VES 20 – 24. mail, 2006

<!– .style1 {color: #0000FF} –>In memoriam E.E.L.K. peapiiskop UDO PETERSOO

Öösel, 14. mail 2006 lahkus meist pea-piiskop Udo Petersoo südamerabanduse tagajärjel. Teda leinavad tema lähedased, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku välis-eesti kogudused ja eesti ühiskond kõikjal.
Peapiiskopiks õnnistatud 9.dets.1990, oli Udo Petersoo tugisambaks välis-eesti kirikule. Ta oli juhiks ka aastaid välis- võitluses Eesti vabastamise eest, lugupeetud skautmaster juhina eesti noorte ridades ja Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane.
Matus toimub 27. mail 2006, E.E.L.K. Toronto Vana-Andrese Peapiiskoplikus Kirikus, algusega kl. 11.
E.E.L.K. Konsistoorium

Järelehüüe peapiiskop Udo Petersoole

4. mail 2006 suri ootamatult Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop Udo Petersoo.
Udo Petersoo sündis 8. mail 1934 Tallinnas Jõelähtme koguduse õpetaja Elmar ja Jenny Petersoo peres. 1944. aastal siirdus ta koos vanematega pagulusse Rootsi, hiljem Kanadasse.
Udo Petersoo alustas kooliteed Jõelähtmes, keskhariduse omandas ta Lundis (Rootsi) ja Sault Ste. Maries (Kanada). Ta lõpetas Waterloo Luterliku Ülikooli, Waterloo Luterliku Seminari diplomiga teoloogias ning Toronto Ülikooli diplomiga pedagoogikas. 1965. aastal alustas Udo Petersoo tööd Ontario gümnaasiumis õpetajana pidades pedagoogi ametit järgnevad 17 aastat.
Udo Petersoo ordineeriti vaimulikuks 9. veebruaril 1975. Ordinatsioonist alates täitis ta E.E.L.K. Sault Ste. Marie eesti koguduse ja 1. juulist 1982 Toronto Vana-Andrease koguduse õpetaja ülesandeid, teenides mõlemaid kogudusi kuni surmani. 1987. aastal valiti ta E.E.L.K. Kanada praostkonna praostiks ja E.E.L.K. Konsistooriumi assessoriks.
9. detsembril 1990 pühitseti Udo Petersoo Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku pea-piiskopiks. E.E.L.K. loodi sõjajärgsel ajal ühendamaks eesti luterlikke kogudusi paguluses. Peapiiskopina kandis ta hoolt eesti koguduste eest mitmel pool maailmas.
Pedagoogi ja vaimuliku töö kõrvalt pühendas Udo Petersoo palju jõudu ja energiat võitlusele Eesti rahva vabaduse eest. 1969.a. valiti Udo Petersoo Eestlaste Kesknõukogu Kanadas koosseisu (aseesimees 1969-73 ja esimees 1973-81). Aastatel 1969-77 oli ta Kanada Balti Liidu esimees, alates 1970 Toronto Eesti Võitlejate Ühingu liige. 1982. aastal oli ta Ülemaailmsete Eesti Päevade Peakomitee liige ja esimese Ülemaailmse Eestlaste Kongressi esimees. Udo Petersoo oli aastaid Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukogu liige. Ta oli ka ESTO 1984 ajal tähistatud Eesti rahvuslipu 100. aastapäeva komitee esimees.
Eesti huvide eest seismine oli Udo Petersoo jaoks lahutamatult seotud kirikliku tööga. 1986 valiti ta E.E.L.K. välisameti juhatajaks. Samal aastal oli ta Balti erihuvilise osakonna loomise algatajaks Kanada Evangeelse Luterliku Kiriku juurde ja oli selle esimees kahel järgneval aastal.  Ta algatas ametlikud läbirääkimised Kanada Luterliku Kiriku piiskopi ja konsistooriumiga, et saavutada ametlik põhikirjaline topeltkuuluvus eesti kogudustele Kanadas. Eesti taasiseseisvumisel aitas kaasa heade suhete kujunemisele kodu- ja paguluskiriku ning kodu- ja väliseestlaste vahel.
Udo Petersoo oli noorpõlvest peale aktiivselt tegev skaudiliikumises. Ka peapiiskopi ametiülesannetes jätkas ta osalemist skautlikus tegevuses olles Toronto Kalevi lipkonna vaimulikuks. Tema panust skautlusse on hinnatud mitmete teenetemärkidega. Udo Petersoo on oma tegevuse eest pälvinud Kanada Eestlaste Teenetemärgi, Eesti Võitlejate Ühingu Kuld-teenetemärgi ja mitmeid tunnustuskirju Kanada valitsusorganeilt. Eesti Vabariigi President on au-tasustanud Udo Petersood Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2000) Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidmise eest. Talle on omistatud Tori Kiriku Taastajate Ühenduse teeneterist (2001) erilise panuse eest II Maailmasõja ohvrite mälestuse jäädvustamisel. Käesoleval aastal autasustas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Udo Petersood I järgu Teeneteristiga.
Oma isa jälgedes liitus Udo Petersoo 1959. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsiga. Ta oli aastatel 1969-1970 Toronto koonduse esimees ning kahel korral EÜS-i Vanematekogu liige. Oma silmapaistva panuse eest Toronto koonduse ellu pälvis ta suurima lugupidamise – 1995. aastal valiti Udo Petersoo teenete eest Eesti Vabariigi ja EÜS-i ees Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlaseks.
Udo Petersoo oli kirikujuht ja silmapaistev ühiskonnategelane, kes pühendas oma jõu pagulaskogukonna teenimisele ja Eesti vabaduse eest võitlemisele. Eesti Vabariigi Valitsus ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik hindavad väga kõrgelt tema teeneid välis-eesti kiriku ja kogukonna ees ning sidemete hoidmisel ja koostöö edendamisel kodu-eesti kiriku ja ühiskondlike organisatsioonidega.
Udo Petersood jäävad leinama abikaasa Reet, pojad Alar Toomas ja Tõnu Elmar perekondadega ning tütar Taimi Laura.

Vabariigi Valitsus
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium
Eesti Üliõpilaste Selts

Harry Verder saadeti viimsele teekonnale

Perekond Harry Verderi ärasaatmisel Lakewoodi Eesti Majas. Ees vasakult: Ants Pervi, Irene Verder, Erik & Matti Verder. Keskel: LeAndra Verder, Susan Pervi, Helle Mall Tõsine, Silvi Verder, Zachary Ayers, Kristina Ayers, Vello Verder, Kristina Carroll, Virge Kai Lindaja, Amy Verder. Taga: Vincent Verder, Margus Verder, Tõnu Tõsine.

Eestlased ligidalt ja kaugelt kogunesid Lakewoodi Eesti Luteriusu kirikusse päikesepaistelisel laupäeval saatma oma sõpra, relvavenda, tuntud solisti, lauluvenda, Ameerika Hääle reporterit, koguduse juhatuse liiget, ustavat koguduse liiget, organisatsioonide liiget ja mitmel teisel tegevusalal tuntud kaaseestlast tema viimsele teekonnale. Lillemere keskelt oli vaevalt näha viimset voodit, kus lahkunu ihu uinus.
Praost Thomas Vaga rõhutas oma leinakõnes lahkunu erakordseid saavutusi nii sõdurina kui ka solistina, nii usumehena kui ka süütu huumori jagajana, hea isana ja vanaisana, armastatud sõbrana ja hea abikaasana.
Sopran Maarit Vaga laulis lahkunule südamelähedased laulud: “Ränduri palve” ja “Kodumuld”, NY Eesti Meeskoor Urmas Kärneri juhtimisel ja Karin Veski orelisaatel laulis Konstantin Türnpu “Troosti” ja August Topmani “Requiem’i”, milliseid bariton Harry Verder oli lugematuid kordi kooriga kaasa laulnud kirikutes, matustel ja koori kontsertidel. Kooriga ühinesid Baltimore Laulumeestest kohal viibinud Ado Valge ning praost Vaga. Viimast korda enne haigestumist oli lahkunu soolona laulnud E.E.L.K. Lakewoodi Pühavaimu koguduse jumalateenistusel “Meie Isa Palve” ja sellega lõpetas ka koor oma sooloesinemise lahkunu ärasaatmisel.
Pärast viimast hümni “Jumal, Sul ligemal”, lahkunu lemmikhümni, algasid järelehüü-ded, neid alustas Harry Verderi minia Silvi Verder, kes rääkis sooja armastusega oma äiapapast. Koguduse järelehüüde ütles praost Thomas Vaga. Lilleküla naabrite ja kõikide sõprade nimel rääkis naaber Endel Pool. New Yorgi Meeskoori poolt mälestas lahkunut koori esimees Urmas Kärner. Baltimore Laulumeeste järelehüüde ütles Ado Valge. Eesti Arhiiv USA-s nimel kõneles arhiivi juhataja Enda-Mai Michelson-Holland, Lakewoodi Seenioride Ringi poolt ütles jumalagajätusõnad ringi abijuhataja Ingrid Walter, Skaudi Sõprade Seltside Liidu järelehüüde luges Velda Morgen. Skautide ja gaidide poolt jumalagajätuks kogunesid kohal viibinud skaudid ja gaidid lahkunu puusärgi ümber sõprusringiks. Gaidide poolt rääkis gaider Epp Vinkman, Gaidmaleva poolt ngdr. Leena Kango, Skautmaleva poolt skm. Endel Reinpõld ja skautide nimel skm. Tiina Fischgrund. Viimaks lauldi lahkunule sõprusringis unelaul. Eesti Vabadusvõit-lejate nimel rääkis kol. Ylo Anson. Idapataljonis võidelnute nimel rääkis Andreas Ants Traks, kes oli lahkunut austama tulnud kaugelt Clevelandist. Lakewoodi Eesti Võitlejate nimel rääkis Elmar Koppel. Kõlas TAPTOO orelilt lahkunu austuseks.
Järelehüüded lõpetasid perekonna liikmed. Pojatütar Kristina rääkis sooja armastusega oma vanaisast ja oma isa austuseks ütles viimsed sõnad poeg Mati.
Lõpetuseks lauldi “Eesti hümni”, mis sobis hästi mehele, kes oli oma terve elu andnud isamaa teenistusse nii rindel kui ka vangis, vabas Eestis ja pagulasena. Ta pühendas end Eestile ka oma kirjutiste ja lugemistega “Ameerika Hääle” vahendusel ja kõige peamiseks jäi ta laul, mille ta oli ka oma lastele ja lastelastele armsaks teinud.
Klaverihelidega viidi lahkunu puusärk tuhastamisele. Kaasa oli talle pandud kodumaa mulda ja Lakewoodi liiva, lillekesi ja männioks Järvemetsa mändide küljest.
Peied toimusid Lakewoodi Eesti Majas. Ka seal jätkusid mälestused lahkunust. Oli rohkesti fotosid, oli ta kitarr, oli lilli. Koosviibimisel toimunud sõnavõtte ja järelehüüdeid juhatas lahkunu minia Silvi Verder. Seal avaldas lugupidamist lahkunule Lakewoodi Eesti Ühingu esimees Tõnu Vanderer, gaider Urve Põhi, kes luges kaastundeavalduse Väliseesti Gaidide Liidu poolt. Skm. Endel Reinpõld luges kaastundekirja Eesti Skautide Keskbüroo poolt.
Heino Ets avaldas kaastunnet Lakewoodi Skautlike Sõprade Seltsi nimel.
Laine Lya Pals kõneles Lakewoodi Eesti Teatri poolt, kus Harry Verder oli tegev paljude aastate jooksul.
Margus Verder, Erik ja Silvi Verderi poeg, laulis oma vanaisa mälestuseks “Jumal, mu süda igatseb Sind”.
Armastatud abikaasa, isa, vanaisa ja sõber oli kurbuses, kuid väärikalt saadetud viimsele teekonnale.
Airi Vaga

Harry Verderi eluloolisi andmeid
Labor Service Co. 4221 (Guard) Nürnberg, USA Army, 1946-1951
Põhja-Illinoisi Eestlaste Koondis, 1951-1956 (liige/abiesimees)
Lakewoodi Eesti Ühing, N.J. 1958 -2006 (juhatuse liige 11 aastat, millest 2 aastat esimees)
New Yorgi Eesti Meeskoor 1958-2003 (solist, 1 aasta juhatuses)
Lakewoodi Eesti Võitlejate Ühing 1958 -2006 (alates 1992.a. esimees)
Lakewoodi Eesti Teater 1963-1980
Baltimore Eesti Laulumehed 1982-1989
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides 1970-1983 (2 aastat juhatuse liige)
Ameerika Hääl – VOA 1979-1989
Eesti Skaudi-Gaidi Sõprade Seltside Liit 1962-1082 (esimees), 1995-2005 (laekur), 1973 (sekretär)
Eesti Arhiiv USA-s 1990 -2006
E.E.L.K. Lakewoodi Eesti Pühavaimu kogudus 1994 – 2006 (juhatuse ja nõukogu liige)
Estonian American Rep. Club of C.N.J.
Solistina eestlaste ja ameeriklaste üritustel ja kirikutes jm.
Neli heliplaati ja kaks helilinti

Bostoni Eesti Seltsi tegevusest

30. aprillil kogunesid Bostoni ja selle ümbruse eestlased jällegi Walthami kiriku saali.
Selle päeva tegevuskava koosnes kolmest osast. Kõigepealt pühendusime ülestõusmispüha jumalateenistusele, mille viis läbi õpetaja Valdeko Kangro, laulu ja muusikat lisas pr. Epp Sonin.
Kirikuteenistusele järgnenud kenasti kaunistatud kohvilauas soovisime edukat kolimist ja uues kodus kohanemist kahele meie kauaaegsele liikmele.
Edasi tuli veel kohvi juurde teha, sest alustasime seltsi aastakoosolekuga. Tagasivaates võisime rõõmu tunda möödunud aasta ettevõtmistest ja kordaminekutest. Suvepäev, mardipidu ja jõuluaegne koosviibimine olid kõigile osavõtjaile meeldiva mälestuse jätnud. Päevakorra keskseks teemaks kujunes uue juhatuse valimine ja tulemused on sellised: seltsi uus liider – Nele Kaps, aseesimees – Jaak Juhansoo, sekretär – Karina Branzetti, abisekretär – Karin Varnik, laekur – Madli Mangum, abilaekur – Rein Pirn.
Niisiis – tänu kõigile kaasalööjaile, edasi uue innuga uute ürituste juurde ja jõudu-jaksu tegijaile ning nende abilistele! Meie seltsi tegevusest võib rohkem lugeda ja piltegi näha veebilehel http://www.bostoneesti.org ja meiliaadressil [email protected].
HRUP

TÄHTPÄEVI

Bruno Laan  80

Pildil juubilar Bruno Laan koos abikaasa Helgega.
Foto: erakogu

Los Angeleses tähistati 6. mail Bruno Laane juubeli-sünnipäeva. Juubilar on olnud 40 aastat Los Angelese Eesti Maja juhatuses, nendest 16 aastat esimehena. Nii oli ka loogiline, et sugulased ja sõbrad tulid Eesti Majja pidu pidama.
Juubilar alustas oma elukäiku Tallinnas Nõmmel. Tal oli kaks venda, olles ise vanuselt keskmine vend.  Kui ta oli veel sülelaps, siis mindi kord isa sünnikohta Peipsi äärde Mehikoor-masse. Teel parvega ühest jõest üle minnes maanaised küsisid mis on poisi nimi. Kuuldes, et ta nimi on Bruno, üks neist ütles, et ilus laps, aga pulli nimi.
Koolitee algas Nõmmel, kus ta lõpetas Nõmme Gümnaasiumi 18-aastaselt ja läks sõtta. Teise Maailmasõja lõppedes ta jäi “Tshehhi põrgus” sõjavangi. Tal õnnestus põgeneda ja jõuda Ameerika tsooni. Vanemad ja vennad olid jäänud Eestisse ning Bruno oli üksi võõral maal. Ta hakkas ülikoolis õppima ehitusteadust, algul Münchenis ja hiljem Karlsruhe tehnika- ülikoolis. Siis aga avanesid väravad USA-sse ja maikuul 1949.a. Bruno maabus New Yorki. Töö otsimised ülikoolis õpitud alal ebaõnnestusid ja nii sai temast nõudepesija kiirsööklas.
Kui sügis hakkas kätte jõudma, oli Bruno leidnud võimaluse jätkata õpinguid Bostoni lähedal Tufts ülikoolis, mille ta lõpetas järgmisel kevadel Bachelor of Science kraadiga. Ta jätkas õpinguid Massachusetts Institute of Technology’s, lõpetades selle Master of Science kraadiga ehitusteaduse alal.
Kooli lõpetanud, pakuti Brunole ehitus-inseneri kohta Fluor Corporation’i juurde Los Angelesse, kuhu ta ka jäi kuni 58-aastaselt erruminekuni. Fluor’i juures tegeles ta peamiselt õli rafineerimise ja keemia- vabrikutega, elektri jõujaamadega ja sadamatega. Kõrgehituste alal oli Bruno konsultandiks Chicago 58-korruselise Lake Point Tower’i ehitusel. Bruno on töö ülesandeil reisinud Jaapanisse, Indoneesiasse Jaava saarele, Austraaliasse, Kuveiti, Mehhikosse ja päris mitmel korral Lõuna Aafrikasse, Iraani, Puerto Ricosse ja Euroopasse. Bruno on California ja veel kuue osariigi insene-ridekoja liige.
Aastal 1967 kutsus California osariigi tookordne kuberner Ronald Reagan Bruno Sacramentosse neljaks kuuks Governor’s Survey of Efficiency and Cost Control Committee liikmeks.
Üle aastate on Bruno pidevalt osa võtnud eestlaste tegevusest. Skautüksus “Tulehoidjatega” on ta osalenud matkadel ja Vaikse ookeani Catalina saarel laagri juhina. Aastal 1979 Eesti Organisatsioonide Liit Läänerannikul esimehena korraldas ta XIV Lääneranniku Eesti Päevi Los Angeleses. Varsti pärast Eesti taasiseseisvumist tegelesid Helge ja Bruno aktsiooniga “Merevärav”, mille raames saadeti kuus konteineritäit abipakke Eestisse.
Juubilari tulid lilledega tervitama mitme organisatsiooni esindajad. Eesti Seltsi nimel andsid Leila McLaughlin ja Mall Arusalu üle auaadressi, Eesti Maja nimel tervitas esimees Valdur Kaskla, Luteriusu koguduse nimel esimees Heino Nurmberg, segakoori nimel esimees Edgar Kaskla ja Marika Leesment ning Korp! Rotalia nimel Uve Sillat ja Hendrik Leesment. Asta Auksmann andis üle sünnipäevapeo külaliste poolt $1000 pangatsheki suunatuna juubilari nimel Tallinna Lastehaiglale.
Viimaseid tosin aastaid on Helge ja Bruno veetnud igal suvel paar kuud Nõmmel Bruno lapsepõlvekodus. Sinna tulevad ka tütar Silvi ja Mati (Otsmaa) koos Miku ja Kaiga ning poeg Mati ja Milvi (Nukk) koos Kristiani ja Helenaga. Brunol on eriti hea meel, et kogu nende pere räägib ikka eesti keelt.
Valdur Kaskla

Perekonnakroonikat

Pulmad Kariibi mere saarte troopikas

Maarika Liivak ja Thomas Samuel Kimbrell altari eest. Sõrmuse saajaks on pildi võtmise ajal Thomas Samuel. Taga paari laulatanud õpetaja, perekonna sõber, praost Thomas Vaga. Fotod: Airi Vaga

Üle ootuste palju saabus pulmakülalisi Ameerika tänupüha nädalalõpuks kaunile St. John’i saarele, mis asub USA -le kuuluvatel Neitsisaartel Kariibi meres. Seal asuvasse Cruz Bay külasse on oma kodu rajanud ja endale maja ehitanud Arno ja Ann Liivak, kelle tütre Maarika pulmi seal peetigi. Oma tulevase abikaasaga kohtus Maarika õpingute ajal Rutgersi ülikoolis, kus mõlemad oma õpinguid alustasid. Sealt siirdus Maarika õppima geneetikat ja juurat Yale’i ülikooli ja Thomas Samuel Kimbrell juurat Virginia ülikooli. VES-is kirjutati Maarika juristikraadi saavutamisest Yale’i ülikoolis. Noorte sõprus jätkus ja nii saidki saarele saabunud külalised osaleda noorte abiellu laulatamist väikeses Nazareth Lutheran kirikus, mille ajalugu ulatub 285 aastat tagasi, kui saarele saabunud taanlased selle koguduse rajasid.
Kaljuse troopilise saare pinnas on vaid õhuke mullapind, mida hoiavad kinni mitmesugused õitsvad puud ja põõsad: bougainvilla oma mitmevärviliste lilledega; seagrape, mille suured lehed paistavad nagu taldrikud; genip, mida nimetatakse varjupuuks, sest lehtede pideva juurdekasvu tõttu ei kaota see kunagi oma lehti; papaia, mango, banaan, puuvill ja mitmed teised taimed köitsid külaliste tähelepanu.
Kirikusse saabunud pulmarahvas ootas põnevusega pruutpaari saabumist.
Peigmees oma saatjatega oli aegsasti kohal. Pruut aga saabus oma vanemate kodust, kõndides läbi sõbraliku Cruz Bay küla oma kaunis valges pulmakleidis koos oma pruutneitsitega ja emaga. Päikesevarjud olid juba kaugelt näha ja noorte sammud olid kindlad ja kiired. Pruutpaari laulatas perekonna kauaaegne sõber, nüüdne vaimulik, USA I praostkonna praost Thomas Vaga koos kohaliku vennastekoguduse pastori Ray Josephiga. Orelil teenis koguduse orga-nist ja Liivakute naaber Elroy Sprauve, keda kaudselt sidus New Yorgi Pauluse kogudusega tõik, et samal saarel oli varem teeninud selle kiriku, kus EELK New Yorgi Pauluse kogudus oma jumalateenistusi peab, Gustav Adolfi luteriusu koguduse õpetaja James Amos oma abikaasa Joaniga. Nende õhutusel oli Elroy Sprauve läinud muusikat õppima ülikoolidesse ja oli nüüd tagasi tulnud oma koguduse juurde. Pastor Amose teene oli olnud ka kogudusele kauni Nazareth kiriku ehitamine. Tundus, et ring oli täis saanud. Üllatuseks kohtus praost Vaga veel mitmete vanemate saare elanikega, kes olid oma kõrgkooli hariduse saanud pastor Amosi ja ta abikaasa õhutusel.

Esimene eestikeelne piibel, mille omanikuks on Liivakute perekond, toodi kiriku altarile laulatuse ajaks.
Piibli kandsid altarile pruudi vennad Andres ja Oskar Liivak.

Laulatustseremoonia algas, kui pruudi vennad Andres ja Oskar tõid kirikusse vana 1736. aastal trükitud piibliraamatu, mille pruudi isa Arno oli päästnud elule ühest vanakraamikauplusest Ees-tis. See oli üks 6015-st esimesest eestikeelsest piiblist, mis välja anti vennastekoguduse ärkamis-liikumise alustaja Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi isiklikul toetusel.
Vennastekoguduse ärka-misliikumise lained olid saabunud taanlaste vahendusel ka St. Johni saarele, kuhu tekkisid praegu moraavia kogudustena tuntud vennastekogudused.

Pruutpaar altari ees. Pruutneitsid: Ashley Johnson ja Swathi Rao ja peiupoisid: Mark Kimbrell, Kenneth Barron ja James Miles. Altaril pastorid Ray Joseph ja praost Thomas Vaga.

Piibli kohta märkis praost Vaga, et eesti keelde tõlgitud piibli trükkimist takistas “kaks nulli”. Nimelt oli keegi annetanud selle trükkimiseks 50 taalrit, kuid vaja oleks olnud 5000. Eeskujuks astus ette krahv Zinzendorf, kes annetas oma poolt 200 taalrit ja õhutas teisi esimese eestikeelse piibli trükkimist toetama.
Väga halvas olukorras olnud väärtusliku piibli oli Arno Liivak lasknud restaureerida kuulsal firmal Kurt Gaebel & Sons, kes olid lehekülg lehekülje kaupa piibli lehed tugevdanud, nii et selle lehitsemisega lehekülgede lagunemine oli peatatud. Selle suure, väärtusliku Jumala sõna asetasid vennad pühalikult kiriku altarile.
Pärast õpetaja kõnet pruutpaarile lugesid pruudi sõbranna Liina Keerdoja ja peigmehe õde Katherine Kimbrell luuletusi.”Any Wife or Husband” (Carol Haynes) luges Katherine, lõpetades kauni luuletuse värsiga: “…. We shall be lovers when the last door shuts, But what is better still – we shall be friends.”
Liina Keerdoja luges eestikeelse “Kaudu mu vaevakaskede” (Paul-Eerik Rummo) ja sama ka tema poolt tehtud ingliskeelses tõlkes. Veel kuuldi William Shakespeare 116. sonetti ja Apache indiaanlaste õnnistust.
Sõrmused tõi kirikusse oma ema süles 6-kuune Mikko Leo Liivak, kelle ristimistalitus toimus kohe järgmisel päeval.
Sõrmused vahetatud ja lubadused kinnitatud, õnnistas pastor abielupaari ja kogunenud pulmarahvast ning väljuti kirikust pulmapeole.
Peigmehe Thomas Samueli vanemad on Thomas ja Janet Cherry Kimbrell. Pruutneitsid olid Ashley Johnson ja Swathi Rao, peiupoisid Mark Kimbrell, Kenneth Barron ja James Miles. Külaliste vastuvõtjateks olid pruudi vennad Andres ja Oskar Liivak ning programme ja “õhujahutaja”-lehvikuid jagasid Irene Kuhn ja Heli Ojamaa.
Pulmapidu toimus saare hotellis, Caneel Bay Resortis, ühel suhkrurooveskide alal, milliseid saarel oli mitmeid.
Selle suhkruveski ümber oli ehitatud nägusad vabaõhu peoruumid ja palmipuudega palistatud park.
Kokteilitund peetigi just varemete jalamil, kus toredat saaremuusikat mängis terastrummil üks vilunud saare muusik.
Pulmapeo tseremooniameistriks oli Kaja-Kai Ojamaa. Pruudi isa tervitas südamlikult kõiki külalisi ja oma perekonda. Kõlas muusika.
Peolaud oli kuhjaga täidetud maitsvate hõrgutistega, üks maitsvam kui teine. Meeleolu oli rõõmus ja ülev.
Oma tänusõnades märkis noor abielupaar lõpuks, et suurim tänu kuulub nende vanematele, kes on neile andnud suurepärase näite õnnestunud ja kõikevõitvast abielust.
Airi Vaga

67 aasta möödudes taas kodukandis

Vaivara valla endise kirikuõpetaja Gustav Treumani poeg Ralf Vaivara kaardi ees. Foto: Alar Tasa

Vaivara valda Eestis külastasid sel nädalal Oldenburgi (Saksamaa) Lions klubi esindajaid. Neid huvitas valla kultuur ja ajalugu. Ka tahtsid külalised näha Sinimägesid ja II Maailmasõja lahingupaiku. 
“Külalised tundsid elavat huvi Vaivara valla ajaloo ja kultuuri vastu,” rääkis sakslasi vallamajas vastu võtnud vallavanem Veikko Luhalaid. “Jutuks tuli ka II maailmasõda ja selles sõjas hävinud Vaivara kirik.”
Vaivarat külastava kolme Saksamaa Oldenburgi Lions klubi esindaja seas oli ka kodupaika taaskülastav Vaivara viimase kirikuõpetaja Leo Gustav Treumani poeg Ralf, kes lahkus 1939. aastal nelja aastase poisina Vaivarast Saksamaale.
“Käisime hr. Treumani palvel ka II maailmasõjas hävi-nud Vaivara kiriku asukohta vaatamas,” ütles külalisi saatev Ivika Maidre. Hävinud kiriku asukoht on tähistatud mälestuskiviga. Ivika Maidre lisas, et Ralf Treumani sõnul mäletab ta Vaivarat küll rohkem vanema õe juttude järgi, kuid on siin taasviibimise üle väga õnnelik.
Selle aasta mais ja juunis on Vaivarasse külla oodata ka norralasi ja sakslasi, kes mäletavad Vaivara kanti 1944. aastast.
Alar Tasa

Viis erakonda jõudsid kompromissini
Viis riigikogus ühist presidendikandidaati otsivat erakonda jõudsid kolmapäeval, 17.mail kompromissile.
Erakondade kompromissi kohaselt toimuvad järgmised voorud 28. juunil ja 19. juulil ning võimalik ühiskandidaat peaks selguma 3. augustil. 28. juunil jäävad praegusest seitsmest sõelale neli ja 19. juulil kaks kandidaati.
Erakonnad leppisid kokku selleski, et Isamaaliit ja Res Publica jätkavad kumbki oma esindusega.
Reformierakonna esindaja Rain Rosimannus avaldas heameelt viie partei koostöövalmiduse üle. Keskerakonna juhatus jõudis esmaspäeval seisukohale, et presidendikandidaadi otsimisel tuleks aeg maha võtta ja järgmine valikuvoor tehtaks pärast Isamaaliidu ja Res Publica ühinemist ehk selle aasta juuli algul, kolmas ja neljas valikuvoor aga augusti algul.
“Keskerakond ei pea õigeks kiirkorras otsuste tegemist sel-les protsessis,” teatas erakond.
Samuti teatas Keskerakond oma mittenõustumisest sellega, et üks uus loomisel olev erakond osaleb presidendiva-limiste protsessis kahe häälega. Juhatus pidas vajalikuks, et järgmises hääletamisvoorus osaleks Isamaaliidu ja Res Publica liit ühise esindusega.
Res Publica esimees Taavi Veskimägi ütles pärast ühisnõupidamist ajakirjanikele, et erakonnad jõudsid ajakava osas üksmeelele eesmärgiga minna protsessiga kindlalt edasi ning leida ühine presidendikandidaat.
“Meie soov oli see, et protsess ei katkeks ja ükski erakond ei peaks laua tagant lahkuma, öeldes, et neile mingid tingimused ei sobi,” lausus ta.
Ta lisas, et Res Publica ja Isamaaliidu fraktsioon esindavad 33 riigikogu liiget ehk pea kolmandikku kogu riigikogust, mis on piisav jõud presidendivalimistel 68 hääle leidmisel, ja sellega tuleb erakondadel ka arvestada.
VES/BNS

Pariisi saatkonnahoone ümberehituskonkursile laekus neli pakkumist
Eesti kavatseb alustada sel aastal Pariisi kesklinnas mainekas piirkonnas asuva Eesti uue saatkonnahoone rekonstrueerimisega.
Välisministeeriumi pressi-esindaja ütles, et tähtajaks laekus konkursile neli pakkumist, need avatakse kolmapäeval, 24.mail.
Uus saatkonnahoone asub Pariisis aadressil Rue de la Baume 17, hoone üldpind on 771 ruutmeetrit ning sellel on neli põhikorrust, keldrikorrus ja väike katusekorrus.
Kinnistu asub Pariisi kesklinnas kaheksandas linnaosas, Monceau’ pargi lähedal. Eesti uuest saatkonnahoonest mõne kvartali kaugusel asuvad Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Jaapani saatkond ning Prantsusmaa presidendi residents.
Praegu tegutseb Eesti saatkond Prantsusmaal Pariisis aadressil Rue Pierre Charron 46.
Välisministeerium lootis avada uue saatkonnahoone juba tänavu mais, kuid eelmisel aastal korraldatud riigihange kukkus liiga kõrgete hinnapakkumiste tõttu läbi.
Uue riigihanke Pariisi saatkonnahoone renoveeri-miseks kuulutas välisministeerium välja aprilli keskel.
Saatkonnahoone renoveeri-mise ning avamise tähtaeg sõltub riigihanke tulemustest. Renoveerimiseks on kava järgi ette nähtud 210 päeva.
Pariisi 16. linnajaos asunud ajalooline Eesti saatkond ei ole säilinud, seetõttu hüvitas Prantsusmaa 2002. aastal Eesti riigile saatkonna kinnistu ja andis võimaluse valida endale Pariisis saatkonna jaoks uue kinnistu.
Eesti ajaloolise saatkonna kinnistu ostis suursaadik Otto Strandman Eesti vabariigi nimel 1936. aastal. Kuni 1940. aastani oli saatkonnahoone Eesti valduses, Teise maailmasõja ajal andis Prantsuse valitsus maja üle Nõukogude Liidule, kelle käsutusse jäi kinnistu ka pärast sõja lõppu.
VES/BNS

Eestlased USA (lääneriikide) sõjavägedes

Eesti Sõjamuuseum käivitas 2005. aasta sügisel uue projekti: Eesti sõdur võõras mundris. Projekt keskendub Eestist pärit meeste ja naiste tegevusele, kes sattusid pärast Teist maailmasõda USA või teiste lääneriikide sõjaväe teenistusse ning nende mälestuste kogumisele.
Samavõrd oleme huvitatud ka nn „vanaeestlaste” teenistusest USA sõjaväe ridades Teise maailmasõja ajal ja eelnevalt. Seni on see Eesti sõja-ajaloo seisukohalt oluline teema pälvinud kesist ja juhuslikku tähelepanu ning projekti eesmärgiks on valdkonna põhjalikum kaardistamine.
Uurimistöö tulemused on aluseks Eesti Sõjamuuseumi püsiekspositsiooni loomisel ning samuti vastavasisulise raamatu väljaandmisel. Lisaks teeme koostööd hr. Indrek Treufeldtiga Eesti Televisioonist, kel valmib dokumentaalfilm Saksamaal USA okupatsioonitsoonis moodustatud Eesti töö- ja vahikompaniidest.
Projekti avalöögiks oli rahvusvaheline teaduskonverents 2005. aasta septembris (mainekamateks esinejateks olid USA õhujõudude kindralmajor Tiiu Kera ning välispoliitika analüütik Paul Goble), sama aasta novembris avati Sõjamuuseumis näitus teemal „Eesti ja külm sõda”.
Käesoleva aasta aprillis ja mais viibis muuseumi tea-dur Kristjan Luts uurimis- ja arhiivitööl USA-s, et täiendada projekti arhiivmaterjalidega ning luua kontakte USA sõjaväes teeninud eestlastega. Oma huvi projekti vastu näitasid üles kindralmajor Tiiu Kera, kolonel Ülo Anson, kolonelleitnant Jüri Martinson ja major Henno Uus. Eesti Sõjamuuseum on neile senise koostöö eest sügavalt tänulik ja loodab produktiivsele koostööle ka tulevikus.
Käesolevaga kutsume USA sõjaväes teeninud eestlasti üles võtma kontakti Eesti Sõjamuuseumiga ning jagama oma mälestusi teenistusaastatest. Meid huvitab igaühe mälestus – lähenemisviis igale juhtumile on personaalne, olenemata sellest, kas tegu on reamehe või kindraliga. Samuti oleme huvitatud esemetest, mis teenistusaastatega seondub, olgu selleks siis sõduri hambahari või eeskujuliku teenistuse tunnustamiseks antud medal. Kõikide projektis oselejate nimed kantakse muuseumi sõprade raamatusse ning peetakse vääriliselt meeles projekti lõppedes ning uurimistulemuste avaldamisel. Ent mis veelgi tähtsam: osaledes aitate säilitada järeltulevate Eesti põlvkondade jaoks väärtuslikku ajalugu!
Projektis osalemiseks palume võtta kontakti:
Kristjan Luts, teadur
Tel: +372 5661 9968 või +372 621 7410
Faks: +372 621 7411
[email protected] või [email protected]
Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum
Mõisa tee 1, Viimsi 74001 Harjumaa, Eesti
www.laidoner.ee

Eesti Sõjamuusemist
Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum on Eesti Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev riigimuuseum. Muuseum on kultuuri ja sõjaajaloo uuri-miskeskus, mis kogub, säi-litab, uurib, vahendab ning eksponeerib kindral Johan Laidoneri elu ja tegevusega ning Eesti sõjaajalooga ja kaasaegse Eesti Vabariigi kaitsejõududega seotud materjale teaduslikel ja hariduslikel eesmärkidel.

Opositsioon algatas uuesti vabadusvõitlejate eelnõu

Isamaaliidu ja Res Publica fraktsioon algatasid kolmapäeval, 17. mail Riigikogus uuesti otsuse eelnõu Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu, mis umbes kuu aja eest koalitsiooni häältega tagasi lükati.
Eelnõu järgi tuleb relvavõitlust Eesti vabariigi territooriumil pidada Eesti vabadusvõitluseks ja selles osalenud Eesti kodanikke Eesti vabadusvõitlejateks.
Trivimi Velliste avaldas eelnõu uuesti üle andes lootust, et koalitsioon asub nüüd seda toetama.
“Neid mehi on tuhandeid, kes toona võitlesid Eesti vaba-riigi eest. Vähim, mis me teha saame, on nende võitlus tunnistada vabadusvõitluseks”, ütles Velliste.
Aprillis toetas põhiseaduskomisjoni ettepanekut eelnõu tagasi lükata 44 reformierakondlast, keskerakondlast ja rahvaliitlast ning selle vastu oli 30 opositsiooni kuuluvat riigikogu liiget.
Komisjoni liige, Res Publicasse kuuluv Avo Üprus kinnitas siis, et komisjoni aruteludel ei seatud otsesõnu kahtluse alla eelnõu ideed ehk lugupidamisavaldust relvavõitluses osalenud inimeste suhtes, kuid kerkis üles muid küsimusi.
Üprus viitas komisjoni ettepanekut põhjendades ka valitsusele, kes eelnõud esitatud kujul ei toetanud, kuid pidas vajalikuks sõjamehi tunnustada ning jätkata tööd eelnõus tõstatatud probleemide lahendamiseks.
Valitsus teatas siis, et on seisukohal, mille järgi tuleb vabadusvõitluseks tunnistada igasugune õiguspärane tegevus Eesti iseseisvuse taastamise nimel, sealhulgas vastupanu osutamine ka sel ajal, kui Eesti oli okupeeritud Nõukogude Liidu või Saksamaa poolt.
Samas ei ole valitsuse hinnangul võimalik tunnistada vabadusvõitlejateks Eesti kodanikke, kes on pannud toime inimsusvastaseid või sõjakuritegusid või lihtsalt Eesti seaduse alusel karistatavaid tegusid.
Reformierakonna esindajana Riigikogus sõna võtnud Raivo Järvi kinnitas aprillis, et koalitsioonil on kavas määratleda kindlad ajalised piirid ja põhimõtted, mille järgi vabadusvõitlejaid väärikalt tunnustada ning vastav eelnõu lähiajal Riigikogu ette tuua.
2004. aasta juulis Eesti Vabadusvõitlejate Liidu korraldatud vabadusvõitlejate 12. kokkutulekul võeti vastu pöördumine Riigikogu poole, milles sooviti Teises Maailmasõjas totalitaarse kommunismi vastu võidelnud Eesti kodanike võrdsustamist Vabadussõjast osavõtnutega.
BNS

Eesti professor New Yorgis
Intervjuu dr. Mart Kalmuga

Prof.dr. Mart Kalm NY Eesti Kultuuripäevadel 2006 ettekandeid kuulamas. Foto: Indrek Ojamaa

Üksteise mõistmiseks on vajalik kommunikatsioon. Rõõmuga võib nentida, et eestlaste omavaheline suhtlemine leiab aset globaalses ulatuses. „Kodueestlased” külastavad välismaid, mõned nagu Teie on välismaal kauemat aega, nii tutvutakse neis elavate kaasmaalastega. Väliseestlased külastavad Eestit, ollakse sugulaste või tuttavate pool, suvel puhkust veetmas. Nii toimub vastastikune informatsiooni vahetus.
Loomulikult kirjeldub elu-olu meedias. Nii olge tänatud, et annate intervjuu „Vaba Eesti Sõnale”
Olete Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriajaloo professor. Olete viibinud 9 kuud New Yorgis, Fulbright külalisõpetlasena Columbia ülikoolis.
New Yorgi Eesti Majaga tutvumisel leidsite: „Eesti maja on vapustavalt ilus, imetlusväärne, et sellist seltsimaja on suudetud nii stiilsena hoida”, heal meele võtame teatavaks markantse isiku arvamuse.
New Yorgi kohta laususite: „New Yorgis meeldib tihedus, majade kõrgus, elu kontsentratsioon ja muidugi täiesti maailmatasemel ülikool, kus olen.”
Lubatagu mul oletada, et siin-elavad on huvitatud saama üksikasjalikumat arvamust oma elukoha arhitektuurist ja ülikoolist.
OO: Siinsetel kultuuripäevadel andsite ju nauditava ja julge esituse Tallinna arhitektuurist, nii koledast kui ilusast, milline on Teie arvamus New Yorgi kohta?
MK: New York on kindlasti üks maailma isikupärasemaid linnu. Näiteks Peterburi kohta öeldakse, et Põhjala Veneetsia, aga New Yorki ei saa millegagi võrrelda, temaga nagu Veneetsiaga saab teisi mõõta. Kui Pariis oli 19. sajandi pealinn, siis New York ehk 20. sajandi oma, kuid 21. sajandil tundub linnaehituse keskus nihkuvat Kagu-Aasiasse.
Väga põnev on olnud siin tundma õppida pilvelõhkuja ajalugu, kuid kurbusega tuleb tõdeda, et see ehitusvorm on kaotanud oma arenguhoo. Kui vana WTC kaksiktornid olid kindlasti ühe mõtteviisi äärmuseni arendatud triumf, siis praegu sinna asemele kavandatavas enam sellist globaalses mõttes suurt joont pole. Viimane originaalne pilvelõhkuja oli vist 1980-ndate algul post-modernismi sisse juhatanud P. Johnsoni AT&T maja (nüüd Sony Bldg.) Madisoni avenüül 55. ja 56. tänava vahel, kaua järgnesid vaid kuldaega tagasivaatavad tornid. See, et praegu kerkib Kolumbuse ringi ja Lincolni keskuse vahel Broadway äärde nostalgitsev tornelamu, mille kavandas Yale’i arhitektuurikooli juht Robert Stern, on üllatav küll. Eriti seetõttu, et Peter Eisenmann jt. õppejõud on siin alati rõhutanud, et Ameerikas on ülikoolid ainus arhitektuuri kants, sest väljaspool on kõik allutatud kinnisvaraarendajate ehk siis raha survele.
Uusimate pilvelõhkujate ühte- või teistpidi väänamine, nagu see Malmös valmisehitatud arhitekt Santiago Calatrava maja, mille maketti talvel Metropolitan Museumis näidati, on vormimäng. Siiski mulle üsna istub inglase Norman Fosteri Hearsti toimetuste torni kristalne kude 8. avenüül.
OO: Kas olete rahul Columbia ülikooliga? Mida tegite?
MK: Columbia ülikool on suurepärane ja väga külalislahke. Nende Avery arhitek-tuuriraamatukogu on vist maailma parim, sest kuskil Euroopas ei koguta nii usinalt kirjandust kõigis keeltes. Kõik uuel ajal Eestis ilmunud arhitektuuriraamatud on neil riiulil.
Samas polnud need minu huvi, püüdsin lugeda uuemat rahvusvahelist arhitek-tuurikirjandust. Õppejõudude vabad semest-rid koduülikoolist ongi selleks, et nad end kaasaegsete arengutega kursis hoiaksid. Tore oli kuulata loenguid, näiteks maailmakuulsat Kenneth Framptoni, kelle „Moodsa arhitektuuri ajalugu” on peamine õpik nii Eesti Kunstiakadeemias kui mujal maailmas. Väga virgutav ja tööle sundiv oli doktorantide seminaris osalemine. Samas jään ma ju ikka eesti arhitektuuri uurijaks, kuid loodetavasti teen seda nüüd värskemalt.
OO: Kui ma mõnda aega tagasi Mart Laari intervjueerisin, arvas ta, et ei ole õige tarvitada termineid kodueestlane-väliseestlane, vaid vaatamata asukohale tuleb kõigil olla eestlased. Mart Laar on kaugel ookeani taga, oli hea peaminister, võib-olla on kunagi jälle, loodan, et ta praegu aitab Toomas Hendrik Ilvest presidendiks valida. Eeldan, et ta päriselt ei pahanda, et ma olen ülal taunitud termineid tarvitanud.
Tean seda, kuna ma leian, et kodueestlastel ja väliseestlastel on eriarvamusi ühiskondlikes ja poliitilistes tõekspidamistes, olgugi, et need on ja jooksul vähenenud. Vastastikuna informatsioon on üks komponentidest üksteise mõistmiseks. Elustiil on meil võrdlemisi ühesugune, aga öeldakse, et kaks eesti poliitikut kuuluvad kolme po-liitilisse erakonda.
Mida teie arvate eestlusest välismail, arvestades teie otsekohesust, julgen ka küsida, mida Eestis üldiselt arvatakse ja mõeldakse väliseestlastest.
MK: Kõige kõrgemalt hindan ma neid väliseestlasi, kes on kaasa löönud uue Eesti ülesehitamisel. Nõukogude okupatsioonist vintsutatud Eestile kulus väliseestlaste haridus ja tarkus taas läänelikuks ühiskonnaks tõusmisel tohutult ära ja samas pakkus see haruldase võimaluse kõigile neile paguluses teoreetilist eestlust ülalhoidnuile võimaluse oma oskused nüüd efektiivselt praktikasse rakendada. See oli tõeline shanss oma eestluse realiseerimiseks. Tuntumad neist on mõned aastad tagasi tohutu ülekaaluga Europarlamenti valitud Toomas Hendrik Ilves, kes praegu on ka populaarseim presidendikandidaat, ja Laari esimese valitsuse minister Jaan Manitski, kes oma kodukülas Viinistul on endisesse kalurikolhoosi tootmishoonesse rajanud suure eesti kunsti muuseumi. Mul on väga hea meel ka oma Kanada sugulaste, advokaatide John Kalmu ja Liisa Kääridi üle, kes aastaid aitasid inglise keelde tõlkida uusi Eesti seadusi.
Samuti väärivad tunnustust kõik need, kes on teinud annetusi kodumaale. Dr. Olga Kistler-Ritso toel rajatud Okupatsioonide Muuseum Tallinnas on üks viimaste aastate eesti arhitektuuri suursaavutusi (Siiri Valner, Inderk Peil, Tomomi Hayashi), mis on ka mujal Euroopas tähelepanu äratanud. Kuulun ise nii Austraalia-Eesti arhitekti Ernst Kesa fondi ekspertide hulka kui Rootsi-Eesti arhitekti Dr. Ervin Pütsepa kunstiteaduse auhinna zhüriisse, mistõttu näen, kui oluline ja paljudele inimestele võimalusi loov on see abi. Suur tänu neile tublidele väliseestlastele!
Olev Olesk

Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu
TÄNAB KÕIKI RAAMATU-ANNETAJAID!

2005. aasta suvel olid “Vaba Eesti Sõna” ja “Eesti Päevaleht” lahkelt nõus avaldama meie raamatukogus seni veel puuduvate trükiste nimekirju, misjärel oleme saanud tõhusat täiendust oma kogudele. Meie palvele vastas ootamatult palju lahkeid annetajaid, eriti meeldivalt üllatasid need, kes tulid Eesti-külaskäigul ise raamatukogusse kaasatoodud raamatuid üle andma. Väga tänulikud oleme meile saadetud või toodud teaduspublikatsioonide eest, samuti nüüdseks juba harulduseks muutunud põgenikelaagrites ilmunu eest.
Raamatukogu siiras tänu ja head soovid edaspidiseks kuuluvad kõikidele lahketele raamatuannetajatele, kes 2005. aastal oma trükiseid meile loovutasid:
Ameerika Ühendriikidest – Helle Frejus, Hellar Grabbi, Lilian Grauberg Bein, Peeter Grüner, Valdmar Heitur, Silvia Hinnom, Jüri Jürisson, Riina Kallas, Helmuth Kalmann, Jüri Kaude, Mall Kionka, Heino Klaussen, Evald Kruut, Jaan Kuuskvere, Maare Kuuskvere, Merike Käo, Bruno Laan, Eino Moks, Illar Muul, Andres Paap, Jüri Pallo, Leo ja Mary Parts, Arved Plaks, Heino Puidak, Siiri Puust, Ülo Sinberg, Rein Taagepera, Epp Tsirk, Endel Tulving, Heino Valvur, Lauri Vaska; Baltimore Eesti Selts, Connecticuti Eesti Selts, EELK Baltimore-Washintoni Markuse kogudus, EELK Cleveland-Ohio Kogudus, EELK Los Angelese Kogudus, Minnesota Eesti Selts, Seattle Eesti Selts;
Austraaliast – Valdek Kangur, Ilmar Mägraken, Allan Taruste; Adelaide Eesti Selts, Canberra Eestlaste Selts, EELK Melbourne’i Pauluse Kogudus, Melbourne´i Eesti Ühing “Kodu” ;
Eestist – Arvo Naelapea, Aarand Roos, Anna Talve, Vootele Vaska;
Inglismaalt – Leicesteri Eesti Maja;
Kanadast – Endel Aruja, Eda McClung, Hendrik Eichenbaum, Erika Kattai, Asta Kaups, Aino Müllerbeck, Viktor Obet, Hannes Oja, Elle Puusaag, Aet Sandström; Eestlaste Liit Kanadas, Hiidlaste Selts, Tartu Instituut Torontos, Toronto Peetri Kirik, Vancouveri Eesti Ühend. Baptisti Kogudus;
Lätist – Läti Eesti Selts;
Norrast – Kirjastus Cappelen;
Rootsist – Thomas Algvere, Reet Arnman, Juho Arras, Liina Grünberg, Peeter Grünberg, Tiiu Hansson, Harri Härm, Ülo Ignats, Oole Kint, Leonida Körnas, Vello Mänd, Enn Nõu, Linda Oja, Tarmo Oja, Elmar Pettai, Raimo Raag, Mai Raud Pähn, Lembitu Reio, Endel Saarman, Asta Sagim, Uno Schultz, Milvi Seim, Aino Tamjärv, Maare Tamm, Ivar Wiren; EELK Stockholmi Kogudus, Eesti Komitee raamatukogu, Estniska Församlingen, Rootsi Eesti Kool, Rootsi Eestlaste Liit;
Soomest – Riho Grünthal, Rain Ots, Salme Raatma.

In memoriamVoldemar Miller

Voldemar Miller – silmapaistev ajaloolane ja raamatuteadlane, arhivaar, kodu-uurija, koolinoorte kodu-uurimise eestvedaja ning lastekirjanik – oli ka Eesti Kirjanike Liidu vanim liige. Foto: internet

3. mail, 2006 sängitati Tallinna Metsakalmistul mulda Voldemar Miller, üks väljapaistavamaid Eesti kultuuritegelasi. Tema 95. sünnipäeva tähistati pidulikult käesoleva aasta 7. veebruaril.
Voldemar Miller on tegutsenud mitmes ainevallas ning igas neis on ta saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Ta lõpetas Tartu Ülikooli ajaloolasena ning on töötanud ajakirjanikuna, arhivaarina, raamatuteadlasena, kodu-uurimise organiseerijana ja ka kirjanikuna. Ülikooli õpingute vahel oli ta Kuressaare ajalehe „Meie Maa“ toimetaja ja hiljem arhivaar Eesti Riigi Keskarhiivis Tartus. Sõjajärgsetel aastail, 1944-50, oli ta selle asutuse juhataja, kuni algas eesti haritlaste tagakiusamine. Õigeaegselt lahkus ta Tartust ja varjas end kaevurina põlevikivi-tööstuses. Suurema ohu möödumisel asus ta tööle Eesti Teaduste Akadeemia raamatu-kogus Tallinnas Baltica osakonna juhatajana ning hiljem Eesti Rahvusraamatukogus Tallinnas haruldaste raamatute osakonna juhatajana.
Temalt on ilmunud uurimusi eesti ajaloo, kirjandusloo ja raamatuteaduse aladelt ning ta on lugupeetav autoriteet eesti raamatu ajaloos. Voldemar Miller sai eriti tähelepandavaks oma kirjutisega „Loomingus“ 1957.a., kus ta teravalt kritiseeris ajaloo nõukogudelikku politiseerimist. Ta väitis, et ajalugu peab vaatlema kui teadust ja mitte kui propaganda vahendit ning soovitas, et 1952. aastal välja antud „Nõukogude Eesti ajalugu“ mitte püüda parandada, vaid täiesti uus koostada. Millerit kritiseerisid hiljem „ametlikud“ ajaloolased ja süüdistasid ka „Loomingu“ toimetajaid sellise artikli avaldamise eest.
Milleri teistest uurimustest tuleks eriti välja tõsta Tallinna ajalugu, eriti selle kul-tuurilugu ning eesti trüki- ja raamatuajalugu valgustavaid kirjutisi. Lisaks teaduslikele üllitistele ilmus tema sulest ka lasteraama-tuid, aforisme ja mälestusi. Ta oli ka eesti kodu-uurimise algatajaid ja Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringi esimees selle asutamisest alates. Tema tööd on tunnustatud F. Puksoo (1991) ja Avatud Eesti Fondi (1998) auhinnaga.
Voldemar Milleri surmaga on lahkunud üks viimane ennesõjaaegne eesti kultuuritegelane. Temale ei leidu asendajat.
Endine kolleeg Eesti Riigi Keskarhiivist ja eluaegne sõber
Evald Rink

* The Front Page reports on the death of the Archbishop of the Estonian Evangelical Lutheran Church, abroad, Rev. Uudo Petersoo. Rev. Petersoo served as the archbishop of the church since 1990. His funeral will be held on 27. May, in Toronto, Ontario.
* Ilmar Mikiver writes about the CIA, giving a general overview of the history of the troubled agency. From its founding under President Eisenhower to the first public problems with the botched Bay of Pigs operation in Cuba, the secretive organization’s ups and downs are discussed. It seems, Mr. Mikiver points out, that whenever one president has done much to build the Agency up, the next one has done the opposite. Presidents Reagan and Clinton are used as examples. Whereas the former built the agency up during the waning days of the Cold War, the latter did much to weaken and otherwise cut them back. In light of current problems, as well as the aftermath of Sept. 11, it is time to once again look for someone to build them up again.
* Vello Helk discusses the revisionist versions of Estonia’s history, including the notion that some continue to spread, that Estonia joined the USSR freely, and that much of what happened after 1940 was a waste. In other words, Russians were liberators and anyone fighting against the regime was fruitless and was not doing anything for Estonia. Many examples are given. Such outright misstatements, Mr. Helk claims, he has not heard in a very long time. There are those, he concludes, that are sorry to this day that the re-occupation of Estonia by the Soviets took so long, and 70,000 Estonians were able to flee and carry on the belief in a free Estonia for 50 years.
* The Art and Culture page interviews Professor Mart Kalm, who is at Columbia as a Fullbright Guest professor. Mr. Kalm is professor of Architectural History at the Estonian Art Institute. Among topics covered are not only his field of knowledge, but also topics on Estonian relations between so-called home and outland Estonians (ie. Estonians living in Estonia and those living abroad, especially referring to those who fled during the war).
* Page 5 has a short article bringing readers up to speed on events happening with the Estonian community in Boston, MA.
* Page 7 covers the recent wedding in St. Johns, US Virgin Islands, of Maarika Liivak to Thomas Samuel. The story covers the lovely tropical ceremony.

Archbishop Uudo Petersoo
1934 -2006

The world wide Estonian Evangelical Lutheran Church Abroad (formerly in Exile) lost her archbishop of fifteen and a half years, Rev. Udo Petersoo, through a sudden heart attack at his home in the Mississauga suburb of Toronto, Canada, on the early hours of Sunday the 14th of May. Rev. Udo Petersoo was born in Tallinn, on the 8th of May, 1934, into the family of Rev. Elmar and Mrs. Jenny Petersoo. His childhood was spent in the Lutheran church of St. Mary and parsonage of Jõelähtähtme. In 1944, he fled with his parents to Sweden and subsequently to Canada. He was a graduate of Waterloo Lutheran University, Waterloo Seminary, with a degree in theology and University of Toronto with a degree in pedagogics. He was a high school teacher for seventeen years in the Toronto school system. He was ordained into the pastoral ministry in 1975, and served as the pastor in the Estonian Lutheran congregations of Sault Ste. Marie Estonian and Old Saint-Andrews in Toronto from 1982, until his passing. He served as the dean of the Canada Synod of the EELC from 1987 until his ordination as the archbishop of the Estonian Evangelical Lutheran Church in 1990. He established a good working relationship between the world wide EELC and the Evangelical Lutheran Church in Canada and insuring a special interest status for Estonian Lutheran congregations in the Canadian Lutheran Church communion.
Archbishop Petersoo was active in establishing integral and open contacts between the Estonian Lutheran communion outside of Estonia with the reconstituted independent Estonian Evangelical Lutheran Church in former Soviet Union occupied Estonia.
Archbishop Petersoo was dedicated to the religious and political freedom of Estonia.
He served in a number of leadership positions with the Estonian Central Council of Canada, Canadian Baltic Council, Rahvusliku Valisvoitluse Noukogu, Estonian Veterans Association of Toronto, World Wide Estonian Congress, and others. Rev. Petersoo was awarded numerous organizational and governmental orders of merit, among these the White Cross from the President of the Republic of Estonia for continued effort in the service of the independence of the Republic of Estonia and the First Class Cross of Merit from the Estonian Evangelical Lutheran Church in Estonia.
The government of the Republic of Estonia and the Estonian Evangelical Lutheran Church recognized his great contributions on behalf of the Estonian church and community outside of Estonia and his efforts to establish and insure the continual advancement of interaction with the church and social, national organizations in Estonia.
The sudden passing of Archbishop Petersoo is mourned by the Estonian church and community in Toronto and around the world, his congregation and fellow pastors, and his wife Reet, sons Alar and Tonu with their families, and daughter Taimi. The funeral service will be held in Old St. Andrew’s Church on Jarvis Street in Toronto on the 27th of May at 11:00 AM.
“Blessed are those that die in the Lord. They will rest from their toils and trials; for their good deeds follow them!” (Revelation 14:13)

MEP Ilves – Estonia Needs Foreign Politically Engaged President

ER – Estonian interests require a foreign politically active president, presidential candidate of the Social Democratic Party, Reform Party and Pro Patria Union Toomas Hendrik Ilves said.
Speaking at a meeting of the SDP’s extended council in Pärnu, Mr. Ilves urged political parties debating over the development of Estonia to not set the president’s domestic and foreign policy tasks against each other.
“These fields are related amongst themselves and those ties are getting ever closer in a globalizing world,” Mr. Ilves said.
In his opinion, underestimating of the president’s foreign policy role would give a false signal as if the Estonian foreign policy was ready.
“It is for Estonia to choose what our role in the debate over the so-called core Europe idea launched by some older member states of the European Union will be. What is Estonia’s response? Shall we look at those processes from the side or influence them in the interest of Estonia’s future, using all the means at the disposal of the state and with the support of all officials appointed for this?” he said.
According to Mr. Ilves, the president is definitely one of the persons who has the necessary position and authority to defend Estonian interests at meetings with his colleagues.
The president’s pivotal domestic policy role is in Ilves’ view to raise existentially essential topics, initiate debates and develop the presidential institution into a think tank independent of party policies.
Energy and human resources, their quality and the quality of life in general are the subjects which Estonia inevitably has to deal with, Mr. Ilves said.
“It is time to realize that the opening of borders and free movement of labor make countries compete in the sphere of the quality of life rather than taxation systems,” he observed.

Foreigners prevail in Japanese Sumo

VES – Sumo wrestling, the mysterious and ancient Japanese sport where two seemingly giant men try to push each other around, has caught the attention of Estonians around the world as news spread that “one of ours” was involved.
Sumo wrestling, a centuries old sport, draws much from the Japanese Shinto religion. Most novice audience members are quickly lost and bored in the endless ceremony that preceeds and follows every match. The match itself, though, lasts only moments. The idea is to push your opponent out of the circular area, or to force him to touch the ground with any body part apart from the soles of the feet. Such inscrutable sports are usually the domain of the culture that founded them.
But just as the Estonians took to the equally mysterious, although not nearly as serious, Finnish wife carrying contest, so too has Estonia placed a foot in Sumo. The Estonian competitor is Baruto, the 22-year old Kaido Höövelson. He has caught the eye of the Japanese Sumo sporting news, and his career and bouts are regularly reported on. In this year’s Summer Grand Sumo Tournament, going on now, Baruto (a Japanized version of “Balt”), defeated 6th ranked Tamanoshima by displaying “talent beyond his years by calmly warding off a solid belt attack,” the Japanese Asahi Shimbun reported.
But the Estonians aren’t the only non-Japanese to compete. For years, the Mongolians have shown their strength, as well as Hawaiians. But now, others are coming into the mix. Bulgaria’s Kotooshu is also competing, but there has been disappointment with his performance. Russia contributes two competitors, Roho and his younger brother Hakurozan, both of whom won in the tournament.
Although competitors may come from different countries, they all fight strictly for their stables, and their lives are controlled by a strict code of conduct. Almost like stepping back hundreds of years, Sumo wrestlers are expected to wear a traditional top knot and dress in traditional clothing, including the ubiqutous Japanese wooden Geta sandals.
Baruto’s record stands at 83 wins, 15 losses, and 14 draws.

-News Hits-

Is it really an Estonian entry if the singer competing for Estonia in the Eurovision song contest is Swede?
For some reason, it’s not considered cheating when the artists aren’t from the given country. Even Estonians have been known to help out other countries. Come to think of it, didn’t Celine Dion, a Canadian, help Switzerland win the contest many years ago? Of course, back then, she was unknown.
But in any case, Estonia’s entry into this years contest is Sandra, singing “Through my Window,” a Roxette-style pop-rock song which seems to be quite popular. Never mind that England’s entry Daz Sampson, in a review of his competition called the Estonian entry “a bit dull and is too much like Abba.”
At least Estonia doesn’t have to deal with a hard-rock, ghoul-costumed band like Finland Lordi as it’s entry. Daz described them as “Scary, reminds me of Slipknot but tragic.”
All three countries are competing this week in the semifinals. Only 24 countries will move on, and the winner will get the priviledge of hosting next year’s competition.
This years Eurovision is being held in Greece.