Hispaanias hotelliäri ajav kahekordne trekisõidu olümpiavõitja (1988 Soulis ja 1992 Barcelonas) Erika Salumäe (pildil) jahmatas Eesti spordiüldsust sellega, et pani Londonis Sotheby oksjonikeskkonnas müüki oma mõlemad olümpiakullad, Barcelonas võidu toonud jalgratta ja muidki spordiga seotud isiklikke esemeid.
Salumäe 1988. aasta võit tähendas naiste trekisõidu üldse esimest olümpiakulda, 1992. aasta kuld aga taasiseseisvunud Eesti esimest olümpiavõitu. Erika oli kaheksakümnendate lõpust 1996. aasta Atlanta olümpiani (kus oli kuues) Eesti spordi üks iidolitest, seepärast tekitas tema üllatav otsus Eestis palju küsimusi, arvamusi ja pingeid.
Endine sangar ise ei ole seniajani rahvuskaaslastele oma otsust põhjendama vaevunud, vihjatud on vaid tema mingil määral ebaõnnestunud seljaoperatsioonile, kunagisele südamelõikusele ja tütregi tervisele ning kõik see nõudvat raviks raha, mida Salumäe nüüd trofeede müügist teenida loodab.
Kummagi olümpiakulla hinnaks arvavad asjatundjad kujunevat 10-15 tuhat eurot, ratta eest võivat saada veel 3-5 tuhat, kas ja kui kauaks sellest piisab, ei oska arvata. Kardetavasti mitte kauaks. Ja selle teema juures on veel arusaamatu, et osa teenitust olla Erika lubanud Eesti noortespordile kinkida…
Kas see oli Salumäel õige otsus või saanuks teda aidata Eesti riik ning truuks jäänud pöidlahoidjad? Kas ta üldse küsis sünnimaalt abi? Võrdluseks – ka tõsiselt tervisega hädas 1976. aasta olümpiavõitja Aavo Pikkuus on oma kallite ravimite ostuks korduvalt Eesti riigilt abi saanud. Muide, ka tema müüs oma trofeesid, aga need õnnestus vähemalt Eestisse jätta.
Küsimus, mis on sportlase, mis tema rahva oma, on kahest otsast vaadeldav. Higi, vaev, valu ja terviseriskid on sportlase omad, pealegi on tavaliselt tema panus ka omandamata haridus ja tegemata ärikarjäär. Aga näiteks Salumäed toetas Barcelona kulla eel vastiseseisvunud ja üdini vaene Eesti riik vastuvaidlematult. Tahtis Erika minna Ameerikasse pikka treeninglaagrisse – palun, sai tal raha seal otsa – palun, saadame uut, mis seal ikka, et teistele Eesti ratturitele ei jätku. Vaja maailma parimat ratast, et maailma parim olla – teeme koos sponsoritega ära! Erika nõudis ja diiva sai, mis iganes tahtis. Ta andis endast parima, ja meie saime, mis temalt tahtsime. Ning ei vingunud, kui Salumäele Barcelona järel Tallinnas edasiseks eluks uhke maja kingiti. Millega ta seda USA saatkonnale üürides kena raha teenis ja lõpuks maha müüs, kui kodumaa tolmu jalgelt pühkis.
Kahju, et Erika pühad graalid Eesti spordimuuseumi vitriinidest paar aastat tagasi ära viis ja nüüd turuletile viskab. Õnneks teevad sportlikud ärimehed pingutusi, et need Eestisse osta. Novembri alguses selgub, kas õnnestub.
Suure negatiivse varjundiga uudise kõrval ka paar väiksemat ja positiivsemat. Kõigepealt – niisugune noormees nagu Warren Cummings Smith on lugejale tuttav? Kui ei ole, siis tutvustame, et tegemist on eesti juurte ja Eesti passiga ameeriklasega, kel seljas Eesti spordidress ja võimalus teha vähemalt Eesti mõistes ajalugu veebuaris algaval Sotši taliolümpial.
Warren Cummings Smith võistles augustis ja septembris päris tihedalt Uus-Meremaa mäesuusakeskustes ja kogus eestlaste jaoks seninägematuid (maailma mõistes veel siiski nähtamatuid) FIS punkte ning kohti. Kui seni on Eesti mäesuusatajate puhul olnud küsimuseks, kas nad mäest kukkumata alla jõuavad, siis Smith sai Uus-Meremaa lahtistel meistrivõistlustel küllalt tugevas konkurentsis slaalomis 17. ja suurslaalomis 23. koha. Ning ühel võistlusel USA-s olla ta olnud koguni 12. Nii võime loota, et Sotšis Eesti dressis mees 30 parema sekka jõuab, mis oleks ju tubli.
Kui mister Smith üritab uut taset, siis Ralf Tribuntsov jätkab teiste käidud teed. Nimelt läheb Eesti ujumise järgmisi lootusi gümnaasiumi lõpetamise järel õppima USA Auburni ülikooli. Samas koolis õppis Eesti ujujatest ka 2005. aastal MM-finaali jõudnud Jana Kolukanova, seega on sealne sporditase tugev.
Üks pisike ja ilus uudis ka Eestist. Kohalikus korvpalli meistriliigas mängiv pisikese Rapla meeskond teatas, et koolis viitele õppivad lapsed saavad meeskonna kodumängudele tasuta sisse! No kas ei ole ilus haridust ja tarkust väärtustav liigutus, kas ei kõiguta see veidigi vana väidet, et sportlased olid siis trennis, kui koolis tarkust jagati! Oled tark, see ei tähenda veel, et peaksid olema nohik – tule ja ela end korvpallipoistele hoogu andes tribüünil välja!
Enn Hallik,
Pärnu Postimees