Fotol keskel Viido Polikarpus ja Laas Leivat vabariigi aastapäeva aktusel Torontos 24. veebruaril 2007. Foto: Heli Suviste-Polikarpus
Kes ma olen? Millesse ma usun? Ma pole enam milleski kindel. Elu on kinkinud mulle uusi võimalusi, aga ma olen märganud, et inimene vananedes muutub religioossemaks, need aga, kes pole elus saavutanud seda, mida nad on lootnud, muutuvad küüniliseks. Muidugi jäävad siia vahele need, kes on säilitanud tasakaalu. Nemad on õnnelikud, sest nad on kogu aeg teadnud, kes nad on ja mida nad saavutada on tahtnud ja veel tahavad. Nad tuletavad meelde andekaid muusikuid, kes mängivad esimest või teist viiulit kuulsates orketrites, aga pole kunagi soovinud saada solistideks, dirigentideks või staarideks!
Mstislav Rostropovitš (1927–2007) oli vene tšellist ja dirigent. Miks otsustas tema äkki poodiumile tõusta ja taktikepi haarata? Mis oli see, mis eristas teda teistest orkestrantidest? Oli see saatus? Või Jumala tahe? Või oli ta saavutanud endale püstitatud eesmärgi ja tahtis liikuda edasi, seades endale uusi eesmärke? Viimane neist võimalustest on minu meelest kõige kiiduväärsem, sest see paneb inimese oma tegude eest ise vastutama. Kui see oleks Jumala tahe, siis on inimene vaid tema tööriist, millega mängida. Sel juhul pole tegemist enam inimese vaba tahtega.
“Saatus” on minu jaoks sama mis muusa, jumal või Jumal. Picasso ütles, et kui ta oli kuusteist aastat vana, siis ta maalis nagu meister ja kogu oma järgneva elu tahtis ta ümbritsevat vaadata noore inimese süütu pilguga. Mozart kirjutas muusikat juba viieaastaselt. Kui tal olid käes kõik muusika loomise vormilised oskused, siis kaunis muusika lausa voolas välja tema sõrmede alt. Huvitav, missugust muusikat teeks Mozart tänapäeval, kui tal oleks võtta kõik kaasaegsed tehnilised võimalused?
Ma tean, et 99,9% minu eelarvamustest eestlaste kohta muutusid pärast seda, kui ma tulin siia elama. Ma kuulun sellesse kiiresti kaduvasse rühma, keda nimetatakse väliseestlasteks. Veel mõned aastad tagasi teati täpselt, kes on väliseestlased – need on need eestlased, kes põgenesid siit 1944. aasta sügisel enne venelaste tulekut, ja nende järeltulijad. Meie vanemad õpetasid meile eesti keelt ja tegid kõik, et eesti noored abielluksid omavahel. Nad rõõmustasid iga kord, kui keegi märkis Eestit või eestlasi lääne meedias.
See aeg ei olegi kauges minevikus, kui ei tehtud vahet Balti ja Balkani vahel. Kõik muutus, kui Eestist sai Euroopa liidu liige ja NATO liige. Aga meie, väliseestlased, oleme nagu väike mikrokosmos, me oleme kogu aeg kuulunud eesti rahva hulka, lihtsalt vahepealsed viiskümmend aastat esindasime eesti kultuuri ja identiteeti väljaspool Eestit.
Kui ma Eestisse saabusin, siis märkasin kõikjal selgeid Vene ilminguid ja mõjusid, mida olid siia jätnud okupatsiooni viiskümmend aastat. Muidugi ei osanud ma märgata neid Ameerika mõjusid, mis olid mind kujundanud.
Ma mäletan seda korda, kui ma käisin Jüri Treiga Peterburis kohtumas sealsete eestlastega, kes tahtsid avada Eesti Maja. Saal oli täis, enamasti inimesi, kes ei osanud enam eesti keelt, nad rääkisid vaid vene keelt. Nemadki on osa meist, eestlastest, ehk siis nemadki on väliseestlased.
Täna lahkuvad paljud noored eestlased kodumaalt. Nende peredes ei pruugi lapsed enam rääkida eesti keelt. Elu on tsükliline ja jääb vaid loota, et asjad muutuvad. Meie valitsus peaks tegema kõik, et siit läinutele jääks võimalikult palju uksi lahti tagasitulekuks. Seepärast peaks andma inimestele võimaluse omada kahte kodakondsust, on ju meid, eestlasi, niigi vähe.
Ma pole kunagi võtnud seda, kui mind kutsutakse väliseestlaseks, solvanguna. See on ju sama, et mind praegu kutsutakse võrukeseks.
Viido Polikarpus
