Kurenurme jõulupidu aastal 2011. Foto: Viido Polikarpus
Praegu on selline aastaaeg, mil säravad inglid ripuvad kõikjal ja paistab, et heategevus on tähelepanu keskpunktis. Aga kas see ikka on nii?
Olen kuulanud internetis Youtube´ist mitmeid Christopher Hitchensi väitlusi. Ta oli tuntud ajakirjanik ja kirjanik, kes hiljuti suri vähki. Ta jäi kuni lõpuni ateistiks. Üks Youtube´i kommentaator kirjutas: “Viimasel ajal on vähe (kui üldse) retoorika-, vaidlus- ja lõbustusmeistreid, kes suudaksid Hitchiga võistelda. Perfektne diktsioon, intonatsioon, aktsent ja ajastus. Suurepärane aju ja virgutav jutuvestja. Tunneme temast valusalt puudust.”
Christopher Hitchens kirjutas väga vastuolulise teose pealkirjaga “God is not Great!” (“Jumal ei ole suurepärane!”) ja seejärel läks tuurile, kus ta vaidles tuntud usuliidritega kogu maailmas. Ta oli ka sellise tuntud teadlase nagu astrofüüsik Richard Dawkinsi suur sõber. Prof. Dawkins on tuntud valjuhäälne ateist, ilmalik humanist ja skeptik. Vikipeedia kirjutab, et “Oma vaadete poolest on Dawkins neodarvinist. Ta leiab, et eluslooduse adaptiivne evolutsioon on üksnes replitseeruvate geenide loodusliku valiku tulemus.”
Ma olen alati öelnud, et eestlased peavad religiooni vaid tsivilisatsiooni avalduseks. Kui nõukogude kord langes, siis leidsid eestlased jälle üles kiriku ja seda lihtsalt sel põhjusel, sest nii tehakse läänemaailmas. Eestlastele pole vaja paavsti või kedagi teist, kes jutustaks neile, mida pühakiri ütleb. Eestlased oskasid nii lugeda kui kirjutada juba aegu tagasi tänu kirikule. Rootsi ja saksa luteri usu õpetajad nägid 1700ndatel aastatel kõvasti vaeva, et eestlasi paganausust ja ka katolitsismist ära pöörata.
Eestlased peavad paljude asjade eest olema tänulikud religioonile, või kui täpsem olla, siis sellele, mis usuga kaasas käib nagu näiteks rituaalid. Rituaalid on väga tähtsad, need võimaldavad inimestel tunda, et nad on korralikult läbinud elu erinevaid etappe. Sünd, abielu, surm ja usk – kõik nad on seotud kindlate kommete ja tavadega. Neid järgides ei mõista teised sind hukka.
Me oleme rahvana kas hundid või lambad. Mõlematel on oma kindel hierarhia, mida peab järgima, et kõik korralikult sujuks. Lambad vajavad karjust, kes juhataks neid viljakatele karjamaadele – ja lõpuks tapamajja. Hundid vajavad tugevat juhti, kes lööks korra majja ja tooks koju suurema saagi, kui nad suudaksid püüda üksi.
Mina olen kasvanud üles segaste tunnetega usu suhtes. Olen pidanud paljudel juhtudel pettuma usus, aga samal ajal olen kindel, et lihtsam on siiski uskuda. Uskuda, et olen selles universumis üksinda, ja ma ei ole seda enam, kui olen siitilmast lahkunud. Ülim jumalus on lihtsalt meie eksisteerimise tunnistaja. Kui Jumalat ei oleks, siis me võibolla kahtleksime enda olemasolus.
Ma tean, et ma olen olemas, ja ma olen end just Sõmerpalu valla kodanikuks sisse kirjutanud ning saanud kutse valla seenioride jõuluõhtule! Ja muidugi ma lähen sinna.
Viido Polikarpus
