Fotol Viido Polikarpuse maal Klõbi talust tema karvaste ja sulelistega.
Mõni päev tagasi sain ma oma healt sõbralt Peep Varjult kingiks ja lugemiseks uue raamatu – väga põneva ja päevakohase „Suvesõda Petserimaal 1941“, mille autor on emeriitiprofessor Herbert Lindmäe. Autorilt on see juba kaheksas suvesõjasarja raamat.
Raamatu toimetaja Peep Varju kirjutas: „See on kaheksas maakond sõjaeelse Eesti Vabariigi üheteistkümnest maakonnast, mille kohta on autor põhjalikult dokumenteerinud 1940–1941. aasta esimese Nõukogude okupatsiooni kuritegusid ja sellele järgnenud lahinguid suvesõjas. Igas raamatus antakse põhjalik ülevaade maakonna ajaloost, haldusjaotusest, kultuuriväärtustest ja tuntud inimestest nagu kirjanikud, teadlased, riigitegelased, kunstnikud jt, kes on pärit sellest piirkonnast.
Nagu kõigis eelmistes suvesõja raamatutes, nii on ka selles lisad, milles antakse täpsed nimekirjad maakonna elanikest, kes kannatasid või hukkusid esimese okupatsiooniaasta terrori läbi: vahistatud, mõrvatud, küüditatud, võitlustes langenud ja sõjaohvrid. Raamatus on täpne ülevaade kõigist Eesti kaadriohvitseridest, kes 13. ja 14. juunil 1941 Värska suvelaagris vahistati. Nagu teada, suurem osa neist hukati või hukkusid Venemaa vangilaagrites Kaug-Põhjas. Eraldi peatükina on kirjeldatud Petserimaa meeste Suvesõja jätku võõras mundris ning lisatud neis lahinguis langenute nimekiri. Kokkuvõttes saame täieliku ülevaate sõjasündmustest Petserimaal 1941–1944.
Raamat on väga kaasaegne, sest autor teeb ülevaate Setomaa ajaloost tänase päevani välja. Seto rahva saatus on tihedalt seotud 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga, mis pärast võidukat Vabadussõda määras Eesti Vabariigi territooriumi. Seega tänased riigipiiri küsimused ei ole Petserimaa Eesti kodanike jaoks pelgalt mingi tehnilise piirijoone tõmbamine. Õigusteadlane H. Lindmäe analüüsib neid probleeme põhiseadusest lähtuvalt ja väga põhjalikult ning nimetab Eesti riigi kohustusi nii oma kodanike ees kui ka rahvusvahelises suhtlemises, nagu näiteks ÜRO UNESCO organisatsiooniga. Saame teada, et põhiseadust muutmata ei saa sõlmida mingit piirilepingut, mis erineb Tartu rahulepinguga fikseeritud piirist. Valitsusel ja Riigikogul pole täna volitusi sellise lepingu sõlmimiseks.
Raamatu lõpus on loetelu kasutatud allikatest ja neid on kokku muljetavaldav kogus: 528 nimetust! Raamatu maht on 500 lk, neist 16 lk fotosid. Fotodel on jäädvustatud tuntumad suvesõdalased ja enamlaste mõrvaohvrid. Kokkuvõttes tuleb nimetada H. Lindmäe Petserimaaraamatut tõsiseks süüdistusaktiks kommunistlikule terrorile Eestis aastail 1940–45. Ja samas saame täpse pildi eesti rahva vastupanust okupatsioonivõimudele ning vankumatust tahtest kaitsta isamaad.
Tuleb veel lisada, et käesolev trükis on 40. publikatsioon meeskonnalt, kes moodustati 1992. aastal riikliku komisjonina kolme okupatsiooni ajal toimunud kuritegude uurimiseks. Viimased üheksa aastat on uurimistöid korraldanud ning avaldanud endise komisjoni esimehe ja rahvakirjaniku Jaan Krossi algatusel loodud sihtasutus “Valge Raamat.”
Arvestades seda, kuidas käitub Venemaa Ukrainaga, teeksime hästi, kui me ei unustaks oma ajalugu ja seda, et see võib korduda nagu kõige halvemas unenäos.
Aga neile lugejatele, kes on huvitatud kunstist, tahaksin ma teada anda, et nad on teretulnud 26. märtsil kell 18 minu maalinäituse avamisele Võru Kandles. Nende aastate jooksul, mis ma olen elanud kaunis Lõuna-Eestis, olen ma maalinud enamasti siinset loodust.
Viido Polikarpus
