|
Eesti noorte muusikute edukas kontsertreis
Noored eesti muusikud peale esinemist Lakewoodi Eesti Majas.
Vasakult: metsosopran Triin Maran, pianist ja helilooja Kristjan Randalu ja sopran Kersti Ala-Murr. Foto: Peep Saluri
Laupäeval, 1.aprillil, andsid Lakewoodi Eesti Majas kontserdi kolm noort eesti muusikut. Tegemist on kontsertide seeriaga – järgmisel päeval esineti Seabrooki Eesti Majas ja Princetonis, selja taga oli väga edukas kontsert Washingtonis Calvary Luteri kirikus, millest saab lugeda käesoleva lehe 4. leheküljelt.
Lakewoodis oli kuulajaid 40 ringis ja vastuvõtt oli väga soe. “Nii ilusaid ja võimsaid hääli pole siin Lakewoodi Eesti Majas enne kuuldud,” kinnitas üks vaimustatud kontserdikülastaja pärast etendust.
VES
Ameerika eesti kunstnike näitus LÕÕM 06
Pildil osa kunstnikest, kelle tööd on väljas näitusel LÕÕM 06 NY Eesti Majas.
Vasakult: Victoria Schultz, Hugo Silberberg, Patrick Kikut, näituse kuraator Jaanika Peerna, Kristiana Pärn, Lembit Uiga, tema taga filmi autor Annette Solakoglu, Leevi Ernits.. Foto: erakogu
NY Eesti Kultuuripäevade 2006 raames avatud kunstinäitus ameerika eesti kunstnikelt LÕÕM 06 on siiani avatud New Yorgi Eesti Majas. Näitust saab vaadata reedeti kogu päeva ja eelneva kokkuleppimisega siis, kui maja on avatud. Kõik näitusel väljasolevad tööd on ka müügiks. Juba kultuuripäevade nädalalõpul osteti ära 2 tööd, paari päeva pärast leidis veel üks töö omaniku.
Näitusel esinevad kunstnikud on väga erineva taustaga ja erinevatest generatsioonidest, kõige noorem on 24 ja vanim osavõtja 94 aastat vana.
Näitus lõpetatakse pidulikult üritusega 21.aprillil, kuhu oodatakse esinema Mark Kostabit, kes näituse avamiselt puudus, kuna viibis Roomas, Itaalias.
Näitusel esinevad Endel Uiga, Ilse Leetaru, Patrick Kikut, Victoria Schultz, Mark Kostabi, Paul Kostabi, Külliki Talp, Jaanika Peerna, Naima Rauam, Martin Saar, Kristiana Pärn, Ave Barker, Epp Kuhn-Ojamaa, Dianne Bowen-Mäekask, Leevi Ernits, Triinu Jenas, Erika Roots, Peeter Kolk, Hugo Silberberg ja Kristjan Jüris.
VES
KADEDUS ON KOLMAS SURMAPATT
Ilmar Mikiver
Mis võis olla selleks parmuks, kelle hammustus ajendas Prantsuse presidenti Jacques Chiraci demonstratiivselt välja marssima Euroliidu tippkonverentsilt Brüsselis 23. märtsil? Oli see tõesti presidendi solvumine, et üks tema nimekatest kaasmaalastest – Euroopa tööandjate liidu esimees Ernest-Antoine Seillier – alustas oma ettekannet inglise keeles? Ennenägematu reetlikkus! Chirac päris viibimatult aru, miks üks prantslane suvatseb kõnelda inglise keeles. “Aga see-pärast, et see on ärimaailma käibekeel”, vastas Seilliere. Millele järgneski Chiraci saalist lahkumine kahe trabandi saatel.
Hiljem seletas Chiraci pressisekretär ajakirjanikele, et president tahtnud vaid kaitsta prantsuse keele õigusi, kuid märksa tungivamaks põhjuseks võis Wall Street Journal’i andmeil olla Seilliere’i aruande teema, nimelt rahvusvahelises kaubanduses üha suurenev protektsionismioht (prantslaste keelepruugis “patriotisme economique”), mis on prantsuse väliskaubanduse silmatorkavamaid tunnusjooni. Saalist kõne ajaks lahkumisega vältis Chirac lihtsalt vajadust seista silmitsi piinlike küsimustega, milles ettenähtavalt olid esile kerkimas võrdlused prantsuse majandus-shovinismi ja anglosaksi maade turuvabaduse vahel. Need võrdlused ei oleks Chiracile kindlasti mitte meeldinud.
Ameerika majanduse saavutused viimase kümnendi kestel ja ka ta hetkeseis on kadestamisväärsed, hoolimata sellest (või ehk just selle tõttu), et Bushi populaarsusreitingud on nii madalal (30-neis). Washington Post’i kolumnist Sebastian Mallaby arvab, et “Ameerika (majanduse) hiilgeaeg võib olla just praegu”.
Briti mainekas äriajakiri Financial Times koostab igal aastal nimestiku maailma 15 kõige lugupeetavamast äri-ettevõttest. Nii aastal 2005 kui ka eelnenud aastal 2004 olid 12 selles edetabelis ameerika ettevõtted. Mallaby ei loetle neid nimeliselt, kuid viidetest tekstis näivad nende hulka kuuluvat firmad nagu Starbucks, Procter & Gamble, Apple, Wal-Mart, lühidalt – firmad, mis paistavad silma mitte üksnes oma profiidivõime poolest, vaid ka oma suhtlemises tarbijaskonnaga. See, nagu Chirac väga hästi teab, on eredaks vastandiks prantsuse ärimaailmale, kus toimub ettevõtete massiline põgenemine vabaturumaadesse nagu Poola, Iiri või Cayman Islands.
On mitte ainult irooniline, vaid lausa naeruväärne, et prantslaste pretsedenditud massimäratsused, mõeldud protestiks ühe uue seaduse vastu, mis püüab olukorda parandada, tulenevad otseliinis Prantsuse heaoluriigi üleskiidetud hüvistest, mida mõned on nimetanud „Nõukogude mudeliks, mis töötab“. Ainult, et ta ei tööta enam ammu.
Ameerika majandusteadlane Lawrence Kudlow on arvestanud, et viimase viie aasta jooksul on Prantsuse siseriiklik kogutoodang (SRK) kasvanud ainult 1,6% aastas, seega ligi kolm korda aeglasemalt kui Ameerika SRK. Kahe viimase kümnendi vältel on Prantsuse ettevõtlus suutnud luua vähem kui 3 miljonit uut töökohta – samas kui Ameerika majandus on laienenud 30 miljoni uue töökoha võrra. Üheks oluliseks teguriks Prantsuse majanduse stagnatsioonis on olnud rahva, eriti noorte, nõrk töötahe.
Aastal 2003 töötas prantslane keskeltläbi 1431 tundi; ameeriklane – 1822 tundi. Töö abil heaolu välja teenimine ei kuulu prantslase elu eesmärkide hulka. Washington Post’i reporter leidis, et Pariisis usutletud noorte prantslaste enim soositud olelus-mudeliks on kogu eluajaks garanteeritud heapalgaline töökoht riigiteenistuses. Teravas vastuolus selle ideaaliga on muidugi uus tööseaduse eelnõu, mis lubaks ettevõtjail vallandada nooremaid ebakompetentseid teenistujaid kahe esimese tööaasta kestel. Kuid kas õigustab see miljonite hüsteerilisi tänavarahutusi, tuhandete autode põlema süütamist ning sadade äride ja asutuste lõhkumist ja rüüstamist, nagu toimus märtsi viimaseil nädalail üle kogu Prantsusmaa?
President Chiracilt tahaks küsida: kas õigustab see kallaletungi inglise keelele?
Härra President, kas ei peitu Teie Brüsseli obstruktsiooni taga lihtsalt kadedus angloameerika rahvaste tubliduse peale?
( Ülbuse, viha ja ahnuse kõrval on kadedus üks neist neljast surmapatust, mis on kaas-inimestele ohtlikud. Ülejäänud kolm – lihahimu, priiskamine ja lodevus – tunduvad olevat vähem õelad.)
Kuidas armastada isamaad
Meelis Niinepuu
Ettevõtja, Tartu Ülikooli magistrant
22. septembril 2005 kirjutas Lennart Meri mulle oma kõnede kogumikku Riigimured sellised read: Ikka mõeldes sajandi teisele poolele, miks ta ei paista meile kätte?! Nende ridade täieline sügavus jõudis minuni presidenti ärasaatmise rongkäigul, sinimustvalge lipu all. Selles küsimuses ei kõlanud mitte ainult Lennarti piiritu armastus oma isamaa ja rahva vastu, vaid ühtlasi tema viimane suurim riigimure. Nende ridadega küsis president tegelikult seda, mida ta on küsinud kogu oma elu nii iseendalt kui Eesti rahvalt: kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme? Kõige rohkem huvitas Lennartit siiski „kuhu me läheme“ ehk Eesti rahva ja tema omariikluse edasikestmine. Selle edasikestmise mõõdupuu on Lennarti-järgses Eestis meie rahva, eeskätt noorte isamaa-armastus ja isamaaline kasvatus ehk küsimus, kuidas armastada isamaad?
Enesestmõistetavalt algab isamaa-armastus või selle puudumine meist endast – eestlastest ja Eesti kodust. Nendest samadest lihtsatest küsimustest nagu, kust me tuleme ja kes me oleme? Näikse, et paljudele ei tähenda eestlaseks olemine mitte midagi erilist. Liigagi sageli nähakse selles kurba paratamatust „oleks ju võinud minna paremini,“ veel sagedamini seda isegi ei teadvustata. See on nii enesestmõistetav ja selles pole midagi erilist. Seda näitab asjaolu, et liigagi sageli küsivad eestlased, mida riik saab nende heaks teha. Küsida tuleks aga vastupidi.
On siis eestlaseks olemine õnn või hoopis õnnetus? Näiteid on igasuguseid. Nii meenub mulle eelmisel aastal jäädavalt Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud ja juba aktsendiga eesti keelt kõnelev lapsepõlvesõber. Ent meenub ka 87 aastane elurõõmus, helisevat emakeelt kõnelev ja endiselt Eesti Asja ajav Toronto Eesti ühiskonnaelutegelane. Ja seda kõike pärast 50 aastat võõrsil, võõra rahva keskel.
Kuid ega me saagi ju vabas ja piirideta ühiskonnas kedagi vägisi Eesti Asja küljes kinni hoida. Küll aga saab eesti kodu ja Eesti riik läbi isamaalise kasvatuse teha rohkem selle heaks, et meie kodanikud tajuksid mineviku, oleviku ja tuleviku kontekstis oma rolli eestluse arendajatena. Kas meie riik võiks olla kodanikule abiks selliste iseennast puudutavate küsimuste küsimisel ja vastuste leidmisel: Kas sündida ühena miljonist miljardi asemel on määramatuse loterii või hoopis erakordne võimalus kujundada oma väikese rahva käekäiku? Milline on minu kui üksikisiku roll Eesti elu arendamisel ? Millised on meie väikese rahva suured sihid ja eesmärgid? Need küsimused on väga olulised, sest paljude jaoks on eestlaseks olemise uhkustunne ja patriotism midagi Pätsu aegset ja väga ebapraktilist.
Patriootlike eestlaste piisava puudumise pärast ei tohiks me eestluse edendajaid ilmtingimata ja ainult defineerida sünnipärase rahvuse järgi. Viimastel aastatel olen ma kohtunud järjest rohkem isamaa-liste „eestlastega“, kes sünnilt on mõnest teisest rahvusest. Nii näiteks tegutseb Inglismaa Eesti kogukonna juures juba aastaid shoti päritolu estofiil, kes kõneleb soravat eesti keelt ja tutvutab maailmale Eesti Asja. Ta koputas Eesti kogukonna uksele juba siis, kui meid maailmakaardil tähistati (õigemini ei tähistatudki) punase värviga. Ta ei saa selle eest mingit tasu, ta lihtsalt armastab Eestit.
Meil pole ka ühtegi põhjust eelistada nendele tublidele, haritud ja eesti keelt kõnelevatele vene noortele meie oma rahva keskel kasvanud eestlastest matse, kes Tallinn-Tartu maantee oma jäätmetega üle kallavad ja oma lapsi luksuslimusiinides tubakavingus gaasitavad. Ka sellistest tegudest algab isamaa-armastuse olemasolu või selle puudumine. Näiteks see, kuidas me suhtume oma rahva tervisesse ja kestmajäämisesse. Kas Eestil on tugeva ja terve rahvana tulevikku, olukorras kus pool Eestimaast suitsetab ja teist sama palju on konstantses alkoholiuimas? Kas me õpetame oma lapsi autoaknast prügi välja viskama või hoopiski oma kodu korras hoidma ja kaunistama?
Mulle on alati tundunud, et inimesed kes aeg-ajalt reisivad ja ärakäivad, hoiavad Eesti lippu kõrgemal kui need, kes siia kinni on jäänud. Nii näiteks on mulle alati tundunud, et välismaal elavad eestlased on pisut paremad patrioodid kui kodueestlased. Selleks, et armastada tuleb aegajalt ära käia, siis virised vähem ja oskad omasid hinnata. Ikka on nii, et asjade tõeline ja terviklik väärtus avab end distantsilt. See rahvusromantiline, nipernaadilik tõdemus kehtib sarnaselt mehe ja naise vahelisele armastusele ka isamaa – armastuse kohta. Ka Lennart Meri armastus oma isamaa vastu kinnistus võõrsil – ühtviisi vabas Euroopas ja sunnitud Siberis.
Kuigi ma pole kunagi pidanud Eestist eemalviibima sunnitult, olen alati tundnud, kuidas Eestist pikem eemalviibimine muudab mind paremaks eestlaseks. Ükskõik, kus ma ka viibinud poleks, on igatsus paekivist maalapikese järele pahurhallis Läänemeres ikka see, mis mind koju tagasi toob. Välismaal õppides lugesin hoolimata tihedast graafikust igal hommikul läbi kõik Eesti päevalehed, äärest ääreni. Võõrsilt koju lennates algas Eesti juba Kopenhaageni lennujaama ootesaalis, mille akendest paistis suurte õhulaevade vahelt tükike materialiseerunud, metallist Eestit – meie rahvusliku lennukompanii Koit ja Hämarik. Isegi need sööti kasvanud karjamaad ja lennukiaknast kiiskav nõukogulik Lasnamäe ei vaigistanud eestlaseks olemise uhkustunnet. Veelgi enam, need räsitud maastikud justkui rõhutavad kojusaabujate rolli selle kauni maa ülesehitamisel ja paremaks muutmisel.
4. novembril 2005 tänasin presidenti pühenduse eest. Oma vastuses kirjutasin: „Ikka mõeldes sajandi teisele poolele. Ta paistab siiski!“ Selle lubaduse jäi Lennartile võlgu tegelikult kogu Eesti rahvas. Igaühel meist on oma väikese riigi ja rahva tuleviku ees täita auvõlg. Algatuseks piisab Eesti hümni sõnade päheõppimisest !
Kas süü või saatus?
Vello Helk 02.04.06
Eesti lähiajalugu langeb üldiselt võttes kolme perioodi: Eesti Vabariik 1918-1940, okupatsioonid ja annektsioon 1940-1991 ja viimasel aastal iseseisvuse taastanud riik. Neid käsitletakse ja uuritakse erinevalt. Esimese perioodi puhul koondub tähelepanu süüdlaste otsimisele, varjukülgedele, nii et tulemuseks on pikapeale, et Päts ja paljud teised temaaegsed poliitikud saavad külge omakasupüüdjate ja riigireeturite-mahamüüjate templi. Umbes sama kehtib Saksa okupatsiooni aja kollaborantide kohta. Nende ENSV-aegseid kolleege ja kogu seda aega püütakse aga näidata hoopis teises valguses: see oli nende saatus, aeg oli selline, see oli ainus võimalus eestluse säilitamiseks jne. Loomulikult ei saa mööda eesti rahva paremiku hävitami-sest, küüditamistest, arreteerimistest ja muust, mida mainitakse mõne kurva tähtpäeva puhul, aga ka siin leidub vabandusi: käsk tuli Moskvast, kust tulid suurelt osalt ka täideviijad. Peale selle oli suur osa riigireeturitena nagunii oma saatuse ära teeninud, neid peksid omad vitsad.
Tegusid tuleb aga hinnata selle teadmise ja nende kogemuste põhjal, mis olid taustaks läbiviimise ajal, muu on tagantjärele tarkus, mis võib olla imponeeriv, aga on tegelikult kasutu. Ajalugu on pealegi näidanud, et temast ei õpita.
Eesti iseseisvuse hävingule pani aluse Molotov-Ribbentropi pakt, mis ajendas N. Liitu 1939. aasta lõpul nõudma baase Balti riikides. See viis okupatsioonile ja annektsioonile järgmise aasta suvel. Seoses baaside lepinguga on mitmed Eesti ajaloolased tauninud vastupanuta alistumist ja iseloomustanud seda kui riigireetmist.
Allikad on ju olemas, näiteks tolleaegsed Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid, mida avaldab praegu ajakirjas Akadeemia ajaloolane Heino Arumäe. Ajalookultuuri ajakiri Tuna sisaldab aasta esimeses numbris tema pikema võrdleva analüüsi Eesti-Nõukogude ja Soome-Nõukogude läbirääkimistest 1939. aasta sügisel. Siin kasutab ta Soome allikaid ja käsitlusi. Ta jõuab tulemusele, et väide, nagu oleks sügisel 1939 Eesti ja Soome reageeri-nud Moskva nõudmistele üksnes seetõttu erinevalt, et Eesti oli autoritaarne ja Soome demokraatlik riik, ei pea paika. Sama alusetud on vihjed, nagu oleks president Konstantin Päts ainuisikuliselt otsustanud baasilepingu sõlmimise. Nii president, valitsus, sõjavägede juhtkond kui ka Riigikogu valitsusmeelne blokk ja opositsiooni esindajad olid selles küsimuses ühel meelel. Soome puhul on veenvalt tõestatud, et Talvesõja eel otsustas riigi välispoliitika üle vaid pool tosinat juhtivat poliitikut.
Ta kommenteerib ka etteheidet tookordsele juhtkonnale, et riigile ja rahvale saatuslikest läbirääkimistest Moskvas avalikkust küllaldaselt ei informeeritud, näitab aga, et vähemalt sama kehtis ka Soome kohta. Eesti valitsusele on ette heidetud, et saatusraskeid otsuseid langetati poliitikute kitsas ringis, kuid paradoksaalsel kombel oli Soomes otsustajate ring veelgi piiratum. On ka väidetud, et oskuslikuma poliitika või ka taktikaga olnuks võimalik vältida nii baasidelepingut koos kõigi sellest tulenevaga kui ka sõda. Keegi pole aga seni suutnud faktide või loogiliste argumentidega tõestada, kuidas see oleks olnud võimalik.
Olen sellel teemal korduvalt sõna võtnud, seejuures nagu paljud teised umbes samale tulemusele jõudnud: alistumise otsuse taga ei seisnud mitte ainult nn. Pätsi ringkond, vaid kogu poliitiline juhtkond, ka opositsioon. Selle juhtisik Jaan Tõnisson oli 26. septembril komisjoni koosolekul samuti pakti sõlmimise poolt. Ei informeeritud rahvast Eestis ega Soomes. Sellises kriitilises olukorras piirdutakse ka demokraatiates võimalikult tasakaaluka, st puuduliku informatsiooniga, sest kardetakse rahva emotsionaalset reageeringut.
Tegelikult ei olnud see tookordsete poliitikute süü, vaid saatus, just nagu ka Eestis 1991. aastal: siis oli õnne neil, kes olid õigel ajal õiges kohas, 1939.aastal oli see vastupidi. Nagu juba öeldud tuleb lähtuda tolleaegsest teavest, mitte tagantjärele tarkusest. On ka huvitav näha, kuidas Saksamaa ametlikult toetas lepingupartnerit N. Liitu, aga kulisside taga julgustas Soomet ja andis lubadusi. Arumäe ei käsitle seda Eesti seisukohalt, aga kui võtta arvesse, et ümberasujate hulgas oli ka Hitlerile lähedalseisvaid isikuid, siis võisid nad Pätsi samal kombel julgustada: andku järele, küllap me tuleme hiljem appi. Igal juhul on see tookordse olukorra reaalne kirjeldus, mitte Ilmjärve ega ka Laari ning teiste oletuste õhulossid. Teisi aspekte kavatsen valgustada järgmistes kommentaarides.
Tartu rahuleping rajas tugeva aluse Eesti riigile
2. veebruaril möödus 86 aastat Tartu rahu sõlmimisest. Selle saavutamine ei olnud kerge, sest Nõukogude Venemaa paiskas meie vastu suured sõjalised jõud, et saavutada rahuläbirääkimiseks endale kasulikud tingimused.
Peame olema õnnelikud, et tookordne va-litsusjuht oli Jaan Tõnisson. Ta sõitis koos kaitseliini ülema Aleksander Tõnissoniga ise öö varjus eesliinile. See oli väga suur innustus võitlejatele, kes kinnitasid nagu ühest suust: mitte sammugi tagasi kuni võiduni!
Oli suur õnnestumine, et läbirääkimistel Nõukogude Venemaaga oli komisjoni esimees diplomaat Jaan Poska, liikmeteks prof. Ants Piip, kindral Soots, Ast, William Toomas jt. Valitsus oli andnud komisjonile kriteeriumid, millest üks oli, et kahjunõue ei tohi olla alla 15 miljoni kuldrubla. See nõudmine ka täideti, Läti sai ainult viis miljonit.
Esinedes 10.veebruaril 1920. a. Asutavas Kogus oma aruandega, lõpetas Jaan Poska ettekande “Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatage oma sõjalist jõudu.“
Kahjuks nurjas 12. märtsil 1934 a. põhiseadusvastase relvastatud riigipöördega tekkinud diktatuur kõik, vaenlaste sõjavägi lasti baasidesse, paljud eestlased aeti kodu-dest, et teha ruumi võõrväe sõjaväelastele ja lõpuks anti võõrväe vägivalla alla ka Eesti Kaitsevägi ja Kaitseliit.
Kirjeldan lühidalt riigimehe ja diplomaadi Karl Robert Pusta kirjeldust 2. veebruarist 1936 a. vanglast (tema raamatust „Kirjad kinnisest majast“, Päts käskis Pusta ebaseaduslikult arreteerida): „Täna on pühapäev ja tähtpäev Eesti riigi ajaloos. Tartu rahulepingule kirjutati alla 16 aastat tagasi, olin sel paeval Pariisis, kus pidin selgitama ja kaitsma lepingu vajadust meile, Prantsumaa valitsusele ja avalikule arvamusele. Tartu akt oli suur ja hea reklaam. Tartu Rahu vabastas meid raskest ohust, ainelisest viletsusest, võibolla ka sisemistest rahutustest, kuna selle tingimused jätsid terveks meie sõdurite ja rahva enesetunde ning moraali. Sõja õnn on muutlik meie eneste kahtluste üle, aga andis jõudu oma riigi asutamiseks. Genfis võisime nüüd Rahvaste Liidu küsimustele rahulikult vastata, et Eesti riigipiirid on tunnustatud ja riigi vahekorrad on teiste riikidega selged. Vabadussõda andis meile prestiizi, mis on vaba rahva tähtsamaid atribuute. Aga milline paradoks on, et Tartu Rahu 16. aastapäeval istun mina Vabadussõja tunnustatud juhtidega Eesti Vabariigi keskvanglas vanas patareis…“
Nüüd ka ühest vahejuhtumist seoses rahuläbirääkimistega. Tartu rahuläbi-rääkimiste komisjonis oli Eesti sõjaväeline esindaja kindral Soots, Nõukogude Venemaal aga Kostjaev. Mõlemad olid oma rahva patrioodid ja tundsid üksteist, sest olid õppinud samal ajal kõrgemas sõjakoolis. Kostjaev ütles: “Kui teie meie tingimustega ei nõustu, oleme paari päevaga Tallinnas!“ Soots aga vastas: “Saadan pealetungiks kaks polku lisaks ja meie jõuame päevaga Petrogradi!“ Sest rinne oli Petrogradile palju ligemal.
Meenutagem tänutundes kõiki tänu kellele saavutasime 86 aastat tagasi soodsamatel tingimustel Tartu Rahu. Igavene au ja kuulsus langenutele! Parimate soovidega kõikidele patriootidele!
Olev Kasak
Vastseliina, Eesti.
EV 88. Aastapäev New Yorgi osariigis
Vasakult: Enel Merend, Anita Saar, Malle Paul ja Eve Rebassoo
Fotod: Hillevi Obet-Paul
Vasakult: Andre, Alex ja Mariel Janums, Skye Taylor, Maarja Paul ja Magnus Taylor
Laupäeval 25. veebruaril 2006 toimus Albany Schenectady Eesti Ühingu korraldatud Eesti Vabariigi 88. aastapäeva tähistamine perekond Rebassoo/Taylor’i imeilusas ja päevakohaselt kaunistatud kodus West Sand Lake, N.Y.’is. Tuule käes lehviv sini-must-valge trikoloor oli kindlaks teejuhiseks nii lähedalt kui kaugelt saabunud külalistele. Kuigi ägedad lumesajud ja libedad sõiduteed vähendasid osavõtjate arvu, oli tähtsaks päevaks siiski kohale saabunuid 22 inimest.
Koosviibimine avati traditsiooniliselt Ameerika hümni laulmisega. Sven Paul, Albany-Schenectady Eesti Ühingu esimees, täitis teadustaja ülesandeid ning tervitas kuulajaskonda järgmiste sõnadega: “Tere tulemast! Täna tähistame me Eesti Vabariigi 88. sünnipäeva. See päev pole mitte ainult õnne soovimise, mälestamise ja kõnede pidamise päev, vaid ka hea võimalus vaikseks mõtlemiseks. Eesti riik on meie kõigi suurim varandus ning idee selle hoidmiseks, arendamiseks ja pärandina edasi andmiseks peaks olema kindel osa iga eestlase mõttekäigust sel päeval.
Teame milline on olnud meie minevik… muistne vabadusvõitlus, orjapõlv, ärkamisaeg, noore iseseisva riigi loomine ning õitseng, vabaduse kaotus, pagulastee ja raudkardinaga piiratud kodumaa, sula-aastad ja viimaks see kauaoodatud iseseisvuse taastamine!
Teame ka milline on meie olevik… haritud, edukas rahvas, kes nii NATO kui ka EL liikmena on näoga Lääne poole suunatud. Riik, kelle majanduslikust tõusust, investeerimis- võimalustest ja kiirest tehnoloogilisest arengust kirjutatakse regulaarselt maailma tipp- ajalehtedes ja ajakirjades. Riik, kelle saatkonna liikmed pole ainult elukutselised diplomaadid, vaid ka kuldmedalit kandvad sportlased, kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, dirigendid, kooriliikmed ja paljudki teised, kes kindla käeulatusega tutvustavad oma riiki ja rahvast.
Aga mis on meie tulevik? Mida kingime me oma riigile tema sünnipäevaks? Parim kingitus meie riigile on ausad ja õnnelikud kodanikud, kes austavad oma riiki, keelt ja kultuuri vaatamata sellele, kas nad elavad kodumaa pinnal või võõrsil.
Niisiis, rääkige oma lastele ja lastelastele Eesti riigist, rahvast ja kommetest. Tutvustage neile oma lapsepõlveaastaid, ka vanaema-vanaisa elu, kogemusi ja tõeks-pidamisi. Sellega tugevdame meie esivanemate poolt rajatud vundamenti. Sellega kindlustame ühe väikse riigi tulevikku ja olemasolu. Elagu Eestimaa!”
Siis astusid ette meie kohaliku Eesti Kooli mängugrupi noored, kes hoogsalt ja hea meelega näitasid, mis tarkusi nad viimase aasta jooksul juurde õppinud olid. Neilt küsiti neli lihtsat küsimust. Nii küsimused kui noorte nupukad vastused olid järgmised:
Kus on Suur Munamägi? Eestis!
Kus on Emajõgi? Eestis!
Kus on Tallinn? Eestis!
Kus on kõige parim paik terves maailmas? Vanaema juures! 🙂
Naerukõminast ja tugevast aplausist võis ära arvata, et vanaemad olid igati rahul oma lastelaste oskustega!
Järgmisena sammus klaveri juurde 12 a. Maarja Paul ja esitas tuntud rahvaviisi nimega “Leelo”. Sellele järgnes langenute mälestamine “Puhake, paremad pojad” ühislaulu saatel ning kõigile tuttav ‘Eesti on me Isamaa”. Lisaks luges Hillevi Paul veel ette Peeter Grünfeldti poolt kirjutatud luuletuse nimega “Eesti Lipp”.
Lõppsõnas avaldas ASEÜ esimees Sven Paul veel tänu nii kohalolijatele kui ka esinejatele ja koosviibimise korraldajatele ja eriti perekond Rebassoo/Taylorile, kes olid jälle nii lahkelt avanud oma kodu sündmuse läbiviimiseks.
Aastapäeva tähistamine lõppes Eesti hümni laulmisega, maitsva lõunasöögiga ja perekondliku koosviibimisega. Peale sööki kutsus Sven Paul rahvast kokku televiisori ette järgmiste sõnadega: Põhjus, mis meid tänapäevani Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamistele kokku on toonud, on uhkus ja austus ühe maakera killukese vastu, kuhu ulatuvad meie ja meie esivanemate juured. See pisike maakera tükike on aga kaugel maade ja merede taga…ja meie eluteed vahest ei vii meid sinna nii tihti kui sooviksime. Õnneks, hiljuti saabus aga Eestist uus 2005 a. valmi-nud video film nimega “Minu Eestimaa”. Nii siis, tulge kaasa…lähme koos rändama kodumaa radadel!” Ja seda me tegimegi.
Hillevi Obet Paul
Eesti Vabariigi 88.aastapäev Baltimore’s
Eesti Vabariigi 88. aastapäeva tähistati Baltimore Eesti Majas laupäeval, 25. veebruaril 2006.
Avamiseks tõid gaidüksuse “Tormitütred” liikmed Aili Sarapik ja Helvi Sarapik saali ette ameerika ja eesti rahvuslipud, neid saatsid Baltimore Eesti Kooli õpilased Markus Malmgren, Eerik Kari, Kristina Laukaitis ja Maria Laukaitis. Lauldi USA hümni, mida klaveril saatis Silvi Valge.
Palvuse luges õpetaja Heino Nurk, kes tuletas meelde, et vabadus ei saa olla eesmärk omaette, vaid on vahend kõrgemate ideaalide teostamiseks. Selleks on vaja, nagu Piibel õpetab, armastust isekeskis, ütles õpetaja Nurk.
Baltimore gaidüksuse “Tormitütred” nimel esines ava-sõnaga ngdr. Tiina Ets, kes lõpetas sõnavõtu gaidi- ja skaudilaulu sõnadega: “Noorus on ilus, ilus on ka elu, kallis ja kaunis on me kodumaa. Teda on võitnud me vanemate vaprus…hoia ja kaitse sina teda ka!”
Järgnesid tervitused. Esimesena võttis sõna Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esimees Mati Kõiva, kes soovis kõigile püsivat tahet edasi töötada demokraatliku Eesti Vabariigi ülesehitamisel ja iseseisvuse kindlustamisel. Marylandi USA Kongressi liige (U.S. Congressman for the 3rd Maryland Congressional District) Benjamin Cardin oli saatnud tervituskirja, mille luges ette tema esindaja Michelle Moghis. Kirjas kiitis Cardin Eesti saavutusi ja ennustas Eesti majanduskasvu EL’i liikmena ja märkimisväärset panust NATO liikmena.
Sõjaveteranide auks esines Baltimore Eesti õpilaskoor laulu ja luuletusega. Koor laulis Juhan Aaviku “Eesti, sulle kuulun ma” ja luges ette M. Linnamägi luuletuse “Kodumaa”. Koori juhatas Reet Kaseoru. Teadustaja Maria Pedak-Kari luges ette Baltimores ja selle ümbruses elavate sõjaveteranide nimed: August Kuklane, Leo Meigo, Aleksander Pill, Kalju Popp, Kaljo Roomets, Lembit Roomets, Evart Sarapik, Heino Tuisk. Järgnes ühislaul “Eestimaa, mu isamaa”.
Külalisesineja Tarmo Tammaru laulis kitarri saatel neli laulu. Tundeküllaselt esitas Tarmo Peeter Kopvillemi liigutava, väliseesti noorte tundeid kajastava laulu “Läbi päeva ja öö”. Oma mõtteid väliseesti noore elu kohta oli laulja viisile seadnud omaloomingus “Jäin eestlaseks”. Kauni armastuslauluna kõlas “Mu isamaa, armas”, millele osa publikust vaikselt kaasa laulis. Neljandaks laulis Tarmo veel ühe isamaalise laulu, milles publikus istuvad gaidid-skaudid tundsid kohe ära 2003.a. suvelaagri “Põhjarada” laagrilauluna, mille autoriteks Tarmo Tammaru ja Tenno Andra.
Selge, et need olid Tarmo enese mõtted ja tunded, mida ta oma meeldiva ja tugeva hääle ning meisterliku kitarrimänguga publikule edasi andis.
Aktusekõne pidas Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees Jaak Juhansoo. Ta kirjeldas ÜEKN-i muutuvat rolli, tõdedes: “ÜEKN loodi 50 aastat tagasi ning selle esmaseks eesmärgiks oli ühendada vaba maailma eesti organisatsioone võitluses Eesti riigi iseseisvuse eest. Peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist on ÜEKN-i suunitlus ning roll muutunud, pühendudes nüüd ka kõigi väljaspool Eesti Vabariiki elavate eestlaste rahvuslike kultuuriväärtuste säilitamisele…”.
Kõneleja tõi esile huvitavaid fakte väljaspool Eestit elavate ja küllaltki aktiivsete eestlaste kogukondade kohta. ÜEKN-i uued täisliikmed on Läti Eesti Selts ja Leedu Eestlaste Selts, lihtliikmed Eesti Selts Ukrainas, Venemaa Eesti Seltside Liit ja Tshehhi Eesti Klubi. Ameerikasse pärast Teist maailmasõda tulnud eestlased peavad ennast küll “vanadeks olijateks”, aga Krimmi eestlased tähistasid 2001.a. 140 aasta möödumist esimese eesti asula rajamisest. Venemaal Sankt Peterburgi eestlased tähistasid äsja sealse Jaani kiriku 140. aastapäeva.
Poliitilise olukorra ja piirirezhiimide muutmisega on Eestist ida pool elavad eestlased nüüd oma esivanemate maalt ära lõigatud, tõdes kõneleja ja lisas: “Nad pöördusid ÜEKN-i ning teiste maailma eesti organisatsioonide poole, kuna me olime juba loonud ülemaailmse suhete võrgu ning edukalt tegevuses olnud üle 40 aasta. Nad janunevad, et meiega suhteid luua, et jagada oma probleeme ja kogemusi, et meid külastada ja meid, teisi “väliseestlasi”, tundma õp-pida.” Sellepärast pidas kõneleja väga positiivseks ESTO 2004 pidamist Riias, kuna see pakkus inimestele võimaluse tutvuda uue aktiivse eestlaskonnaga.
Veel käsitles kõneleja olukorda oma kodulinnas Bostonis, kus Eesti Seltsi tegevus on praegu eriliselt hoogne, tänu mitme põlvkonna väliseestlaste kui ka hiljuti Eestist tulnud noorte ühisele panusele. Ta kirjeldas maineka Bentley College’i stipendiumiprogrammi, mille raames on 1991. aastast alates õppinud äriteadust 40 üliõpilast Eestist, kellest 39 läksid tagasi kodumaale oma kogemusi rakendama. Juhansoo ütles: “Ma usun siiralt, et meie olemasolek sõltub suuresti just sellise keskkonna loomisest ja hoidmisest, mis austab meie minevikku ning säilitab seda tugevat aluspõhja, mille me oma tegevusega oleme loonud. Samal ajal tuleb meil tunnistada vajadust muutuda vastavalt nii meie enda laste kui ka uustulijate erinevatele huvidele ja vajadustele, pidades aga meeles, et meie jõud tuleneb koosööst ning ühte-kuuluvusest.”
Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoor esines kolme lauluga: Rene Eespere “Armastan sind, Eestimaa”, K. Kikerpuu “Mu süda oled sa” ja Veljo Tormise “Põimik rahva-lauludest”. Lisapalana laulis koor viimasest põimikust taas “Kui mina alles…”. Koorilaul on lahutamatu osa eestlaste pidupäevadest.
Tänu koorijuhile Mati Tammaru ja pianistile Silvi Valge kaunistas ülendav koorilaul ka seda tähtsat üritust.
Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoori esindades ütles Tiia Vann lõppsõna, milles ta tuletas meelde, et Eesti päris iseseisvust on olnud vaid 35 aastat sellest 88-st, mida täna pühitseme. Ta tänas esinejaid ja kõnelejaid, mainides sealjuures, et lava kaunistavad lilled on Jakob Vaska mälestuseks. Aktus lõppes Eesti hümni laulmise ja lippude väljaviimisega.
Meeldiv õhtu jätkus sooja õhtusöögi ja muusikaga Kuld Lõvis. Peakokk Juhan Änilane abilistega oli valmistanud maitsva õhtusöögi. Mauno Kork mängis akordionil nii lõbusaid ja hoogsaid kui ka nukraid ja sentimentaalseid viise. Baltimore Eesti Laulumehed õnnitlesid kooriliiget Heino Borni just Vabariigi Aastapäevale langeva sünnipäeva puhul. Meeskoor esines ka lauluga “Mu armas isamaa”.
Sel kaunil küünlakuu õhtul oli hea olla “oma rahva” seltsis ja tunda ennast osana tõepoolest globaalsest eesti kogukonnast.
Tiina Ets
Vabariigi aastapäev palmide all.
Lõuna-Florida EV aastapäeval esinejad ja korraldajad, vasakult: Heiki Parts, Evi Kallas, Maire Riisma, Villu Maldur (esimees), Anadie Allik, Andres Kolk (peokõneleja), Helve Parts, Helle Orav, Oswald Riisma, Allan Pensa, Linda Szeliga, Ester Saarniit. Foto: Johannes Tanner
Eesti Vabariigi 88-dat aastapäeva tähistati Lõuna-Floridas 26. veebruaril. Piduliku aktuse korraldas Lõuna-Florida Eestlaste Koondis. Sündmus leidis aset prestiizhikas Boca Dunes Country Club’is, Boca Ratonis. Mäletan, kui koolipoisina sai kodumaa aastapäeva paraadi jälgitud. Lumi oli paks ja tempe-ratuur alla nulli. Paksult riides ja viltides, jälgisime vaimustusega möödamarssivaid sõjaväe- ja kaitseliidu üksusi. Vahel oli nii külm, et orkestrantide pasunad jäätusid. Kontrastina nüüd pühitseme me EV aastapäeva Floridas sooja päikese ja palmide all.
Boca Dunes Country Club jättis meeldiva mulje, saal oli ruumikas ja lauad maitsekalt dekoreeritud väikeste Eesti lippudega. Tagaseinal oli suur Eesti lipp, millel ilutses number 88. Selle kõrval Eesti ja Ameerika lipud. Ilm oli ilus ja patriootilised tunded olid kokku toonud 75 kaasmaalast, mõned oma ameeriklastest abikaasadega. Piduliste hulgas oli veel külalisi kodumaalt, Kanadast ja USA põhjapoolsetest osariikidest. Tund aega enne algust oli juba küllaldaselt pidulisi kohal, ning kelnerid pakkusid maitsvaid sooje hõrgutisi. Janu sai kustutada baaris.
Piduliku aktuse avas Lõuna Florida Eestlaste Koondise esimees Villu Maldur, kes pöördus piduliste poole eesti- ja ingliskeelse tervitusega. Selle järel esitas sopran Ester Saarniit Ameerika hümni, mida kuulati püsti seistes. Ajakohase palvuse pidas Lõuna-Florida Pauluse Koguduse esimees Allan Pensa, kuna kohalik õpetaja, praost Valdeko Kangro, viibis Connecticutis.
Tervituste osas luges ette teadustaja Heiki Parts Rahvuskomitee USA-s esimehe Mati Kõiva aastapäevatervituse eesti organisatsioonidele USA-s. Uus teadustaja pälvis publiku tähelepanu ja poolehoiu oma ladusa esinemisega nii eesti kui inglise keeles. Seekord tõlgiti kavalised ettekanded ka inglise keelde, et sellega meie segaabielulisi rohkem üritustele kaasa tõmmata.
Muusikalises osas esines meile tuntud sopran Anadie Allik, esitades rahvalaulu „Meie elu“ ja Tudor Vettiku „Su Põhjamaa päikese kullast.“ Teda saatis Linda Szeliga. Ettekanded leidsid sooja vastukaja.
Aktuse peakõnelejaks oli härra Andres Kolk Washingtonist, kes on Eesti Vabariigi Suursaatkonna esimene sekretär. Härra Kolgiga oli kaasas tema abikaasa Piret. Kõneleja andis huvitava ja sisuka ülevaate Eesti Vabariigi saavutustest viimase 15 aasta kohta. Loodetavasti saame kõne teksti lugeda ka Vaba Eesti Sõna veergudel või Interneti koduleheküljel. Publik reageeris kõnle tunnustava aplausiga.
Langenute mälestuseks pidas Heiki Parts lühikese mälestuskõne eesti sangaritele. Traditsioonilist Tudor Vettiku „Laul langenud kangelastele“ esitas sopran Anadie Allik Linda Szeliga saatel. Seda ettekannet kuulati püsti seistes.
Järgnevalt esitas Helve Parts Lydia Koidula luuletuse „Jutt“. Etekanne oli väga ajakohane ja meisterlikult esitatud ning tõi mõnelegi pisara silma.
Lõppsõna ütles humoorikalt Eestlaste Koondise abiesimees Oswald Riisma, tänades kõiki esinejaid ja korraldajaid meeldiva koostöö eest. Püsti seistes ja tänutundes lauldi meie armast Eesti hümni, mida alustas sopran Anadie Allik ja saatis Linda Szeliga. Sellega lõppes aktuse osa.
Järgnes maitsev õhtusöök, mida serveeris Country Club’i teenijaskond. Meeldiva tagapõhja muusika eest hoolitses saksa pärit-oluga muusikamees akordionil süntesaatoriga, mis jättis mulje, et tegemist on 10 muusikariistaga. Muusika oli valitud pensionäride kõrvadele.
Dr. Helle Orava hoolitsusel oli korraldatud loteriilaud, kuhu kaasmaalased olid annetanud hinnalisi esemeid, mis nüüd leidsid uued omanikud. Lõpuks leidis aset ka tants ja paistab, et niikaua, kuni pensionärid jõuavad tantsu lüüa, pole kõik veel kadunud…
Lõuna-Florida eestlaste nimel avaldan tänu Eestlaste Koondise juhatusele, kes korraldas nii meeldiva aktuse ja koosviibimise. Võime uhked olla, et olgugi et me oleme elanud 60 aastat välismaal, tuleme siiski kokku ja meenutame oma kodumaad ja rahvast ning mälestame Vabadussõda. Meie ei ole oma kodumaad unustanud.
Lõpetan järgmise lausega: „Kui meil ei oleks sõjamehi, kes võitlesid Vabadussõjas ja Sinimägedes, siis ei istuks suurem osa meist siin.“
Allan Pensa
Pildil Lõuna-Florida EV aastapäeva aktuse peakõneleja, Eesti saatkonna I sekretär hr. Andres Kolk koos abikaasa Piretiga. Foto: Allan Pensa
Põlvkondade vahetus Chicago Eesti Majas.
19. märtsil Chicago Eesti Majas toimunud peakoosolekul toimus tõeline põlvkondade vahetus. Nimelt Chicago Eesti Maja senine president Enno Toomsalu (79.a), kes selles ametis oli olnud 30 aastat, loobus kandidee-rimast. Uueks presidendiks valiti Mehis Vahtra (47 a.). Eesti Maja 12-liikmelises Nõukogus läks ümbervalimisele 4 kohta. Valiti tagasi Vello Suigussaar ja Juta Mitt. Uuteks liikmeteks valiti Erik Jaason ja Tiina Vilgo. Ka selles suhtes on märgata tunduvat noorenemist. Nõukogu liikmete keskmine vanus, mis hakkas lähenema 80-le, langes uute liikmete tõttu peaaegu 20 aastat.
Rahalises aruandes märkis laekur Jaan Teetsov, et Eesti Maja on töötanud edukalt ja ainult väikese puudujäägiga. Praeguseks probleemiks on maja väljaüürimine, mis on majanduslikult vajalik, ning naabrite vastuseis sellele, mis nende sõnul on põhjendatud üüriliste lärmaka käitumisega. Püütakse leida keskteed, mis mõlemaid pooli rahuldaks.
Kauaaegne Eesti Maja president valiti ühel häälel esimesekse Eesti Maja auliikmeks. Koosolek lõppes Enno Toomsalu õnnesoovidega uuele presidendile Mehis Vahtrale.
Imre Pagi
Lakewoodi Seenioride kokkutulekust
Märtsikuu kokkutulekul tutvusid Lakewoodi Seenioride Ringi liikmed Eestis sündinud ja osaliselt eesti päritoluga maailmakuulsa arhitekti Louis Kahn’iga.
Peatuti ka viivuks Jumala jalgade juures. Palvele juhatas praost Thomas Vaga.
Referaadiga esines Juhan Simonson, kes oli oma õpingute ajal kuulanud Louis Kahni loenguid Pennsylvania ülikoolis. Kokkuvõtlikule ettekandele järgnes Louis Kahni poja Nathaniel Kahni poolt tehtud film oma isast tiitliga “My Architect”. Äärmiselt hästi ja huvitavalt koostatud filmi jälgiti suure intensiivsusega ja tunti rõõmu teate üle, et ka Eesti, eriti Saaremaa on võtnud Louis Kahni oma arhitektiks. Oktoobri alguses toimuvad Kuressaares Louis Kahni Päevad, mida korraldavad Eesti arhitektid.
Õnnitleti märtsikuu hällilapsi ja nauditi nende poolt pakutud kohvilaua andmeid. Kohvilaua korraldamisest hoolitses Mercia David abilistega. Kokkutulekut juhatas esinaine Airi Vaga ja protokollis abiesinaine Ingrid Walter. Liikmemakse võttis vastu laekur Imbi Sepp.
Aprillikuu kolmanda kolmapäeva kokkutuleku programmis on Viljandi Naisliidu esinaise Lea Saareoksa ettekanne Eesti ja Viljandi Naisliidust ning vaadatakse video-filmi intervjuust Ernst Jaaksoniga, kus austatud suursaadik jagab vaatajatele kustumatuid tarkuseteri ja ajaloolisi tõdesid ajast Eesti Vabariigi teenijana, nagu ta ise ütleb.
Airi Vaga
Res Publica ja Isamaaliit ühinesid
Res Publica ja Isamaaliidu ühinemisel tekkiva uue partei nimeks saab Erakond Eesti Eest, seisab ühiste kavatsuste deklaratsioonis, millele on alla kirjutanud Isamaaliidu esimees Tõnis Lukas ja Res Publica esimees Taavi Veskimägi.
Erakonna Eesti Eest juht-organite valimiseni juhivad parteid Lukas ja Veskimägi.
Veskimägi ütles teisipäeval ajakirjanikele, et kaks esimeest suudavad erakonda kuni 2007. aasta juunini efektiivselt üles ehitada ja juhtida. “Küllap siis uue erakonna üldkogu otsustab, kes esimehena jätkab. Arvan, et kumbki meist pole täna seda meelt, et visata püss põõsasse,” lausus ta.
Lukase sõnul hakkab ühinenud erakonda tulevikus juhtima tõenäoliselt üks praegustest esimeestest.
Ajakirjandus jõudis teisipäeval anonüümsetele allikatele viidates oletada, et erakonna esimeheks võib saada Tartu ülikooli rektor Jaak Aaviksoo. Aaviksoo lükkas selle väite ümber.
Deklaratsiooni kohaselt pidasid Res Publica ja Isamaaliidu juhatused vajalikuks ühendada oma jõud Eesti ees seisvate eesmärkide saavutamiseks.
“Tunnetame, et seda ootab meilt ka ühiskond,” seisab dokumendis.
Kaks parteid teatasid, et neid häirib tänases Eestis nomenklatuurse mõtteviisi, vasakpopulismi ja ebaeetiliste vahendite kasutamise pealetung.
“Meid ühendavad väärtused on ühiskonna tulevikkusuunatus, rahvuse ja kultuuri kestmine, inimeste vabaduste ja võimaluste avardamine, aus riigivalitsemine, hoolivus ja säästlikkus,” lisasid nad.
Res Publica eestseisus ja Isamaaliidu juhatus kiitsid uue erakonna loomise kahe partei baasil heaks teisipäeval, 4.aprillil.
VES/BNS
Eesti teadlaste leiutatud HIV- vaktsiini katsetatakse Lõuna-Aafrikas
Lõuna-Aafrika Vabariigis (LAV) katsetatakse Eesti teadlaste leiutatud HIV-viiruse vastast vaktsiini 60 nakatunud inimese peal. Turule jõudmiseks peab ravim läbima kolmeastmelise kliiniliste testide protsessi. LAV-is algas katsete teine etapp.
Esimene etapp, nii ennetava kui ka terapeutilise vaktsiini katsetusi, viidi läbi HIV-positiivsete ning tervete soomlastest katsealuste peal. Selle eesmärgiks oli veenduda, et uudne geenivektortehnoloogial põhinev vaktsiin ei kujuta inimesele ohtu.
Esimesed üliväikesed vaktsii-nidoosid suutsid osal katsealustest tekitada viiruse suhtes immuunsuse.
Tartu Ülikooli tehno-loogiainstituudi direktori, FIT Biotechi Eesti filiaali juhataja Mart Ustavi sõnul jõudis firma katseteni Aafrikas pärast seda, kui Eesti sotsiaalministeerium leidis 2004. aastal, et Eestis pole katseteks sobivaid patsiente.
Ustavi sõnul annavad lootust väga head tulemused, mis on saadud katsetest ahvidega. Pariisis Prantsuse aatomienergia agentuuri neuroviroloogialabori ah-vide koloonias on vaktsiini katsetatud makaakidel, samaaegselt on katsed käi-nud Tartus Eesti Maa-ülikoolis sigade peal.
LAVis tehakse miljoni eurose eelarvega katseid 18 kuud, mille kulud katavad FIT Biotechi investorid. Järgmine ring, kus ennetavat vaktsiini inimeste peal proovitakse, läheb töösse EL-i raha toel.
Kevadel seisab ees järgmine ennetava vaktsiini katse etapp ahvidega, kellele on püütud tekitada viiruse eest kaitse ning kellele süstitakse viirus sisse. Seni pole kellelgi õnnestunud näidata, et vaktsiinil oleks kaitsev toime.
VES/BNS
Eesti avas kolmanda aukonsulaadi Ameerika Ühendriikides
Neljapäeval, 30. märtsil avasid välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor Jaanus Kirikmäe ja Eesti peakonsul New Yorgis Peeter Restsinski Eesti aukonsulaadi New Hampshire’s Portsmouth’is. Eesti aukonsuliks Ameerika Ühendriikides Portsmouth’is on Irja Cilluffo, kelle konsulaarpiirkonnaks on New Hampshire’i, Massachusetts’i ja Rhode Island’i osariigid.
Portsmouth’i aukonsulaat töötab aadressil 179 Pleasant Street, Portsmouth, New Hampshire 03801, USA. Aukonsulaati saab helistada telefonil 1 603 433 0929, e-posti aadress on [email protected].
1941. aastal Eestis sündinud Irja Cilluffo on lõpetanud Zürichi Ärikolledzi kaubanduse ja keelte alal.
1987. aastast elab proua Cilluffo Portsmouth’is ja töötab ühisfirmas Cilluffo Associates, mis tegeleb investeeringutega. Irja Cilluffo räägib inglise, saksa, prantsuse, hispaania ja eesti keelt. Ta on abielus ja tal on kaks last.
Lisaks Portsmouth’ile on Eestil Ameerika Ühendriikides veel aukonsul Los Angeleses ja Chicagos.
VES/Välisministeeriumi pressitalitus
Eriteenete eest kodakondsuse saamiseks ei pea Eestis elama
Valitsus kiitis heaks kodakondsuse seaduse muutmise eelnõu, mis sätestab muu hulgas, et eriliste teenete eest kodakondsuse saamiseks ei pea inimene Eestis elama.
Eelnõu jätab välja praeguse seaduse nõude, et eriliste teenete eest kodakondsust saav isik peab viibima püsivalt Eestis ning et eriliste teenetena käsitatavad saavutused peavad olema tõstnud Eesti rahvusvahelist mainet.
Selle asemel soovib valitsus sätestada, et kodakondsuse saajal peavad olema erilised teened Eesti riigi ees. Algatajate hinnangul on see sõnastuslikult piisav, kuna riigi rahvusvahelise maine tõusu mõõtmiseks puuduvad ühtsed kriteeriumid.
Eelnõuga jääb kodakondsuse seadusest välja mõiste “alaline elamisluba” ning võetakse kasutusele uued mõisted “alaline elamisõigus” ja “pikaajalise elaniku elamisluba”.
Ühtlasi täpsustatakse eelnõus, et enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva peab välismaalane olema elanud Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, sellest viimased viis aastat püsivalt.
Nii on algatajate hinnangul hõlmatud välismaalased, kes saavad tulevikus välismaalaste seaduse alusel pikaajalise elaniku elamisloa või Euroopa Liidu kodaniku seaduse alusel alalise elamisõiguse, kui ka need välismaalased, kes juba elavad Eestis kas välismaalaste seaduse alusel antud alalise elamisloa või kehtiva Euroopa Liidu kodaniku seaduse alusel antud tähtajalise elamisloa alusel.
Samuti täpsustab eelnõu, et pärast Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse registreerimisele järgnevat päeva peab välismaalane Eestis püsivalt elama kuus kuud pika-ajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel.
Ka täiendatakse seni kehtivat kodakondsuse seadust nii, et tagada valitsusele kaalutlusõigus Eesti kodakondsuse andmisel ja taastamisel korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule, kelle karistus on kustunud või kustutatud.
Samuti tagatakse ühene arusaadavus, et seaduses sätestatud juhtudel arvestatakse otsuse tegemisel ka karistusre-gistrist kustutatud karistusi.
VES/BNS
Presidendi kultuurirahastu premeerib noort kultuuritegelast
Sihtasutus Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu kuulutas välja konkursi noore kultuuritegelase preemia taotlemiseks. Kandidaatide esitamise tähtaeg on 5. mai 2006.
Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu poolt välja antav 50 000 krooni suurune noore kultuuritegelase preemia on mõeldud 35-aastasele või nooremale Eesti päritolu kultuuritegelasele, kelle kunstilised saavutused on leidnud laialdast tunnustust või kelle looming ning kunstiline tegevus on oluliselt kaasa aidanud Eesti ja tema kultuuri tutvustamisele maailmas. Kandidaate võivad esitada nii taotlejad ise, nende juhendajad, õpetajad, tööandjad, samuti kultuurirahastu nõukogu liikmed.
Kandideerimiseks tuleb esitada kirjalik avaldus koos isikuandmete ja lühikese elulooga (nimi, aadress, haridustee, tööalane tegevus), loomingulise tegevuse kirjeldus ning vähemalt kahe tunnustatud kultuuritegelase või loomeliidu ja ühe tunnustatud kultuuritegelase soovitus.
Kõik preemia taotlemisega seotud dokumendid palume saata: Vabariigi Presidendi Kultuurirahastule (A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn). Taotluste esitamise lõpptähtaeg on 5. mai 2006 (ka postitempel).
Noore kultuuritegelase preemia antakse välja viiendat korda. Eelnevatel aastatel on preemia saanud helilooja Tõnu Kõrvits, rahvamuusik Krista Sildoja, kirjanduskriitik Jan Kaus, dirigent Anu Tali ja lavastaja Jaanus Rohumaa.
VES/BNS
Eesti neiu USA-s korvpallitäht
Kahe meetri pikkusele Valeria Kastile vaadatakse järele ka kodusel Lasnamäel, Tallinnas, kuhu Valeria puhkusele tuli.
Foto: SL Õhtuleht
SL Õhtuleht kirjutab kahe meetri pikkusest blondist ja roheliste silmadega eesti neiust Valeria Kast’ist, kes USA keskkoolikorvpallis ilma teeb. Hetkel on Valeria (Ameerikas kutsutakse teda “Valerie”) Eestis puhkamas.
Valeria kolis USA-sse New Mexico osariiki kaks aastat tagasi seal muusikaõpetajana tööd leidnud ema Larissa kutsel ning kerkis kiiresti 20 000 elanikuga Gallupi väikelinna üheks tuntumaks inimeseks. Juba saabudes võtsid teda vastu reporterid ja kohalik linnapea.
“Nii pikka tüdrukut polnud nad kunagi näinud. Ma seletasin, et minge vaadake – Euroopas on minusuguseid veel. Nad ei uskunud,” naerab kahe meetri pikkune Valeria.
Neiu Eestist oli tähelepanu väärt. Tema kaheaastane karjäär kooli võistkonnas päädis märtsis osariigi meistritiitli võitmisega. Finaalmängu viimase üheksa sekundiga jõudis Kast panna vastaste viskele kaks korda käe peale ning tõusis 16 000 pealtvaataja eest peetud kohtumise kangelaseks.
“Kõik 16 000 inimest olid püsti. Seisin korvi all, panin silmad kinni ja lihtsalt lootsin, et mulle viga ei vilistata,”meenutab Valeria. “Kui saalist väljusime, oli vist kogu Gallupi linn meid tervitamas. Nad armastavad korvpalli.”
Mäng peeti New Mexico ülikooli hallis, mis sügisest saab Kasti uueks kodusaaliks. Juba mitu kuud tagasi võttis ta vastu selle USA naiste üliõpilaskorvpalli tippude sekka kuuluva kooli stipendiumi pakkumise.
VES/BNS
“Kas me nii koledat Eestit tahtsimegi?”
Prof. Mart Kalm vestlemas Eesti Kultuurfondi esimehe mag. Kaare Kolbrega.
Foto: Anne Aspel-McCullom
Seda ei juhtu iga päev, et Eesti Kunstiakadeemia professor Mart Kalm isiklikult New York’i loengut pidama tuleb. Laupäeval, 25. märtsil NY Eesti Kultuuripäevade raames toimuski ta ettekanne New Yorgi Eesti Majas pealkirjaga – “Kas me nii koledat Eestit tahtsimegi?”
Kasutasin võimalust, usin üliõpilane nagu ma olen ja võtsin kuuldut-nähtut kui loengut, st. märkmeid tehes. Pean kohe ütlema, et pealkiri oli tabav ja mitme vanema põlve eestlaste silm läks märjaks ja küsimusi kerkis palju.
Professor Kalm oli oma esinemise viimase peal välja lihvinud. Must casual ülikond, mille juures tärgeldatud valge särgikrae nagu täpp i-peal. Värske Florida päevitus (ma arvan) ja kergelt hallisegused juuksed andsid noorele professorile soliidse ilme. Ent oli tunda, et ta pole mitte lihtsalt kuiv kunstikriitik selle sõna tavalises mõttes, s.o. see, kes vaid kritiseerib; professor Kalm on kunsti seost eluga lähemalt uurinud. Sellisena sobib ta väga hästi Columbia Ülikooli haritlaskonna hulka, kus ta hetkel Fullbrighti laureaadina viibib. Ja ideed olid tal samamoodi, nagu ta isegi, kenasti Powerpoint’s vormistatud. Saalis istudes oli tuttav tunne, sest 1994. a. juhtusin ma ise tollal Tallinna Kunstiülikooli sisseastumiseksamitel tema küsimustele vastama. Tookord ei õnnestunud küll sellesse kunsti-pühamusse sisse saada, aga näe, kuidas vahel asjad ringiga tagasi inimeseni jõuavad. Kui ta neid ridu peaks lugema, siis tahaksin talle mitme asja eest tänu avaldada, aga eelkõige selle eest, et selline inimene Eestil olemas on. Temaga kohtumine oli mulle suur au ja nüüd professor Kalmu ettekande juurde.
Seoses Eesti vabanemisega 1991. a. hoogustus ka ehitustegevus. Ajal, mil ehitusreeglid veel paigas ei olnud, kerkis maju, vahel lausa losse, mis tegelikult Eesti maastikule ei sobinud. Seda nii era- kui ka ärisektoris. Tallinna kesklinnas – city’s valitseb täielik stiilide segadus – kiita ei saanud uue Ühispanga hoone disain ega ka Viru hotelli juurdeehitus, mille ühenduskoridor Kaubamajaga Toompea vaadet varjutab. Linnasliiklejate jaoks on aga heaks lahenduseks Viru Keskuse alla ehitatud liinibusside terminaal. Uus läbimurre Stockmanni kaubamaja ees on vana puumajade rajooni kaardilt kustutanud, tehes ruumi laiadele maanteedele, mis koos kõrghoonetega kesklinna lausa Manhattani sarnaseks muudavad. Küll aga meeldis professorile endise Tallinna Teenindusmaja face lift (minu väljend). Uus omanik “Tallink” on sellest Nõukogude aja mõttetust hoonest kena hotelli teinud. “Tallinki” laevafirma ise on kerkimas Läänemere idakalda üheks suuremaks ärikonglomeraadiks, mis laevu kokku ostab. Härra Kalmu majandusteadmised olid osavalt teemaga haagitud. Ja eks ideaalis peakski kunst ja majandus käsikäes käima. Uus Kunstimuuseum (KUMU) sattus natuke valele kohale – Kadrioru taha panga alla, aga kunstihooned peaksid olema ikka keskuses – nii saaks turistid (kes üldjuhul kesklinnast kaugemale ei jõua) peale shoppamise ja vanalinna baaride ka kultuuri juurde. Professor Kalm oli need asjad õigesti ära ühendanud. Muuseumi asukohta toetavaks argumendiks oli lähedus Lasnamäega, mille intergreerumine all-linnaga on ehk just KUMU abil tulevikus võimalik.
Koduigatsust tekitasid ka ettekande järgmised vaatlusobjektid. Uue Tartu Kaubamaja suhtes on Eesti ajakirjanduses vastakaid arvamusi avaldatud, aga härra Kalm arvas, et Tartu puhul võib asjal olla ka hea külg: attraction’i tagasitoomine kaua tühja ja kõledana tundunud kesklinna. Üldse on elu selles iidses ülikoolilinnas elavnemas – majad on saanud uue kuue ja avatud on rohkem kohvikuid ja söögikohti. Tartu on kunagisest kinnisest sõjaväelinnast avatud Euroopa linnaks muutumas. Tartul on tõesti uut sära ja ilu, milles ma ka ise eelmisel suvel veenduda võisin. Professor Kalm rääkis uuest kavandatavast Eesti Rahva Muuseumist, mis osa endist Raadi sõjaväelennuvälja kaasa haaraks ja sellega minu arust ajaloo võlga veidike kahandaks. Elu läheb edasi ja rahvusvaheline autorite projekt “Memory Field” oleks just õige ideekandja. Häid sõnu oli härra Kalmul öelda Kuressaare kaubamaja kohta: hea paigutus ajaloolisesse linna, kus Teise Maailmasõja pommirahes hävinud majade asemele nüüd funktsionaalne hoone on ehitatud.
Eestis on viimasel ajal hulgaliselt SPA-hotelle kerkinud: Saaremaale, Tallinna ja Pärnusse. Nende külastajateks ei ole ainult soomlased, vaid ka Eesti rahvas, kelle finantsvõimalused viimaste aastate jooksul on suurenenud. Inimesed teadvustavad üha rohkem tervise tähtsust. Pärnus ehitatakse hoogsalt: peale tervisekeskuste on jõe äärde koha saanud uus kontserdimaja. Linna kunstielu aastakümneid elavdanud Chaplini keskuse müügiküsimus on hetkel päevakorras. Loodetavasti tahab ja saab uus omanik kultuuri järjepidavust alal hoida.
“Nüüd on meil ka nagu mujal,” ütles professor Mart Kalm. Eesti on kogumas rahvusvahelist tuntust, mille märgiks on mitmed The New York Times’s ilmunud, eelkõige Tallinna tutvustavad, artiklid. Hiljuti valiti Tallinn Euroopa 2011.a. kultuuripealinnaks. Ehk on prof. Mart Kalm selleks ajaks saanud kabineti uues või uuendatud Kunsti-akadeemia hoones, mida Eesti ammugi väärib.
Anne Aspel-McCullom
Üks kevadine kontsert
Tarvitan sõna “kevadine” kahes mõttes. Ajaliselt toimus New Jersey Symphony (NJSO) viimane kontsertide seeria jah kevade alguses (30. märtsist kuni 4. aprillini). Tähtsam aga oli esitatud kava kevadine meeleolu, ehk ametliku nimega “Light Classics”. Neeme Järvi koostatud kava sisaldas rea populaarseid, tuntud helitöid ooperi, opereti, balleti ja programm-muusika vallast, mis mõjusid kaasakiskuvalt, kevadiselt meelt ülendavalt. Kui juurde arvata hea ettekanne NJSO poolt, siis jäi kontserdist väga nauditav mulje.
Kava algas Louis Heroldi (1791-1833) ooperi “Zampa” hoogsa avamänguga. Esimesest taktist oli tunda Järvi viimistlust, sest ettekanne oli tehniliselt puhas ja kõlalt nagu see tükk olema peab – sädelevalt transparentne. Järgnev Leó Weineri (1885-1960) “Divertimento Nr. 1 – Old Hungarian Dances” on viieosaline popurrii ungari rahvatantsu viisidest. Nende karakter oli vahelduv ja viimane – Czürdöngölö – nõudis eriti keelpillidelt virtuooslikku mängu.
Vaikselt, pühalikult hõljus kuulajateni P. Mascagni (1863-1945) “Intermezzo”, ooperist “Cavalleria rusticana” (“Talupoja au”). Seda pala on palju kuuldud, kuid Järvi oskas teda esitada niivõrd kaunilt, et ettekanne teenis erilise aplausi. Järgnevalt kuulsime ka eesti muusikat – H. Elleri (1887-1970) mõtlik lühipala “Kodumaine viis”.
Kava esimene osa lõppes põimikuga G. Bizet (1838-1875) ooperist “Carmen” – muusika mis paneb ühteviisi kas kaasa unistama või (vähemalt mõttes) jalgu kaasa liigutama.
Samalaadi meeleolu jätkus kava teises osas. F. v. Suppé (1819-1895) üldtuntud “Kerge ratsaväe” avamäng möödus just nagu seda piltlikult ette kujutame – mänglev, värviküllane paraad. Väärika vastukaaluna sellele oli G. Verdi (1813-1901) traagilise alatooniga avamäng ooperile “La Traviata”. Tshaikovsky muusika (1840-1893) balletist “Luikede järv” on sarnase kontserdikava loomulikuks osaks ning NJSO esitas kolm väljavõtet. Eriliselt nauditav ja täpselt mängitud oli “Luikede tants”. Sellele järgnenud “Valsil” jäi puudu läbipaistvusest – kõlas veidi karedalt.
Kontserdi lõpu moodustasid kaks üldtuntud pala: esiteks unistav “Intermezzo” (“Barcarolle”), J. Offenbachi (1819-1880) operetist “Hoffmanni lood” ja teiseks tants tshehhi helilooja B. Smetana koomilisest ooperist “Müüdud mõrsja”.
Tahaksin veelkord esile tõsta Neeme Järvi muusikalist tõlgendust. Võiks arvata, et antud kergesisulist kava on lihtne juhatada ja et ta kõlaks hästi nii või teisiti. Ometi on just sellise läbipaistva muusika juures vaja erilist hoolt, et ettekannet tõsta kõrgemale tavapärasest, paljukuuldud keskmisest. Järvi oskus nikerdada ja voolida kõlalisi nüansse, esile tõsta eri pillirühmade koloriiti ning kuulajale veenvalt selgitada muusika temaatilist kulgu väärib tähelepanu. Ja nii oli seekordne “Light Classics” kõike muud kui lihtne meeleolukontsert.
Raul Pettai
Ka elades välismaal on võimalik toetada Eesti kultuuri
Tartu Kultuurkapital loodi 1992.aastal Tartu linnavalitsuse poolt heategevuse eesmärgil. Praeguseks on loodud eraisikute ja ettevõtete poolt 19 erinevat stipendiumifondi, mis toetavad kunsti, muusika, kirjanduse, teatri, hariduse, spordi, teaduse ja paljude teiste kultuurivaldkondadega seotud isikuid ja projekte.
Lisaks linna poolt tulevale toetusele soovime teha koostööd oma kogukonnast hoolivate eraisikute ning –ettevõtetega, et ka nemad saaksid soovi ja võimaluse korral toetada ettevõtmisi, mis neile südamelähedased on ning huvi pakuvad. Kõige parem viis oma heategemissoovi väljendada on fondi loomine meie juurde, sest fond on püsiv investeering inimeste ideedesse ning kultuuri edendamisse.
Oleks suur rõõm teha koostööd ka välismaal elavate eestlastega, kes ei soovi kaotada oma sidemeid kodu- ja sünnimaaga. See on võimalus jäädvustada oma nimi meie kultuuritoetajate ridadesse. Loodame, et ka Vaba Eesti Sõna lugejate seas on inimesi, kes sooviksid luua kas omanimelise või mõne armsa, kuid juba lahkunud inimese mälestuseks.
19-st meie juures asuvast fondist üheksa ongi eraisikute poolt loodud nimelised sihtkapitalid (ehk fondid). Need on loodud erinevate isikute poolt valdkondade toetuseks, millega ollakse ise tihedalt seotud või soovitakse mõnda konkreetset tegevust toetada (näiteks kunstnikud, näitlejad, muusikud, sportlased jne).
Toome ära ka mõned näited fondidest, mis meie juurde on loodud:
Vilhelm Fischmanni sihtkapital arhitektuuri, klassikalise muusika ja spordielu edendamine Tartu linnas;
Erika Veskimets-Solomi nimeline fond toetamaks H.Elleri nimelise Tartu Muusikakooli lauluosakonna klassikalise laulu eriala õpilasi;
Vello Saage sihtkapital gümnaasiumide õpilaste kirjandusliku omaloomingu edendamiseks;
Ago Russaku sihtkapital Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli klaveriosakonna ühe õpilase toetamiseks;
Uku Masingu sihtkapital Uku Masingu pärandi uurimise, korraldamise, säilitamise ja levitamise toetamine;
Heino Elleri sihtkapital Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli õpilastele ja õpetajatele silmapaistvate tulemuste eest;
Jüri Uppini sihtkapital eesti lõõtspillimuusika edendamiseks ja lõõtspillimängijate tunnustamiseks;
Neinar Seli sihtkapital enim silmapaistnud sportlikule perekonnale, parimale mees- ja naissportlasele, spordipedagoogile;
Otto Tauri nimeline tulevaste lendurite stipendiumifond eesmärgiga innustada ja toetada silmapaistvaid Tartu Lennukolledzhi õpilasi;
Erilist märkimist väärivad just Vilhelm Fischmanni ning Erika Veskimets-Solomi nimelised fondid, kuna need on asutatud just väliseestlaste poolt. Vilhelm Fischmann on Austraalias elav 96-aastane eesti päritolu härra, kes on Tartu Kultuurkapitali suures ulatuses toetanud. Lisaks Erika Veskimets-Solomi nimeline fond, mille lõi oma ema mälestuseks tema Torontos elav poeg Matti Veskimets.
“Ma loodan, et nii siin, Kanadas kui ka Eestis on veel võimalusi fondi toetada ema surma-aastapäeval,” märkis Matti Veskimets fondi loomise ajendiks. Lisaks veel soov tunnustada tema isiksust ning elutööd. Tema sõnul on Erika Veskimets-Solom suutnud Kanada Eesti kogukonda koos hoida ning Eesti laulu- ning näitekultuuri seal edukalt kanda.
Kui tekkis huvi, kuidas fondi loomine täpsemalt käib ning soovite lisainforamatsiooni, palume julgelt ühendust võtta Tartu Kultuurkapitali juhataja Ülle Koppeliga e-maili aadressil [email protected].
Võimalik on toetada ka juba olemasolevaid fonde, mille toetamisvaldkond pakub teile huvi. Fondidega saab täpsemalt tutvuda meie koduleheküljel www.kultuurkapital.ee
Annetusi saab teha meie Hansapangas asuvale rahvusvahelisele arveldusarvele: IBAN EE09 2200 2210 1137 9347
Lisainformatsiooni saab veel meie büroost:
Raekoja plats 8, 51004 Tartu, Estonia
tel/fax: +3727441500.
Annelis Jahilo,
Tartu Kultuurkapitali projektijuht
Noorte eesti muusikute kirikukontsert Washingtonis
Washingtonis, Calvary Luteri kirikus toimus 25. märtsil EELK Markuse koguduse poolt korraldatud kirikukontsert. Solistideks olid noored Eesti muusikud sopran Kersti Ala-Murr ja mezzo-sopran Triin Maran. Saatja klaveril Kristjan Randalu.
Ajalugu näib korduvat. Viiskümmend aastat tagasi Teise Maailmasõja lõpupäevadel põgenes Eestist koos tuhandete kaasmaalastega peamiselt Rootsi ja raskesti kannatada saanud Saksamaale rohkel arvul muusikuid: lauljaid, instrumentaliste, dirigente ja heliloojaid. Mõnedele avanesid võimalused tööd leida Saksamaal ja nad jäidki sinna, kuid paljud leidsid tee ülemere USAsse ja Kanadasse, kus nad jätkasid tegevust oma erialal. Pool sajandit hiljem näeme taas eestlasist muusikuid, seekord juba vabatahtlikult, valguma välismaale kas end täiendama, õpetama või kontserte andma. Olukord seekord oli aga hoopiski soodsam – rusudest ei olnud enam jälgi ja aastakümneid oli Euroopas valitsenud rahu. Washingtonis esinenud sopranid Kersti Ala-Murr ja Triin Maran ja pianist Kristjan Randalu on pärast Eestis muusikalise alghariduse saamist kõik jätkanud õpinguid Saksamaal. Kersti Ala-Murr ja samuti Triin Maran saavutasid diplomi Karlsruhe konservatooriumis. Mõlemad on aastaid edukalt esinenud nii oma kodumaal kui ka mitmel pool Euroopas. Preaguse USA ringreisi käigus esinesid kunstnikud peale Washingtoni veel teistes eestlaste keskustes.
Washingtonis toimunud kirikukontserdi kava esimene osa oli pühendatud rahvusvaheliste komponistide loomigule baroki ja romantilisest perioodist ja teine osa Eesti heliloojate vaimulikele helitöödele.
Kava algas aariaga Händeli oratooriumist Salomon, mille esitas Kersti Ala-Murr ning sellele järgnes sama komponisti aaria oratooriumist Messias Triin Marani esituses. Järgnes aaria Qui sedes Bachi h-moll Missast. Esimeste palade tõlgendusest peale oli selge, et mõlemad sopranid olid muusikud, kelle hääletämber- ja tehnika, diktsioon ning intonatsioon garanteerisid vaimuliku muusika interpretee-rimist kõrgel tasemel. Mõlemate lauljate esinemismaneer oli väga loomulik ja lihtne. Puudus toretsev hoiak, mis tänapäeval tihti isloomustab noorte interpreetide käitumist. Järgnesid kaks aariat Pergolesi Stabat Mater’ist. On tunnustust vääriv, et praeguse kannatusaja kohaselt oli kavas ka kaks aariat Bach’i Matteuse Passioonist. Oli nagu puudus keelpillidest ja eriti viiuli meeleolu loovast obligatoorsest saatest aarias “Erbarme Dich”. Meeldivateks osutusid nii Rossini kui ka Tobiase duetid, viimane romantiline ja kuulajale kergesti mõistetav.
Eriti huvitavaks osutus Washingtoni kuulajakonnale kahtlemata kava teine osa. Esindatud olid tuntud Eesti heliloojad möödunud sajandist, kelle laule paljud kuulajaskonnas kuulsid esmakordselt. Kava algas Mart Saare kahe lauluga “Mis see oli?” ja “Sa kõige armsam mulle” Karl Eduard Sööt’i ja Anna Haava sõnadele. Samade luuletajate sõnadele lõid viisid Türnpu: “Üksainus kord”, Lüdig: “Minu altar” ja Kreek: “Oh ma isegi ei tea”. Tänuväärt oli eriti Kreegi laulu kavassevõtt, sest helilooja oli kaua unustushõlmas, kuid nüüd jälle elustatud. Järgnesid kolm rahvaviisi moodsas rõivas. Kui rahvaviisid ei vaja tavaliselt saateks rohkem kui paar lihtsat akordi siis M. Mohn ja V. Reiman lõid viisidele uue harmoonilise aluse. Järgnesid Mägi “Õnne algus” ja Tubina “Ingel lindudega”, milles ilmnes juba tänapäeva atonaalseid sugemeid. Lõpuks kuulsime Kapi “Kevadlaulu”.
Esinejad said kestva aplausi osaliseks ja kordasid lisa-palana Tobiase Duetti “Wie lieblich sind deine Wohnungen”.
Kristjan Randalu saatis soliste peenetundelislt ja paindlikult, mis võimaldas lauljatel musikaalselt interpreteerida kompositisoone vastavalt nende sisemisele dünaamikale.
Esmaspäeval 27. märtsil esinesid muusikud Washingtoni Eesti Suursaatkonnas osaliselt ilmaliku programmiga. Kavas olid muuhulgas aariad Bizet ooperist “Carmen”, Offenbachi ooperist “Hoffmani lood” ja Tambergi ooperist “Cyrano de Bergerac”, mille noored lauljad esitasid meisterlikult. Peamiselt rahvuvahelisele kuulajaskonnale tõlkis laulude eestikeelset teksti pastor Heino Nurk, kes oli ka noorte muusikute USA ringreisi korraldaja.
Soovime noortele muusikutele jätkuvat edu esinemistel ükskõik kuskohal laias maailmas.
J.T.
|
