Eesti hoiuraamatukogu peavarahoidja Kalju Tammaru ajalehtedega, mille seas on ka üle 150 aasta vanuseid.
Kodutute raamatute varjupaik aitab igal aastal uude koju jõuda umbes 85 000 üllitisel.
Aastas jõuab Tallinna lennuvälja lähedal asuvasse Eesti hoiuraamatukokku 250 000 raamatut, mis võiksid minna äraviskamisele. Neist kolmandik saab õnneks uue võimaluse lugejaid rõõmustada. Kui mujal raamatukogudes teeb meelehärmi külastaja, kes raamatut tagasi ei too, siis hoiuraamatukogus ollakse iga äraviidud teose üle ülimalt õnnelikud.
Direktor Vaiko Sepperist ja peavarahoidja Kalju Tammarust õhkub hoolivust, mida oskavad kanda ainult inimesed, kes peavad iga päev otsustama, milline on ühe või teise raamatu saatus. Kas uus elu või makulatuur? Otsustamisel on abiks sisetunne, paks sisemine kultuurikiht ja raamatuihkajate soovid. Eelkõige aga lakkamatult peas painav küsimus: kas seda raamatut võiks veel kunagi kellelgi vaja minna?
„Kõiges on tegelikult süüdi trükikunsti leiutaja Gutenberg,” möönab Tammaru. Jah, teame: korraliku lastetoaga inimene ei viska raamatut ära. Aga kui oleksime alles hoidnud kõik raamatud, mis 1450-ndaist alates on trükimusta näinud, võiksime raamatulasusse uppuda. Nii teevadki hoiuraamatukogu töötajad iga päev raskeid, aga ka õnnelikke valikuid.
Edasi loe Päevalehest.
