Eesti Kultuurfond ja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides toetasid minu raamatut “INTO EXILE” ja reisi Inglismaale, kus tutvustasin meie pagulaseestlaste ajalugu ingliskeelses meedias.
Elin Toona Gottschalk
Fotol: Kaks haiglateenijat 1947. a. Paremal Elin Toona ema Liki Toona ja teine on (kass süles) proua Mölder. Foto: erakogu
Kolm toredat sündmust on juhtunud sel aastal. Suvel ilmus mu paglaselulugu “Into Exile: A Life Story of War and Peace,” Lakeshore Press raamatute sarjas, mis kirjeldab meie põgenemist Eestist, laagrielu Saksamaal Meerbecki laagris ja meie pagulasaastaid Põhja Inglismaal, kus eesti põgenikele anti võimalus sõlmida töölepingud Briti Home Office’iga, n.n. “Valgete Luikede” skeemi all. Teine meeldiv üllatus oli, kui mind kutsuti 31. juuliks Inglismaale, Leedsi BBC mitmesse raadioprogrammi tutvustama oma raamatut ja seletama baltlaste pagulaselust Yorkshiris. Kolmas sündmus seisab veel ees. Ma sain hiljuti Tartu Kirjandusmuuseumilt kutse tulla Eestisse oktoobris, Kultuurkapitali toetusel, ja kõneleda kirjanik Gert Helbemäest tema 100. aasta juubelil. Tähistatakse ka Valev Uibopuud ja Arvo Mägi. Helbemäe oli meie pagulasajastu kirjanikeperes ainuke, kes elas Londonis ja tema väärikad saavutused on langenud unarusse koos tema generatsiooni kadumisega Inglismaal.
Meie perekonna lugu algas 1944. aasta sügisel, kui minu ema, näitleja Liki Toona ja vanaema Ella, luuletaja Ernst Enno lesk, siis juba 65-aastane ja mina, 7-aastane plika, lahkusime Haapsalust 23. septembril. Meie paat pidi viima meid Rootsi aga me sattusime hoopis Saksamaale. Kui sõda lõppes läks ema Valgete Luikedega 1947. aastal Inglismaale ja meie jäime vanaemaga Meerbecki DP laagrisse, kuni sõitsime temale järele 1948. aasta märtsis.
Lepingutöölised, alguses üksikud naised, arvasid, et lähevad Shakespeare’i ja Thomas Hardy maale, aga leidsid ennast hoopis Charles Dickens’i ja William Blake’i saatanlikes vabrikutes ja haiglates, milleks keegi ei olnud ette valmistatud. Seda tumedamat palet olid vähesed väljaspool Inglismaad näinud, sellest kuulnud ja kui olid sellest lugenud, oli raske panna konteksti oma hiilgavaid eelarvamusi, mida inglased meelega ülendasid välismaal.
BBC kutse Inglismaale tuli sellepärast, et minu raamatus on mitu peatükki, mis puudutavad inglasi isiklikult tähtsal ajal nende endi ajaloos, kus ma kirjeldan mitte ainult meie aastaid inglise vabrikutes ja haiglates, vaid ka inglaste oma majanduslikku paranemist pärast sõda, mis põimis meid otseselt nende endi ühiskonnaprobleemidesse. Kuigi Suurbritannia jäi sakslastel vallutamata, oli nende majanduslik olukord lammutatud ja tööliste puudus kriitiline. Inglismaa ennesõjaaegsed linnad ja infrastruktuur olid viktoriaaegsed ja ühiskond rängalt kihistatud kolmeks: ülemklass, töölisklass ja alamklass. Alamad teenisid ülemusi igas ametiredeli hierarhias. Ja siis tulime meie!
Balti DPd täiendasid sõja tõttu hõredaks jäänud tööjõudu (1947–1952). Teenijad ja sõjapõgenikud määrati automaatselt alamasse klassi. Aga meie inimesed olid enamasti kõik haritlased ja ehmatasid, kui öeldi, et ei tohi “endast parematele” silma vaadata, olgu et need samad “paremad” olid normaalses maailmas võrdsed. Meie DPd olid Inglismaal esimesed haritud teenijad ja inglased ei teadnud, mida sellistega peale hakata, kuna nad lõhkusid iidsest ajast peetud eelarvamused teistest rahvastest, keda inglased pidasid endast vähemaks. Aga toona oli veel teine probleem. Nendel uutel haritud teenijatel olid lapsed, keda oli vaja koolitada samal ajal, kui inglaste endi alamaklassi laste haridus oli kaaluall. Lahendus, mis rajati 1944. aastal ja tehti seaduseks 1946. aastal, tuli neile kasuks, aga meile kahjuks. Lühidalt, inglased ei olnud kunagi varem lubanud oma alamklassile haridust ja uus seadus pidi vaestele ja arukamatele lastele andma võimaluse tõusta oma getodest kurikuulsa 11+ eksami läbi. Eksam kehtis ainult üheteistaastastele riigikooli õpilastele. Sir Roy Strong, kirjanik ja kommentaator, kirjutab sellest oma raamatus “The Story of Britain” (Hutchinson 1996).
“Those who passed it went on to grammar school for an academic training. Those who did not went to secondary modern schools, where the stress was on manual skills. The old fee-paying public schools and those which were called ’direct-grant’ from government were left untouched. The Act was of fundamental importance for the future structure of British society, which was to be transformed within a generation into a meritocracy dependent on talent.”
Meie lapsed, kes olid juba vanemad, võisid teha eksami ainult erakoolides, mis käis paljudele pagulastele üle jõu. Otsus langes eriti traagiliselt noortele, kes olid juba õppinud gümnaasiumis või ülikoolis enne Inglismaale tulekut.
Me kõik teame, kuidas Suurbritannia majanduslik heaolu oli rajatud töölisklassi arvel ja kukil ja kutse Inglismaale liitis meid nendega ühiselt kaduvasse minevikku, kus kord töötasime kõrvuti. Inglased ei ole meid unustanud. Nad on samuti tänulikud oma töölistele. Me nägime seda hiljuti TV ülekandel Londoni olümpiamängude avamisest, mida võib vabalt kirjeldada: tööstusrevolutsioon in retro. Ma mõistsin, et minu raamat on jõudnud õigesse kohta õigel ajal. Kutse oli nende huvides, aga mina olin valmis ka meie rahvuslikke huve kaitsma. Olen varem väitnud, et on vaja nii tihti kui võimalik, tutvustada Eestit ja eestlasi laiemas ingliskeelses meedias. Ma olen isegi naljatanud, et Google saab olema meie tulevane oraakel, kui paberraamatud ja kohalikud arhiivid on lagunenud tolmuks. Nüüd oli minul võimalus seda saavutada. Minu raamatu omapära on selles, et kuigi see on ainult ühe eestlase mälestus ja seletab ainult ühe perekonna lugu, peegeldab ta samal ajal ühe väikerahva teekonda läbi sõja ja pagulaselu eksiilis. Toomas Hendrik Ilvese, Eesti Presidendi sõnutsi: “see on ka Euroopa lugu” ja kõikide pagulaste lugu, ühel või teisel viisil. Minu siht oli tutvustada Eestit ja meie rahva saatust laiema maailmale.
Ma olen pensionär väga piiratud sissetulekuga. Et kutset vastu võtta, oli mul vaja taotleda toetust. Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriikides astus minu eest välja ja kattis reisikulud. Lisaks oli vaja kaasa võtta raamatuid, et neid jagada Inglismaa suurematele raamatukogudele, kus nad säiliks arhiivides. Ka need kulud langesid Kultuurfondi arvele. Aga ma vajasin toetust juba varem, kohe kui raamat ilmus, sest oli vaja saata autorieksemplare neile, kes olid minu eest kostnud, raamatut hinnanud ja käsikirjale lisanud täiendavat materjali, mis annab lugejatele parema arusaama balti pagulasajaloolistest sündmustest enne ja pärast Teist maailmasõda. Selles ettevõttes aitas mind Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides. Tänu neile sain saata umbes 40 raamatut välismaale, isikutele ja ajalehtedele, lootes viimastelt saada arvustusi. Rahvuskomiteele, Kultuurfondile ja eraldi toetajatele suur-suur tänu! Mul oli kindel tunne, kui asusin teele, et see on väärt ettevõtmine ja ma püüdsin austada kõikide abi maksimaalselt, teades, et niisugune võimalus vaevalt kordub.
Nii jõudsin ma raamatutega Inglismaale 24. juulil. Kõik läks reeglipäraselt, kuigi Tampa lennuk ei lahkunud õigel ajal, ma kaotasin ühenduse ja lahkusin alles järgmisel päeval. Õnneks olid sõbrad veel Londonis, tulid vastu ja aitasid viia raamatud Eesti Saatkonda, et neid hiljem jagada.
Inglismaa ilm oli ebatavaliselt kuum, rohkem Florida ilm kui Inglismaa vihm ja udu. Seal ei ole õhujahutajaid ja raske oli linnas jala ringi liikuda ja veel raskem öösel magada. Hilinemise tõttu jäi mulle vaid üks päev Londonis. Ma viisin ühe eksemplari kõigepealt Suurbritannia Keskraamatukogusse, mis on üks suurimaid maailmas ja seal on olemas nüüd vähemalt üks mälestusraamat, mis kirjeldab meie baltlaste põgenemisteekonda Läände. Hiljem annetasin sama Cambridge’i Ülikooli raamatukogule ja Leedsi linna raamatukogusse ja arhiivi. Lahkudes jätsin ülejäänud raamatud tuttavatele, kes lubasid neid toimetada samasugustele asutustele.
Minu tee viis Londonist edasi Nottingham’i ja sealt Bradfordi, Eesti Majja. Mind kostitasid ja aitasid “Eesti Hääle” toimetajad Reet ja Toomas Ojasoo. Bradfordi Eesti Maja on ikka veel kohalike eestlaste kokkusaamiskoht, kus saab rääkida eesti keelt ja meenutada vanu aegu. Oli aga selge, et selliste kokkutulekute parimad aastad on möödas koos osalistega. Meie pagulasajastu liivakell Inglismaal on tühjaks jooksmas. Ma jätsin sinna mõned raamatud ja mälestused elujõulisest pagulasühiskonnast, mis oli kord unikaalne ja ei kordu. Jätsin ka raamatu “Eesti Häälele” ja kolm eksemplari toimetajale, kes lubas nad edasi anda nimekatele ajalehetoimetajatele. Üks neist on Edward Lucas, International Editor of the Economist, keda kõik vist tunnevad www.edwardlucas.com. Teine Ian Thomson, The Guardian’i arvustaja, ise ka kirjanik. Yorkshire Post sai ka raamatu ja lubas sellest kirjutada. Jään ootama tulemusi.
Bradfordist edasi Leedsi BBC’sse, 31. juulil, kus mind ootas tunniajane intervjuu Radio Leeds programmis “ONE ON ONE with Martin Kelner”. Saade toimus otse ja kõnelus spontaanne. Ettevalmistatud stsenaarium oli ainult mõeldud küsimuste joonlauaks. Olin alguses natuke närviline, ei olnud ammu enam raadios rääkinud, aga jutt keris kiiresti. Küsimused keskendusid mu raamatule, DPde töölepingutele ja töötingimustele. Lugesin ette mõned leheküljed oma raamatust ja mulle anti võimalus tutvustada Eestit, seletada, miks me kodumaalt lahkusime ja kuidas me Inglismaale sattusime. Kuulajate hõlbustamiseks valisin Arvo Pärdi muusikat: “Tabula Rasa.” Pärt on Inglismaal väga austatatud. Pakkusin ka vanaisa, Ernst Enno lastelaule, kuid mängiti hoopis Tšaikovskit ja Mozartit. Üks ootamatu ja provotseeriv küsimus oli: miks meie sõdurid ei keeldunud saksa mundrit kandmast, miks ei lükatud tagasi? Küsimus on kooskõlas tänapäeva mõttelaadiga ja ilmavaadetega, mida püüame parandada. Ma ei olnud küsimusele ette valmistatud. Sõjaolude väitlus minult jäi pisut lahjaks. Aga üldiselt arvan, et intervjuu läks hästi. Kuna seda ei lindistatud, ei saanud sinna hiljem lisada.
Mind kutsuti tagasi järgmisel hommikul kahte programmi. Üks oli “Breakfast Show With Liz Green”, aga järjekord ei jõudnud minuni. Abielupaar enne mind oli toonud stuudiosse kimbu valgeid roose ja selgus, et esimene august oli “Yorkshiiri Päev” (Tuudorite – White Rose of York vs Red Rose of Lancaster); pühitseti ikka sama Põhja-Inglismaa visadust ja töökusevaimu. Kui saadi aru, et olime selles stuudios jooksnud üle aja, toimetati mind kiiresti kõrvalstuudiosse, kus mind lindistati hilisemaks programmiks: “Drive Past with Andrew Edwards.” Seekord oli mul võimalik kõnelda umbes 10 minutit. Ka võimalus BBC’d tänada, kiita Inglismaad ja lõppsõnas väita, et: “the English did civilization right.” Kolmandat show’d saab kuulata internetis: [email protected]. 
Kuid lugu ei olnud veel lõppenud. Kui jõudsin tagasi Londonisse, oli sõbranna minule ostnud pileti Tate Galeriisse, kunstniku L. S. Lowry (1887-1976) maalide näitusele. Ma ei olnud Lowryst varem kuulnud, ei olnud ka eriti huvitatud moodsast kunstist. Aga sõbranna väitis salapärase naeratusega, et mind ootab üllatus. Läksime ja tal oli õigus; üllatus oli sel juhul nõrk sõna – ma olin hämmastanud! 
Esimesel pilgul mõjuvad Lowry maalid masendavalt. Mis aga jahmatas, oli kuidas tema maalid peegeldasid minu raamatus kirjeldatud Põhja-Inglismaa tööstuslinnade karmi miljööd. Sama reostatud loodus, suitsevad korstnad, söetolmu ja tahma imbunud linnatänavad, kus poolküürus töölised liiguvad vabrikute vahel nagu longus varjud. Mäletan neid aegu hästi. Olin ise seal. Olin ise üks neist hallidest inimestest ja meie DPd samuti. Ma tundsin nagu oleks maalidest hõõgunud vastu tuttav kuuma õli hais ja lämbe vabriku õhk. Toona võtsin kõike vastu, aga just näitusel taipasin, kuidas meie aastad Inglismaal oli tähtis ülemineku etapp ka inglaste elus ja ajaloos, nagu varem mainitud. Nende endi tööliste ülistamine tõstab ka meie panuse võrdseks ja mul on hea meel, et nad ei ole meid unustanud. Aga ka meie ei ole unustanud, kuidas klassivahede paharet, kuigi ajutine, röövis paljudelt haritlastelt nende parimad aastad ja kuidas inglise 11+ eksam piiras meie andekamate noorte edasiõppimist ainult sellepärast, et nad olid eksamiks liiga vanad. Need olid rasked ajad kõikidele Euroopas aga nüüd võib imestada, kuidas üks vaba maailma kõrgeim kultuur kihistas oma inimesi nagu sipelgaid ja mesilasi, nagu India omi kaste, ja me võime olla uhked, kui seda võrrelda meie elustandarditega ja inimõigustega vabas Eestis. Martin Kelner imestas, kui seletasin, et meie lastelt nõuti lugemisoskust juba esimeses klassis. Kui kartsin, et meie pagulasmälestused Suurbritannias jäävad unarusse, ei juhtu see niipea. Eesti on inglaste meelest pop, aga mitte ainult sellepärast, et meie DPd olid töökad, meie noored on tarkvaramaailmas liidrid ja et nad imestavad, kuidas Eesti riik on jõudnud ennast nii kiiresti üles ehitada, vaid ka sellepärast, et Eesti olevat: The Stag Party Capital of the World! See muidugi naljaks! Aga Inglismaa tõesti austab meie saavutusi tänapäeva keerukas maailmas.
Kui olen Eestis, on mul võimalus tutvustada oma raamatut “Into Exile” Eesti suuremas ingliskeelses raamatupoes Slothrop’s, Pikk 34, Tallinna vanalinnas. Ameerikas saab raamatut osta ja tellida Vaba Eesti Sõna poest www.store.vabaeestisona.com ja interneti kaudu www.Amazon.com või otse kirjastajalt: www.lakeshorepressbooks.com.
Kõikidele, kes mind aitasid, veel kord suur-suur tänu!
Elin Toona Gottschalk
[email protected]
7 september 2013
L.S. Lowry “Coming Out of School” 1927 Oil on wood.
