See, et riigikogus on räägitud mõttest salastada riigikogu komisjonide töö kolmekümneks aastaks, et seal räägitut ei tohi riigikogulased avalikustada, tundub enam kui kummaline. Selle mõtte pooldajad väidavad, et siis saavad komisjoni liikmed rääkida avameelselt sellest, mida nad tegelikult õigeks peavad.
Minu esimene reaktsioon sellele oli – kui eraldatud ikka peavad olema meie parlamendiliikmed muust maailmast! Kõikjal on igasugune salastamine viinud kuritarvitamisteni, mille järgi seadusi tehakse mingite huvigruppide heaolust lähtuvalt, kusjuures ei peeta silmas rahva heaolu. Ehk teisisõnu – see, kes maksab, tellib ka muusika.
Kui majanduslangus jõudis ka Eestisse nagu igale poole mujale, siis langesid kõikide palgad, inimesed jäid tööta. Mäletan aga, et samal ajal arutas riigikogu oma palganumbrite üle umbes selliselt, et nende palk ei ole juba pikemat aega tõusnud.
Kummaline, et valitsuse liikmed, kes ei saa aru, et vaatamata statistilistele näitajatele inimeste olukord ei ole paranenud, ikka kinnitavad, kui hästi meil kõik on läinud.
Minu meelest ei tohiks ühed ja samad inimesed liiga kauaks oma kohale jääda ei valitsuses ega muus riigiametis. Nad lihtsalt kaotavad reaalsuse taju.
Europarlamendi liikmete aeg kulub suuresti Brüsselis, nemadki ei tea täpselt, mis toimub nende kodumaal. Eestist valitud parlamendiliikmed elavad seal kõrvuti meist palju jõukamatest maadest valitud kolleegidega, kelle võimalusedki head elu elada on märksa suuremad. Nad sõidavad kallimate autodega, nende palk on kõrgem, nende korterid paremad jne. Eks selle nägemine tekitab neis vimma oma valitsuse vastu.
Riigiametites töötajatel on igasuguseid hüvesid, mida tavakodanikel või siis keskmist palka saavatel inimestel ei ole. Ja kui rääkida keskmisest palgast, siis eks seegi ole üks naljanumber. Kui me tahame teada, kui palju Eesti inimesed tegelikult keskmiselt teenivad, siis peaksime jätma arvestusest kõrvale 10% kõige enam teenivad ja 10% kõige madalamat palka saavad töötajad. Siis jääksid kõrvale pankurid, IT-sektori töötajad ja kõrged riigiametnikud, kes tõstavad märgatavalt keskmist palganumbrit.
Keskmine palk on praegu natuke üle 1000 euro, mis mulle tundub absurdsena. Enamus inimesi peab hakkama saama 600–700 euroga kuus, see aga muutub iga päevaga üha raskemaks. Kui peres töötavad mõlemad vanemad, siis võivad nad kahe peale kokku teenida välja “keskmise” palga.
Ma arvan, et me peaksime valima uued värsked inimesed valitsusse. Need, kes tahavad tegutseda idee ja oma rahva nimel, mitte oma sooja ametikoha nimel. Eesti Energia on minu meelest hea näide sellest, kuidas erahuvid kaaluvad üles ühiskondlikud huvid.
Igatahes on päris selge on see, et viimane asi, mida Eesti vajab, on poliitikute soov salastada oma otsuste tegemise käik oma rahva eest.
Viido Polikarpus