Raul Pettai
Teatavasti kirjutati 18. veebruaril s.a. Moskvas alla Eesti ja Venemaa vahelisele riigipiiri lepingule. See leping on eriti väliseesti ajakirjanduses vallandanud elava ja kohati väga emotsionaalse poleemika. Olgu viimasega kuidas on, rohkem paneb mõtlema, et paljud tunnistavad, et nad kogu loo tagapõhjast midagi ei tea ega ole leidnud mingit selgitavat informatsiooni. Püüan alljärgnevalt anda objektiivse ülevaate.
Läbirääkimised Eesti ja Vene vahel Vabadussõja lõpetamiseks algasid 1919. a. detsembri alguses Tartus, kus mõlemad pooled esitasid oma ettepanekud piiri suhtes. Nagu arvata võib, olid need üsna erinevad. Venelaste plaani kohaselt pidi piir kulgema Kundast üle Tudulinna, Peipsi järve ja Võõpsu, kuni Läti piirini Võru ja Petseri vahel. Eestlased omakorda pakkusid piiri Kaporje lahest (Ingerimaal) üle Jamburgi Oudovani, sealt piki Peipsi ja Pihkva järve lõunasse, möödudes Pihkvast mõne kilomeetri kauguselt. Pingelised läbirääkimised kestsid nädalaid ja nende mõjutamiseks alustas Punaarmee suuremat rünnakut Narva rindel. Tänu Eesti vägede vaprale vastupanule varises see rünnak aga veriselt kokku. Ja nii saavutati peale pikki vaidlusi vaherahu 2. jaanuaril 1920. Sõjategevus lõpetati 3. jaanuaril ja 10. jaanuariks pidi kõik rahus olema, kusjuures kummagi poole sõjaväed pidid jääma oma senistele positsioonidele. Ametlikult kirjutati Tartu rahulepingule alla 2. veebruaril 1920.
Eesti idapiiriks jäi üldiselt meie vägede kaitseliin sõja lõpul. Selle strateegilist väärtust oskas Eesti ülemjuhatus hästi hinnata, sest meie valdusse jäi 10-15 kilomeetri laiune maariba Narva jõe idakaldal koos Jaanilinnaga (Ivangorod), samuti jäi meile sõjalise tähtsusega Irboska kõrgendik Petserimaal. Võib küsida, miks venelased sarnase seisundiga leppisid, sest ajalooliselt jooksis Eesti alade ja Venemaa vaheline piir ju mööda Narva jõge.
Siin aitasid välised tegurid. Teatavasti võitles punane Venemaa 1919/20 mitmel rindel: Denikini armee ähvardas neid Ukrainast, Koltšaki oma Uuralitest, Loodearmee Balti riikidest. Nende vastu oli Venemaa aastavahetuseks küll saavutanud sõjalist edu, kuid järjest enam andis tunda liitlaste blokaad. Venemaa vajas rahu. Ja nii ütles Lenin oma saadikutele eestlaste territoriaalsete nõudmiste kohta, et “Las võtavad pealegi; küll me võtame need maad jälle tagasi.”
Eesti oli viimaks saavutanud oma kauaigatsetud iseseisvuse. Tartus alla kirjutatud rahuleping tunnustas muu hulgas Eesti riiklikku iseseisvust ja fikseeris Eesti-Vene piiri. Tundsin ühte eesti ohvitseri-maamõõtjat, kes oli olnud tegev piirijoone märkimisel 1920. Ta tavatses uhkusega öelda, et “Eesti piir on kinnitatud taevatähtede külge”, sest geograafilised koordinaadid määrati tol ajal veel astronoomiliste vaatluste abiga.
Jaa… meil oli nüüd rahulepinguga fikseeritud, legaalselt tunnustatud idapiir, kuid sellel olid probleemid. Maariba teiselpool Narva jõge moodustas riigikaitseks küll hea puhvertsooni, aga sealse elanikkonna moodustasid peamiselt venelased. Petserimaa idaosas, Irboska piirkonnas, jäid Eesti poolele samuti rida valdasid, kus elanikeks üle 90% venelased. Nii kujunesid venelased esimese iseseisvuse aastatel suurimaks vähemusrahvuseks Eestis – nimelt 8.2% EV elanikkonnast. Saatuslikel 1940. a. juunipäevil tuli just Petserimaalt suurem jõuk venelasi Tallinnasse demonstreerima ja Eesti vabariiki lõhkuma.
Hoolimata rahulepingust olid Eesti suhted idanaabriga esimese iseseisvuse perioodil pingelised. Juba 1. detsembril 1924 üritasid eesti kommunistid vene agentide salajasel toetusel riigipööret, mis aga ebaõnnestus. 19. jaanuaril 1938 toimus tulevahetus Eesti ja Vene piirivalvurite vahel Peipsil, kusjuures langesid kaks venelast. Kolm nädalat hiljem tapeti samas kaks Eesti piirivalvurit koos nende küüdimehe ja selle hobusega. Polnud ime, et kogu iseseisvusaja oli Eesti piirivalve idapiiril häireseisundis. Kui 1939. sunniti Eestile peale baaside leping, rikuti sedagi varsti, näiteks suure tsiviiltööliste hulga sissetoomisega. Ja muidugi mäletame hästi 16. juunit 1940, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris ja Tartu rahulepingu ühepoolselt tühistas.
Järgnesid traagilised aastad 1940-44. See polnud aga kõik. Sõda käis veel, kui Nõukogude Liit 23. augustil 1944 ametlikult annekteeris taasvallutatud Petserimaa – Kalda, Linnuse, Lõuna, Roodva, Senno, Vilo vallad ja Petseri linna, liites nad Pihkva oblastiga. Petseri, Saatse, Järvesuu ja Meremäe vallad annekteeriti osaliselt. Terveni võeti ära Narva jõe tagune ala. Otsused kinnitas ENSV Ülemnõukogu Presiidium 24. novembril 1944.
Vahest oleks aastal 1991 saanud Petserimaal mingit kompromissi teha. Nimelt käis Arnold Rüütel aastal 1990 Bostonis, kus teda kui de facto Eesti riigijuhti vastu võttis Bentley College, mis oli andnud rea stipendiume Eesti eestlastele. Olin siis Bostoni Eesti Seltsi esimees ja koos paari teise eestlasega korraldasime Rüütlile ja ta saatjaskonnale informaalse õhtusöögi. Seal oli mul temaga pikem arutelu Eesti tulevase idapiiri üle. Rüütli pragmaatiline soovitus oli, et nõutagu piir läbi Petserist lõunapool oleva madalmaa kus mitu järve reas (Umbjärv jt.). Nii oleks läänepoolne Petserimaa (koos linna ning suure osa setude eluruumiga) jäänud Eestile ning ainult idapoolsed alad läinud Venele. Ettepanek oleks ehk tookordses õhkkonnas läbi läinud. Kuna nõuti aga kindlalt Tartu rahulepingu piire, siis too võimalus kadus.
24. augustil 1991 andis Boris Jeltsin Moskvas oma allkirjaga tunnustuse Eesti riiklikule iseseisvusele ning 6. septembril kinnitas seda ka NSVL Riiginõukogu. Järgmise aasta (1992) aprillis toimus Pärnus piiriküsimuses riikidevaheliste läbirääkimiste esimene voor. Venemaa ei andnud siin aga milleski järele, väites ikkajälle, et Tartu rahuleping kaotas kehtivuse kui Eesti 1940 ise palus end Nõukogude Liitu vastu võtta. Käidi koos veel mitmel korral, kuid kokkuleppele ei jõutud.
Nüüdseks on jõus uus piirileping Eesti ja Venemaa vahel, eeldusel, et mõlema maa parlamendid selle kinnitavad. Kas ta meile meeldib või ei, on iseküsimus. 70-aastase piirijoone muutmiseks pole aga praegu mingit võimalust, legaalsetest argumentidest, Haagi rahukohtust jne. hoolimata. Nii. Üheks positiivseks elemendiks on siiski asjaolu, et seekordses piirilepingus on servapidi sees ka EU ja NATO. Võib ehk loota parimat.
Lõpuks fakt, mida keegi pole seni maininud. Nagu eelpool märgitud, oli esimese iseseisvuse ajal venelaste osa EV elanikkonnast 8.2%. 2011 rahvaloenduse järgi on see 25.2%. Kui nüüd meile taastataks Petserimaa ja Narvatagune, saaksime juurde vähemalt 65,000 venelast, millega venelaste osa Eestis ületaks 30%. Pole raske arvata, mida see tähendab.
Kasutatud kirjandus:
“Väike Entsüklopeedia” 1938
“Väike Entsüklopeedia” 2002
“Eesti Vabadussõda I ja II”, Tallinn, 1938.
“Eesti ja maailm, XX sajandi kroonika”, köited II (1940-61) ja IV (1981-2000), Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.
Tarmo Vahter, “Vaba riigi tulek”, AS Eesti Ajalehed, Tallinn, 2011.
Wikipedia artiklid Eesti kohta veebis.
