Käesoleval aastal pühitseb Eestis oma 75. sünnipäeva luuletaja ja kirjanik Hando Runnel, kellele kuulub aukoht eesti poeesia ajaloos. Kui Eestis on Runnel üldtuntud suurus, üldrahvalik isik, siis väliseesti ajakirjanduses on olnud tema nime vähem näha.
Püüan seepärast anda ülevaate Runneli loomingust, kasutades kolme luulekogu, mis mul on olemas: “Punaste õhtute purpur”, “Videvik” ja “Maakoore pehmenemine”. Kuna olen poeetika alal asjaarmastaja, siis lähtun peamiselt elamustest, mida nende raamatute lugemine on mulle andnud. Pikemat ja huvitavat kirjanduskriitilist analüüsi leiate esseedekogus “Hando Runnel 70” (1).
Hando Runnel sündis Võhmutal (Järvamaal) 1938, seega esimese iseseisvuse lõppjärgus. Ta nooruspõlv ühtus süngeimate aastatega Eesti lähiajaloos – sõjajärgsed küüditamised ja Eesti talukultuuri kui rahva elukeskme häving. Lisaks tuli isa enneaegne surm. Isale võlgnes Hando palju, sest “…(ta oli) mind nakatanud unistuste ja aadetega, mis temal enesel teostamata jäänud… Ta nakatas mind huviga vaimse elu vastu, kirjanduse ja kultuuri vastu…” (2). Et see kõik jättis püsivad jäljed noore inimese hinge ja kajastus hiljem Runneli luules, ei vaja rõhutamist. On samuti mõistetav, kui Runnel ütleb enese kohta, et “Olen maa produkt, enamvähem nagu kõrvits või kummel…” (3). Aga tänu sellisele tagapõhjale püsis Runnelis läbi raskete aastakümnete usk, et kord taastatakse Eesti Vabariik. Samuti, ängistavatest eluoludest hoolimata – vahest just nende tõttu! – säilis seesmine iseseisvus ja arenes tähelepanuväärne võime ennast väljendada.
Luulekogu “Punaste õhtute purpur” (esitrükk 1982, teine trükk 2008) oli Runneli senise loomingu tipuks. Temas väljendub eelkõige sügav mure isamaad tabanud õnnetuse üle. Kommunistlik tsensuur lasi raamatu küll läbi, kuid selle arvustus oli keelatud (4). Juba kaanepilt oli mõtlemapanev – erepunane päike vajumas musta kindlusemüüri taha. Kogus on 151 luuletust, jaotatud vahelduva tundeskaalaga blokkidesse: “Pilve piiril”, “Viru vanne”, “Ilus maa” jne. Annan sellest varaaidast lugejale mõned näited. Alustame nimiluuletusega, kus tähelepanu väärivad esimese kahe rea kontrast ja viimase rea igatsus:
Punaste õhtute purpur
siniste lootuste lõng,
kuulduks kui tasane kurkur,
hõljuks kui imiku hõng,
magaja kurgu kurkur,
hinge isekas hõng,
pulsi pimestav purpur,
lootuste lõputa lõng.
Järgmine luuletus algab süütu kirjeldusega kodutalust. Alles viimases reas selgub tõde:
Suurt vabadust toob vokivurin,
suu kastab sõrme, meelest läheb nurin,
jalg tallab, käsi jagab koonlalt heiet,
töö lõpul suu loeb issameiet
ja puhub lambi, lambis vähe õli,
on öö, on talv, on ammumuistne põli.
Ja viimaks:
Ilus on ikkagi isamaa pale,
kui sellelt pühkida mis on vale!
Valet me tunneme, tõesti kõik teame,
ent kas just meie-need pühkima peame?
Pühime küll, ent kui mõelda järgi:
äkki ei jäägi siis palju säält järgi?!
Pole ime, kui tsensoril oli raamatuga probleeme, sest ehkki leidus rida helgema sisuga luuletusi, puudus igasugune “töörahva oleviku ja tuleviku” ülistamine.
Luulekogu “Videvik” ilmus 2009, seega uuel ajastul, mida peegeldab ka kaanepildiks valitud foto galaktilisest udukogust – uued tähed sünnivad ju seal. “Videvik” sisaldab 57 luuletust (vähemalt viis neist olid juba eelmises kogus). Taastatud vabadus on toonud suurema rahu, meeleolu on vaiksem, vaatlus on introspektiivsem. Näiteks luuletus “Öölaul”:
Aegade alguses elasin maal,
magamistuba oli kui saal,
ööseks aita aeti tõld,
linase linaga kaeti põld,
hingasid põllud ja vainud ja ait,
magamistuba ääreni vait,
läbi seinte kumendas kuu,
taeva kardinaid kandis puu.
Jäänud on aga mõned kummitavad mälestused (“Varing”):
Hingitseb hämar õhtu
rõskete hangede kohal
Ängistus üles kasvab
kusagil rahu pole
Ahju ees ei ole
ahju taga ei ole
Vagusas talulaudas
rahu võiks ometi olla
Aga kui astud talli
võpatab lammas ja määgib
Just nagu jumalakeeli
ammuvad tõprad su poole
Maailma süü veereb peale
masendus matab meeli
veritseb haavu hinges
Rusuneb inimvare
nõnda kui talutare
Ikka see talutare
Ikka see talutare
Lustakalt kõlab luuletus “Ilus nõbu”, kuid viimane rida paneb mõtlema. Inimese sügavaimad tunded ilmselt ei allu välistele teguritele:
Ma ootasin sind toolil.
Sa kleiti triikisid.
Ma andsin oma püksid,
sa needki viikisid.
Nii uhkelt mindi öhe.
Mis teha linna peal? –
ei mõistnud soovitada
ei siis, ei nüüd, ei eal!
Luulekogu “Maakoore pehmenemine” (2013) on erinev raamat, nii kujunduselt kui sisult. Positiivsele tiitlile sekundeerib huvitav kaanepilt: massiivsetest kvaadritest laotud pime, keskaegne võlvkäik, kuhu aga müüriavade kaudu sisse voolab ere valgus. Luuletusi on kokku 120. Nendest ligikaudu 75% vaatlevad uut ajastut – iseseisev Eesti Euroopa osana – kusjuures asjale lähenetakse peamiselt huumori ja vemmalvärsi, vahel ka terava iroonia kaudu. Ülejäänu on meditatsioon, armastusluule jm. Toon alljärgnevalt mõned näited.
Sõnavägi
Sina, Sõna, vana kallis,
eluaeg sind olen orjand,
vaenlasi su varal korjand,
sõpru saanud ülearu,
kui ma endast andnud aru
sinu žiirol, sõber kallis!
Leinapäeval
Armas, mäletad mind,
kui mind enam ei ole
kaemas kaskede õõtsumist,
kuulmas lindude laulmist,
sina, kes jääd must alles,
sina, kes lähed vist taeva,
kuhu mina ei mahu
iialgi õndsate hulka,
armas, mäletad mind?
Kiusatus süüa kana
Eestit ei aidanud
Eros, vaid Soros,
Eestit ei ergastand
kihu, vaid himu:
esmase tõuke said
eelkõige teiselt
nipsakus, napakus,
nautlemishimu.
Hando Runneli loomingul on märgatav ja mõistetav side eelkäijatega, eriti Juhan Liiviga. Käesoleva vaatluse lõpuks olgu seepärast kogust “Vaikus” luuletus “Mind varja, vana Põhja taevas” – minule üks tema kaunemaid. Võrrelge seda Liivi luuletusega “Must lagi on meie toal” ja pange tähele, et Liivi “must lagi” pole räpane katusealune, vaid tema varjus elavate inimeste sümboolne kaitsja – sama, millest kõneleb Runnel.
Mind varja, vana Põhja taevas
Mind varja, vana Põhja taevas
nii kaua kuni kestab öö.
Ma magan suures, raudses laevas,
käest pandud poolik elutöö.
Ei maga rahus ma, vaid vaevas.
Mind varja, vaikne Põhja taevas,
oh, ära välke alla löö –
kes ärkvel on, on niigi vaevas,
kes magavad, on vangis laevas,
välk liiga valgeks muudab öö.
Nii rahutu on niigi öö.
Mind varja, valva, vagur taevas,
nii kaua kui mul on see öö.
Allmärkused:
1. “Minemise pidevus ja astumise katkendlikkus – Hando Rummel 70”, koostanud Õnne Sepp, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2009.
2. Sama, lk. 25.
3. Sama, lk. 15.
4. Sama, lk. 35.
5. Kõik kolm luulekogu on kirjastuselt “Ilmamaa”, Vanemuise 19, 51014 Tartu.
Raul Pettai
