekõnet tutvustas Peeter Orro väliskülalisi — Läti ja Leedu rahvusgruppide esindajaid.
Läi rahvusgrupi õnne-soovid andis üle Läti Seltsi abiesimees Dr. Arturs Grava, kes rõhutas koostöö tähtsust teiste Balti riikidega, juhtis tähelepanu sellele, et meil on ühised huvid, eesmärgid ja vajadused ka tulevikus — märkis, et ühenduses peitub jõud. Leedu rahvusgruppi esindas A.V. Matulionis, kes on Ameerika Leedu Pressi ja Raadio Agentuuri president ja kohaliku lehe „Dirva“ kirjastaja — ta soovis meile jõudu ka edaspidiseks tegevuseks.
Eeskavas esines eile Häädemeestelt järjekordselt siin viibiv ja juba kõigile tuttavaks saanud Viia Oks. Eesti Vabariigi Aastapäeva ja isamaalist teemat käsitlev luule- ja laulupõimik oli päevakohaliselt seatud nii, et luule juhatas sisse järgmist laulu. Viia saatis ise oma laule akordionil. Ettekanne oli isamaaline ja menukas — meeldis kõigile.
Korraldava toimkonna nimel esines lõppsõnaga Hans Ruus, kes tänas kõiki osavõtjaid tehtud töö eest. Ta avaldas tunnustust Karin Ruusile, kes oli ürituse peakorraldaja ja kelle eestvedamisel kulges kõik libedalt ja ilma viperusteta. Ta tänas väliskülalisi — teisi balti rahvuste esindajaid tervituste eest, millega nad on austanud meie rahvuslikke tähtpäevi juba aastakümneid. Hans Ruus avaldas tänu ka meie Häädemeeste ööbikule, kes ülendas oma ettekannetega meie peo meeleolu.
Aktus lõppes meie rahvushümniga Peeter Orro klaveri saatel.
Järgnes õhtusöök eestipärase rootsi lauaga, einelaua olid valmistanud ja seadnud June Uustalu ja Ain Lintnermann eesti peolaudade eeskujul, toit oli eestlaste maitse kohane — erinev sellest, mis meile varem on serveeritud — igatahes, maitses kõigile.
Erika Puussaar oli kaunistanud peolauad elavate lilledega ja Aavo Puussaar hoolitses tehniliste vajaduste ja meeleolulise muusika eest.
Võime rahuldustundega märkida, et paari viimase aasta jooksul on kaasmaalaste osavõtt jäänud stabiilseks ja et me oleme taas võinud väärikalt edasi kanda meie rahvuslikku traditsiooni siin Clevelandis.
Hans Ruus
Baltimore Eesti Kooli 50.aastapäeva tähistamine
Möödunud aastal, oktoobris 2005, täitus Baltimore Eesti Koolil 50. aastapäev kooli rajamisest. Kooli asutamiskoosolek leidis aset 12. oktoobril 1955.a. Esimene koolipäev oli 23. oktoobril 1955.a. ja seda peeti YWCA International Center’i ruumides 26 S.Broadway’l, Baltimores. Koolitunnid olid kella 9-st kuni kell 12-ni. Esimesel 1955-1956 õppeaastal oli 24 õpilast.
Viiskümmend aastat on nüüd möödunud sellest, kui kool asutati. Meie vanemad, kes asutasid selle kooli, nägid ette, et oli vajalik anda kooliõpetust eesti lastele eesti keeles ja eesti meeles. Möödunud aastad on näidanud, et nende algatatud töö on palju head vilja kandnud. Sellest koolist on üle 250 õpilase läbi käinud ning siit kaasa viinud teadmisi eesti keele, kommete, ajaloo ja kultuuri kohta. Nendest eesti kooli noortest on üles kasvanud ja ellu saadetud noored, kes on väärikalt täiendanud ameerika eesti ühiskonda.
Baltimore Eesti kooli tööle kõige suuremaks tunnustuseks on, et praegu on Baltimore Eesti Koolis väga palju endiste vilistlaste lapsi. Samuti on nende vilistlaste seast ka paljud, kes nüüd on Baltimore Eesti Koolis abiks õpetajatena.
Baltimore Eesti Kool kutsub kõiki endisi koolijuhatajaid, õpetajaid, vilistlasi ja kooli sõpru osa võtma Baltimore Eesti Kooli 50. aastapäeva aktusest ning vilistlaste kokkutulekust:
Baltimore Eesti Majas
1932 Belair Road
Baltimore, Maryland 21213
Laupäeval, 13. mail 2006 kell 15.
Programm
Baltimore Eesti Kooli praeguste õpilaste esinemine
Vilistlaste mälestused ja üllatusettekanded
Koosviibimine järgneb “Kuld Lõvi” kohvikus – einelaud, muusika ja tants
Näitus: Baltimore Eesti Kooli tegevuse ajalugu vaadeldud läbi albumite, piltide, raamatute ja video’te.
Sinu kool ootab Sind!
Võta kaasa oma kaunid
mälestused Eesti Kooli päevadest ning ole
valmis lisama neile värskeid ja kaunimaid!
(Ants Põldmäe – 13. mail 2000.)
Tähelepanu:
Baltimore Eesti Kooli vilistlaskond – palun teatage võimalikult kiiresti oma aadressid ja e-mailid BEKooli juhataja Anne Sarapikule, et võiksime teile saata lähemat informatsiooni tulevikus.
E-mail: [email protected]
Palun teatage oma osavõtust 1. maiks 2006
Kooli juhatajale – Anne Sarapik
Telefon: (410) 866-1454
Mobiil: (41) 530-9212
E-mail: Leahema@comcast. net
Koostanud BEK andmetel
Reet Kaseoru
Baltimore Eesti Kooli õpetaja
NY Seeniorid austasid Eesti Vabariigi 88. aastapäeva
21.veebruaril kogunesid Eesti Maja saalis seeniorid, et tähistada EV 88.aastapäeva. Seeniorid laulsid Eesti hümni südamest, oma truuduse kinnituseks.
Koosviibimise avas sõbralike tervitusega esinaine Laine Tigane esitades ettekannete kava.
Vabaduspäeva pühitsemiseks pidas praost Toomas Vaga palve: Eesti Vabariigi valitsusele ja rahvale, et Eesti on saavutanud võitluse hinnaga VABADUSE, mis on sirgunud mustast mullast, taluperemehe kindlusest ja rahva truudusest, innustades vankumatult kaitsma kodumaad.
Järgnes ühine laul “Hoia Jumal Eestit, meie kodumaad.” Eesti muusikat kandis ette Kristi Roosmaa, lauldes ”Vaikne kena kohakene”, “Kodu”, “Ema süda” ja “Hoia Jumal Eestit.” Teda saatis Liis Roger kandlel, kes esitas vaimustavalt ka eesti tuntud rahvatantsu “Labajalavalss”. Esinejate inspireeriv muusika tõi esile korduva aplausi, mis väljendas rõõmu ja tänu — roosidega esinaiselt.
Luuletuse “Eestile” luges Laine Tigane.
Eestile
Üle tuhande aasta on võidelnud su pinnal
Kangelastena isad ja pojad.
Neil võitluse kilbiks oli isamaa truudus
Ja krooniks vabadus rinnas.
22 aastat Eesti vabaduse päikesesäras
Kasvatas oma rahvas kuldteralist vilja.
Kuni idast tuli punane terror —
Kutsus võitlusesse paremad pojad.
Lahinguis ägedas kahurimüra saatel,
Surm Toonelasse viis mehi varpraid,
Kes kaugel kodust ja armsaist,
Kus lehvib nüüd sini-must-valge.
Jumala juhtimise ja õnnistusega on Eesti Vabariik nüüd sini-must-valge lipuga.
Kava lõppes Eesti hümniga.
Mõtete vahetusel palus esinaine ühinema lauluga: “Kui Kungla rahvas..” ja rahvuslikule lõunale, mille oli maitsvalt valmistanud Sirje Kopti.
Head koduteed kõigile!
Järgmine koosviibimine on 28. märtsil kl 11.30
Laine Tigane
Esinaine
Eesti saab Euroopa Liidult sel aastal üle kahe miljardi krooni
Rahandusministeeriumi teatel makstakse käesoleval aastal Euroopa Liidu struktuurifondidest Eestis toetusteks üle kahe miljardi krooni ning taotleda saab 24 erinevat toetust. Selle aasta jooksul toimub taotlusvoore 24 erinevas valdkonnas.
Euroopa Liidu struktuurifondide esimese rahastus-perioodi ehk perioodi 2004-2006 jooksul kaasrahastatakse struktuurifondide poolt erinevaid projekte Eestis kokku 5,8 miljardi krooni ulatuses.
Kaasrahastust saavad nelja prioriteetsesse valdkonda kuuluvad projektid: inimressursi arendamine, ettevõtluse konkurentsi-võime, põllumajandus, kalandus ja maaelu ning infrastruktuur ja kohalik areng.
Euroopa Liidu struktuurifondide eesmärk on eri regioonide arengutaseme ühtlustamine ning maha jäänud piirkondade järeleaitamine.
VES/BNS
Euroopa Liidus hakkab kehtima ühtne juhiluba
Euroopa Liidu transpordiministrid kiitsid heaks Euroopa ühise sõidukijuhi tunnistuse loomise, et asendada sadu liikmesriikide juhilubade eri versioone.
Ühist sõidukijuhi tunnistust aktsepteeritakse kõikides liikmesriikides, see tuleb krediitkaardi formaadis ja plastikust. Riikides, kus seda soovitakse, sisaldab luba ka mikrokiipi, et muuta see arvutiga loetavaks.
Riikidel on aastani 2012 aega uusi lubasid väljastama hakata. Vanemad juhitunnistuse versioonid kehtivad aga aastani 2032.
VES/BNS
Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn aastal 2011
Kultuuriministeeriumis kogunenud komisjon valis Euroopa kultuuripealinn 2011 tiitli saajaks Tallinna, kinnitas komisjoni esimees, kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles.
Suklese sõnul toetas Tallinna valimist kultuuripealinnaks kaheksa ja Tartu valimist kolm komisjoni liiget.
Sukles märkis, et Eestil on tekkinud esmakordselt võimalus tutvustada Euroopas mitte üksiku linna, vaid kogu Eesti kultuuri ning sellest komisjon valiku tegemisel ka lähtus. “Taotluseid võrreldes oli Tallinna kui suurima linna nimistus rohkem kultuuriüritusi, samuti keerleb ümber Tallinna kriitiline mass raha,” lausus ta.
Tallinn kannab Euroopa kultuuripealinna tiitlit koos ühe Soome linnaga.
Algselt kandideeris Eestis kultuuripealinna tiitlile neli linna: Tallinn, Tartu, Pärnu ja Rakvere. Teise vooru pääsesid neist kaks esimest, kelle vahel tekkis tihe konkurents.
Tallinna valimine Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2011 on linnapea Jüri Ratase sõnul suurepärane uudis nii kõigile tallinlastele kui ka laiemalt kõigile eestimaalastele.
“Aasta 2011 tuleb Eestile üks väga hea aasta,” lubas Ratas.
Linnapea kinnitas, et Tallinna seisukoha järgi kaasatakse kultuuripealinna-aastasse kogu Eesti. “Usun, et just idee kogu meie väikese riigi kaasamisest oli ka hindajate silmis Tallinna üks suuremaid eeliseid,” ütles Ratas.
Teiste olulisemate tugevustena nimetas ta Tallinna kandidatuuri laia rahvusvahelist toetust ning projekti ulatuvust erinevatesse valdkondadesse.
VES/BNS
President Lennart Meri ärasaatmine Tallinnas 26.märtsil 2006
President Meri poeg Mart Meri, vend Hindrek Meri, tütar Tuule Meri ja abikaasa Helle Meri Kaarli kirikus matusetalitusel. Fotod: Postimees
Muusikateose “Lennartile” autor Arvo Pärt ja heliloojaOlav Ehala
Jaan Krossi mälestuskõne president Lennart Merile
Kaarli kirikus 26.märtsil 2006
Lennart!
Oma sünge saatuse kätte unustatud pärastsõja-aegne Ida-Euroopa tahtis pühkida Sind olematusse, enne kui Sa said lapseeast välja.
Poole oma täiskasvanu-elust olid Sa sunnitud elama oma võõrvallutatud kodumaal, kukla taga pretensioon: ole tänulik, et Sind ülepea tagasi lasti.
See oli ju moonutatud elu.
Mõistetamatuse valu, ja võib-olla ka füüsiline valu, või vähemalt selle ähvardus hiilis ju ka Su viimase aseme ümber.
Ja ikkagi olid Sa üks oma aja õnnelikumaid inimesi. Sest Sa olid loomuldasa — päikesepoiss. Sa olid visionäär, kes võis nähtavasti ühe käeliigutusega lülitada kõrvaliseks, teisejärguliseks kõik hämmeldavad aspektid ja nähtava jumalarahuga tegelda peamisega. Või sellega, mille Sina olid kuulutanud enesele peamiseks. Ja mis asetses sageli juba mitu sammu tegelikust hetkest eespool. Või ajuti ka tagapool.
Sa alustasid ju nimelt kaugete seljataguste asjadega. Nimetagem üksnes mõningaid. Kaali meteoriit, Pytheas Saaremaal, Sampo tõlgendused, “Hõbevalge” ja “Hõbevalgem”, soomeugrilaste ja veelinnurahva põimingud.
See kõik andis Sulle meie tollaste vaimsete olude taustal ainulaadsel määral vabad käed tegelda omaenda kujutlustega. Sest Sinu loodud maailm oli juba sündides liiga üld-huvitav ja liiga valdav, liiga värvikas, et kuulutada seda olematuks ja hakata kiskuma seda lugeja või filmivaataja teadvusest välja.
Kuni juhtus, et seoses nõndanimetatud fosforiidisõja puhkemisega kisti või tõugati Sind Su Pythease ja Tacituse ja Ibn Bathuta juurest äkitselt poliitikasse.
Ma ei tea, kui kaua Sa vajasid selleks aega, et taibata, et nimelt see oligi antud silmapilgul Su pärine kutsumus ning et hetk oli käes pühenduda nüüdsest nimelt sellele ja ainuüksi sellele.
Harilikult langetasid Sa selliseid otsuseid välkkiirelt. Sageli enne, kui need Sulle endalegi lõplikult selgeks said.
Me tundsime teineteist üsna kaua. Aga tegelikult jäigi mul teada saamata, kust oli õieti pärit Sinu filosoofia. Igatahes kui Sa astusid Eesti saatuse jaoks otsustavate sammude juurde, tundus, et Sul olid kõik olulised mõttekäigud, tähtsad kõnelused pikkades mõttemängudes üle korratud, kõik võimalikud pöörded teada. Ja peaasi: ka improvisatsioonideks oli jäetud ikka veel enam kui piisavalt ruumi.
Lennart — kas Sa mäletad — kas me kõik mäletame seda ikka veel piisavalt suure täpsusega?
Sa tulid Eesti Vabariigi, alles taas tunnustamata Eesti Vabariigi välisministrina ühel hommikul 1991. aastal Helsingis Friedebert Tuglase seltsi. Sa olid käinud avamas mälestusmärki Eesti vabatahtlikele, kes olid Talvesõjas ja Jätkusõjas langenud. Peab lisama: äsja oli toimunud Moskvas see, mida oli juba hakatud putshiks nimetama.
Sa tulid Tuglase seltsi ja ütlesid: “Mul oleks tarvis parasjagu esinduslikku kirjapaberit. Oleks tarvis üks limusiin. Must limusiin võimalust mööda. Üks autojuht. Pluss üks hõbedakarva mõõduka pikkusega lipuvarras. Et kinnitada lippu limusiini külge. Sinimustvalget lippu.”
Kui kõik need asjad olid imekombel hangitud — ka limusiin, mida Tuglase seltsil ju tõesti ei olnud, siis Sa istusid maha ja kirjutasid ise ja sealsamas valmis taotlused Ühendriikide, Suurbritannia, Prantsuse ja Saksa valitsusele ja võib-olla veel mõnele valitsusele ettepanekuga kaaluda, kas poleks nüüd aeg tunnustada Eesti Vabariiki. Ja viisid need ettepanekud ka sedamaid vastavatele suursaadikutele kätte. Kasutades limusiini ja autojuhti. Ja lipuvarrast.
Hiljem oled Sa nimetanud 22. augusti aastal 1991 oma elu kõige õnnelikumaks päevaks.
Ma ei taha suure mehega vaielda. Aga mulle meeldib, valusalt ja pöörasel kombel, ka üks teine päev, märksa varasem päev Sinu tõepoolest Eestile elatud elus: te tulete Kirovi oblastis koolist. Sina ja Su vend. See oli Jaranski kool. Ja kui te olete metsa sisenenud, märkate te, et trobikond hunte seirab teid. Te otsustate jätkata teed, sest teil on kiire. Poistel on alati kiire. Ja te loodate ühele asjale; teil on pool toosi tikke. Ja te hakkate käristama oma koolivihikuist lehti ja heitma neid põlema süüdatult huntide teele.
Ka hundid pole vist oma meetodis eriti kindlad ja raiskavad iga põleva lehe juures aega. Kuni läheneva küla lõhnad sunnivad hunte metsa tagasi tõmbuma.
Minu jaoks on see tähendanud 60 aastat tähendamissõna — et aeg-ajalt võib lootus olla tõesti kui tilluke tahes, siiski tuleb uskuda jumaliku õigluse taastulekusse.
Jaan Krossi kõne kandis Kaarli kirikus ette näitleja Aarne Üksküla.
Euroopa Liitu on tööle läinud 10 000-11 000 eestlast
Sotsiaalminister Jaak Aab ütles esmaspäeval, 27.märtsil ajakirjanikele, et alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga ehk ligi kahe viimase aasta jooksul on EL-i riikidesse tööle läinud 10 000-11 000 eestlast.
Aabi sõnul eelistavad eestlased välismaal töötada lühi-ajaliselt, mistõttu ei ole teada, kui paljud neist on juba kodumaal tagasi või kui paljud läinud teist korda. Ministri sõnul on tööjõu vaba liikumine vähendanud Eestis oluliselt töö-puudust. “Teatud sektoris on Eestis tööjõupuudus. Võib öelda, et see vaba liikumine on aidanud tuua Eestis turule neid inimesi, kes on olnud turult kaua eemal,” ütles Aab. Ta lisas, et kuigi Eesti peab tegema pingutusi vähendamaks tööjõupuudust, et mitte takistada majanduse arengut, pooldab Eesti igal juhul tööjõu vaba liikumist.
Alates 1. maist 2004 kehtestas uute liikmesriikide kodanikele tööalaselt vaba liikumise kolm riiki: Rootsi, Suurbritannia ja Iirimaa. Teised vanad liikmesriigid kehtestasid uute liikmesriikide tööjõu liikumisele vähem või rohkem piiranguid. Samas on Aabi sõnul paljud suured ja vanad EL-i riigid rääkinud piirangute vähendamise plaanidest või kavast avada liikumine algselt planeeritust varem. Nii on näiteks Hispaania ja Portugal öelnud, et ei pikenda piiranguid ning Austria, Saksamaa ja Prantsusmaa, kes varem rääkisid maksimaalsetest piirangutest, on kinnitanud, et vaatavad olukorda aasta kaupa. Aab ütles ajakirjanikele, et usub, et esimesena võib piirid avada Prantsusmaa. Tänavu mais lõppeb piirang ka Eesti ja Soome vahel. Sotsiaalminister ei pea eriti tõenäoliseks, et pärast seda läheks Eestist rahvast massiliselt Soome tööle.
Rootsil on olnud eestlastest tööjõuga vaid positiivsed kogemused, nii kinnitasid 27.märtsil kohtunud Rootsi tööminister Hans Karlsson ja Eesti sotsiaalminister Jaak Aab. Karlssoni sõnul oli Rootsis enne tööjõu vaba liikumise kehtestamist terav vaidlus selle üle, kas kehtestada uute liikmesriikide tööjõu osas üleminekureeglid või mitte. Ta lisas, et Rootsi kogemuste vastu on suurt huvi tundnud ka teised vanad Euroopa Liidu liikmesriigid. Karlssoni sõnul on Eestist Rootsi tööle läinud umbes 1000-2000 inimest. Aabi andmetel on Rootsi elamisluba taotlenud 1500 eestlast, neist tööga seoses 800. Eesti sotsiaalminister lisas, et Rootsist Eestisse on selle aja jooksul tööle tulnud ligikaudu 200 inimest.
VES/BNS
Soomlased seisavad Pärnu filmifestivali eest
Soome dokumentaalfilmitegijate organisatsioon Dokumendikilta avaldab Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalile toetust.
“Meid on murelikuks teinud kuuldused, et Pärnu uue kunsti muuseum ja selle filmifestival on ohustatud. 20 aasta töö ja traditsioon võib hävida, kui festivali korraldamise võimalused muutuvad problemaatiliseks,” seisab avalikus pöördumises. Kirjaga pöörduvad Soome filmiinimesed nii Pärnu kui kogu Eesti otsusetegijate poole, et kaitsta mainekat kunstikeskust ja sellega koos tegutsevat filmifestivali. Soomlaste sõnul on festival tähtis kokkusaamise koht, foorum, mõtete ja ideede vahetamise paik nii ida kui lääne kui lõuna ja põhjagi vahel. Lisades, et festivali tugeva programmivaliku ning rahvusvaheliste suhete kujundamise eest on põhjust tänada Soomeski hästi tuntud dokumetalisti Mark Soosaart.
Pärnu linnavolikogu otsustas 16. veebruaril maha müüa Esplanaadi 10 viie-kordse hoone, kus tegutseb Pärnu uue kunsti muuseum.
Pärnu linn sõlmis 1992. aastal AS-iga Chaplin nullrendiga hoone kasutuslepingu, mis lõpeb 1. septembril 2007. Kuigi nii Pärnu linnavalitsus kui kultuuriministeerium on kinnitanud, et toetavad uue kunsti muuseumi jätkamist, on muuseumi tulevik praegu ebaselge.
VES/BNS
Kivastiku Konradiga Eestist Euroopasse
Hendrik Toompere Konrad Mägi rollis.
Foto: Ave Barker
Klassikaliste näidendite tegelaskujud on juba pikemat aega kunstnikke inspireerinud.
Vastupidist mõju esineb harva. Ent Mart Kivastik on võtnud tükikese 20. sajandi alguse eesti kunsti ajaloost ja teinud sellest dramaturgiliselt usutava näidendi “Külmetava kunstniku portree”, millega Eestist Põhja-Ameerikasse sõitnud MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. kostitas 23. ja 24. märtsil New Yorgi Eesti Majas Kultuuripäevade publikut.
Juba 19. sajandi lõpupoolel küpsesid üksikud eesti kunstnikud teekonnal Peterburist Pariisi ja sealt edasi Rooma. Pärast 1905. aasta revolutsiooni valisid enam-vähem sama marsruudi mitmedki teised, tehes vahepeatusi Skandinaavias ja Saksamaal. Kivastiku näidend algab ja lõpeb Tartu närvihaiglas, kus surivoodile seotud Konrad Mägi (1878-1925) arvab, et ta on Itaalias. Nende etteastete vahele on autor paigutanud portree raske iseloomuga taidurist, kelle tööd on tänapäeval kunstikogujate poolt kõrgelt hinnatud, ehkki võib-olla mõnedel vaid selle sõna “kroonilises” mõistes. Teistest tolle ajastu nimekaist loomeinimesist ilmuvad lavale Aleksander Tassa, Nikolai Triik ja (lühemas osas) Amandus Adamson. Ent juba esimeses pildis hakkavad muidu nagu mingi pühaliku oreooliga ümbritsetud eesti kultuuri suurkujud muutuma tavaliseks lihaks ja vereks.
Mitmed osalised kasutavad vulgaarseid väljendeid. Mägi käitub haigla personaliga ülbelt ja siivutult. Ka oma isa vastu on ta jõhker. Armu ei anta isegi siis, kui tuleb juttu vanemate kunstnike (Köleri ja Gallen-Kallela) töödest. Tartu linn, eestlased ja teisedki rahvad saavad halastamatu kriitika osaliseks. Tassa võrdleb eestlasi ameerika neegritega: mõlemad vabanesid orjusest samal ajal, aga kui meid priiks lasti, ei mõistnud meie “oma vabadusega midagi mõistlikku pihta hakata”. Pariisis väidab Mägi, et Eesti on “kauge, külm, pime, tühi, nõme, mõttetu maa”. Norralased soendavad jääpurikaks külmunud kunstniku uuesti ellu, aga Konrad sõimab oma päästjaid “sõnnikuks”.
Selliselt karmilt realistlik ja põhiliselt traagiline sisu on aga asetatud kergelt mängleva teatraalsuse vormi. Tegevuse aeg ja koht muutuvad silmapilkselt ja sageli üsna ootamatult. Osatäitjad, moondudes ühest rollist teise, vahetavad laval riietust. Repliikide vahele on põimitud jutustavaid tagasivaateid ja loenguvormis lektüüre. Kivastik kasutab isegi teatrit teatris, eriti kui noor Mägi harjutab oma näidendit, mille tegelaste nimed Nalja Mart ja Kalja Pärt meenutavad Kitzbergi esimese lavalise pääsukese pealkirja “Punga Mart ja Uba-Kaarel”.
Kõik see annab Kivastiku näidendile erilise löögijõu, mida omakorda võimendas Aleksander Eelmaa rezhiikepi all liikuvate näitlejate kohati üdini humoorikas mäng ning peategelast kehastava Hendrik Toompere juuniori otse üliinimlikult pingestet keha ja hääle valitsemine.
Toompere juuniori Konrad Mägi kuju evib müütilise mõõtme. Selle hingestatust söandab kodumaise teatriga vaid põgusalt tutvunud siinkirjutaja pidada veelgi intensiivsemaks kui näiteks varalahkunud Evald Hermaküla näitlemist. Rahvusvaheliselt paigutaksin Mägi osatõlgenduse samale tasemele legendaarse Jerzy Grotowski Teatrilaboratooriumi tippnäitleja Ryszard Cieslaki esinemistega, nagu näiteks Calderoni “Kindlameelses printsis”.
Aleksander Tassa osa suhtes, nii nagu Kivastik selle kirjutas ja Sulev Teppart selle ette kandis, lubatagu hellitada mõningaid eelarvamusi. Kahtlemata kasutas autor Tassa kuju vormimisel materjale, mis siin ei ole kättesaadavad. Ent kui lugeda tema peenutseva kõnepruugiga juugendlikke novelle ja näidendeid, jääb Tassast pisut teistmoodi mulje. Olgu sellega kuidas tahes, sobis alatasa närveldav Teppart Konradi lähima sõbra pikka rolli küllaltki veenvalt, ehkki ta kõneledes kohati kiirustas, mistõttu nii mõnigi rida teksti läks kaduma.
Teistest osatäitjaist võlusid publikut Pariisi kohvikus ettekandjana sehkendav ja “linnukest” kehastav Eva Püssa ning eriti humoorikalt aeglaste norralastena esinevad Raimo Pass ja Hendrik Toompere seenior, kelle etteasteid (ja teisigi) ilmendasid oletatavasti lavastaja Aleksander Eelmaa näpunäidetele tuginev minimaalsete, ent efektsete rekvisiitide kasutamine (lahtise musta vihmavarju kandmine Pariisi kohvikus) ja samuti piskuga toime tulnud lavakujundus (valgest marlist lumine Norra). Kõik kolm viimati nimetet näitlejat esinesid veel teisteski väiksemates rollides.
Lava tagaseinal rippus suur reproduktsioon Tartu närvihaiglas Napolist Sitsiiliasse minevat reisiaurikut ootava kunstniku maalist “Laevad Veneetsias”, millest tuleks eraldi peatükk kirjutada. Mis aga toimus laval selle taiese taustal viis pärast südamepõhjast tulnud naerupuhanguid südantlõhestavalt lihtsa, ent eleegilise lõpuni selle sõna kõigis tähendusis.
“TASSA — Millal laev läheb?
ARST — Juba läks.
ÕDE — Praegu on ta juba merel”.
Mardi Valgemäe
Rahvatantsurühmad said Kultuurfondi aastapreemia
Rahvatantsurühm “Pillerkaar” esines Eesti Suursaatkonnas Washingtonis 9.märtsil 2006.a.. Foto: Anu Oinas
Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges esimees mag. Kaare Kolbre kuulutas Kultuuripäevade avaõhtul välja 2005.a. aupreemia laureaatideks kaks aktiivselt tegutsevat rahvatantsurühma siin maal: Portlandi rahvatantsurühm “Tulehoidjad” läänerannikul ja Washington D.C. rahvatantsurühm “Pillerkaar” idarannikul. Mõlema rahvatantsurühma preemia suurus on $500.00.
Kultuurfondi aastapreemia zhüriisse kuuluvad Eesti Helikunsti Keskuse esimees Juta Kurman, mag. Raul Pettai ja mag. Aire Salmre. Zhürii nimel kirjutab Aire Salmre:
“Mõlemad rahvatantsurühmad on aastakümneid hoidnud üleval meie rahva etnograafilisi ja rahvuslikke traditsioone ja tutvustanud eesti kultuuri mitte-eestlastele. Nad on meie noori kasvatanud hindama ja edasi kandma meie rahva kultuuriväärtusi. Samas on nad võtnud oma rahvatantsurühmadesse mitte-eesti soost rahvatantsijaid, kes on aastate jooksul õppinud tundma meie väikest Eestit ja kes tihti tulihingeliselt toetavad meie rahvuslikke tõekspidamisi. Mõlemad rahvatantsrühmad on esinenud siin maal meie rahvuslikel üritustel, Ameerika, Skandinaavia ja rahvusvahelistel festivalidel, osalenud ülemaailmsetel ESTO’del ja Tantsupidudel Eestis.
Washington D.C. rahvatantsu rühm “Pillerkaar” astus ellu 1971. a. Anu Oinase organiseerimisel. 35 aastat on rahvatantsurühm “Pillerkaar” järjekindlalt edukalt esinenud Washington D.C.-Baltimore eestlaste ja mitte-eestlaste üritustel. Eriti viimasel ajal on nende esinemispiirkond olnud laiahaardeline, hõlmanud Washingtoni saatkondi, esiotsas Eesti Saatkonda, Smithsonian Institute, ettevõtteid/panku, vanadekodusid jne. Pillerkaari” pikk esinemisrepertuaari loetelu on põhjalikult äratoodud “Pillerkaari” koduleheküljel.
Portlandi rahvatantsurühm “Tulehoidjad” alustas oma tegevust 1950. a. ja tähistas oma 55 aasta juubelit möödunud aastal. Nende tantsuõpetajaks on aastaid olnud energiline Liina Teose. Lääneranniku XXVII päevadel Vancouveris 2005. a. oli rahvatantsurühm “Tulehoidjad” kandev jõud nende päevade hästi õnnestumisel. LEP lõpupeol tõmbasid “Tulehoidjad” oma ridadesse publiku ja LEP lõppesid alles siis kui “Tulehoidjad” väsinult lõpetasid oma viimase tantsu. Informatsiooni Portlandi rahvatantsurühma kohta võib leida nende koduleheküljel “Tulehoidjad”.
Elades võõrsil üle poole sajandi on eesti keele kompetentsus langemas. Meie muutuvas ühiskonnas on hakanud meie rahvatantsurühmad prominentsemat rolli kandma meie rahvuskultuuri kontinuiteedis. Mõlemad rahvatantsurühmad “Tulehoidjad” läänerannikul ja ”Pillerkaar” idarannikul väärivad Kultuurfondi tunnustust ja majanduslikku toetust.”
Eesti Kammerkoori kontsert Marylandis
Eesti Filharmoonia Kammerkoori Ameerika turnee eel-viimane kontsert 17. märtsil toimus Washingtoni, D.C. eeslinnas College Parkis asuva Marylandi ülikooli esinduslikus kontsertsaalis. Kava koosnes peamiselt Arvo Pärdi ja Cyrillus Kreegi loomingust, millele lisandus pikem väljavõte vene helilooja Sergei Rahmaninovi “Õhtupalvest”. Esinemine muusikadirektori ja peadirigendi Paul Hillieri juhatusel kujunes koorile väga edukaks ja oli suurepä raseks Eesti ja tema vaimuvara tutvustamiseks laiemale muusikahuvilisete ringkonnale. Üle tuhande koha sisaldav kontsertsaal oli peaaaegu täielikult välja müüdud. Kuulajaskonna enamuse moodustasid Marylandi ülikooliga seotud inimesed ja üliõpilased, kuid nende hulgas leidus ka paarkümmend kaasmaalast. Erilise tähenduse kontserdile andis Washingtoni Eesti suursaatkonna diplomaatide osavõtt koos abikaasadega eesotsas suursaadik Jüri Luige abikaasa Ruth Lausma Luigega.
“The Washington Posti” muusikakriitiku Andrew Lindemann Malone hinnangul oli koori esinemine väga kõrgetasemeline. Ta rõhutas eriti koori häälterühmade koostööd ja häälelise esituse puhtust ning selgust. Rachmaninovi töö esitust iseloomustas ta isegi virtuoosli kuks. Kiidusõnu jätkus tal Kreegi vaimulike rahvalaulude esitusele. Neid oli viis: Kiida mu hing, Mu süda ärka üles, Jesus kõige ülem hää, Ma tulen taevast ülevalt ja Õnnis on inimene. Ta nimetas Arvo Pärti eesti kuulsaimaks heliloojaks. Pärdi loomingust esitas koor Nunc dimittis, Little- more tactus, De Pacem Domine, Salve regina ja Dopo la vittoria. Kõik laulud esitati originaalkeeles, olgu see eesti, inglise, ladina , itaalia või vene. Kuulajaskond hindas koori esinemist püstiseisu aplodeerimisega, mis viis koori esitama lisapala.
Kava täiendasid orelisoolod tuntud inglise organistilt Christopher Bowers-Broadbent, kes esitas Arvo Pärdi Annum per annum ja Trivium ja Lõuna Aafrika helilooja Kevin Volandsi “Walking song”. Temalt oli ka orelisaade mõnedele lauludele.
Kammerkoori esinemise jälgimist kergendas tunduvalt hästi koostatud programmi vihik. Selles anti üsna üksikasjalik ülevaade koori tegevusest ja saavutustest, heliloojatest Arvo Pärdist, Cyrillus Kreegist ja koorijuhist Paul Hillierist. Samuti olid ära toodud kõigi laulude sõnad originaalkeeltes ja nende ingliskeelsed tõlked.
Väino J.Riismandel
* The Front Page reports from the New York Estonian Culture Days which were held over the March 23-26. The event was a big success, with the Estonian House packed to capacity on each day. “Like the old days,” states the headline, referring to the attendance and enthusiasm. In addition to the art exhibition, of which participating artists were interviewed by VES in a series, the event also featured theater, lectures, and films. The writer notes how so-called newcomer-Estonians and Estonian-Americans are coming together more and sharing such events. In addition, there has been an increase in the number of young people participating in events such as the Culture Days, which helps to increase the numbers and enthusiasm.
* Ilmar Mikiver gives readers the “Big Picture.” In light of British Prime Minister Tony Blair’s support of President Bush’s Iraqi conflict, analysts find themselves asking about the future role of the West, and especially NATO. NATO is facing its third great decision. The first was the establishment of the alliance after WWII to face the Soviet Union. The second came in the 1990s, when NATO had to decide whether to expand into the East. Now, NATO must decide where its influence lies. Should they continue to expand eastward? Where does their influence end? These are questions that require an answer. With Mr. Blair’s speech, it is clear that he supports the “big picture” idea of continued expansion of NATOs umbrella.
* Jaan Kross’ eulogy to President Lennart Meri is given on page 2. The eulogy was read at the Kaarli Church on March 26, 2006, by the actor Aarne Üksküla. In the eulogy, Mr. Kross speaks to Mr. Meri, asking him rhetorical questions which help the listener learn about him better. In a poignant moment, Mr. Kross asks if Mr. Meri remembers hand writing and delivering messages to the ambassadors of various major nations on the day that Estonia declared its re-independence while he was in Helsinki on official business.
* Vello Helk comments on Mikk Titma’s continued apology for those who were in the communist party and served in the Soviet-era government. Mr. Helk analyzes Mr. Titma’s methods to justify the notion that collaborators were in fact working to free Estonia. This goes as far as giving credit to them, rather than the popular uprising centered on Hirvepark, for Estonia’s re-independence. Mr. Helk suggests that the collaborators who continue to hold positions of power in Estonia are parasites, whose removal would be dangerous to the host organism.
* The Art and Culture page describes a dramatic staging by Mart Kivastik, based on the early history of Estonian artists. The story begins at the turn of the century at the Tartu psychiatric hospital, where Estonian artist Kondrad Mägi thinks he is in Italy. The production was presented in New York at the Estonian Culture Days.
* The Estonian Chamber Choir performed in College Park, Maryland, just outside of Washington, DC. The concert is part of the choirs North American tour. The performance at the 1000+ seat auditorium was almost entirely sold out. Critics praised the performance.
STATEMENT BY LENNART MERI’S FAMILY MEMBERS
In the early morning of March 14, we lost a husband, father, grandfather, Lennart Meri. There are no words to explain what it means to lose someone close to you, to describe the pain. It is a great comfort for us that there are so many people who share our pain.
The period of the illness was a time that our family spent together, supporting each other. The time spent with a husband, father and grandfather was more precious than ever before. We cherished this time until the last moment, until the very last evening that came on Monday.
The post-mortem examination showed that the direct cause of Lennart Meri’s death had been cerebral oedema, caused by the earlier malignant tumour in his brain.
We find great comfort in the condolences — in those that we have received and those that continue to arrive. We wish to express our gratitude to you all! Thank you for your understanding that the family needs time and peace to mourn before the final farewell.
World leaders bid farewell to Meri
VES — On March 26, leaders and statesmen from across Europe and the world gathered at Kadriorg Palace to pay respects to Lennart Meri. A public service was held at Tallinn’s Kaarli Church, after which friends and family laid him to rest at the Forest Cemetary.
“Meri believed in the ability of personality to shape history, and that small countries could play a special role in today’s world.” Estonian President Arnold Rüütel stated at a ceremony held at Kadriorg Palace, the Baltic Times reported. “Steadfast and charismatic, he gave others confidence in him and in Estonia.”
Finnish President Tarja Halonen, speaking for all foreign delegations said that President Meri was “a man who achieved much during his lifetime. Lennart Meri was a deep-thinking humanist who had a special affinity with the Finno-Ugric peoples.”
The funeral at Kaarli Church was held before the ceremony at the President palace, and was presided over by the Archbishop of the Estonian Evangelical Lutheran Church Andres Poder. The ecumenical service was concluded by an eulogy delivered by writer Jaan Kross, a longtime friend of Lennart Meri. Music by composer Arvo Pärt, another close friend, had been written for the occasion.
The funeral ended with church bells tolling across Estonia for 10 minutes.
After the ceremony, the funeral procession drove from Kaarli Church to Kadriorg Palace, with nine flags heading the procession symbolizing the nine years of Mr. Meri’s presidency.
Among the dignitaries who paid their respects to Mr. Meri were Finnish President Tarja Halonen, Icelandic President Olafur Ragnar Grimsson, Sweden’s former Prime Minister Carl Bildt, Latvian President Vaira Vike-Freiberga and Lithuanian President Valdas Adamkus. Former Finnish presidents Mauno Koivisto and Martti Ahtisaari, former Latvian President Guntis Ulmanis, former Lithuanian heads of state Algirdas Brazauskas and Vytautas Landsbergis, as well as German ex-President Roman Herzog were also there to pay their respects.
The U.S. delegation was headed by U.S. Deputy Secretary of Commerce David Sampson, joined by U.S. Ambassador to Estonia Aldona Zofia Wos and Assistant Secretary of State Daniel Fried.
Unemployment Lowest in 10 years
ER/ves – According to the Statistical Office of Estonia, in 2005, the unemployment rate dropped to 7.9%, which is the lowest since 1995. Remarkably positive were changes in the labour market of Ida-Virumaa (North-eastern Estonia).
The unemployment rate, which peaked in 2000, has steadily decreased in the following years. In the region of highest unemployment over the last few years, North-eastern Estonia, the unemployment rate dropped to 16.2% in 2005, which is the lowest indicator in the region in the last seven years.
According to the data of the Estonian Labour Force Survey, in 2005, 607,000 of the population aged 15–74 were employed, 52,000 were unemployed and 389,000 were economically inactive (discouraged persons or those who have lost hope of finding a job, as well as students, retired persons, homemakers, etc.).
Compared to 2004, while employment grew and unemployment numbers decreased, the number of so-called “economically inactive persons” remained the same.
If one goes, we all go…
Markus Vaga
The recently held so-called elections in Belarus reveal a great deal about how nations, regions, and people think. As expected, most of Europe voiced their objection about the results. The United States voiced its concern, but has not been as vocal as the Europeans have. Russia, on the other hand, seems to feel that any election held in their former sphere of influence is a valid election. There is, though, a condition for this approval: the winner must be someone with less than democratic credentials and a strong connection with Russia.
All authoritarian leaders seem to reveal their hubris at some stage, believing that they are the only possible choice to put, or keep, a country on the right track. Alexander Lukashenko is no exception. Not only did he manage to pass a referendum in 2004 which abolished the constitutional term-limit and allowed him to seek a third term, but he subequently won the recent election, which most watch groups have described as fraudulent.
As authoritarians go, Mr. Lukashenko does not shy away from stating who he is and what he believes. The BBC quoted him as saying “an authoritarian style of rule is characteristic of me, and I have always admitted it… You need to control the country, and the main thing is not to ruin people’s lives.”
How does this all affect Estonia and the Estonian-American community? The easy and self-centered answer is “not at all.” The difficult and responsible answer is “very much!” Estonia is once again a free nation. They are members of NATO and the EU and they enjoy all the pleasures, priviledges, and pitfalls, of democracy. But the only reason they achieved this is through the long, hard work of many people. Had it not been for the brave people who risked imprisonment in Estonia, the tens of thousands who stood up in protest at a critical time, and the countless more in the free West who campaigned for fifty years, Estonia may well be in the same situation as Belarus. It was not only Estonians who fought for Estonia. There were Lithuanians and Latvians, Poles and Germans, Americans and Australians, etc. Just as we fought to free Estonia from the tyranny of totalitarian control and Communism, many more also fought to free the rest of the world.
For some the fight continues. And as long as nations continue to suffer under totalitarian or communist rule, the fight for freedom must continue. Belarus joins this all-too-long list of repressed nations. The time to sit back and relax and reap the joys of democracy are not here yet. It’s time for the Estonian community to give something back to all those who fought with us and for us. We, too, must help to free others, just as others helped to free us.
Humans must be able to make their own choices. As long as someone tells them how and when to speak, think, and act, they are not free. Some choose this for themselves, living under the halcyonic spell of some ‘ism.’ But it is their choice, and it should not be forced on them by someone who thinks they know better.
Then there are those who, in their selfishness, choose to turn their mole hills into mountains. They draw parallels with Belarus and what is happening in their democratic, free nation. In ignorance, they think that their petty disagreement with their elected officials is the same as the mass deception, fraud and repression that has occured in Belarus. In fact their freedom to vent their theories is proof that they are free!
Unfortunately, it seems, too many people choose to become completely self-absorbed, entirely ignoring the problems of others. But as the old story warns, when everyone else is taken away first, who will be left to defend us when they come to take us away, too?
|
