Kumu Tallinnas Kadriorus.
Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) avas möödunud nädalal oma uue maja Tallinnas Toompuiesteel. Laulma oli kutsutud Forestalia meeskoor. Kuna RMK on meie suurim sponsor, siis muidugi ei saanud me mitte osaleda.
Sellest ajast, kui Tallinna Eesti Maja oli veel avatud, tean ma, kuidas catering töötab ja kui keeruline võib olla selle organiseerimine. Seetõttu võin kindlalt väita, et üritus oli väga hästi läbi viidud. Laual ei olnud mitte ainult lihtne kartulisalat, vaid suur valik erinevaid väga maitsvaid suupisteid. Forestalia laulis avamistseremoonia ajal mitu laulu, aga ka hiljem, kui pakuti kohvi ja kooki.
Sel ajal, kui mul on käsil maalimine, ei saa ma tavaliselt täpselt arugi, mis ümberringi toimub. Näiteks kui keegi helistab, olen ma nõus kõigega, mis mulle öeldakse, panen telefoni käest ära ja lülitun otsemaid ümber maalimisele, unustades kõik selle, mis mulle just räägiti. Kõige hullem lugu on sellega, et nii jäävad mul vahel ära mõned väga olulised kohtumised, millel olen lubanud osaleda. Samamoodi läks ka nüüd. Ma polnud pannud tähele, et järgmine üritus ei ole mitte Tallinnas, vaid pean sõitma tagasi Tartusse kooriproovi, sest me tahame osaleda meeskooride konkursil. Õnneks sain veel viimasel hetkel sellest teada ja jõudsingi proovi.
Tartust tagasi Tallinna sõites olime sunnitud mitu korda peatuma liiklusõnnetuste tõttu, neid oli lausa kuus. See kinnitas veel kord, kui tähtis on neljarealine Tallinna –Tartu maantee valmis ehitada, kõik need õnnetused olid juhtunud kaherealisel teel. Ehk jäävad siis mitmed rasked liiklusõnnetused olemata.
Laupäeval külastasin Tallinnas kunstimuuseumi – Kumu. Kuna olen praegu maalimise lainel, siis tahtsin saada inspiratsiooni. Mulle tundub, et kui ma näen, kuidas päriskunstnikud on oma tööd teinud, siis aitab see ka mind edasi, kui olen millessegi takerdunud. Ja originaali vaadata on muidugi hoopis midagi muud kui tutvuda reproduktsioonidega. Käisin läbi kogu kunstimuuseumi, aga see, mis tõeliselt mulle korda läks, oli vaid eesti klassikaline kunst. Ühes ruumis maalile liiga lähedale minnes arvasin, et saali töötaja tuleb mind selle eest hoiatama, aga minu suureks üllatuseks ilmnes, et tegemist oli minu hea tuttava Taimiga, kes kunagi töötas Eesti Majas kokana.
Veel üks tore üllatus tabas mind siis, kui nägin maali, mis mulle väga meeldis, ja selgus, et selle autor oli minu hea sõber, mõni aasta tagasi meie hulgast lahkunud Ants Viidalepp. Antsu ja tema abikaasa Evega saime tuttavateks samuti Eesti Majas, kui nende tütar Maria hakkas seal õhtuti klaverit mängima.
Ma pean ütlema, et mul on palju sõpru, aga mitte nii palju lähedasi inimesi, kellega ma saan kõigest rääkida. Küllap on see nii kõigiga.
Pärast muuseumi külastust jalutasin Kadriorus ringi ja tundsin, kuidas talv on lähenemas, sest puudelt olid kõik lehed juba langenud. Kadriorg oli väga ilus, aga ikkagi tõmbas mind rohkem koju, oma Klõbi tallu Võrumaal.
Viido Polikarpus
