Eelmise aasta lõpus ilmus Eestis raamat Aare Olander, “Tartu kadunud vaated”, kirjastus Tänapäev, 2013; 320 lk. Kujunduselt (Andres Tali) on suurekaustaline teos esinduslik.
Kaanepildiks on 1915. aasta vaade Karlova tänava ja Riia tänava nurgal seisnud, 18. sajandi lõpus ehitatud (nüüdseks hävinud) hoone, kus iseseisvuse aastatel asus Tütarlaste Gümnaasium. Tagakaanel näeme tükikest Emajõge lotjadega. Kaante sisekülgedel on ajaloolised Tartu linna plaanid, üks eesti, teine vene keeles.
Raamatut avades selgub, kui väärtuslik ja huvitav on ta sisu, sest teos sisaldab 645 fotot alates 19. sajandist kuni kaasajani. Ajalooliste vaadete kõrvale on sageli asetatud praegune tänavapilt, pildistatud võimalikult samast kohast. Nii saab kunagine tartlane hõlpsasti võrrelda mällu talletatud pilte olevikuga.
See pole ainult sõjas hävinud, ammu kadunud ehituste/paikade meenutamine. Ka püsima jäänud tuttavaid hooneid ja tänavaid näeb silm paratamatult uue pilguga, sest vahepeal on möödunud seitse aastakümmet.
Sisult on raamat jaotatud kaheksasse peatükki:
1. Raekoja plats – vanalinn (fotod 1 – 99)
2. Toomemägi – Tähtvere (100 – 141)
3. Vanemuine – Veski tänav (142 – 193)
4. Riia tänav – Võidu sild (194 – 304)
5. Puuturg – pärmivabrik (305 – 402)
6. Barclay plats – Bürgermusse (403 – 503)
7. Kivisild – Supilinn (504 – 569)
8. Ülejõe (570 – 645)
Raamatu lõpus on antud fotode allikad ja autorid, samuti tänavanimede register.
Suureks üllatuseks oli leida fotol #189 (lk. 107) minu lapsepõlvekodu varemed Kastani ja Kuperjanovi tänavate nurgal, EÜS-i hoone vastas. Kogu see ümbrus põles 1941. a. juulis maani maha, kui sõjarinne jäi Emajõe taha kinni ja Punaarmee kahurid jõe põhjakaldal said paar nädalat linna pommitada. Ulatuslikud piirkonnad hävisid siis ja meiegi kaotasime kõik.
Aga – venelaste süüks ei saa kõike ajada. Nii süütas üks eesti kommunist plaanikindalt kõik elumajad Tiigi tänaval, Pepleri ja Tähe tänavate vahel! Nende hulgas oli ka J.V. Jannseni kunagine kodu, kus Lydia Koidula kirjutas 1866 oma “Emajõe ööbiku”.
Peatükis nr. 6 (Barclay plats) näeb pilte Tartu ühest vaatamisväärsusest – aastal 1821 rajatud suurest Kaubahoovist. See oli üks venepärasemaid, idamaise basaari hõnguga ehitisi, nelinurkne, suuruselt u. 120 x 75 meetrit (400’ x 250’), keskel õu. Teda ümbritses sammaskäik mille taga, hoone neljas küljes, oli ridade viisi ärisid. Tänapäeva mõistes oli Kaubahoov “shopping mall”. Siit ostis ema sageli riidekraami, jalanõusid jm. Kaubahoov hävis 1941 ja ta müürid lammutati.
Nagu poleks 1941. aasta hävitustööst küllalt olnud, tabas Tartut 1944 uus ja hullem häving. Kokku põles Tartust umbes pool.
Masendavad on seepärast rohked fotod, kus kvartalite kaupa näeb vaid rususid ja tahmunud müüre. Tartu oli Narva kõrval kõige enam purustatud linn Eestis, kuigi tal sõjalist tähtsust polnud. Nüüdseks on Tartusse rajatud palju uusi hooneid, eriti viimastel aastatel.
Minevikuga võrreldes on südalinn siiski tühjem kui ta kord oli. Aga asjale positiivselt vaadates tuleb tunnistada, et aegunud 19. sajandi baltisaksa klassitsismi asemele on kerkimas moodne, eestipärane suurlinn, mis ülikooli tõttu (hoone jäi õnneks terveks) on jätkuvalt Eesti hariduselu keskus.
Nii et loodame parimat.
Raul Pettai