Foto: Riina Sõrra, rohkem pilte vaata www.estonianhousenewyork.com
Laupäeval, 3. mail toimus Eesti Majas New Yorgi Eesti Segakoori (NYES) kontsert, otsekui paralleel kevadisele õiteilule. Teatavasti otsustasid NY Eesti Meeskoor ja Naiskoor möödunud sügisel ühineda. Ehkki mõlemal oli seljataga üle poole sajandi viljakat tegevust, leiti, et uutes oludes peab jõud koondama ühtseks uueks kooriks. Ja nii saigi laupäeval teoks NYES esimene formaalne kontsert (kui välja arvata osalemine 2013. aasta jõuluteenistusel).
Uues segakooris on veerandsada liiget, jaotatud ühtlaselt mees- ja naislauljate vahel. Kavakohaselt annab Segakoor kaks korda aastas suurema kontserdi. Harjutused toimuvad kord nädalas, kusjuures mõlemad dirigendid, meeskoori Erik Veski ja naiskoori Andrejs Jansons, jäävad edasi koori juhtima. Nii juhatasid nad ka sel korral laule vaheldumisi. Olgu mainitud, et koor on vastu võetud osalema selle aasta üldlaulupeol Tallinnas.
Kontserdi alguseks kõlas M. Lüdigi pidulik “Koit” (F. Kuhlbars). See teos on eriliselt kohane laulupidudekontsertide avalauluks. Kui ma ei eksi, kirjutas Lüdig laulu kuuehäälelisena, et efekti eriliselt rõhutada. Hästi kõlas laul ka sel korral, ettekandelt hoogne ja harmoonia alal kuni lõppnoodini puhas. Rõhutan viimast punkti eriliselt, sest kontserdi üheski laulus polnud märgata häälte vajumist. Teisena esitatud G. Ernesaksa “Helin” (J. Liivi sõnadel) kanti samuti ette voolavalt.
Järgnev “Oma saar” (viis ja sõnad Kait Tamra) jäi kahvatuks, osalt laialivalguva helikeele, osalt liiga tugeva klaverisaate tõttu. Siin tuleb arvesse võtta Eesti Maja saali puudulikku akustikat, eriti suurvormide ettekandel. Klaverimäng, näiteks, kipub alati olema terav ja koorilaulu korral ei võimalda ruumi piiratus häälte sellist ühtesulamist nagu tõelises kontserdisaalis.
P. Uusbergi “Muusika” (J. Liiv) ja J. Pehki “Valss” (tema viis ja sõnad) õnnestusid igati – harmoonia puhas, dünaamiline vaheldus hea. Kontserdi haripunktiks olid minu arvates laulud “Puudutus” (viis T. Kõrts, sõnad K. Ehin) ja P. Sarapiku “Ta lendab mesipuu poole” (J. Liivi sõnad, E. Veski klaverisaade). Siin andis koor oma parima – täpne kooslaul, hea diktsioon ja sopranite kõlavad kõrged noodid.
G. Ernesaksa (L. Koidula) “Mu isamaa on minu arm” võib pidada Eesti teiseks hümniks. Teatavasti kirjutas Ernesaks laulu sõja ajal, kui ta viibis Nõukogude tagalas. Tähelepanuväärne on, et seda viisi võib laulda “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sõnadega! Need sobivad (kui välja arvata mõned taktid laulu keskel) mitte ainult rütmi, vaid ka muusikalise tunnetuse poolest. Et Ernesaksal pidi EV hümn olema eeskujuks, on selge. Koor esitas laulu hästi, ehkki teravam artikulatsioon ja sõnade selgem esiletoomine oleks aidanud.
M. Härma “Tuljak” oli lõbus nagu ikka; koori kooslaul jälle hea. Eelistaksin aga kiiremat tempot ja eriti meeshäälte tüsedamat esiletoomist, nagu osas “Teeb nalja Mann, siis naerab Tõnn”, mis moodustab toreda kontrasti sopranite “Oh elu! Oh ilu!” sähvatustele. Kava lõpuks oli klaverisaatega ette kantud “Kodumaa” (viis R. Kull, sõnad M. Veske).
Mida võib siis kokkuvõttes öelda? Kõigepealt oli kahju, et seda head kontserti tuli kuulama umbes sama palju inimesi kui oli lauljaid. Nad kviteerisid kuuldut küll pika, südamest tuleva aplausi ja kaunite lillekimpudega, kuid uut ettevõtet tuleks tulevikus laiemalt hinnata, eriti kuna esimene kontsert näitas selgelt koori potentsiaali. Koori esituse kohta on eespool juba ühtteist öeldud, näiteks hea harmooniline puhtus. Üldiselt viimistleksin veel sisseastete täpsust ja sõnade artikulatsiooni. Parandada tuleks ka segakoorile olulist mees- ja naishäälte tasakaalu. Kuna NYES sopranid, eriti kõrgetes nootides, on hästi kõlavad, siis julgustaksin mehi tugevamalt esile astuma, sest nemad moodustavad ju koori alusmüüri. Senikuuldu alusel võib aga Segakoorilt palju oodata.
Soovin koorile edukat tulevikku ja jään ootama järjekordset kontserti.
Raul Pettai