|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Milton Friedmani auhinna üleandmine Mart Laarile Chicagos.
Vastuvõtt Chicago Eesti Majas
Mart Laar Milton Friedmani auhinnaga Chicagos 18.märtsil 2006.
Foto: Siim Sööt
Grupp Chicago eestlasi Mart Laariga Drake hotellis. Pildil (vasakult) Enno Toomsalu, Silvi Pirn, Laine Toomsalu, Mart Laar, Gilda Karu, Maria (San Franciscost), Eric Harkna, Dr. Siim Sööt. Taga grupp eestlasi Kanadast. Foto: erakogu
“Vaba Eesti Sõnas” ilmus 27. aprillil k.a. Ilmar Mikiveri artikkel endise Eesti kahekordse peami-nistri Mart Laari premeeri-misest Cato Instituudi poolt Milton Friedmani auhinnaga. Lisaks informatsioonile selles artiklis võiks nimetada, et Milton Friedman on maailmakuulus majandus-teadlane ja Nobeli laureaat. Temanimelist auhinda annab Cato Instituut välja iga kahe aasta tagant majandustegelasele, kes on kõige rohkem kaasa aidanud majandusliku vabaduse arengule. Seda auhinda loetakse maailma majandusteadlaste seas suu-rimaks autasuks. Sel aastal valis zürii kahesaja kandidaadi hulgast välja Mart Laari.
Tegelik auhinna üleandmine Mart Laarile toimus 18. mail Chicagos, kuulsas Drake hotellis. See oli äärmiselt suurejooneliselt korraldatud üritus ligi neljasaja inimese osavõtul. Formaalne õhturiietus kõigil osavõtjatel tegi selle sündmuse väga elegantseks ja pidulikuks.
Üritus algas kokteilitunniga kell 6:30, kus serveeriti väga hea valikuga karastavaid jooke ja maitsvaid hõrgutisi. Kell 7:30 siirduti uhkesse ballisaali, millest avanes suurepärane vaade Michigani järvele ja rannale. Igale osavõtjale jagati maitsekalt kujundatud kava koos õhtusöögi menüüga. Kavas oli ka Mart Laari foto ja kokkuvõtlik kirjeldus tema saavutustest, mille põhjal teda Milton Friedmani auhinnaga austati. Koos väga maitsva õhtusöögiga toimus ka Mart Laari austamise programm ja auhinna üleandmine. Programmis osalesid järgmised tuntud isikud: pankur ja tuntud majandusteadlane Brian S. Wesbury tseremooniameistrina, Cato Instituudi president Edward H. Crane avasõnaga, tervitades Mart Laari ja osavõtjaid ning Pulitzeri auhinnaga premeeritud kolumnist, George F. Will, peakõnelejana. Kirjeldades Cato Insituudi loomist ja eesmärke, Milton Friedmani auhinna tähendust ja ka põhjusi, miks seekordseks auhinnasaajaks oli valitud Mart Laar, kõnelejad tõid esile Mart Laari panust ja saavutusi Eesti riigi majanduse reformimisel peale iseseivuse taassündi, eriti maksuseaduste ja kaubanduse alal. Kõnelejad põimisid oma sõnavõttudesse huumorit, mis tegi sisuka ja huvitava programmi veelgi nauditavamaks. Kõnedes ja sõnavõttudes ülistati nii Mart Laari kui ka Eesti Vabariigi saavutusi majanduskasvus, mis on eeskujuks isegi paljudele suurriikidele. Kuna tervislikel põhjustel Milton Friedman isiklikult ei saanud kohale tulla, näidati tema sõnavõttu sel puhul video-filmina. Ka see oli väga huvitav, kiitev ja ülistav nii Mart Laarile kui ka Eesti riigile.
Chicago Eesti Maja murul. Pildil CEM asepresident dr. Siim Sööt, Piret Laidla Eestist, Mart Laar ja CEM president Mehis Vahtra.
Foto: erakogu
Peale auhinna kättesaamist oli sõna Mart Laaril. Tema sõnavõtt oli samuti väga sisukas, ladus ja huumoriga põimitud. Ta tänas Cato Instituuti temale osutatud tunnustuse ja au eest ja kirjeldas nii majanduslikku kui ka poliitilist olukorda Eestis Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal ja peale iseseisvuse taastamist. Ta nimetas, et vabaduse tähtsus on mitmekordselt suurem, kui sa oled pidanud elama kaua aega ilma vabaduseta, nii nagu see sündis Eestis. Mart Laar toonitas ka, et reforme ja majanduse õitsengut, nii nagu see toimus Eestis, ei ole võimalik läbi viia ainult ühel isikul, vaid selle auhinna ärateenimiseks temale on kaasa aidanud terve Eesti valitsus ja rahvas. Mart Laar oli väga esinduslik nii oma sõnavõtus kui ka osavõtjatega suhtlemises enne ja pärast ametlikku programmi. Ühinen täielikult Ilmar Mikiveri arvamusega ülalnimetatud “Vaba Eesti Sõna” artiklis, et Cato Instituut tegi väga hea valiku, autasustades sel aastal Mart Laari. Muuseas, Mart Laar on kolmas isik, keda Cato Instituut on pidanud Milton Friedmani auhinna vääriliseks.
Kuna Ilmar Mikiveri artiklis olid ära toodud Mart Laari saavutused tema peaministriks oleku ajast, nii nagu need olid avaldatud “Wall Street Journal”’is, ei hakka ma neid siin kordama. Tahan ainult lisada, et palju teisi kiitusi Mart Laarile ja Eesti majanduse edusammudele on ära toodud Cato Instituudi koduleheküljel www.cato.org, mida on tsiteeritud mitmetes ajakirjades nii Ameerikas kui ka Euroopas. Nende seas üks huvitamatest, on Ameerika kong-ressi enamusjuhi (House Majority Leader) Dick Armey ütlus: (vabas tõlkes) “Kui Eesti ei ole näide kõigest sellest, millesse me usume: vaba kaubandus, eraomadus, tugev rahakurss ja tasakaalustatud eelarve, siis ma ei tea, kuidas teisiti me võime õigustada oma ideesid”.
Eestlasi oli pidustusel vast paarikümne umber. Kohal olid EV suursaadik Washingtonist Jüri Luik koos abikaasa Ruth Lausma’ga ja Chicagost EV aukonsul Eric Harkna, praegune Chicago Eesti Maja president Mehis Vahtra koos abikaasa Silvi Pirniga, kauaaegne Chicago Eesti Maja pre-sident Enno Toomsalu koos abikaasa Lainega, Chicago Eesti Maja asepresident dr. Siim Sööt koos abikaasa Reedaga, kohalik ERKÜ liige Gilda Karu Foy koos abikaasa Frediga ja Michael ja Eve Tarm. Väljaspoolt Chicagot olid mitmed osavõjaid Kanadast ja ka San Franciscost, kuid kahjuks ei jäänud meelde nende nimed. Kohal oli ka esindaja Eesti Televisiooni juurest, kes jäädvustas programmi ja koosviibimise filmile.
Järgmisel päeval, see on reedel, 19. mail, oli Mart Laaril võimalus külastada ka Chicago Eesti Maja. Sinna oli kogunenud umbes 100 inimest Mart Laari tervitama ja austama.
Pakuti vahuveini ja hõrgutisi. Külalist tutvustas Chicago Eesti Maja asepresident dr. Siim Sööt, kes sai Mart Laarilt nõusoleku Chicago Eesti Majja tulekuks. Tervitussõnad Eesti Maja poolt ütles president Mehis Vahtra. Chicago Eesti Maja poolt kingiti Mart Laarile Chicago Eesti Maja 30.a. juubeliraamat ja Eesti Maja logoga sporditekk ja särgid.
Mart Laar esines sõnavõtuga, tänades vastuvõtu eest ja soovides Eesti Majale edu edasitegutsemiseks. Ta toonitas jälle, et temale määratud auhind on terve Eesti valitsuse ja rahva teene ja et ta on uhke Eesti riigi saavutuste üle peale taasiseisvumist. Lõpuks vastas ta küsimustele, milliseid esitati rikkalikult ni Eesti majandusliku kui ka poliitilise olu-korra kohta.
Koosolijad võtsid Mart Laari väga soojalt vastu ja leidsid, et tema külaskäik oli suursündmuseks nii Chicago Eesti Majale kui ka kõigile USA Kesk-Lääne eestlastele.
Enno Toomsalu
Emadepäev Los Angeleses
Fotol vasakult: Taavi Kaskla, Kaie Pallo, Martin Pallo, Karin Nukk, Reet Rand. Foto: erakogu
Pühapäeval, 7. mail, kogunes Los Ange-lese Eesti Majja rohkearvuline eestlaskond, et pühitseda Koguduse ja Täienduskooli ühist emadepäeva.
Piduliku sündmuse avas koolijuhataja Karin Nukk südamliku sõnavõtuga, millele järgnes õp. Jüri Pallo lühike palvus. Peale koguduse ühislaulu kõlasid lasteaiarühma esituses laste mängulaulud. Muusikapala “Yankee Doodle” mängis klaveril Kai Otsmaa ja Bachi “Solfeggieto” esitas noor pianist Mikk Otsmaa. Evelyn Rudie laulu “I Love My Mommy” laulis väike solist Emily Kelkar. Esinemisi tänati tugeva aplausiga.
Järgnes päeva pidulikem hetk – oma töid kandsid rahvale ette Los Angelese Eesti Täienduskooli XXVII lennu lõpetajad Martin Pallo ja Taavi Kaskla. Martin Pallo lõputöö kandis pealkirja “Eesti olümpial”. Saime teada, et olümpiamedaleid on võitnud läbi aegade 71 eesti päritolu sportlast. Taavi Kaskla lõputöö keskendus Tallinna vanalinna ajaloole, teemaks oli “Tallinna tornid”. Tegime ajas tagasivaate keskaega, mis oli täis põnevaid sündmusi. Taavi kutsus meid kõiki reisima Eestisse ja eriti külastama Vana Tallinnat, mille juures lubas ta olla meile lahkesti giidiks. Lõpetajad pälvisid tugeva aplausi, koolijuhataja poolt antud lõpumärgi ning klassijuhataja Reet Ranna tänusõnad ning üllatuslaulu.
Päev jätkus muusikalises-tantsulises hoos. Esinesid kooli vilistlased Maarja Pallo trompetil looga “Rondo” ning klarnetiduo Mari-Liis Pallo ja Karl-Erik Leesment palaga “Gavotte”. Kooli laulukoor koosseisus: Anett Dugan, Aivar, Priit ja Taavi Kaskla, Helena ja Kristian Laan, Maarja, Mari-Liis, Martin ja Robert Pallo, Thomas Seli esitasid laulud “Kevadpidu”,”Emadepäeval” ja ”Mida ütleb laps emale”. Laule saatis klaveril Kaie Pallo. Laste rahvatantsurühm Milvi Laane juhatusel esitas tantsu “Kalamees”.
Terve õppe-aasta olid tublisti eesti koolis kaasa löönud ka Iggy Glassman, Jake Hansen ja Kaia Villand.
Kohal viibis perekond Otsmaa San Franciscost. Silvi (neiuna Laan) ja Mati Otsmaa on ise meie kooli vilistlased ning Herman Otsmaa oli meie kooli esimene koolijuhataja. Tema lastelaste esinemine oli külakost San Franciscost. Emily Kelkari vanaema Aino Kabe, kes ise emadepäevast osa võttis, on kujundanud Los Angelese Eesti Täienduskooli lõpumärgi.
Koguduse juhatuse nimel ütles lõppsõna Mati Laan.
Lõpulaul “Ema süda” liigutas kõiki kohalviibinuid, paljud pühkisid silmast pi-sara – mälestades emasid, kes enam ei saanud sel kaunil päeval meiega koos olla. Emadepäeva aktus Eesti Majas oli ilus, armas ja soe. Nii nagu meie emadki!
Jüri Pallo
Pildid üritusest aadressil:
http://eesti.us/pildid.shtml
Peapiiskop Udo Petersoo matusel teenisid kahe maa peapiiskopid
Peapiiskop Udo Petersoo sai kutse igavikku äkiliselt, 72-aastaselt, täie tervise ja jõu juures. Keegi ei suutnud seda ette näha, kuid ta võeti meie keskelt Issanda juurde 14. mail oma kodus Mississaugas. Peapiiskop Udo Petersoo oli sündinud 8. mail 1934 Tallinnas Jõelähtme kirikuõpetaja Elmar ja Jenny Petersoo pojana.
Matusetalitus toimus laupäeval, 27. mail Toronto Vana Andrese Peapiiskoplikus Kirikus, tema oma koguduse keskel. Ilus kirik oli täitunud leinalistest ja paljudest vaimulikest. Esimest korda Eesti Evangee-liumi Luteriusu Kirikus (E.E.L.K.) toimus ametiaja keskel surnud peapiiskopi matus. Mitmeid ametist erruläinud peapiiskoppe on maetud ja Udo Petersoo on osa võtnud nii peapiiskop Konrad Veemi kui ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) pea-piiskop Jaan Kiiviti matusest. Lahkunu viimse voodi, ilusa puusärgi ligidal istusid Udo Petersoo lesk, Reet Petersoo ja ta pojad Alar abikaasa Shivaga ja paarikuine lahkunu esimene lapselaps Parsa Eerik, Tõnu abikaasa Karinaga ja tütar Taimi. Ilusad lilled sinimustvalgete lintidega, nende hulgas ka E.V. presidendi Arnold Rüütli poolt saadetud lilleseade, ümbritsesid lahkunu avatud puusärki. Matuste peaorganiseerijaks oli E.E.L.K. Konsistooriumi peasekretär Ivar Nippak.
Matusetalitusel teenisid nii kohaliku asukohamaa Kanada luteriusu kiriku piiskop Michael J. Pryse, ELCIC (Evangelical Lutheran Church in Canada) ja Eesti luteriusu kiriku peapiiskop Andres Põder, USA I praostkonna praost Thomas Vaga, kolonel dr. Tõnis Nõmmik ning Kanada praostkonna praost Tiit Tralla. Kaasa teenisid Toronto kooridest Cantate Domino ja Vana Andrese Peapiiskoplik Segakoor oma koorijuhtide Asta Ballstadti ja Roosmarie Lindauga. Solistina laulis bariton Avo Kittask ja organistina teenis koguduse organist Lembit Avesson.
Matusetalituse laululehel oli piiblisalmiks: “Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.”
Teenistus toimus nii eesti kui ka inglise keeles. Altaril teenisid vaimulikkudest praost Thomas Vaga, dr. Tõnis Nõmmik ja praost Tiit Tralla. Eestikeelse jutluse pidas peapiiskop Andres Põder ja ingliskeelse piiskop Michael J. Pryse. Koguduse lauludeks oli valitud lahkunu lemmikkoraalid: “Oh võta mind, mu Jumal”, “Kalla, kallis Isa käsi” ja “Jumal, Sul’ ligemal”, mille sõnad olid antud ka inglise keeles. Teenistuse käiku juhatas praost Thomas Vaga. Teenistuse kava ja kavalehed oli koostanud ja valmistanud Kanada E.E.L.K. abipraost Hannes Aasa.
Protsessiooni sisenedes laulsid koorid L.van Beethoveni “Kõik taevad laulvad”. Teisteks esitatud lauludeks olid R. Tobiase “Eks teie tea”, mis täitis ilusa peapiiskopliku koguduse kiriku võimsate helidega ja hüvastijätuks laulsid koorid A. Topmani “Requiemi”.
EELK Peapiiskop Andres Põder pidas eestikeelse jutluse, mille ingliskeelne tõlge jagati matusel osalenuile ja ELCIC piiskop Michael Pryse jutlustas inglise keeles.
Nii sõnumites kui ka piiblitekstides oli peateemaks ARMASTUS, mis kajastas kõige paremini lahkunu iseloomu ja tegevust.
Sama sõnum leidus ka järelehüüetes, millega alustas lahkunu üliõpilasorganisatsioon, Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) vil! Enn Variku vahendusel, kes märkis, et Udo Petersoo on valitud EÜS-i auvilistlaseks. Aastal 2004 pühitses ta Eestis 4. juunil, Eesti lipupäeval, sini-must-valge lipu nii nagu see oli olnud 120 aastat tagasi.
Järgnes E.E.L.K. Konsistooriumi ingliskeelne järelehüüe, mille oli koostanud ja luges Tõnu Orav, jagades lahkunu eluloolisi andmeid leinarahvale. Läti Evangeeliumi Luteriusu kiriku poolt kõneles pastor Friz Krisbergs, tuues nii Kanada kui ka USA ning kogu välis-läti luteriusu kiriku kaastundeavaldused Udo Petersoo perekonnale ja kogudusele ja kogu E.E.L.K. kirikule.
Kohaliku läti luteriusu koguduse poolt kõneles pastor Ilse Kuplins.
E.E.L.K. Vana-Andrese koguduse esimees ütles järelehüüde koguduse nimel. Kõik Vana-Andrese koguduse liikmed seisid püsti jumalagajätuks oma armastatud hingekarjasele.
Kanada parlamendi välisministri nimel avaldas kaastunnet Peter van Loan.
Eesti Vabariigi presidendi kaastundeavalduse luges E.V. asjur Kanadas Argo Kiinemäe.
Eesti Kesknõukogu Kanadas (EKN) nimel rääkis aukonsul Laas Leivat, kinnitades, et “mees sureb, aga ta sõna jääb”.
Kirjaliku järelehüüde ja kaastunde-avalduse oli saatnud Lutheran World Rederation, mille praost Vaga luges matuselistele.
Järelehüüded lõpetas peapiiskopi perekonna poolt poeg Tõnu, tänades kõiki leinalisi ja korraldajaid. Ta avaldas oma armastust igavikku lahkunud isale ja soovis talle rahulikku puhkamist.
Sügavas kaastundes möödusid teenistusel ja protsessioonis osalenud lahkunu puusärgist, jättes piiblisalmi ütlemisega jumalaga igavikuteele asunud peapiiskop Udo Petersoole. USA vaimulikest osales peale praost Vaga USA Chicago praostkonna abipraost Hendrik Laur.
Leinapisarates, kurbuses ja soojas armastuses jälgisid leinajad Udo Petersoo puusärki, mis vaiksete orelihelide saates kirikust väljus tuhastamisele.
Peielaud oli kaetud Toronto Eesti Majas, peakokaks Ülle Veldman. Kuna Eesti Maja mahutas vaid 500 inimest, oli osavõtt peiedest piiratud piletitega.
Peiedel jätkusid järelehüüded, millega alustas E.E.L.K. USA Chicago Praostkonna abipraost Hendrik Laur. Järgnes E.E.L.K. USA Esimese Praostkonna praosti Thomas Vaga kaastundeavaldus järgnevate E.E.L.K. koguduste, nende vaimulike, juhatuse ja nõukogu poolt: New Yorgi Pauluse, NY Pauluse koguduse Schenectady-Albany pihtkond, NY Pauluse koguduse Syracuse pihtkond, Baltimore Markuse, Bergen County koguduse, Buffalo Pauluse, Chicago Pauluse, Cleveland-Ohio koguduse, Washingtoni Markuse, Lakewoodi Pühavaimu, Lõuna Florida Pauluse, Los Angelese koguduse, Philadelphia koguduse ja Portlandi koguduse.
Peaskaut skm. Jaan Lepp avaldas kaastunnet skautide ja gaidide nimel, märkides, et Udo Petersoo oli eeskujulik skaut, Sault Ste. Marie skautlipkonna alustaja, väitekirja “Skautlik lühiagenda” koostaja ja kaitsja, kirjutas “Usuliste talituste käsiraamatu”. Tema panust skautluses on väärtustatud skaudisõbra teenetemärgiga Tammetäht II järk, skaudijuhi teenetemärgiga Põhjatäht III järk ja II järk. Skm Udo Petersoo oli Toronto Kalevi Lipkonna vaimulik.
E.E.L.K. Buffalo Pauluse koguduse esimees Zirna meenutas momente, mis eelnesid ja järgnesid meeli kohutanud sõnumile eesti luteriusu kiriku peakarjase Taevaisa juurde lahkumisest. Südamlik armastus ja lugupidamine peapiiskopi vastu kajastus esimehe ja koguduse järelehüüdes.
“Estonia” orkestri poolt, kus lahkunu mängis trompetit, ütles järelehüüde hr. Gustavson.
Eesti Perekondade Liidu (EPL) ja Seedrioru pere poolt tõi kaastundeavaldused Andres Raudsepp.
Tsitaat Piiblist:
“Nüüd jäävad siis usk, lootus, armastus ja suurim neist on armastus” kirjeldab kõige tabavamalt tundeid ja sõnavõtte, millised pea-piiskop Udo Petersoo matusel ja sellele järgnenud peiedel liikusid.
Airi Vaga
Pressiteade E.E.L.K. Konsistooriumilt
Meie auväärt ja armastatud peapiiskop Udo Petersoo suri 14. mail 2006 ja matused toimusid 27.mail 2006. Ta oli pühendanud oma elu kiriku ja eesti rahva teenimisele. E.E.L.K. Konsistoorium jätkab vahetult seda tööd.
Konsistooriumi kahepäevasel koosolekul Torontos, 29.-30.mail 2006 valiti E.E.L.K. Põhimääruste alusel assessor praost Thomas Vaga Peapiiskopi kohuste täitjaks, kelle presideerimisel viiakse läbi ka uue E.E.L.K. Peapiiskopi va-limised E.E.L.K. põhimääruste alusel.
E.E.L.K. Konsistooriumi kontaktandmed on nagu varemgi ja kantselei jääb edasi Toronto Vana-Andrese Peapiiskopliku Koguduse kirikusse.
E.E.L.K. Konsistoorium.
Chicago Eesti Majas austati Enno Toomsalut
Laine ja Enno Toomsalu. Foto: Siim Sööt
Chicago eestlased õnnitlevad Enno Toomsalut. Vasakult Eric Harkna, Enno Toomsalu, Laine Toomsalu.
Foto: Siim Sööt
Sel aastal pani Enno Toomsalu maha Chicago Eesti Maja presidendi ameti, mida ta oli pidanud kohusetruult 30 aastat. Praktiliselt see tähendas, et neil aastatel oli kõik tema vaba aeg pühendatud Chicago Eesti Maja heaks. Ta sai selle eest ja muude teenete eest Eesti valitsuselt Valgetähe Ordeni.
Austamispidu toimus pühapaeval, 21. mail sellel aastal, alates kell 1 pealelõunal, Chicago Eesti Maja saalis. Kohale ilmus umbes sadakond inimest. Nende seas oli inimesi nii vanemast põlvkonnast kui ka noori eestlasi.
Tseremoonia algas tervituse ja shampanjaga. Järgnesid mitu sõnavõttu, millest kõige põhjalikuma ja üksikasjalikuma tegi dr. Endel Sepp, kes katsus kokku võtta Enno Toomsalu tohutu kolmekümne aastase töö. (Dr. Sepp ise oli üheksakümnendate aastate alguses väga edukalt aktiivne, organi-seerides moodsate meditsiiniseadeldiste saatmist siit Eestisse.)
Uus Chicago Eesti maja president Mehis Vahtra mainis, et alles nüüd, kui ta on ameti üle võtnud, oskab õieti hinnata Enno Toomsalu panust. Et midagi Eesti Majas ei juhtu iseeenesest, vaid keegi peab käed külge panema. Siim Sööt kiitis ka Enno Toomsalu panust.
Oli ka muusikaline vahepala. Laura Põldvere esindas Eestit edukalt Eurovisioo-nil. Laura viibis parajasti täiendusõppel Berklee College of Music’is Bostonis ja tuli siia Chicagosse, et laulda Enno Toomsalu auks. Ta laulis kolm meeldivat laulu, kaks ingliskeelset ja ühe eestikeelse, klaveril saatis Mehis Vahtra.
Tore oli kõike seda pealt vaadata ja kuulata. See näitas, et meie ühiskond on valmis austama neid, kes ei löö kõhklema raske töö ees meie ühiskonna heaks. Loodan, et niisugune mulje mõjutas eriti nooremaid. Sest tulevikus on nooremate energia hädavajalik.
Lõppsõna oli Enno Toomsalul. Sõnavõtt oli praktilises laadis, andes head nõu tegevuseks tulevikus. Kooskõlas kauaegse töömehe vaatepunktiga ja väga teretulnud.
Pärast ametlikku lõppu mängis Eesti aukonsul Kesk-Läänes Eric Harkna klaveril ning laulis, seda Enno Toomsalu soovil. Suutsin Enno Toomsalut tänada ka Chicago Eesti Rahvapillimuusika Ansambli “Tuuletargad” nimel. Mainisin, et ilma Chicago Eesti Majata ei oleks see ansambel üldse sündinud.
Andres Peekna
Ansambel “Tuuletargad”
Üks raske leinapäev
Chicago Praostkonna Sinodi jumalateenistus ja peapiiskop UDO PETERSOO mälestusteenistus.
NY EELU Kirikus 21. mail 2006.
Ootuselevalt ruttasin 21.mai kevadpühapäeval väljakuulutatud väliseesti peapiiskop Udo Petersoo oodatud jutlust kuulama. Kuid jumalakoja uksel tervitas mind jahmatamapanevalt ränk uudis: piiskoppi polegi enam siin maa peal! Ta on nädala aja eest ootamatult Looja juurde kutsutud… Raske leinavari laskus kirikule ja meie teadvusse. Mis nüüd saab? Väliseesti kirikutel pole enam ülemkarjast. Kuid öeldud on, et elu peab edasi minema ka üle surma varemete.
Nii toimus siiski laupäevane Sinod ja pühapäevane mälestusteenistus Washingtoni osariigist kohalerutanud asendaja, abipraost Hendrik Lauri ja praost Udo Tari juhtimisel ja rutuliselt muudetud teemal.
Külalisõpetaja esituse forte’ks oli jõuliselt kandev ja kaunitämbriline bariton Meie Isa palves ja emotsionaalselt zhestikuleeriva kaasaelamisega jutlus jättes kuulajaile kokkuvõetult järgmised juhtmõtted: „…Kasuta aega inimkonna ja ligemise abistamiseks. Tee oma isale, emale ja oma rahvale head ja elage kristlikus armastuses, nagu Jeesus on ütelnud: „Teie olete minu jüngrid iga päev.“”
Muusikalises osas pakkusid hingeleiba sopran Kristi Roosmaa ja pianist-organist Erik Veski järgnevate lauludega oreli saatel: „Ma tõusen tuhast ülesse“ kaasaegselt noorelt heliloojalt Piret Ripsilt. Järgnesid Jaan Lattiku „Helde isa“ ja shoti rahvalaul „Amazing Grace.“ Teenistus lõppes Erik Veski soologa klaveril: Artur Lemba „Sõnadeta laul.“
Lahkunud peapiiskop Udo Petersoo (Kanadast) elulooliste andmetega tutvustas kirikulisi Lex. Ave koguduse esimees Voldemar Lundre koosviibimise kohvilauas järgmise lühiaadressiga:
“Väliseesti peapiiskopi jäädav lahkumine oli raskeks kaotuseks meie ühiskonnale. Ta oli alati rahulik ja kannatlik ettepanekute kuulaja. Ta oli Konsistooriumi president, andes alati aega asjade lahendamiseks. Ta oli sün-dinud 1934 a. Tallinnas ja suri Torontos ootamatult, vaikselt ja valuta, südamehaiguse tagajärjel 14. mail 2006.
Pärast Waterloo Luterliku Ülikooli ja Toronto Ülikooli Pedagoogiumi lõpetamist töötas lahkunu 17 aastat kooliõpetajana. 1975. aastal õpetajaks ordineerituna teenis Udo Petersoo 30 aastat erinevaid väliseesti kogudusi. 1987. a. valiti ta praostiks Kanadas ja 1990. aastal valiti U. Petersoo EELU kiriku peapiiskopiks. Kiriku juhina oli lahkunu silmapaistev ühiskonnategelane, pühendades end pagulaskonna teenimisele ja Eesti vabaduse eest võitlemisele.”
Teenistuse eestpalveis kandis Sinodi päevade kohalik peajuhataja praost Uudo Tari Kõigevägevama ette – kodumaa ja armastatud eesti rahva, samuti mitmed kaugelt osavõtnud õpetajad, kes olid varem lahkunud kodu-koguduste teenimise vajadusel.
Kava lõppes Laine Tigase luuleettekandega õp. Abeli kogust ja enda kevadetervitusega.
Teenitud tänu koguduse õpetajalt sai Tuula Malmi rikkaliku kohvilaua eest, mille ta oli valmistanud koos koguduse naiskonnaga. Pärast seltskondlikku mõttevahetust välisdelegaatidega asuti leinameeleolus koduteele.
Juta Kurman
Laupäevase Sinodi kavast ilmub eraldi kirjutis.
Valitsus kiitis heaks vabadusvõitlejate eelnõu
Valitsus kiitis 1. juunil heaks eelnõu, mis tunnistab vabadusvõitlejateks nii Nõukogude Liidu kui Saksamaa okupatsioonidele vastupanu osutanud ja iseseisvuse taastamise eest võidelnud Eesti kodanikud.
Vabadusvõitlejaks ei peeta isikut, kes on toime pannud süüteo inimsuse vastu või sõjasüüteo, teatas valitsuse pressiesindaja.
Eelnõu eesmärk on umbisikuliselt tunnustada kõiki Eesti kodanikke, kes leiavad, et on ühel või teisel viisil andnud oma panuse Eesti iseseisvuse taastamisse.
Otsus ei saa olla aluseks vabadusvõitluses osalejate materiaalsele tunnustamisele ning selle vastuvõtmisega ei kaasne riigieelarvelisi kulutusi.
Kaitseminister Jürgen Ligi ütles neljapäeval valitsuse pressikonverentsil, et eelnõu eesmärk on pakkuda vabadusvõitlejatele moraal-set tunnustust, mitte mingeid materiaalseid hüvesid.
Kaitseministri sõnul ütleb eelnõu tekst selgelt, keda vabadusvõitlejate all mõeldakse. Ta märkis, et need, kes on eelnõu kritiseerinud ja süüdistanud valitsust kavas muuta hävituspataljonide liikmed vabadusvõitlejateks, ei ole ilmselgelt seda eelnõu lugenud.
Ligi nentis, et mitte kõik inimesed, kes kandsid Teise maailmasõja ajal võõrast vormi, ei saa öelda, et nende eesmärk oli Eesti vabariigi taastamine. Näiteks Nõu-kogude poolel sõdinud Eesti laskurkorpus võitles sõja lõpetamise, mitte Eesti iseseisvuse taastamise nimel.
Ta tõi näiteks Eesti laskurkorpuses olnud eestlased, kelle saatus oli sattuda mobilisatsiooni alla ning võidelda punalippude all.
BNS
President andis Hellar Grabbile teenetemärgi
President Rüütel andis 29. mail 2006 Kadriorus Hellar Garbbile üle Riigivapi III klassi teenetemärgi. Grabbi sai teenetemärgi oma tegevuse eest Eesti riigi taastamisel ja kindlustamisel.
VES/BNS
Uued euroliidu maad saavad Norralt abiraha
Alates 1. juunist 2006 saavad Eesti juriidilised isikud taotleda Norra abirahasid, kokku pakutakse 13 Euroopa Liidu riigile 364 miljonit krooni abi sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Minimaalseks toetuse suuruseks on rahandusministeeriumi andmeil 3,9 miljonit krooni. Abiraha jaotamise periood kestab 2009. aastani.
Toetuse eraldamise eelisvaldkondadeks on keskkonnakaitse, säästva arengu edendamine, Euroopa kultuuripärandi kaitse, inimressursi arendamine, tervishoid ja lastehooldus, Schengeni õigustiku ra-kendamine ning regionaalpoliitika ja piiriülene tegevus.
Rahad tulevad Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna programmidest. Norra abirahade programmi rahastab Norra üksinda ja see on mõeldud uutele Euroopa Liidu liikmesriikidele.
Euroopa Majanduspiirkonna abirahad tulevad üle 90 protsendi ulatuses Norrast, ülejäänu annavad Island ja Liechtenstein. Euroopa Majanduspiirkonda kuuluvad lisaks 25 euroliidu maale Norra, Island ja Liechtenstein.
VES/BNS
Pronkssõdur Tallinnas Tõnismäel on politsei ööpäevaringse valve all
27. mail hoidis politsei Tõnismäel ära kokkupõrke, seistes meeleavalduse ajal kahes reas eestikeelse ja venekeelse seltskonna vahel. Foto: Postimees
Alates 25. maist valvavad politseijõud Tallinna südames Tõnismäel asuvat pronkssõduri ausammast ööpäevaringselt. Valitsuse otsusega kehtestatud ööpäevaringne politseivalve , ala lindiga piiramine ning liikumispiirangud peaksid sise-ministeeriumi esialgsete kavade kohaselt lõppema pühapäeval, 4. juunil. Edasise tegevuse kohta langetatakse otsus vastavalt kujunevale olukorrale.
“Ööpäev läbi valvab pronkssõduri juures neli kuni kuus politseinikku ehk kaks kuni kolm patrulli, kes saavad üksteist vajaduse korral välja vahetada,” lausus Põhja prefektuuri politseiprefekt Raivo Küüt.
Küüdi sõnul on see politseinikele täiendav kohustus, mida täidetakse vabast ajast pärast päevatööd. “Eri politseiosakonnad on omavahel koostanud pronkssõduri valvamiseks graafiku ning ühtegi paikkonda seetõttu ilma patrullita ei jäeta,” kinnitas Küüt lehele.
Reedel, 26. mail keelas siseminister Laanet avaliku koosoleku seaduse põhjal oma esildisega Tõnismäel avalikud koosolekud ja igasugused rahvakogunemised. Politseiameti peadirektor Raivo Aeg lausus, et sealhulgas on keelatud ka igasugused piknikud ja lillede istutamised.
Järgmisel päeval kogunesid pronkssõduri juurde nii rahvuslaste kutsel piknikule tulnud eestlased kui sõdurile punaseid nelke tooma tulnud venelased.
Pronkssõduri mälestussamba ala blokeerinud ja mitme-realise aheliku eestlaste ja venelaste vahele moodustanud politseil õnnestus ära hoida meeleavalduste ülekasvamine kokkupõrkeks.
VES/BNS
Eesti rakuteadlane sai 15 miljoni krooni suuruse stipendiumi
Molekulaarbioloog Mart Loog.
Foto: Tartu Ülikool
Maailma suurim heategevuslik biomeditsiini fond Wellcome Trust autasustab Tartu Ülikooli vanemteadurit Mart Loogi 14,6 miljoni krooni suuruse stipendiumiga, et edendada viie aasta jooksul Loogi uurimis-laboris rakkude pooldumise signaalide uurimist.
International Senior Research Fellowship’i stipendiumi saanud Mart Loog naasis California Ülikoolist ja on praegu Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi molekulaarbioloogia vanemteadur. Loog uurib teatud tüüpi valgumolekule, mis toimivad molekulaarsete lülititena raku pooldumist kontrollivas süsteemis, teatas ülikooli pressiesindaja Liina Jürgen.
“Põhiline eesmärk on aru saada rakkude pooldumist reguleerivate signaalide loogikast, signaalide võrgustiku topoloogiast ja lülitusmehhanismidest. Sellest oleks väga laialdane kasu paljudele tegevusaladele, kaasa arvatud ravimite di-sainimisele,” selgitas Loog uurimistöö ra-kenduslikku potentsiaali.
Tehnoloogiainstituudi direktori Mart Ustavi sõnul on Wellcome Trusti grandi näol tegemist otseinvesteeringuga Eesti teadusesse, mis oluliselt tugevdab Tartu Ülikooli tegevust proteoomika ja biomeditsiini valdkondades ning loob esmaklassilised tingimused veel ühele töörühmale.
“Mainekad välismaised organisatsioonid arvavad, et meie instituuti ja Eesti teadusesse tuleb investeerida suuri summasid. Meie oma kodune teadusfinantseering peaks sellega sammu pidama,” lisas Ustav.
Mart Loogi teadustöö sai kõrge tunnustuse ka 2005. aasta detsembris, kui Howard Hughes Medical Institute (HHMI) ja Euroopa Molekulaarbioloogia Organisatsioon (EMBO) autasustasid Mart Loogi ning veel viit Kesk-Euroopa teadlast 225 000 USA dollari suuruse grandiga iseseisva uuri-mislabori käivitamiseks.
Granti rahastavad kahe kolmandiku ulatuses EMBO ja HHMI ning kolmandiku ulatuses Eesti riik.
Eesti osaleb Euroopa Molekulaarbioloogia Organisatsiooni (EMBO) stipendiumiprogrammis, mille abil toetatakse välismaal töötavate Eesti teadlaste tagasipöördumist ning välisteadlaste tööleasumist Eestis.
EMBO programm Strategic Development Installation Grant on suunatud doktorikraadiga molekulaarbioloogidele, kes on töötanud välisriigis vähemalt kaks aastat.
Sellega luuakse kõrgetasemelistele teadlastele võimalus seada sisse oma labor programmiga liitunud riikides ehk Eestis, Tshehhis, Poolas, Horvaatias, Türgis ja Portugalis.
Konkursi käigus välja valitud teadlasi rahastatakse 3 kuni 5 aasta jooksul 50 000 euroga aastas. Programmi rahastavad selles osalevad liikmesriigid, Eestisse tööle asuvate teadlaste eest maksab Eesti riik.
Programmis osalemine annab Eestile võimaluse hinnata kodumaale tagasi pöörduda või Eestisse tööle asuda soovivate teadlaste taset EMBO kõrgetasemelise rahvusvahelise hindamissüsteemi abil, võrreldes teiste programmis osalevate riikide teadlastega.
EMBO korraldab ka programmis osalevate teadlaste koostööd ja ühistegevusi.
Taotluste esitamise tähtaeg on selle aasta 15. juulil, taotluste hindamine kestab oktoob-rikuuni ning toetusi hakatakse teadlastele jagama 2007. aasta algusest.
VES/Postimees
Valmis film Eesti–Ameerika kunstnikest
Intervjuu filmi autori Annette Solakogluga
Filmi autor Annette Solakoglu filmi “Lõõm 06/ Kunstidialoog: New York – Eesti” võtete aegu New Yorgis veebruaris 2006. Foto: Jaanika Peerna
New Yorgi Eesti Kultuuripäevadeks 2006 valminud film “Lõõm 06: Kunstidialoog New York – Eesti” (2006, 52 min.) on valitud Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali kavva. Festival toimub 2.-16. juulil 2006 Pärnus, Eestis ning kõigil soovijatel on võimalus sellest osa saada.
Filmis räägivad 10 eesti päritolu ameerika kunstnikku (Ilse Leetaru, Naima Rauam, Peeter Kolk, Kristiana Pärn, Endel Uiga, Dianne Bowen-Mäekask, Leevi Ernits, Ave Barker, Mark Kostabi, Jaanika Peerna) oma elust ja loomingust.
Alljärgnevas intervjuus jagab filmi autor Annette Solakoglu oma mõtteid antud filmi valmimisest ja eesti päritolu kunstnikest.
Intervjueerib Jaanika Peerna.
Mis inspireeris sind tegema filmi eesti-ameerika kunstnikest?
Ma tunnen, et suudan suhestuda inimestega, kes oma kodusest keskkonnast, kultuu-rist, perest, toidust ja lõhnadest välja on rebitud.
Ma sündisin Rootsis ja kasvasin üles poolitatud Saksamaal – seega eestlased tunduvad mulle lähedased, eriti siin New Yorgis.
Kuid ma soovisin ka ise selle filmi tegemise käigus mõningate küsimuste üle mõtiskleda: Mida tähendab olla eestlane Ameerikas? Ja kuidas see, kui üldse, mõjutab kunstnike loomeprotsessi?
Millised olid suurimad üllatused ja raskused filmi tegemise käigus?
Mind puudutas väga see soe avatus, millega mind kunstnikud oma ateljees või kodus tervitasid.
Ma lausa kümblesin nende peenes huumoris ja mulle meenus, kui värskendav võib olla irooniline ja enese üle nalja viskav naljasoon. Samuti oli väga julgustav (ja ehk ka märk sellest, kuidas eestlased kokku hoiavad) kogeda toetust eesti muusikutelt nagu Riho Sibul, Tõnis Mägi, Henn Rebane and Robert Jürjendal, kes andsid loa oma muusikat selles filmis kasutada.
Raskused olid kõik tehnilist laadi. Kuna see oli mu esimene täielikult digitaalselt valminud film, oli mul palju õppida.
Aga kõik läks hästi. Vaid mõni aasta tagasi poleks ma osanud isegi unistada, et mul on võimalik üksinda, ilma meeskonnata, valmis teha selline dokumentaalfilm, väga vähese rahaga, ühe arvuti ja videokaameraga.
Siinkohal tahan tänada Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges rahalise toetuse eest!
Kas on mingi omadus, mida eesti-ameerika kunstnikud, kellega kohtusid, jagavad?
Arvan, et nad kõik armastavad oma maad ja igatsevad Eesti järele. Kas see ka nende kunstis peegeldub? Ei, aga võib-olla on see põhjuseks, miks nad maalivad ja miks nad endile sellise elu on loonud.
Milline oli film, mille kallal eelnevalt töötasid?
See oli must-valge lühifilm pealkirjaga “Border”. Selle filmiga tahtsin ma esile tuua piiride jagavat võimu. See film on vanast talumehest ja hanest. Neis on palju ühist kuni selle hetkeni, kui mahamärgitud piir nende üksildases elukohas saab takistuseks mehele, kuid mitte hanele.
Sellele filmile sain toetust Yoko Onolt, kes andis mulle loa kasutada John Lennoni laulu “Imagine” (imagine there’s no countries…).
Film on saanud mitmeid auhindu, nende hulgas parima lühifilmi preemia Santa Barbara Filmifestivalil.
On sul unistuste film, mis pole veel valminud?
Sooviksin teha filmi religioossest fundamentalismist, usuäärmustest, mis tundub olevat tänapäeva maailmas valitseva kaose varjatud põhjus.
Ja seejärel filmi meie planeedi ja universumi ületamatust ilust.
Ahhaaa – ja siit saan ma uue idee: ehk peaksid need kaks filmi ühe katuse all olema?
“Lõõm 06: Kunstidialoog New York – Eesti” (2006, 52 min.) on saadaval DVD-l , hinnaks $30. Soovi korral võtta ühendust Annette Solakogluga telefonil 914 788 1568 või meili teel aadressil [email protected]
Eesti Kunstnike Koondis Torontos (EKKT) 50.a. juubeliväljaanne
Kunsti ruum ei ole ajas piiratud ega allu geograafilistele piiridele. Ta avaneb ootamatult, vahendades kohtumisi, mis teisiti võimalikuks ei osutuks. Sel puhul ei ole tähtis, milli-sest kaugest või lähedasest paigast teos pärineb, oluline on äkki kogetud lähedus vaatajaga. Vahel ka reproduktsiooni kaudu.
Mõtlesin sellele, lehitsedes eelmisel aastal ilmunud suurt EKKT 1956-2005 juubeliväljaannet. Mahukas kogumik koondab endas sadade inimeste aastakümnete vältel tehtud töö, andes ülevaate pidevast suurest organiseerimisest, tegutsemisest, kontaktidest, sündmustest, mille ühisnimetajaks on kunstielamus. Et see vaatajani jõuaks, et sellest jälg jääks, mis kauem püsib kui üksikute mälestus. Ja kõige selle taga, kandva ja innustava jõuna kunstiteos ise, mistahes vormis või tehnikas – märk võimalusest siseneda kunsti ruumi kaudu. Kunstnik Paul Klee on kord võrrelnud kunstnikku puutüve avatud kanalitega, mille kaudu elu juurtest puuvõrasse tõuseb. See eeldab suurt usaldust avatud oleku võimaluse vastu. Usaldust, mis toimib kunsti kaudu.
Niisugune suur usaldus on olnud kõikidel sellesse kogumikku koondatud inimestel. Et kunsti ruum on püsiv nende kõikide jaoks, vaatamata ajaloo keerdkäikudele ja maakera osade liigitamisele omaks ning võõraks.
Kunsti ruum, on EKKT jaoks alguse saanud Eestist, muuhulgas Pallase kunstikoolist. Sama on just see algus maailma suure kunstilooga ehk vahetumalt seotud kui mitmed teised. Selgesti võib eraldada üksikute kuns-tivoolude mõju edasikandumist, liikumist ja omavahelist põimumist, erinevaid nägemissuundi. Benita Vomm, Arno Vihalemm, Aksel Tamme, Jann Miljan, Hilda Mikkelsaar, Arthur Mihkelsoo, Endel Kõks, Alfred Hoffman, Ene Falkenberg, Eric Pehap, Lembit Ränd, Evald J. Woitk on igaüks oma loomingus Pallase kunstikooli alusele täiesti omanäolise maailma rajanud. Kuid mingi kummaline ühisnimetaja jääb just koloriidi osas kõigi nende loomingus püsima, võrreldes mitmetest teistest kunstikoolidest võrsunud kunstnike teostega. Mitte et eri kunstnike ka teosest teosesse erinev koloriit milleski puhtaid jooni ilmutaks, kuid värvide tasakaalu tunnetus teoses, peened nüansid põhivärvide puhta kolmkõla pinnal näivad viitavat ühisele harmoonilisele alusele, vabale maalimisviisile, mille algust tohiks küllap näha just Pallase kunstikoolis. Ka skulptuuri vallas on Pallase kunstikooli oluline osa selgelt tajutav. Kaks ilusat näidet Helmi Reiman Kalmi ja Adele Ulm-Augustase töödest.
EKKT kunstnike hulgas on samuti Tallinna kunstikoolide lõpetanuid, nii skulptuuri kui maali erialadelt. Kõik nad ei ole otseselt Kanadaga seotud – Rootsis elanud ja töötanud Herman Talvik on esindatud kahe jõulise teosega. Joann Saarniidu töödest on esindatud kaks väga erinevat maali, nii hilisemas abstraktsemas kui realistlikus laadis.
Võibolla on just see tundlikkus ja samas teatud tagasihoidlikkus koloriidi osas omamoodi tunnuseks Eestist võrsunud kunstnikepõlvkonnale, vahest ehk ilmsemaks kui otsene rahvuslik sümboolika voi motiivivalik.
Huvitav on näha hoopis teistsuguse koloriidi esile-kerkimist mitmete noorema põlvkonna kunstnike töödes, kes oma kunstilise ettevalmistuse on saanud mujal Euroopas või Kanadas. Ka suhtumises detaili ning kompositsiooni on erinevus vanema ja uuema põlvkonna vahel ilmne. Lisaks muidugi erinevused tehnikas, materjalides, viimaste aastakümnete avanenud võimalused arvutigraafika vallas jne. Kuid põlvkondade vaheline side toimib samuti mitmes plaanis, olles eriti tajutav Benita Vommi kompositsioonide ja Mai Reet Vomm Järve stiliseeritud maastikuvaadete ja Ants Erik Vommi jõulise joone puhul.
Kogumik on jaotatud kahte ossa: kunstnikud, kes on hetkel EKKT tegevad ning need, kelle elutöö on juba lõpetatud. Esimeste looming on esindatud igaühelt kolme-nelja, vahel ka enama tööga. Kunstniku foto või autoportreega varustatud lühiülevaade eluloost, õpingutest ning ka olulisematest näitustest moodustab koos va-litud töödega vastakleheküljepaari, mis otsekui avab iga liikme jaoks ainult temale eraldatud ruumi kogumiku mahukas „näitu-sesaalist“. Varasemate liikmete kohta on peaaegu igaühelt esindatud kaks tööd. Tekstid kunstnike eluloo ja õpingute kohta (inglise ja eesti keeles) ei ole ülesehituselt ühtsed, erinedes nii sõnastuselt kui informatsiooni hulgalt. Kuid see tuleb kogumikule pigem kasuks kui kahjuks, võimaldades kunstnike erinevustel seda selgemini esile tulla. Detailid, mida mõne kunstniku eluloos olulisemaks on peetud, saavad suurema kõlapinna, otsekui mõneti kajastudes esitamiseks valitud töödes.
Lisaks on kogumik hulgaliselt varustatud materjalidega, mis rõhutab EKKT avatust ning innukust suhtlemisel Kanada ja Eesti kunstiringkondade ja kunstihuvilistega. Esitatud fotod ning õnnitlus- ja tunnustuskirjad näivad veelgi kinnitavat kogumiku üldmuljet, mis on üllatavalt hele, vaatamata murrangulistele aastatele paljude kunstnike elulugudes. Pidulik meeleolu fotodel ja tundlik koloriit paljudes töödes jääbki kaunilt kujundatud juubeliväljaande peamiseks iseloomustuseks.
Tihti püüdlevad kunstiarvustused omamoodi pingerea loomise poole, eraldamaks teatud näituse või kogumiku kuns-tiliselt tugevamaid töid. Paraku võivad need kord paika pandud arvamused aja jooksul üsna põhjalikult muutuda – ootamatult leitakse mõndagi paeluvat neiski töödes, mis kunstikriitika poolt seni mainimata jäetud. Küllap on hea, et kogumik ei püüa esitada mingit kunstilist pingerida, andes kõigile liikmetele ühesuguse avaldamisruumi kahel leheküljel. Määravaks ei ole ka osutunud aeg, mida keegi on kunstile pühendunud, pigem saab kogumikuks ilmsiks ülalnimetatud ühine usaldus kunsti ruumi avatuse vastu. Olenemata tõigast, et mõnede kunstnike elutöö algas varajases nooruses ning mitmete teiste oma sootuks hiljem, koguni nõnda, et liikumine värvis on asendanud liikumist ruumis.
Oluline EEKT juubelikogumiku puhul ei ole ju esile tõsta Eesti kunstiajaloo olulisi nimesid, kes oma elutöö loonud väljaspool Eesti piire, vaid eelkõige vahendada koondise pidevat kunstiloome ning kunsti-elu protsessi, mille kulg on viimase viiekümne aasta vältel ühendanud teiste keelte piirkonnas elavaid eestlasi omavahel ja ühtlasi olnud avatud ukseks ümbritsevasse maailma.
Kristi Burman
Eesti Kunstnike Koondis Torontos (EKKT) juubelialbum on müügil Vaba Eesti Sõna poes.
* The Front Page reports from Chicago, where the Cato Institute honored former Estonian Prime Minister Mart Laar with the Milton Friedman Freedom etc. The event, held at the famous Drake Hotel, where about 400 people gathered to celebrate the award recipient. Guests of honor regaled Mr. Laar with humorous anecdotes and praise for not only the man but also his country, Estonia. The economic achievements of the small Baltic republic were touted by all. The keynote was given by Pulitzer prize winning author and commentator George F. Will. While health issues kept Milton Friedman from appearing in person, a taped congratulation was shown to guests and Mr. Laar. Mart Laar then took the stage to thank the Cato Institute for the honor, taking a moment to reflect on his country’s past. The following day, Mr. Laar was at the Estonian House in Chicago, where he was able to meet with about 100 local Estonians who had gathered to meet him and congratulate him.
* Ilmar Mikiver writes about what he calls the “Schroeder Syndrome.” The former German chancellor was elected into office in 2002 by vowing that German troops would never go to Iraq. Other nations followed suite, with Spain electing the Luis Zapatero on his platform of withdrawing Spanish troops from Iraq. Recently in Italy, the US friendly Silvio Berlusconi was defeated, although narrowly, by Romano Prodi, who is decidedly less American-friendly. But as the election of Angela Merkel, whose position is decidedly more pro-American, in Germany, shows, the “Schroeder Syndrome” may be coming to an end in Europe. Upcoming elections in England are a sure sign. People realize that they want more from their elected officials than anti-American sloganeering and an anti-Iraqi war attitude.
* A document that is reported to have been translated from Russian to Estonian appears on page 2. The document details how, during the Soviet occupation, the work of the exiled Estonian community is decidedly anti-communist. Numerous examples of how the Baltic community is influencing Western political positions with regard to the Baltic countries and their occupation by the Soviet Union are given. As a result, suggestions are made on how to counter this influence from abroad.
* Vello Helk discusses the so-called “Bronze Soldier,” the infamous monument to the Soviet “liberators” of Estonia, noting that several propositions have been made about its future. Some feel that the monument should just be renamed a monument to all soldiers who fell in WWII. A proponent of this is Rein Taagepera, who, Mr. Helk points out, was also known in 1972 of suggesting that the Estonian SSR do away with any attempt to carve out its own identity from its neighbor. The idea then was rejected, and his idea now for the monument should also be rejected.
* Film maker Annette Solakoglu, who made a documentary about 10 artists featured at this year’s Estonian Culture Days in New York, is interviewed on the Art and Culture page. She describes some of the experiences she had in interviewing the artists, as well as plans for future documentaries.
Estonia bans rallies near controversial statue
VES – The government of Estonia has banned rallies near the so-called “Bronze Soldier,” a statue commemorating the Soviet Army’s victory over Nazi Germany, stating that the intent is to ease tensions between some ethnic Estonians and native Russian-speakers.
“A ban on public rallies had to be imposed to find a solution to the tensions that have emerged,” Interior Minister Kalle Laanet was quoted by the AP news service. “Everyone who violates the order will be punished in accordance with the law.”
The Soviet-era statue has been vandalized several times in recent years, with a history of vandalism continuing back into Soviet times. Mr. Laanet has noted that the statue will now get around-the-clock police protection.
The statue was the recent central point of a commemorative gathering by Russian-speakers and veterans who wore their former military uniforms and medals. Some brought with them Russian flags, while even a few Soviet flags were on hand. Protesters were also present, with signs reminding people of the reality of the Soviet occupation.
President Arnold Rüütel has suggested forming a commission to determine the monument’s future. But Prime Minster Andrus Ansip rejected the idea, saying extremist groups would be given too much clout on such a panel. He has recommended moving the statue, and noted in a radio interview that “the Bronze Soldier mostly symbo-lizes the occupation and a statute has no place in the heart of Tallinn, next to the Kaarli church.”
Minister of Economic Affairs, Edgar Savisaar, has opined that the statue should remain where it is. He notes that in many places where such monuments have been moved, such as in Riga, Latvia, the en-suing problems have been much greater. Thousand have gathered, he notes, to make their voice heard. Estonia, he notes, has been spared such tense shows of protest. He also added that the removal of the statue could make the place almost like a shrine to those who support it, noting that Estonia should act with caution and learn from others.
As can be assumed, Russian groups in Estonia have come to the statue’s defense, often arguing that by bringing up the past, Estonia may tear itself apart. Many Estonian and center-right groups advocate its speedy removal, arguing that Estonians must come to grips with its past, and accept the occupation as a matter of fact. Estonia did not willingly join the Soviet Union, but was occupied.
One commentator reminded readers that when Soviet forces entered Estonia, they did not remove the Nazi’s Swastika from the top of the medieval “Pikk Hermann” tower, but rather the Blue, Black, and White colors of Estonia. Estonia was not liberated from the Nazis but rather occupied by Soviets, he argues.
European Conference of Presidents of Parliament meets in Tallinn
VES – The Speakers and President of the European Parliamentary Assemblies, together with the President of the Assembly of the Council of Europe and the President of the Assembly of the European Communities gathered in Tallinn, Estonia at the end of May in a traditional gathering.
The first meeting, held in 1973, occured in Paris, and has occurred approximately every 2 years. Strasbourg, Austria, hostes the 2004 meeting.
The purpose of the meetings, according to the Parliamentary Assembly of the Council of Europe (PACE) is to “contribute to the growth of European awareness in their respective countries as well as to the study of all problems arising with the adaptation of representative parliamentary democracies to conditions in the modern world.”
As member nations in PACE have grown, the number of participants have increased as well. Traditionally only Presidents or Speakers of each Chamber (who may be represented by a Vice-President) have the right to speak. Secretaries General accompany the Presidents.
Mr. Toomas Varek, President of Estonia’s Riigikogu opened the meeting, with additional remarks from René van der Linden, the President of PACE and Josep Borrell, President of the European Parliament.
“Where governments find it difficult or fail altogether to find compromises, parliamentary diplomacy can make a breakthrough,” PACE President René van der Linden told the gathered parliamentary Speakers from across the Council of Europe. He said the work of PACE itself showed parliamentary diplomacy at its best and pledged to develop this tool to the fullest extent possible.
Herman De Croo, the speaker of the Belgian Chamber of Representatives noted in his remarks that “parliaments are well aware that they cannot take a back seat to the other leading figures on the international scene, particularly governments and NGOs, and have done much to develop what is now termed parliamentary diplomacy. As a result, they have become major players in international relations.”
The conference was held on 30-31 May at the newly construced Estonian Art Museum KUMU, in Tallinn. A webcast of events is available on the Estonian parliament’s site.
Finnish Seamen’s Union boycotts Tallink’s Superfast Ferries ships
SST – The Finnish Seamen’s Union has boycotted the three Superfast Ferries ships, which sail the route between Hanko in Finland and Rostock in Germany.
Estonia’s Tallink, which bought the ships earlier this year, has brought in Estonian crews. The Finnish union and Tallink have been at loggerheads over employment terms ever since.
The Finnish Transport Workers’ Union (AKT) announced Wednesday it would back the blockade. Stevedores belonging to the AKT are refusing to load or unload the ferries.
Tallink Finland said in a statement that the Seamen’s Union’s “illegal” action would not affect passenger or passenger car services.
The ships also call at Paldiski in Estonia.
Survey: Over Half of Non-ethnic Estonians Regard Estonia as their Homeland
ER/ves – Fifty-three percent of ethnically non-Estonian residents of Estonia consider Estonia their homeland, one-fifth are naming Russia and about 15 percent the former Soviet Union, it appears from a survey carried out by Saar Poll in March.
While non-Estonians with Estonian citizenship and undefined citizenship see mainly Estonia as their homeland, residents who are ci-tizens of Russia see Russia as their homeland. Citizens of other countries also noted by and large that their country of citizenship is their home.
In comparison with a similar survey carried out in 2000 the percentage of Russian citizens considering Estonia their homeland has grown from 23 percent to 31 percent. Of Russian citizens, 40 percent named Russia as their homeland in both 2000 and 2006. The percentage of Russian citizens seeing the former Soviet Union as their homeland meanwhile had declined from 29 percent to 22 percent.
Fifty-two percent of the non-ethnic Estonians living in Estonia were born in Estonia and one-third in Russia. Of the non-ethnic Estonians born in Estonia, 80 percent regard Estonia, 11 percent the former Soviet Union and seven percent Russia as their homeland. Of people born in Russia, 48 percent named Russia, 25 percent Estonia and 24 percent the Soviet Union, with two percent naming some other country.
For the survey commissioned by the Estonian Migration Foundation, Saar Poll conducted oral interviews with 980 non-ethnic Estonians aged from 18 to 74.
|
