VES 24 – 21. juunil, 2006

<!– .style1 {color: #0000FF} –>Maailma esimene meeste tantsupidu toimus Rakveres

11. juunil kogunes Rakvere staadionile 2000 meest, et tantsida maailma esimesel meeste tantsupeol. Pealtvaatajaid kogunes nii palju, et staadionitribüünid neid hädavaevu mahutada suutsid.
Foto: Jaanus Nurmoja.

Ex ungue leonem ehk küüntest tuntakse lõvi, ütleb ladina sentents. Et eesti meest võib tunda tantsust, tõestas ligi 2000 meest Rakveres maailma esimesel eesti meeste tantsupeol.
Esimese eesti meeste tantsupeo tantsud ütlesid, et eesti mees võib olla võimas ja karune, nii karune, et tantsib karutantsu.
Eesti mees võib olla hell ja hoidev, kanda naist lausa kätel. Eesti mees võib vigurdamiseks lüüa polkat teise mehega, katsuda jõudu kätt surudes ja osavust looga alt läbi ronides. Näidata tantsu kaudu, et mees on mees. Nii vägevasti, et naised tribüünil kilkavad.
Et tantsud tuleks tulisemad ja mehesamm kindlam, käis tantsuvägi esmalt Vallimäel “ilmaruumi valvava päikesesõnni” juures loitsu tegemas ja soovisõnu kuulamas. Sest peoplatsil kõnelesid üksnes tants ja muusika.
Mees tantsib, maa müdiseb
Meestepealinna linnapea Andres Jaadla kutsus eesti mehi “eestluse jõu ja vägevuse ürgpaigas” üles, et nad koju jõudes võtaksid ühel nõul naisega ette tõsise teo, millest aasta pärast sünniks arvukalt tulevasi tantsulisi ja eesti elu edendajaid. Et eestlased saaksid kesta kui “jõuline rahvas oma riigi, keele ja kultuuriga”.
“Tarvas, tarvakene, muistne metsapullikene, sina minu vennakene – olen hoidjaks sinule. Täida meie unistused, meie laste mõtlemised. Hoia meida, kaitse meida, hoia muistset meeste meelt. Tulgu hingedesse rahu, õnne meie südamesse!” loitsis meestevägi, sekka naisedki, peo Rakvere teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäe eestütlemisel Maie Orava seatud loitsuga avatuks ning kulges tänavaid täites peoplatsi poole.

Lauri Õunapuu ansamblist “Metsatöll” torupilli mängimas. Tseremoonia toimus Tarva monumendi juures Rakvere Vallimäel.
Foto: Jaanus Nurmoja

Pildil ülal: Kui eesti mees võtab tantsida, siis kas maa müdiseb või raskustungi nagu polekski. Keerukamadki tantsusammud lähevad lennates ja naerusui. Foto: Tairo Lutter /Virumaa Teataja

All: Pikk tänav Rakveres. Seda teed mööda jalutas staadionile nooremate meeste vägi. Foto: Jaanus Nurmoja

Kui publik oli end oodatust kitsamaks osutunud tribüünidel sõbralikult viimase võimaluseni koomale tõmmanud – pahandajad ja piletiraha tagasinõudjad peomeeleollu ei kostnud – jooksis proloogiks “Poisist meheks” staadionimurule põlvepikkune poisike, tema kannul mehi igas mõõdus.
“Seal, seal taga, punase mütsiga,” otsisid-leidsid naised-emad-õed-vanaemad tantsu-meeste seast omasid ja hoidsid pöialt. Vaimustusid vanaisa sujuvast sammust, isa mehisest tantsuhoost ja poegade osavusest, mille lihvinud särama tantsuloojate ja tantsujuhtide huumorimeelne fantaasia. Ning muidugi meeste tahtest ja tantsurõõmust, milleta pidu poleks sündinudki.
“Tänan sind, eesti mees! Tänan sind, tantsiv mees! Tänan kõiki, kes te aitate eesti meest väärtustada!” ütles peo lõpetuseks Maie Orav, süli tantsijate tänulilli täis.
“On hea tunne, õnnetunne, et mida tahtsin, unistustes nägin, sai teoks,” rõõmustas oma meestetantsu idee ellu viinud Maie Orav. “Ühe päevaga niisugune pidu püsti panna on uskumatu, aga kõik võtsid end kokku,” oli pealavastaja meestega rahul. “Üllatused ühele meeldisid, teisele mitte, inimesed on erinevad,” mainis ta, pidades silmas erinevaid vastukajasid Eda-Ines Etti, Laura Põldvere, Chalice’i ja Metsatöllu kaasamisele ning muretses kohanappusest tekkinud probleemide pärast.
“Et oleks tasakaal, võiks nüüd teises Eestimaa otsas teha naiste tantsupeo,” oli Maie Oraval uus idee valmis. Orava kinnitusel jääb meeste tantsupidu Rakvere kaubamärgiks ning uut pidu tasub kindlasti ootama jääda.
Koju tegusid tegema
“Muljed on head, soojad, mõnusad. Tantsiks veel,” laususid Tartu Ülikooli rahvakunstiansambli vilistlasrühma mehed.
“Kui muidu on naisi rohkem rõhutatud, siis ometi võeti kätte ja tehti meestele midagi. Müts maha Maie Orava ees. Aga jälle – naised tegid. Samas võinuks puhas meeste pidu olla, naisi figureeris natuke liiga palju,” kõnelesid mehed kui “rahvakunstiansambli hääl, kellel pole nimesid”.
“Linnapea kõne oli väga sütitav. Kardame, et täna koju minnes me lihtsalt ei jõua seda teoks teha. Aga homme teeme,” lubasid mehed.
Päikesest põlenud põskede ja ninaga poisid Tartust Kivilinna gümnaasiumist arvasid, et oli “täitsa äge pidu” ja väljak tolmas ka hästi.
Tantse õppida oli poiste meelest raske, aga kui tants selge, oli üsna kerge. Publik oli hea. Ja Metsatöll. Ja jäätis. Ja Ines. Ja kindlasti tulevad nad järgmisele meestepeole.

Inna Grünfeldt, reporter
Virumaa Teataja

Long Islandi Eesti Kodus tehti sporti ja lõõmas jaanituli

Spordipäevast Long Islandi Eesti Kodus võttis osa hulk lapsi, suurel osal neist olid pärast ka diplomid heade saavutuste eest ette näidata. Võisteldi kergejõustikus ja ujumises, masterid katsusid jõudu ka lisaks võrkpallis.

Jaanituli oli sel aastal erakordselt suur ja põles ka ilusti. Juba traditsiooniliselt süütas jaanitule Gary Lindemann (pildil seljaga) koos poja Taavoga.
Fotod: Riina Sõrra

MÕISTATUSLIK KOFI ANNAN

Ilmar Mikiver

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peasekretär Kofi Annan, kelle ametiaeg lõpeb tänavu, näib olevat otsustanud East Riveri hiigelpaleest lahkuda mitte ilma kontroverssete deklaratsioonideta. Nende esirinnas on üks äsjane vaenuavaldus Ühendriikide rahva ja president Bushi valitsuse vastu.
See tuleb just ajal, mil USA Kongressis jätkub rahul-olematu kriitika ÜRO-s paljastatud multimiljardi-dollarilise korruptsiooni pihta ning valitsuse kõrgeimal tasandil on jälle juttu Ameerika ÜRO-osamaksu kärpimisest – asjaolud, mis peaksid pigem sundima Kofi Annani positiivselt tunnustama USA kui ÜRO suurima rahastaja teeneid läbi enam kui poole sajandi.
On tõik, et ÜRO täiskogus ja allorganites (nt. Inimõiguste Komisjonis) on moodustunud survegruppe, mis töötavad vastu Ameerika huvidele – isegi teades, et nende liikmete rikkalik palk ja elu ülalpidamine tuleb Ameerika riigikassast. Kuid mis pidi küll ÜRO peasekretäri asetäitjat, inglast Mark Malloch Browni sundima hiljuti kahes erinevas sõnavõtus ründama president Bushi ja süüdistama kogu Ameerika rahvast totruses. USA ÜRO suursaadik John Bolton ei saanud jätta oma ägedas vastulauses nimetamata Malloch Browni sõnu “ülimuslikeks” (condescending) ja Ameerika rahvale alandavaiks. Olulisim ses loos on aga see, et peasekretär Annan ühines Malloch Browni seisukoh-tadega ning keeldus neid tagasi lükkamast. Niisiis toimis Malloch Brown lihtsalt Kofi Annani „suuvoodrina“, paljastades peasekretäri enda halvakspaneva suhtumise ameerika rahvasse.
Washington Times’i reporter Betsy Pisik teeb asjaomastest sõnavõttudest järgneva kokkuvõtte:
„ÜRO peasekretäri asetäitja Mark Malloch Brown väitis teisipäeval, et „keskmine ameeriklane ei saa aru, kuivõrd tihedasti Ühendriigid ja ÜRO koos töötavad sellepärast, et president Bushi valitsus on keeldunud andmast ÜRO-le avalikult oma toetust. Suur osa sellest avalikust mõttevahetu-sest (ÜRO kohta), mis jõuab Ameerika südamaani, on jäetud peamiselt ÜRO kõige häälekamate vastaste nagu (USA suurima raadiovõrgu juhi) Rush Limbaugh ja (televisiooni uudistekanali) Fox News hooleks (WT, 6. juuni.)
Asepeasekretär annab sellega mõista, et ameerika üldsus saab ÜRO kohta teavet ainult läbi valitsuse filtri ning et see teave on kärbitud, vildak ja ilmsesti vaid parempoolne.
USA ametlik reageering inglasest bürokraadi süüdistustele on seni piirdunud vaid suursaadik Boltoni mööndusega, et Malloch Browni kriitika võib Ühendriike „tõsiselt kahjustada“. Välisministeerimi esindaja Sean McCormick lükkas kriitika kui põhjendamatu tagasi. Kofi Annani pressi-sekretär Stephane Dujarric seevastu rõhutas ajakirjanikele, et “peasekretär kaitseb oma asetäitja vaateid ja ühineb sisuliselt nende mõttega“. Asetäitja märkuste tagasivõtmine või temale laituse avaldamine ei tule kõne allagi, kinnitas Djuarric.
Washington Times’i juhtkirjanik sõnastab Malloch Browni suhtumise Ameerikasse, nagu see tõenäoliselt briti eliidi seas käibel on, lihtsalt ja rahvalikult:
„(Seni vaevalt laiemalt tuntud, jääb Mark Malloch Brown nüüd) avalikkusele meelde kui see ÜRO bürokraat, kes püüdis suhted Ühendriikidega õhku lasta kallaletungiga „keskmisele ameeriklasele“. Ta ütles ei vähemat ega rohkemat, kui et me oleme üks matsikari, kes vajab kogu aja valitsuse järelvalvet“ (WT, 9. juuni.)
Oma kibestunud reageeringus Malloch Browni väljendustele ei jätnud suursaadik John Bolton kahe silma vahele seda osa, mis tõenäoliselt on ameeriklasele kõige solvavam, nimelt püüe kujutada „keskmist ameeriklast“ iseseisva mõtteviisita kari-loomana. Suursaadik Bolton ütles:
„Põhiliselt – nii kurb kui see ka on – oli see ühe rahvusvahelise ametiisiku kriitika Ameerika rahva, mitte Ameerika valitsuse vastu.“
Ausalt, tundub pisut pöörane, et Annan just nüüd, kus ÜRO-l tuleb hakata tõsisemalt mõtlema reformidest, mis suudaksid vähendada ÜRO-s lokkavat korruptsiooni, ja suurendada oma vastutavate ametnike töö ja tegevuse läbipaistvust, peab errumineku-lähedane peasekretär vajalikuks norida uut tüli Ühendriikide rahva ja valitsusega.

14. juuni – riiklik leinapäev

Herbert Vainu, ajalookandidaat

Me ei tohi unustada küüditamist, paneb Enn Tarto südamele 08.06.2006 Maalehes ilmunud artiklis.  
Tänavu 14. juunil möödub 65 aastat 1941. aasta suurküüditamisest Balti riikides. Okupeeritud ja NSV Liidu koosseisu annekteeritud Eestist küüditati Nõukogude Liitu umbes 10 000 inimest. Mehed eraldati peredest ja suleti koonduslaagritesse. Hiljem mõisteti nad surma ja hukati või siis surid nad paari järgmise aasta jooksul nälga ning haigustesse. Meestest hukkus üle 95 protsendi.
1941. aasta suurküüditamise käigus saadeti Eestist välja umbes 4000 last. Üldse suri küüditatuist nälja ja ebainimlike elutingimuste tõttu umbes 59 protsenti represseeritutest.
Mälestades kõiki ohvreid
Me ei tohi siiski unustada, et 14. juuni kui riiklik leinapäev on kõigi kommunismi-ohvrite ja Eesti eest langenud vabadusvõitlejate mälestus- ning leinapäev. 14. juunil me mälestame ja leiname 1941. aasta suurküüditamise ohvreid, 1949. aasta 25. märtsi suurküüditamise ohvreid, kõikide küüditamiste ohvreid. Me meenutame, mälestame ja leiname arreteeritutena maha lastud või laagrites hukkunud poliitvange, nii Stalini-aegseid kui ka hilisemaid vange, Nõukogude lennuväe terrorirünnakutes hukkunud tsiviilelanikke, Läände põgenemisel hukkunuid, Teise maailmasõja käigus hukkunuid. Me mälestame ja leiname nii relvastatud kui relvastamata hukkunud vabadusvõitlejaid, kõiki kommunismi ohvreid.
Kahjuks ei ole Eestis seni langenud vabadusvõitleja päeva kui riiklikku tähtpäeva. Korduvalt on selleks päevaks pakutud 27. märtsi. 27. märtsil 1981 hukkus Vologdas vabadusvõitleja Jüri Kukk.
Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni töö tulemusena ilmunud koguteose “Valge raamat” andmeil arreteeriti esimese Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis kokku umbes 8000 inimest. Aastail 1940–1941 arreteeritutest jäi ellu 200 kuni 600 inimest, see tähendab 2–8%.
Esimese Nõukogude okupatsiooni repressioonidega tekitatud inimkaotused on seni selgunud andmetel 48 000 inimest.
Vene Föderatsiooni võimud püüavad Venemaa elanikele ja ka osale Eesti elanikele peale suruda seisukohta, et 1940. aastal Eesti Vabariik astus vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu, et mingit okupatsiooni ja anneksiooni pole 1940. aastal toimunud.
Muidugi on see vale. Miks siis punaokupandid 1940. aastal nii innukalt tapma, arreteerima ja veidi hiljem küüditama asusid.
Tegelikult määras Eesti saatuse NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud Stalini–Hitleri pakt ja selle lisaprotokollid. Eesti ja Läti (hiljem ka Leedu) tunnistati kuuluvaks NSV Liidu huvi-sfääri. Kuigi Eesti täitis kõiki NSV Liidu nõudmisi, see meid ei päästnud.
9. juunil 1940 andis NSV Liidu kaitse rahvakomissar direktiivi number 02622 (“Täiesti salajane”). Selles direktiivis NSVLi kaitse rahvakomissar marssal S. Timoshenko ja Punaarmee peastaabi ülem marssal B. Shaposhnikov käskisid 1. Punalipulisel Balti Laevastikul (PBL) alates 10. juuni kella 05.00 minna üle Leningradi Sõjaväe Ringkonna (LSR) juhataja operatiiv-alluvusse ning olla 12. juuniks 1940 valmis lahinguülesannete täitmiseks viimase juhise kohaselt.
Edasi järgnevad juba täpsemad juhised sõjategevuse ettevalmistamiseks. Sõjatege-vuse alguse täpse aja pidi teatama LSRi juhataja.
Alandlikkus pole aidanud 
NSV Liidu koosseisu inkorporeeriti Leedu 3. augustil, Läti 5. augustil, Eesti 6. augustil 1940. aastal. Arreteerimised ja tapatalgud olid juba alanud. Umbes 1 aasta pärast ultimaatumite esitamist Balti riikidele algasid massiküüditamised. 14. juunil 1941 toime pandud massiküüditamised kujutasid endast Nõukogude valitsuse aegumatut genotsiidi-kuritegu Eesti, Läti ja Leedu elanike vastu.
Eesti valitsuse alandlikkus võimsa idanaabri ees 1939. ja 1940. aastal ei aidanud meid. Ei aita ka praegu.
Juba muinasajal oli teada, et kes vastastest valib lahingu toimumise aja ja koha, sellel on pool võitu juba käes. Möödunud aastal alustas Venemaa Teise maailmasõja (N Liidu jaoks Suure Isamaasõja) lõpu tähistamise teemat. Eesti kui riik ei osalenud II maailmasõjas. Küll aga kisti eesti rahvas sõtta. Loomulikult me peame Eesti eest võidelnud Eesti Vabariigi kodanikke kaitsma, nende kangelastegusid väärtustama.
Aga miks me peame tantsima putinlaste pilli järele ja ülimalt tagasihoidlikult käsitlema seda, mis toimus enne II maailmasõda okupeeritud Eestis ja pärast sõda 1991. aastani välja? Miks stalinismi ohvritest hädapärast räägitakse, aga kommunismi ohvritest peaaegu üldse mitte? Miks vabadusvõitlejaid aastatest 1955–1985 kujutatakse mõnede poliitikute poolt lausa kurjategijatena?
Iga inimelu on väärtuslik ja püha. 14. juunil mälestame ja leiname kõiki kommunismi ohvreid, kõiki Eesti vabaduse eest langenud inimesi.

Tõnismäe pronksmees järjekordse alistumise sümbolina

Vello Helk 11.06.2006

Tõnismäe pronksmehe teema ei tahagi lõppeda. Eriti agarad on tema pooldajad, kelle argumentatsioonis on märgata natuke arengut. Ei süüdistata enam vastaseid – eriti rahvuslasi – nagu varem alati fashismis, vaid üha enam natsismis.
Võõra ideoloogia ülbitsemine Eesti pealinnas ei häirinud paljusid, küll aga selle vastu protesteerimine. Keeleteadlane Martin Eha-la kirjutab, et tänavune nelkide kevad pronkssõduri toetuseks olevat selge märk vene ärkamisajast Eestis, mille vastu ta ei saa jätta poolehoidu tundmata, sest see on avarapilgulisem kui ausamba vastaste tigetsev hüsteeria. Ta mainib küll, et Venemaa saadik ja vene rahvusradikaalid on sammast korduvalt nimetanud vabastaja monumendiks, mis üsna ilmselgelt ärritab eestlasi. Nii on mälestussammas paljude eestlaste jaoks kujunenud otseselt okupatsiooni sümboliks, mis tuleks linnaruumist kõrvaldada. Valdavale osale Eesti venelastest polevat see siiski mitte vabastaja monument, vaid fashismi üle saavutatud võidu sümbol, mis on nende kogukonnale oluline ja kallis.
Ehala toetab toetab Rein Taagepera ettepanekut pronkssõduri tähendust avardada, selmet seda teisaldada. Samas on selge, et see ei ole lihtne ülesanne, eriti Lihula taustal. Sel puhul peame leidma midagi positiivset selles, mida see sammas just sel-lel kohal ja sellisel kujul meile tähendab. Ehala panustaks vaimusuurusele, mis tähendab olla suurem oma saatusest, ka jääda inimeseks hoolimata olukorrast, millesse oled sattunud, või mundrist, mida pead kandma. Vaimusuurus tähendab ka mitte maksta kätte ülekohtu eest, iseäranis neile, kes pole selles isiklikult süüdi. Vaimusuurus tähendab võimet respekteerida endast erinevat. Ja lõpuks, vaimusuurus tähendab andestada. Ainus aateline lahendus, mis praeguses olukorras suudab meie ühiskonda siduda, mitte lõhestada, on öelda, et sammas on siin, et jääda – mälestamaks sõjas langenuid. Olles samas märk sellest, et oleme suuremad oma saatusest ja suudame vaadata tulevikku üheskoos (Eesti Ekspress 30.05.).
Soov unustada ja andestusele loota on mõistetav, aga kuidas saab andestada neile, kes ei tunneta mingit süüd, pigem loevad end vabastajateks? Nii on see soovitatav ”vaimusuurus” tegelikult järeleandmine, kui mitte öelda alistumine, mida soovitati paguluspäevadel neile eestlastele, kes kangekaelselt juhtisid tähelepanu ajaloo faktidele.
Järgnevalt noppeid kommentaaridest. Eestlaste kõrval elavad venelased ei mõista seda vaimusuurust. Nad vajavad selgete piirjoontega riiki, otsustava sõnaga peaministrit. Keegi praegustest võimutegelastest ei mõistnud venelaste aktsiooni hukka – järelikult oli kõik hästi? Eestlased ei ela aga enam suur-riigi vasallina, kus peab moka maas hoidma? Austa ennast ise, siis austavad sind ka teised.
Kui eestlaste seas poleks olnud ärksamaid hingi, keda erinevatel aegadel erinevate nimedega kutsutud, rahvuslastest ekstre-mistideni, terroristideni ja bandiitideni ja valdav oleks alati olnud kaalutleva, alalhoidliku, tööka ja pai keskmise eestlase mõtteviis, siis poleks vist toimunud isegi muistset vabadusvõitlust rääkimata Vabadussõjast ja mehetegudest II Maailmasõjas. Õnneks pääseb eestlastes kriitilistel aegadel ena-masti võidule mehemeel ja nad astuvad oma õiguste ja vabaduste eest välja. Võib olla kindel, et ka paljude pugejaloomuga kommentaatorite nutt ei mõjuta neid, kes ongi sündinud vabade inimestena ja oskavad seista oma au ja väärikuse eest. Sellistele inimestele oleme tänu võlgu oma rahvusena edasikestmise eest ja neid on tegelikult palju rohkem, kui me arvata oskame, nad lihtsalt ei alandu kommentaaride kaudu pugejate ja kollaborantidega kemplema. Ei tohi unustada, et kakskümmend aastat tagasi räägiti ka “lääne imperialistide poolt sukkpükste eest ära ostetud provokaatoritest”. Nüüd räägivad meile seltsimehed Ummelas ja Veidemann, et Venemaal on täielik õigus oma kodanikke Eestis kaitsta ning et eestlased peavad olema kultuursed, st sallima vene imperialismi ilminguid oma kodumaal.
Muidugi on kõige kavalam näidata end erapooletuna ja kummardada sinna, kuhu orjalik sisetunne käsib, nii on alati paljud keerulisi aegu üle elanud. Kõige kasulikum on rahulikult vegeteerida ja mitte mingeid emotsioone välja näidata. Vastasel korral võidakse rakendada karme repressioone ja see, kes peaks siiski mõne mõtte või emotsiooniga välja tulema, teenib väidetavalt ai-nult mingi tumeda jõu huve.
Pronkssõduri näol on tegemist põhimõttelise küsimusega, mis on suurepärane proovikivi ning indikaator praegustele polii-tikutele. Igal aastal mitu korda toimuvate Eesti riigi ja rahva vastaste ürituste toon on aja jooksul muutunud järjest sõjakamaks. Neis pole juba ammu tooniandvaks vanad ätid, vaid aina fanaatilisemaks muutuvad noored. Nendel üritustel ei mälestata hukkunuid, vaid siunatakse Eesti riiki ja rahvast. Kõige radikaalsemad Eesti marurahvuslased nõuavad venelaste lahkumist, kõige radikaalsemad Vene marurahvuslased nõuavad eestlaste hävitamist. Vahe on märgatav. Suutmatust pronksmehega midagi ette võtta loetakse nõrkuseks, mis võimaldab üha uusi noori radikaliseerida.
Ongi käes aeg, kus rahvuslus tekitab edu taga ajavale eestlasele hirmu. Aga venelased käituvad järjest jultunumalt. Ja mitte kellegi mure ei ole neile ometi kord selgitada Eesti ajalugu. Paljudele kommenteerijatele tundub, et selles jamas ongi süüdi justkui mingid pahad eesti rahvuslased. Praegu pole aga õige aeg otsida süüdlast ja taunida tegematajätjaid, vaid langetada õigeid otsust edaspidiseks. Ei saa seda edasi lükata pronksmeest valvates. 15 aastat kestnud viivitamine maksab end kätte.
Martin Ehala jätkab hiljem oma mõttekäiku: Maarjamägi polevat lahendus, teisaldamisega muutuvat see vene vähemuse marginaliseerimise sümboliks Eesti ühiskonnas, sümboolne koha kätte näitamine, sest see ei ole õiglane. Ta paneb ette kujundada see Teise maailmasõja mälestussambaks, mille juures rituaalid rangelt reglementeeritud. See lahendus ei riivaks kummagi kogukonna väärikust (Eesti Päevaleht 8.06.).
Tema arvates polegi koloniste, on ainult vene vähemus, kellel pealegi peab olema õigus Tallinna kesksel platsil mälestada Eesti okupatsiooni esindajaid, ka selle taastulekut. Nende ”väärikust” haavab ka okupatsiooni mainimine, nii et ka seda tuleb vältida? Kus saavad eestlased mälestada oma langenuid? Vist kunagi tulevikus,  kui vene ”vähemus” seda lubab, kuskil nurga taga?
Ei tohi ärritada venelasi sini-must-valgega. Neid värve kasutasid (kuritarvitasid) taasvabanemisel punalipu jüngrid oma võimu säilitamiseks. Nüüd on sini-must-valge täitnud oma eesmärgi ja selle lehvimine punalipuga demonstratsioonil on (jälle) provokatsioon. Meenutab tõepoolest palju Taagepera ja teiste juttu pagulasajal: tuli leppida sellega, et Eesti oli ENSV, seda ei saanud ju enam muuta. Marurahvuslasteks (siiski mitte natsideks) nimetati tookord ka neid, kes demonstreerisid  Eesti vabaduse eest, näiteks esmaspäeviti Stockholmis.
Kõige selle taustal jääb mulje, et polegi tõelist Eesti Vabariiki, vaid domineerib endiste kingapaela sidujate orjariik, suurelt osalt selle juhtkonna ja mõttelaadiga. Need, kes panid pronksmehe külge sildi, et ta esindab Teises maailmasõjas langenuid, millele paljud viitavad, ei taha nähtavasti aru saada, et neid ei saa esindada punaarmeelane koos N. Liidu sümboolikaga! Sel kombel muutub Tõnismäe pronksmees tõepoolest järjekordse alistumise sümboliks.

Connecticuti Eesti Kooli lõpetamine

Pildil Connecticuti Eesti Kooli lõpetajad Kiia-Mai Rakfeldt ja Jaani Kangro koos klassijuhataja Linda Linaski (vasakul) ja koolijuhata Kristi Rakfeldtiga (paremal). Foto: Rein Linask

Kui Connecticuti Eesti Kool 22.mail suvepuhkusele läks, ütlesid õpilased ja õpetajad head nägemist selle aasta kahele lõpetajale: Kiia-Mai Rakfeldtile ja Jaan Kangrole. Noortele pandi südamele, et nad eesti koolis õpitud keele, tarkused ja traditsioonid kannaksid endaga kaasas eluteel ning tuleksid aeg-ajalt tagasi ka kooliperega jagama oma saadud teadmisi ja kogemusi. Kiia-Mai ja Jaani on olnud koolipere liikmed peaaegu terve elu, alustades laupäevast “eesti asja” ajamist ja koolis olemist juba ühe aasta vanuselt, sellest ajast kui nende vanemad õed alustasid oma teed eesti koolis.
Palju õnne, Kiia ja Jaani! 
Leelo Linask

Andres Raudsepp tõi kevade Lakewoodi Eesti Majja

Kanada indiaanlaste trumm kõlas indiaanlaste moodi, kui Andres Raudsepp laulis indiaanlaste laulu “Hõbekase maa”. Trummiga Linda Richters. Foto: Airi Vaga

Üle poolesaja kaasmaalase oli tulnud laupäeval, 20. mail, tervitama kevadet Lakewoodi Eesti Majja, kuhu külakosti tõi muusikamees Andres Raudsepp Kanadast. Kaasa musitseeris Linda Richters nii klaveril ja klarnetil.
Baar ja einelaud olid avatud juba vara. Köögis askeldasid Lia Parming, Mercia David, Velda Morgen ja Tiina Rebane. Baaris olid Markus Maasikas ja Harry Peterson. Einetamise ajal pakkus meelelahutust Aadu Rein akordionil.
Oma esinemise avas Andres Raudsepp mälestusega Harry Verderile, lauldes meeli liigutava Tammeveski “Kodumuld”, mis räägib sellest mullast, mille põgeniku teele asunu oma põue peitis, kandis kodumulda kui aaret oma põues ja koju naastes laskub põlvili ja annab mulla kodumaale tagasi. Möödunud aasta septembris pärast kodumaalt lahkumise jumalateenistust Lakewoodis tõmbas Harry Verder põuest just selle laulu noodi ja andis Andres Raudsepale. Sellest samast noodist laulis Andres Raudsepp just sellesama laulu Harry Verderi mälestuseks.
Laulja vahelduvasse repertuaari kuulusid kevadised laulud, nagu “Varsakabi”, “Lenda, lenda laulukene”, “Tule koju, armuke”, viimane Linda Richtersi klarneti saatel. Esinemiste repertuaari kuulus ka rahvusvahelisi laule.
Kanadast oli Kanada indiaanlaste laul “Hõbekase maa”’, trummil Linda Richters, Prantsusmaad esindas prantsuse keeles dramaatiliselt lauldud “Pariisi taeva all”. USA-d esindas “Old Man River”, raske soolo, millega laulja suurepäraselt toime tuli, saades tormiliselt tänuliku aplausi. Oma “igivanast” repertuaarist tõmbas laulja välja Kork-Uferi tuntud laulu “Rio Grande” , lauldes seda metsiku lääne ilmega värskelt ja jõuliselt.
Terves kavas oli kokku 14 laulu. Suurepäraselt esitatud laulud, milliseid rahvas soovis rohkemgi kuulata ja nautida.
Kontserdi lõpetasid esinejad jõulise lauluga “Valge tuvi” , mida esinejad rahva tungival soovil kordasid ja siis laulis rahvas juba kaasa.
Tantsumuusikat jalakeerutajatele mängis TEDZINZEN, ühemehe “orkester”, meelitades nii mitmeidki paare tantsupõrandale.
Rohkete võitudega loterii eest hoolitsesid Imbi Sepp, Karin Lichter, Viiu Vanderer jt. Lilled esinejatele andis Lakewoodi Eesti Ühingu esimees Tõnu Vanderer, kes tänas esinejaid, korraldajaid ja õhtu külalisi.
Airi Vaga

Eesti Õigeusu Kiriku Ordinatsioon

Pildil vasakult Johannes Järvalt, keskel isa Stefan ja paremal piiskop Aidan.

8. aprillil toimus Vancouveris Eesti Õigeusu Kiriku uue preestri Johannes Järvalti ametisse pühitsemise tseremoonia, mida viimati peeti Kanadas umbes 40 aastat tagasi, mil eesistujaks oli kreeka piiskop. Sel sissepühitsemistseremoonia liturgial olid abiks piiskop Aidan, ülempreester Brendon, isa Benedict, diakon Andrew ja isa Stefan. Preestrid alustasid teenistust mustades sutaanides seistes ordinatsiooni vältel seljaga koguduse poole mitte näitamaks oma eemal- või üleolekut kogudusest, vaid pigem vastupidi – samastumist kogudusega. Teatud kommetes rõhutavad preestrid rõivaste ja atribuutidega oma väärtusetust, traditsioon, mis pärineb judaismist. Johannes Järvalti ordinatsioon ühendas kolme astet, kuna ta ülendati Reader’ist alamdiakoniks, siis diakoniks ning lõpuks preestriks. Kogudus hüüdis kreekakeelselt „axios“ kinnitades, et Järvalt on väärt oma tiitlit.
Kombekohaselt kaasneb iga liturgilise riietuseseme ja atribuudiga spetsiaalne palve, rõhutamaks selle spirituaalset tähtsust, näiteks kui preester või diakon riietub tuunikasse, sticharion’i, lausub ta „Minu hing rõõmustab minu Jumalas, sest ta on mind riietand päästeriietega, katnud õigusekuuega“ (Jesaja 61:10). Õigeusu preestrite riietus on jäänud muutumatuks Bütsantsi aegadest saadik (330 AD), kui kirik ja riik olid lahutamatud. Samuti meenutavad need rõivad „teispoolsuslikkust“ ja läbi preestrite vaimsete õpetuste peaksid kogudused teadvustama pühalikkuse lähedalolu. Teadaolevalt eksisteeris esimene Eesti Õigeusu kogudus Tartus aastal 1030. Eesti Õigeusu Kirikut tunnustati Constantinoopoli poolt 1923. ja 1996. aastal. Eesti viimase okupatsiooni 50 aasta jooksul juhiti Eesti Õigeusu Kiriku kogudusi eksiilist Õigeusu Sinodi poolt Rootsis ja kui Eesti sai 1991. aastal vabaks, kolis Sinod tagasi Tallinna. Patriarh Bartolomeus, kelle ametlik tiitel on Tema Pühaduse Konstantinoopoli Peapiiskopi Oikumeeniline Patriarh, mis määrati talle 22. novembril, 1991, nimetas 1999. aastal ametisse Tema Eminentsi Stefanuse, Tallinna ja kogu Eesti Metropoliidi Prantsusmaalt, sest Eestist ei olnud kandidaate.
Õigeusk on üle elanud mitmesuguseid aegu, Türgi ja Venemaa määrused on tema rõivaste säram ette kirjutanud. Välimiste kangaste säravad värvid pärinevad Türgi aegadest. Google otsing väljendile “orthodox church clothing” juhatab huvilised veebilehele, kus liturgiliste rõivaste värve käsitletakse detailselt. Teavet leiab ka www.roca.org/OA/Practice.htm, sealt klikkida Symbolism of Vestments.
Isa Stefan oli määratud ülempreestriks ja kantsleriks. Isa Stefan on olnud Eesti Õigeusu Kiriku nurgakiviks nii Vancouveris kui Torontos. Sellel erilisel teenistusel olid abiks nii kaks vaimulikku Püha Peetri Eesti Evangeelsest Luteri Kirikust, vaimulik Vancouveri Eesti Ühendatud Baptistlikust Kirikust kui ka paljud koguduseliikmed igast mainitud kirikust. Kuna õigeusu liikmeskond on väga väike, on mitmed luterlased laulnud läbi aegade õigeusu kiriku kooris.
Johannes Järvalti pühitsus leidis aset Vancouveris, kuna piiskop Aidan oli seotud kaplanina St. Joseph’s Hospice’iga Bellingam, Washingtonis. Piiskop Aidan – mees, kel on suurepärane huumorimeel – märkis, et teenistust piiskopina läbi viia, kandes traditsioonilist peakatet, on üsna suur väljakutse, kui mitra on liiga kitsas!

Eva Vabasalu

Lendurid mälestasid küüditamisohvreid

14. juunil kell 19 startis viis eralendurit Eesti era- ja harrastus-pilootide liidust 30-minutilisele formatsioonlennule Tallinna kohale, et mälestada hukkunud piloote, langevarjureid ning Nõukogude võimu ajal Siberisse küüditatuid. Foto: Andres Berens/EPLO

Massiküüditamiste mälestus-üritus Europarlamendis

Euroopa Parlamendis toimus kolmapäeval, 14. juunil mälestusüritus, mille käigus anti parlamendi juhatusele üle 1941. aasta inimsusevastaseid kuritegusid meenutav mälestustahvel.
Europarlamendi Balti riikidest valitud saadikud Tunne Kelam, Aldis Kuskis ja Christopher Beazley andsid Eestis valmistatud mälestustahvli ametlikult üle parlamendi kahele asepresidendile Jacek Saryusz-Wolskile ning Mario Maurole palvega paigutada see parlamendis kohale, kus see oleks kõigile külastajatele alaliselt nähtav.
Kelami sõnul suudab üksnes Euroopa kõigi piirkondade ajaloo ja saatuste lõimumine ühtseks tervikuks pakkuda tagatise, et eesti, läti ja leedu rahvaid 1940. aastal tabanud poliitiline ja rahvuslik katastroof ei kordu.
Mälestusüritusel osalesid europarlamendi liikmed, sealhulgas kõik kuus Eestist valitud saadikut, kes austasid ohvrite mälestust minutilise leinaseisakuga. BNS

Vene suursaadik Provalov avaldas eestlastele kaastunnet küüditamise pärast

Tallinnas asuva diplomaatilise korpuse vanem, Vene suursaadik Konstantin Provalov avaldas leinapäeval, 14. juunil diplomaatide nimel eestlastele kaastunnet 1941. aasta 14. juuni küüditamise aastapäeva puhul.
“Sallimatuse ja fanatismi sünnitatuna läbib inimeste taga-kiusamine sotsiaalsetel, rahvuslikel või usulistel motiividel musta niidina kogu maailma ajalugu. Erandiks polnud ka 20. sajand,” ütles Provalov Tallinnas Linda kuju juures toimunud mälestustseremoonial.
Tema sõnul toob ideoloogiliste skeemide pime järgimine alati kaasa ühe ja sama tulemuse. “Nendest, kes segavad, kes pole nõus, kes ei taha “muutuda õnnelikuks”, üritatakse lahti saada või neid vähemalt vaikima sundida,” lausus diplomaat. “Ei halastanud julm saatus ka eesti rahvale. Üle 9000 inimese rebiti vägivaldselt kodukohast. Eestlased, venelased, juudid, mustlased – stalinlik rezhiim ei eristanud neid. Küüditatuks osutusid terved perekonnad, naised, lapsed,” märkis ta.
Provalov kutsus samas tegema kõike, et mälestus kõigist süütuist repressiooniohvritest säiliks ning et seda edastataks põlvest põlve.
“Minevik ei tohi ega saa dikteerida ega määrata tulevikku, ent mälestus minevikust, mida säilitatakse meie südametes, muutub selle pandiks, et mitte kunagi enam ei tule tõestada selliste lihtsate ja arsaadavate asjade väärtuslikkust nagu inimelu ja inimväärikus,” toonitas ta.
Provalov lisas, et Venemaale pole Eesti valu võõras.
“Verine kodusõda, valge ja punane terror, emigratsioon ning suurema osa vana eliidi esindajate hävitamine, 1920-ndate lõpul alanud kollektiviseerimine, 1930. aastate repressioonid – see on osa sellest, mida tuli üle elada vene, valgevene, ukraina, gruusia, tatari ja paljudel teistel endise Nõukogude Liidu rahvastel möödunud sajandi 20.-30. aastatel,” meenutas ta.
Peaminister Andrus Ansip ütles TV3 “Seitsmestele uudistele”, et oleks oodanud Provalovilt otsest vabandust. “Kuid kõne oli selgelt juhtunut kahetseva tooniga ja ma hindan seda,” lausus ta.
BNS

Kurenurme – tükike paradiisi

Pildil Kurenurme paradiis. Autori foto

Mõni nädal tagasi olin kümmekond päeva oma naise vanematekodus Lõuna-Eestis Kurenurmes, mis asub Võru lähedal. Ameerika standardite järgi – Memorial Weekend – oli ilm külm, vaid 50º F. Kui päike pilve tagant välja ilmus, ei soojendanud see õhku kuigivõrd. Ma ei oskagi öelda, mis on see, mis Eestis kõige enam köidab, aga need päevad Kurenurmes selgitasid mulle siiski nii mõndagi.
Minu õde Irja, kes on abielus eestlase Jüri Talvaga, elab Havail ja kutsub mind alati koos naisega endale külla. Peale lennupiletite ei peaks ma muu eest maksma. Kuigi ma armastan oma õde ja tema peret, ei ole tema kutse mulle väga südamelähedane, mulle meeldiks hoopis rohkem, kui Irja tuleks Eestisse ja oleks meie külaline siin. Sest minu süda asub Eestis ja kõige õnnelikum olen ma Lõuna-Eestis.
Vahel juhtub suuri asju ka Võru kandis. Äsja valmis seal suur moodne spordisaal. Ma tean paljusid tuntud inimesi, kes kas ehitavad või renoveerivad sealkandis maju ja talusid. Isegi mina teen üht-teist oma naise maakodus, äsja tõin ma majja sisse veevärgi. Kui mu äi kuulis, et ma ehitan sahvri ümber vannitoaks, ütles ta: “Mul ükskõik, mis sa siin teed, aga köögis ma asjal käima ei hakka.”
Mis ikkagi on see, mis mind Eesti küljes kinni hoiab? Kui ma 11 aastat tagasi esimest korda üle Emajõe sõitsin, pidin ma peatuma ja tagasi vaatama – kas see on tõesti Eesti kõige suurem jõgi? Ameerikas annaks see heal juhul välja oja mõõtmed.
Maakaardi järgi on Eesti jõgesid täis. Pole siin palme ega koaalakarusid, rannad on enamasti kiviklibused ja enne kui saab põlvini vees sumada, peab pool kilomeetrit vees maha marssima. Pealegi on merevesi tihti väga külm.
Talved on Eestis tohutu pikad ja suved traagiliselt lühikesed. Kui päike ükskord oma nägu näitab, on see pidu kõigi inimeste südames. Sügiseti mõtlen ma tihti sellele, kui lühike on inimese elu. Hinge poeb kahtlus – kas ma üldse näen järgmist kevadet? Küllap on mustade mõtete põhjus selles, et käesoleval suvel saan ma juba 60-aastaseks.
Kui Eestisse saabub kevad, võib see tulla märkamatult, sest tema algus venib tihti suvesse. Ja august toob lehtedesse värvikirevuse ning rahutuse hanede ja luikede häälitsusse. Ameerikas aga jätkub sügist veel novembrissegi.
Mulle tundub, et see, mis mind Eestis ligi tõmbab, on vastuolulisus, kontrastsus. Kogu mu elu on olnud üks suur kontrast. Minu Yin ja Yang on olnud tasakaalus tänu mu ema ja isa suguvõsade erinevusele. Minu rõõmsat meelt tasakaalustab ikka päritud kalduvus maniakaalsele depressioonile. Või on see vastupidi. Miski ei ole Eestis pikka aega püsiv ja sellepärast pole võimalik ka millegagi väga ära harjuda.
Et aru saada sellest, kes sa oled, peab inimene teadvustama, kes ta on just siin ja just praegu. Eestis kehtib see ka poliitika kohta. Kui Tallinnas kütab kirgi pronks-sõdur, siis maainimesed mõtlevad rohkem sellele, mis ilm väljas on ja kas saab künda ning külvata. Nende meelest võib pronks-sõduri ka Balti mere põhja uputada, et tähistada gaasitrassi rajamist Venemaa ja Saksamaa vahel.
Nii et kui Tallinnas läheb elu kibedaks, põrutan ma ära Lõuna-Eestisse, kus aeg on mõneski mõttes seisma jäänud ja kus ma mõtlen sellele, kuidas ma 1980-ndatel aastatel otsisin New Yorgi osariigis Hudson Valleys majakest tiigi ja korraliku maatükiga, kus lastel oleks mõnus mängida.
Ma leidsin selle lõpuks Eestist. Ja olen väga õnnelik oma tükikese paradiisi üle.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Eesti dirigentidest

Neeme Järvi on lõpetanud oma esimese täishooaja (2005-2006) New Jersey Symphony Orchestra (NJSO) muusika-direktorina. Hiljuti sai talle osaks uus tunnustus. Nimelt avati Newarkis, NJ Performing Arts Center’i (NJPAC) ees, 18. mail, 30 autahvlit muusikutele, kes on olnud seotud NJPAC’iga või kel on olnud eriline side New Jersey’ga. Valitute hulka kuuluvad peale Neeme Järvi veel Kathleen Battle, Yo-Yo Ma, Wynton Marsalis, Itzhak Perlman, Tony Bennett, Frank Sinatra, Meryl Streep, Frederica Von Stade jpt. Järvi tahvlil on relieefkaart, mis hõlmab Eestit, Läänemerd ja Rootsi randa – vihje Järvi sünnimaale ja tema varasemale tööpõllule.
Teine tunnustus tuli Neeme Järvile Detroidis. Sealses Max M. Fisher Music Center’is avati 24. mail piduliku tseremoonia saatel Neeme Järvi kuju. See jääb tähistama Järvi teeneid Detroidi sümfooniaorkestri muusikadirektorina 15 hooaja jooksul, mil Järvi viis DSO kõrgele kunstilisele tasemele. Järgnevatel päevadel, 25. – 28. maini, juhatas Järvi veel-kord oma endist orkestrit. Kavas olid Bartóki “Kontsert orkestrile”, Rossini avamäng ooperile “The Siege of Corinth” ja Prokofjevi “Sinfonia Concertante” tshellole ja orkestrile (solist Jian Wang).
Mis on siis Järvi suvised plaanid? Eks ikka David Oistrahi Muusikafestival Pärnus, mille raames toimuvad dirigentide meistrikursused. Viimaseid on Järvi organiseerinud ja juhatanud juba aastaid. Sel korral on talle jälle abiks vanem poeg Paavo, Cincinnati Sümfooniaorkestri muusikadirigent, kuid neile lisandub veel dirigent ja helilooja Taavo Virkhaus. Taavo oli rida aastaid Huntsville Symphony Orchestra (Alabamas) muusikadirektor. Ta on nüüd erus, kuid kõike muud kui passiivne. Üks tema helitöödest antakse Pärnus noordirigentidele n.ö. lehelt juhatamiseks, ilma ettevalmistuseta. Virkhaus esineb samas ka loengutega Ameerika klassikalise muusika kohta.
Kristjan Järvi, kes on Viini Tonkünstler orkestri muusikadirektor, esines 2. juunil Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga (ERSO) Kihnu saarel, sealses rahvamajas. Kava oli pühendatud Eduard Tubina muusikale, kava pealkirjaks “Tubina tantsud”. Esitati teosed nagu “Süit eesti tantsudest”, “Eesti rahvatantsud”, “Süit eesti tantsuviisidest viiulile ja orkestrile” jt.
Raul Pettai

KGB kongide muuseum Tartus

KGB Kongide muuseum avati Tartu Linnamuuseumi filiaalina 12. oktoobril 2001.a. Muuseum asub “hallis majas”, kus 1940.-50. aastatel asus Nõukogude julgeoleku Tartu osakond. Külastajatele on avatud hoone keldriosa, kus paiknesid arreteeritute kambrid ja kartserid.
“Halli maja” ajaloost
Kindral Põdra (praegu Pepleri) ja Riia tänava nurgal paikneva hoone projekti tellis tuntud Tartu ärimees Oskar Sõmermaa 1935.a. arhitekt Arnold Matteuselt, maja valmis 1938.a. Esimesel korrusel asusid kaupluseruumid, kõrgematel korrustel korterid.
Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (SARK, vn. k. NKVD) Tartu osakond alustas O. Sõmermaalt natsio-naliseeritud hoones tegevust 1940.a. Kiiresti kujunes hoone tartlaste jaoks kommunistlike repressioonide ja vangistamiste võrdkujuks. 1940.a. detsembrist 1941.a. jaanuarini viibis Tartus SARK-i majas arreteerituna Eesti üks tuntumaid riigimehi Jaan Tõnisson. Tuginedes 1940.a. lendleh-tede levitamise eest vangistatud gümnaasiumiõpilase Eerik Heinelt saadud informatsioonile, kirjeldab Jaan Roos oma mälestustes, kuidas käitumine J. Tõnissoniga oli “hallis majas” toores ja häbematu. “Et teda alandada, sunnitud teda teiste vangide mustust välja kandma. Selle korralduse vastu aga protesteerinud J. Tõnisson ja keeldunud seda täitmast. Oma iseteadvust ja väärikust polevat ta vanglas kaotanud.”
Huvitav on märkida, et esimene kindlam Tartu vastupanu-organisatsioon Nõukogude okupatsioonile moodustati 1941.a. märtsis SARK-i majast põiki üle Kindral Põdra tänava asunud Eesti Tervishoiu Muuseumis (ETM). ETM-i grupi asutajaliikmed kuulusid Eesti Üliõpilaste Seltsi ja olid seega omavahel hästi tuttavad. Nõukogude Liidu – Saksamaa sõja puhke-des sagenesid grupi koosolekus muuseumi juhataja korteris maja kolmandal korrusel. Muuseumi peideti relvi ja koondati ülestõusu puhuks suurem ladu sidemeid ja arstimeid. 9. juuli 1941.a. kokkusaamisel otsustati Tartu vabastamisega alustada järgmisel hommikul kell 7.30. “Esimene vang-hävituspataljonlane, noor eesti poiss, tabati Puhk ja Poegade hoovist, mida lahutas ETM-i aiast ainult püstlattaed. … Küsimuse otsustamisel, mida teha vangiga, oldi väga humaanne: panna kinni üle tänava NKVD keldrisse, vahiks üks reservlipnik hoovile. … Miks vang paigutati just NKVD keldrisse? Seda ei motiveeritud. Juhul, kui oleks asetatud teise kohta või maha lastud, oleks 10. juuli sündmused võtnud hoopis teise ilme.” Vangide koondamise paigaks endine Sõmermaa maja 1941.a. Suvesõja Tartu lahingute ajaks jäigi.
17. juulil 1941.a. algasid endise SARK-i maja aias, kus vaarikapõõsaste vahel satuti kaevamisjälgedele, professor Hans Madissoni juhendamisel väljakaevamised. Aia keskel, umbes poole meetri sügavusel leiti 2 mehe laipa. Maja õuel, ühekordse puumaja keldris avastati veel 4 mehe surnu-kehad. Ära tunti talunik Osvald Hainoja, insener Boris Klompus, mehhaanik Arnold Puusik ja raudteelane Karl Reinlo. 1942.a. jaanuaris-veebruaris analüüsis Tartu Ülikooli Kohtuarstiteaduse Instituut endise SARK-i hoone seintelt võetud krohviproove ning tuvastas, et “leitud pritsete jäljed olid tingitud verest”. “Hallis majas” hukatud maeti koos Tartu vangla massimõrva ohvritega (193 inimest) Pauluse kalmistu ühishauda. Esimesel punasel aastal märatses kommunistlik terror Tartumaal jõhkramalt kui mõnes teises maakonnas. 1942.a. andmetel mõrvati 320 inimest ja arreteeriti 990. Neist 251 jäi teadmata kadunuks.
Teise Nõukogude okupatsiooniaja algus 1944.a. augustis tähendas “halli maja” taasmuutmist tshekistide Tartu peakorteriks. Vahetult pärast Tartu vallutamist Punaarmee poolt alustasid linnas tegevust Eesti NSV SARK-i ja Riikliku Julgeoleku Rahva-komissariaadi (RJRK, vn. k. NKGB) Tartu linnaosakonnad, mille esmaseks ülesandeks oli “nõukogudevastase elemendi” arretee-rimine ja likvideerimine. Vangistatute täpne arv on kahjuks teadmata, kuid aastate jooksul hoiti “halli maja” keldris vangidena ning kuulati üle tuhandeid inimesi. Nii nagu 1941.a. juunis, suunati sealt ka 1949.a. massiküüditamise operatsiooni Tartu maakonnas. Hoone jäi Tartu julgeolekuorganite käsutusse kuni 1954.a., misjärel Riikliku Julgeoleku Komiteeks (RJK, vn. k. KGB) ümbernimetatuna hõivati Eesti Kirjanduse Seltsi maja Aia (Vanemuise) tänaval. Endine Sõmermaa maja anti üle Tartu rajooni Täitevkomiteele, ning varem vangidele mõeldud hoone kelder muudeti arhiivimaterjalide hoidlaks.
KGB Kongide muuseumi täpsem ruumilahendus valmiski koostöös omaaegsete poliitvangidega ning vanglakoridori, kambrite ja kartserite taastamise juures võeti arvesse eelkõige arreteeritute endi mälestusi. Sünge pruun värv, betoonist valatud põrandad ja ainsa valgusallikana “kolhoosnik” ukse kohal trellitatud avas – just need detailid pidid kujundama loodava muuseumi tonaalsuse.
Muuseumi on jõudnud mitmete “hallis majas” vangidena viibinute mälestused. 1950.a. novembris arreteeritud SMV liige Miia Jõgiaas (Saviauk) meenutab: “Niisiis “hommikukohviks” olin juba oma uues “korteris”. Ukse kohal põlev paljas pirn oli ka võretatud traatvõrguga. See heitis üsna kasinat valgust mööblile ja mu vangikaaslastele. Tuttavaid tüdrukuid ei olnud. Kamber oli 5-kohaline – 2 üksteise otsa keevitatud raudnari kummagil seinte ääres ning üks veel otse risti ukse ees. … Naridel võis kasutada madratseid ainult magamisajal. Hommikul tuli need tõsta ülemistele naridele ja istuda paljal traatpõhjal. Põrand oli tsemendist … Vasakul ukse kõrval oli metallist anum, nn “parask”, kus toimetati oma inimlikke vajadusi. See tuli igal hommikul välja viia ja tühjendada WC-s, kui meid pesema viidi.”
1952.a. novembris konvoeeriti vangina Tartu “halli majja” Võrumaa tuntud metsavend Alfred Käärmann. “Kongi nr. 1 ei köetud, sest ei olnud küttekehi! Ruumi läbivad keskküttetorud olid laudümbrise sees ja isoleeritud, et ei soojendaks. Igal õhtul enne magamaminekut kallas valvur põrandale pangetäie külma vett! Kongis oli tempera-tuur nulli lähedal… Meeste paljaks pöetud pead kartsid külma, pead kinni katta ei toh-tinud, tugev elektrivalgus, mis põles kongis, ei lasknud magada… Kui keegi vangidest oma silmad ereda valguse eest kattis, põrutas valvur uksele ja röökis: “Nägu lahti!” Niiske ja külm ruum, magamatus ja hele valgus tekitas kohutava peavalu.”
KGB Kongide muuseumi tegevusest ja tulevikuplaanidest
2006.a. täitub KGB Kongidel viies tegevusaasta. Ühe muuseumi jaoks ei ole see just pikk eluiga, kuid selle aja jooksul on “halli maja” keldrist saanud üks Tartu linna huvipakkuvamaid külastuskohti. Eesti lähi-ajaloost ja Nõukogude okupatsiooniajast kõnelevale püsinäitusele lisaks on muuseum koostanud mitmeid ajutisi väljapanekuid GULAG-i vangilaagritest (Vorkuta, Norilsk), küüditamistest ning Eesti vastupanuliikumise ajaloost. Muuseum on alati ära märkinud 1941. ja 1949. aasta küüditamiste tähtpäevi ning korraldanud temaatilisi ajalookonverentse Tartu Linnamuuseumi saalis. Ameerika Eesti Fondi toetusel ja selle esimehe Ago Ambre kaasabil on KGB Kongide muuseum eesti ja inglise keeles välja andnud brozhüüri kommunismi kuritegudest ja Eesti vabadusvõitluse st. Arvestades aina kasvavat Soome külastajate arvu, ilmub käesoleval aastal sama trükis ka soome keeles ning juba on kujundamisel KGB muuseumi postkaardid.
On ülimalt tähtis, et KGB Kongide filiaali loomine on avardanud Tartu Linnamuuseu-mi kogumispoliitikat ning kollektsioonidele lisanud mitmeid unikaalseid esemeid, dokumente ja fotosid, mis meie lähiaajaloo uurimise ja säilitamise seisukohalt on olulise tähtsusega. Otsekui selle väite kinnitusena jõudis hiljuti muuseumi paar käesidemeid Tartu vana arestimaja pööningult, kust need 1988.-1989.a. peidetult leidis seal töötanud Priit Rööp. Käesidemed kannavad peale-õmmeldud eesti- ja venekeelset kirja K-K ja ?-? ning kuulusid tõenäoliselt vangla korpuse korrapidajatele. Pole võimatu, et nende kandjad olid 1941.a. juulis Tartu vangla massimõrva tunnistajad või isegi osalised.
Pidev kollektsioonide täienemine ning uute teadmiste lisandumine kohustavad parandama ja täiendama muuseumi väljapanekut. 2007.a. on kavas uuendada Tartu “halli maja” keldri püsiekspositsioon ning muuta informatsioon Eesti ajaloost paremini kättesaadavaks ka arvuti ja interneti vahendusel. Kui materjale kommunistlike vangilaagrite ja asumisel oldud aastate kohta võib leida nii mitmetestki erakollektsioonidest ja -kogudest, siis vastupanuliikumise temaatika osas kerkivad selgelt esile arhiiviallikad.
Metsavendi kujutavate fotode või nende poolt koostatud ja levitatud lendlehtede kodus talletamine polnud Eestis okupatsiooniajal kaugeltki ohutu. Põrandaaluste noorte-organisatsioonide põhikirjad, liikmepiletid, tegevusjuhised ja muud dokumendid hävitati eelseisvate arreteerimiste hirmus varem või hiljem sageli osaliste endi poolt või konfiskeerisid julgeolekutöötajad need läbiotsimiste käigus. Läbiotsimistel leitud materjalid muutusid automaatselt asitõenditeks, mis lisati arreteeritute toimikutesse.
Vähemasti osa nendest väärtuslikest allikmaterjalidest on tänapäeval Eesti Riigiarhiivi fondides leitavad ja kasutatavad. Museoloogilise töö seisukohalt võib eriti huvipakkuvaiks pidada KGB kriminaaltoimikute materjale. Näitena sobib siia hästi Tartu noorteorganisatsiooni “Sini-Must-Valge” kriminaaltoimik, mis koosneb koguni 8 mahukast köitest. Juurdlusmaterjalidele lisatud asitõendite hulka kuuluvad: julgeoleku fotod liikmetelt konfiskeeritud relvastusest ja raadiosaatja detailidest, originaaldokumentidena organisatsiooni lendlehed, vandetekst, struktuur ja tegevuskava. Toimikusse on köidetud ka planeeritud väljaande “Eesti Partisan” päise kavand, organisatsiooni kuulunud tütarlapse isiklik päevik ning isegi SMV liikme rinnamärk. Sageli võib KGB isikutoimikutest leida ka arretee- ritute vangifotod (ehk toimikufotod), mis erakätes üldjuhul puuduvad. Töö arhiivisäilikutega on kahtlemata aeganõudev ja keerukas, kuid näituse koostamisel Eesti vastupanuliikumise ajaloost on arhiivifondides leiduv informatsioon asendamatu.

Pearu Kuusk
Tartu Linnamuuseumi teadur

Võigas öö

Juuniküüditamine oli Nõukogude Liidu 1940.–1941. aasta repressioonide kulminatsioon Eestis.
1941. aasta 14. juuni ööl Eestis toimunut mäletavad siis elanud inimesed kui shokki. Paraku oli kõik alanud juba varem.
Rikkudes 1939. aastal sõlmitud vastastikuse abistamise pakti, okupeeris NSV Liit 1940. aasta 17. juunil Eesti.
Kohe algasid ka repressioonid. Järgnenud aasta jooksul arreteeriti teadaolevalt kokku ligi 8000 inimest, kellest vähemalt 1950 lasti maha Eestis. Peamiselt puudutasid repressioonid ametnikke, kes elasid linnades, esijoones Tallinnas.
Tasapisi hakkasid inimesed kaduma ka maalt. Esialgu saatis NKVD neid vahistama Eesti politseinikud. See ei ajanud veel rahvast ärevusse, sest senises Eesti Vabariigis polnud kedagi ilma konkreetse süüteota vangistatud. Seetõttu arvati ka nüüd, et kui juba keegi arreteeriti, küllap siis tal mingi süü oli.
Ööl vastu 14. juunit tuldi aga korraga järele enam kui 10 000 inimesele, kes kõik viidi raudteejaamadesse ning veeti loomavagunites Venemaale. Küüditatute hulgas oli üle 5000 naise ja üle 2500 alla 16aastase lapse. Nende edasine teekond viis Siberi küladesse.
Teistest oli raudteejaamades eraldatud ligikaudu 3000 meest ja 150 naist, kes saadeti vangilaagritesse.
Täispööre suhtumises sakslastesse
Sellest, kuidas juuniküüditamine läbi viidi, annavad hea ülevaate arhiivis säilinud omaaegsete EK(b)P maakonnakomiteede sekretäride aruanded partei keskkomitee sekretärile Karl Särele.
Läänemaa parteijuhi Aleksander Jakobsoni aruandest võib lugeda, et küüditamise läbiviimiseks oli julgeolekuorganitele appi kutsutud 112 parteilast, komnoort ja parteitut aktivisti.
Kokku kutsuti nii, et inimestel eelseisva-test ülesannetest vähimatki aimu polnud. Instrueerimiskoosolek algas Riikliku Julgeoleku Komitee majas Haapsalus kell 18. Kell 21 algasid operatiivgruppide väljasõidud valdadesse.
Kõik operatsioonid olevat toimunud ilma vahejuhtumiteta. Jakobsoni hinnang küüditamisaktsioonile oli järgmine: “Üritus leidis aktiivi poolt täielikku heakskiitmist ja kutsus esile revolutsioonilise meeleolu tõusu.”
Kõigis maakondades ja linnades nii lihtsalt ei läinud. Esines enesetapu- ja põgenemiskatseid. Ka ei õnnestunud kõiki nimekirjades olnuid kodunt tabada.
Viljandimaa aruandest, millele on alla kirjutanud maakonnakomitee sekretär Oskar Abori ja EK(b)P Keskkomitee esindaja Hendrik Allik, selgub veel üksikasju.
Kogu operatsioon pidi olema läbi viidud kuue tunniga: alustades õhtul kell 11 ja lõpetades hommikul kell 5.
Tegelikult asi nii libedasti ei läinud, sest gruppide komplekteerimiseks ei olnud eraldatud piisavalt julgeolekutöötajaid ja punaarmeelasi, mistõttu küüditamisgrupid pidid tegema hoopis rohkem väljasõite.
Kuna küüditamine mitmel pool venis, nägid inimesi vedavaid autosid väga paljud. Rahvas oli masenduses.
Peagi algas sõda. Kuulutati välja mobi-lisatsioon. Paljud noored mehed vaatasid sellele kui uuele küüditamisele ja põgenesid metsa.
Samas moodustati hävituspataljonid, kes hakkasid metsapõgenenuid kui desertööre püüdma. Kättesaadud lasti sageli ilma mingi uurimiseta kohapeal maha.
Nüüd hakkas suur osa rahvast juba ootama sakslasi, et ehk need tulevad ja päästavad omavolist. Varem oli sakslastesse suhtutud üsnagi negatiivselt. 
Milles seisnes 14. juunil äraviidute süü? Mingit süüd enamikul polnudki. Stalinlik rezhiim karistas 14. juunil arreteerituid enamasti vaid Kaitseliitu või Eesti Vabariigis eksisteerinud parteidesse kuulumises, politseinikke aga politseis töötamise pärast.
14. juunil arreteerituid kuulati korduvalt üle. Nende üle ei mõistetud kohut, vaid nende saatuse otsustas osoboje soveshtshanije (erinõupidamine). See organ koosnes kolmest NKVD-lasest, kes mõistsid süüalusele kas surmanuhtluse või (enamasti 10- või 8-aastase) laagrikaristuse. Seejuures näib, et mingit seost ohvri süü raskusel ja karistusliigil ei olnud.
Laagris jäi ellu üks sajast
1941. a laagritesse viidutest elasid vintsutused üle vaid üksikud, umbes üks inimene sajast.
Naised-lapsed kuulusid aga toimikute andmetel väljasaatmisele kui “sotsiaalselt ohtlik element”. Nende tee viis Siberi küladesse, kus nad pandi elama sealsete elanike majadesse ja tööle kes turbarabasse, kes kolhoosi, kes metsa.
Sööki said kõik tööjõulised naised vastavalt väljatöötatud normidele. Normid olid aga kõrged, neid oli võimalik heal juhul täita niikaua, kuni organism oli terve ja tugev. Lastele mingit toitu ette nähtud polnud.
Kohalikel, kes ise olid sageli samuti aastaid varem Venemaalt represseeritud inimesed, ei saanud eestlasi millegagi aidata. Valitses ju paljudes Siberi külades endiselt nälg. Surid paljud lapsed ja nendega oma leivapalukest jaganud emad.
Arreteerimised jätkusid ka pärast 14. juunit. Ehkki arreteeritute põhisüüdistuseks oli kuulumine “kontrrevolutsioonilistesse’ organisatsioonidesse, kogus NKVD ini-meste kohta ka muud kompromiteerivat materjali.
Kust see informatsioon saadi? NSV Liidul oli juba enne nn juunipööret Eestis laialdane luurevõrk. Nõukogude aastaga rajas NKVD aga siin nii laialdase agentuuri, et see ulatus isegi küladesse.
Sellest annavad tunnistust uurimistoimikutes leiduvad agentide ettekannete ümberkirjutused ning ka toimiku ühele formularile trükitud agentuuriandmetele viitav rida. Nii jõudis julgeolekuorganiteni isegi külameeste igapäevajuttude sisu.
Toimikutes on säilinud ka avalikke kaebekirju. Miks kaebas üks külamees teise peale? Et kunagiste solvumiste eest kätte maksta!? Uus võim avas selleks rohelise tee.
Muidugi oli maainimeste suhteid pingestanud maareform. Talu maksimaalseks suuruseks määrati vaid 30 hektarit. Kellel oli olnud rohkem, sellelt ülejääk võõrandati.
Maade võõrandamine andis hoobi elujõulistele taludele, mis olid olnud Eesti põllumajanduse alustalad.
Uusmaasaajatele (senistele maata-meestele ja kehvikutele) jagatud juurde-lõigetest tekkis küll juurde hulk 12–15 ha suuruseid talusid, kuid need ei saanud kuidagi muutuda elujõulisteks maja-pidamisteks.
Enamiku talude maa olid kas esivanemad mõisalt välja ostnud või oli see saadud 1920. a maareformiga. Oma talumajapidamised olid ena-masti loodud ränga töö ja loobumiste hinnaga.
Seetõttu suhtuti maa äravõtmisse kui ülekohtusse. Varem kõikides organisatsioonides (põllumeeste-, pritsimeeste- ja naisseltsid), talgutel, näitemängudel ja pidudel koos tegutsenud inimeste vahele olid tekkinud pinged ja isegi vaen. Nõukogude aasta oli maarahva põhjalikult lõhestanud.
Kui Eesti vallutasid sakslased, hakati arreteerima kõiki neid, keda peeti toimunud repressioonides kaassüüdlaseks, kes olid hakanud miilitsaks, läinud tööle täitevkomiteesse, hakanud uusmaasaajaks, astunud parteisse või komsomoli, esinenud miitingul, kus räägiti maailmarevolutsioonist, mille teel seisvat pea ainukese takistusena ees needsamad jõukamad talumehed, keda sõimati kulakuteks, hallparuniteks ja külakurnajateks.
Nüüd arreteeriti ja hukati hulk stalinlike repressioonide kaassüüdlasi, kuid paraku ka neid, kellel süü samahästi kui puudus. Kui Saksa okupatsioon 1944. aastal Nõukogude omaga asendus, algasid uued ja veel suuremad repressioonid.
Dr. Mati Mandel, ajaloolane ja arheoloog
Maaleht

* The Front Page reports on the visit of Estonia’s President Arnold Rüütel to the Estonian House in New York. The President was in town for a UN conference on HIV/AIDS, where he gave a presentation on June 2. While in town, he also met with UN Secretary General Kofi Annan and UNAIDS director Peter Pioga. President Rüütel dined with members of the Estonian Education Society, who own the Estonian House.
* Ilmar Mikiver writes about the secession of small states in Europe, and how the situation may become a serious issue for some countries. Likewise he notes that while the countries, such as Montenegro separating from Serbia, may want to secede from their former nation, they are not necessarily looking to become wholly independent. Montenegro, for example, already has its eye set on joining the EU. Likewise, many countries look for the security of NATO once they declare their independence. What could be next, muses Mr. Mikiver, could be the Basque region from France or Kosovo Albanians from Serbia. The Old Guard of Europe is better left to deal with its internal problems before their borders begin to get carved up.
* Vello Helk asks whether the infamous “Bronze Soldier” will also now become a freedom fighter. After all, he notes, so many collaborators from the Soviet period have rewritten their history as “freedom fighters.” The issue is coming to a head as Estonia is in the midst of debating what constitutes a freedom fighter. Some feel that anyone who fought for Estonia, regardless of side, be named thus. Adding to this is the almost hands-off approach taken to Russians who continue to wave the red flag of the Soviet Union, and the attitude of some people still in power, and the possibility of the Bronze soldier being rethought of as what the Russians claim he is could be real.
* Young composer Helena Tulve was awarded the President of the Republic’s Cultural Grant. The article on the composer and award recipient appears on the Art and Culture page. The up and coming composers brief CV is described. She is married to a musician, and the family has three up-and-coming musicians growing up in it.

Estonia Wants to Join Forces with Russia against Human Trafficking

ER – Estonia wishes to expand cooperation to combat human trafficking and join forces with Russia toward this end.
“Human trafficking is a crime that does not recognize national borders and which countries need to team up to combat,” Estonian Ambassador to Russia Marina Kaljurand said at a roundtable meeting in Moscow dedicated to the prevention of human trafficking. “Estonia has excellent cooperation ties with the Baltic states and Nordic countries, now the cooperation should be expanded to include Russia and more broadly the Baltic Sea region.”
The conference held at the Estonian embassy in Moscow was attended by Estonian and Russian experts who discussed the prevention and discovery of human trafficking and assistance to victims.
Among participants were representatives of the Estonian Foreign, Justice and Social Affairs ministries, Police Board and nongovernmental organizations. From the Russian side, representatives of the human rights ombudsman, Moscow city government, State Duma lower house, Foreign and Interior ministries, Academy of Science and NGOs were present.
Experts from the Estonian Justice Ministry presented the Baltic state’s action plan to combat human trafficking for the 2006-09 period and officials from the Foreign Ministry spoke about the activity of a Baltic-Nordic anti-human trafficking work group.
The group started work in 2003 and its essential achievement is that the topic has been on the political agenda in all countries of the region.
The roundtable was organized jointly by the Estonian Foreign and Justice ministries and the embassy in conjunction with Russia’s nonprofit association Angel Coalition. Earlier similar conferences have taken place in St. Petersburg and Kaliningrad, the Foreign Ministry said.

Quotable…

“When pondering the connections between foreign policy and national security, as well as the inter-layering of these two concepts, never forget, that a small nation cannot remain whole, if it is not held together by its own language and culture, its sense of home, and the knowledge of its own history. These concepts, classically treated as soft values, are, when need be, harder than rock, and stronger than iron. Hidden in them, we can always find the seed that ensures our survival.”
FM Urmas Paet speaking to the Riigikogu

Day of Mourning and Commemoration — 14 June

Deportation from Estonia in 1941 and 1949

It is vital to never forget crimes committed against humanity, whether by those considered the victors or losers in war. Acts of genocide, murder, enslavement and deportation are all gross acts violating basic human rights. In commemorating the deportation of thousands of Estonians by Soviet Communists in 1941 and 1949, VES brings our readers a piece written by former Estonian Prime Minister Mart Laar, the recent winner of the Cato Institute’s Milton Friedman Prize for Advancing Liberty which is awarded biannually to “an individual who has made a significant contribution to advancing human freedom.”

In 1940, based on the secret protocols of the Molotov-Ribbentrop Pact concluded with Nazi Germany, the Soviet Union occupied the Republic of Estonia and annexed it. In the hope that surrendering would save Estonia from destruction, Estonian leaders directed their people to surrender without a fight. Unfortunately that decision did not save Estonia from terror. Nearly a third of the population suffered in one way or another. According to the “White Paper” compiled by the Commission established by the Riigikogu of the Republic of Estonia, direct human losses reached 180,000 or 17 per cent of the Estonian population. In the United States such a percentage of the pre-war population would have meant the loss of 22.4 million, in Germany the loss of 13.7 million, in Great Britain the loss of 8.1 million and in Sweden the loss of 1.1 million people.

Preparations to repressions
The Soviet Union had started preparations for the launch of terror already before the occupation of Estonia by the Red Army. As elsewhere, the purpose of communist terror was to suppress any possible resistance from the very beginning and to inculcate great fear throughout civil society in order to rule out any kind of organized general resistance movement in the future as well. In Estonia, the planned extermination of the national elite, i.e. of the more outstanding and active persons and the displacement of large groups of people were intended to weaken the Estonians as a people in addition to changing their national identity. The lists of people to be liquidated were prepared well in advance. It appears from the files of the security organs that already in the early 1930’s the Soviet security organs had collected data on persons to be subjected to repressions. Pursuant to the instructions issued in 1941, in the territories to be annexed into the Soviet Union all the members of the former governments, higher state officials and judges, higher military personnel, members of political parties, members of voluntary state defense organizations, members of student organizations, persons having actively participated in anti-Soviet armed combat, security police officers and police officers, representatives of foreign companies and in general all people having contacts abroad, entrepreneurs and bankers, clergymen and members of the Red Cross together with their families were to be subjected to repressions. Approximately 23 per cent of the population belonged to these categories. In fact the number of those actually subjected to repressions was much greater, for a large number of people not included in the lists also fell victim to the settlement of scores.

Extermination of the national elite
The Soviet security organs started their repressive activities in Estonia already before its official annexation into the Soviet Union during the course of occupation. In June 1940, 28 persons were detained for political reasons. In July the number of the detained persons was already 121 and from then on only increased. On July 17, 1940, the last Chief Commander of the Estonian Defence Forces, Johan Laidoner and his wife were exiled to Pensa. On July 30, 1940, the President of the Republic of Estonia, Konstantin Päts and his family were exiled to Ufa. After the Russian-German war began, both Laidoner and Päts were arrested. General Laidoner died in the summer of 1953 in the Vladimir prison and President Päts in 1956 in a special-purpose psychiatric hospital in Kalinin oblast.

Mass deportations begin

The most comprehensive act of genocide was constituted by the deportation of whole families to Siberia in an operation that began on June 14, 1941. Preparations for carrying out mass deportations were begun not later than 1940 and were part of the total violence directed against the territories incorporated into the Soviet Union in 1940. The Ukrainian and Belarusian territories, which had been conquered from Poland, were the first to be hit by deportations. The first written reference briefly noting that Estonians should be exiled to Siberia is found in the papers of Andrei Zhdanov, Stalin’s commissioner who supervised the annihilation of the independence of Estonia in the summer of 1940. Describing the Secretariat of the Central Committee of the All-Union Communist Party (Bolsheviks) in the fall of 1940, the on-site representative of Moscow, V.Bochkaryov demanded that the anti-Soviet element and the former “landed gentry” be exiled from the borders of the Estonian SSR. Also A.Andreyev, Chairman of the Party Control Committee of the Central Committee of the All-Union Communist Party (Bolsheviks), who in December 1940 inspected Estonia, Latvia and Lithuania, acknowledged in a report sent to Stalin that obviously the proposal of the local authorities to exile the landowners should be satisfied.

Concrete preparations for deportation began in the winter of 1940–1941. The Soviet security organs divided Estonia into regions and started to compile lists of people to be subjected to deportation. Pursuant to the instructions obtained from Moscow the execution of the operation was entrusted to “troikas”. The mass deportation from Estonia was directed by the troika including People’s State Security Commissioner of the Estonian SSR, Boris Kumm, People’s Commissioner of the Interior Affairs of the ESSR, Andrei Murro and First Secretary of the Estonian Communist Party (Bolsheviks), Karl Säre. On May 14, 1941, the Central Committee of the All-Union Communist Party (Bolsheviks) and the Council of the People’s Commissioners of the Soviet Union issued a top secret directive (No 1299-526) “Directive on the Deportation of the Socially Alien Element from the Baltic Republics, Western Ukraine, Western Belorussia and Moldavia”.

June 14, 1941

The first deportation raid was begun on the night of June 13 towards morning of June 14. Families who had gone to bed on Friday night with no inkling of anything bad about to happen were woken up in the early morning hours by pounding on their doors. A decree declaring them to be under arrest or subject to deportation from their homeland without any legal process or court decision was read aloud to them. All their property was declared to be subject to seizure. They were given an hour to pack. A few hours after the start of the deportation the first trucks began arriving at railroad cars waiting on sidings. Altogether 490 cattle cars had been set aside for that purpose. In Tallinn those cars were waiting in the port, in Kopli station and Pääsküla, but also elsewhere in Estonia, for example in Haapsalu, Keila, Tamsalu, Narva, Petseri, Valga, Tartu and Jõgeva. The search for persons subjected to arrest or deportation continued until the morning of June 16. Those carrying out the deportations behaved with extraordinary cruelty: even pregnant women and seriously ill elderly people were packed into overcrowded stockcars. According to the June 13 order issued from Moscow, a total of 11,102 people were to have been deported from Estonia. However, all those persons were not captured then. According to the Estonian Repressed Persons Records Bureau, a total of 9,254 people were exiled from Estonia during June 14-17, 1941.

On June 17, 1941, trains loaded with deported people rolled through Narva and Irboska out of Estonia. The first cases of death occurred already on the way to Siberia. Initially, the majority of the detained men were sent to the camps of Starobelsk and Babino, some were immediately taken to the prison camps in Kirov oblast. The detainees sent to Starobelsk and Babino found themselves in an area of military action because of the rapidly advancing German troops. For that reason these men were soon taken to Siberian prison camps. Because of the cold, poor nourishment and very hard forced labor the majority of the detainees died already in their first Siberian winter. At the end of 1941, investigative commissions started to operate in the prison camps, carrying out on-site interrogations and passing court decisions, under which a great number of the detainees were shot to death. By the spring of 1942, of approximately 3,500 men dispatched to prison camps only a couple of hundred were alive.
The fate of women and children sent to the remote regions of Kirov and Novosibirsk oblasts was also onerous. Here, also because of cold, starvation and hard work a great many of the deportees died. Altogether 4,331 persons or less than a half of the 1941 deportees ever returned to their homeland.

Several recollections and documents bear witness to the hard fate of the deportees, among which the diary of ten year old Rein Vare, which he kept in the period 1941-1944 is one of the most shocking. The diary tells of the deportation, the journey to Siberia as well as his day to day experiences. With adult seriousness Rein Vare illustrated his diary with markers for the graves of his playmates. A great part of the diary has been dedicated to his beloved father, Rein Vare, the schoolmaster of Sausti, who by then had already died of hunger in the Isaroskino prison camp. But in his son’s diary he was still alive. A more positive turning point in the fate of the family came in 1946, when Rein together with his sister was allowed to return to Estonia to their relatives. Their mother’s yearning for her children was at that moment so great that she lost all sense of reality. She fled from Siberia, trying to follow them. Unfortunately she got only as far as Leningrad where she was arrested and sentenced to three more years of labor camp. In 1951, young Rein Vare who had meanwhile graduated from school in Estonia was again arrested. For a couple of months he was held in the Patarei prison and then he was sent back to Siberia. That broke finally him. Although by the end of 1958 the Vare family was finally allowed to return to Estonia, the members of the family were no longer the same persons. Rein Vare had become embittered against the whole world; there was no sunny side of life for him. He was unable to hold down a job, alcoholism took its toll and finally he died in the Orwellian year of 1984 in Viljandi, where his body was found several days after his death. But Rein Vare’s rodent chewed diary was also found and eventually published. That document, itself comparable to Anne Frank’s diary, had survived to serve witness.

Shift of occupations

As the first trains loaded with deportees arrived at their destinations, the next wave of deportation was being prepared in Estonia. But the implementation was hampered by Germany’s assault on the Soviet Union. Due to the rapid advancement of the front, a second deportation was carried out only on the island of Saaremaa. Out of the people rounded up during those days only the heads of families actually arrived in Siberia. The advancing German units and Estonian partisans freed the women and children being sent to Siberia over the mainland in Põllküla, Lääne County.
In 1944, the Red Army again occupied Estonia. The National Committee of the Republic of Estonia, which had functioned underground during the German occupation, tried to restore Estonia’s independence as German forces withdrew. The Red Army crushed this brave attempt. Nevertheless the resistance movement continued during the Soviet occupation. The Soviet occupation forces used thoroughgoing repressions against the resistance.

March 25, 1949

Very soon discussion started about carrying out a new deportation, much larger than that of the year 1941. In 1946, the topic was discussed in the Central Committee of the Estonian Communist Party (ECP). Preparations lasted over two years and by March 1949, the occupation forces were ready to carry out a new deportation. In the course of the operation that began on March 25, 1949, over 20,000 people – nearly 3 per cent of the 1945 Estonian population – were seized in a few days and dispatched to remote areas of Siberia. The exact number of deportees in March 1949 is still not clear today; the numbers used fluctuate between 20,000 and 22,000. The deportation was demanded by the Communist Party in order to “eliminate the kulaks as a class” and to complete collectivization. Nearly a third of those declared to be “kulaks” managed to evade their captors. In the words of Party Secretary Nikolai Karotamm, other families were “grabbed” in order to “fill the quota”. Sixty-five percent of the 1949 deportees were the families of so-called “bandits, henchmen and bourgeois nationalists” – those taken into custody earlier. The majority of the 1949 deportees were women (10,274) and children (5,717).

Preparation of the lists had again been started much earlier as is indicated by the fact that many of the people being searched for had fled abroad in 1943-44. The legal basis for deportation was the Decree of the Presidium of the Supreme Soviet of the Soviet Union of 26 November 1948. The deportation was approved by Resolution No 014 of 14 March 1949 of the Council of Ministers of the ESSR, but the final choice of those to be exiled depended on the local party and soviet activists. The majority of deportation decisions were formalized after the event, from three months to a year after the actual day of deportation. The youngest deportee was nine months old; the oldest was 95 years old. And at least 2 babies were born on the train. A file still exists on four minor children sent to Siberia from Rakvere without their parents, after having been held hostage for two days in an attempt to trap their parents.

In addition to the March deportation of 1949, the Soviet occupants carried out smaller deportations as well. In August 1945, persons of German nationality, a total of 342 people were rounded up from various parts of Estonia and taken to Perm oblast. Particularly inhumane was the deportation after March 1949 for the second time of children who had first been deported in 1941 and then allowed to join their relatives in Estonia at the end of the war. 5000 Estonians were dispatched into Omsk oblast, into the region directly affected by the Semipalatinsk nuclear test site. From 1949 to 1956, about 260 nuclear and fusion bomb explosions were carried out there. The victims of radiation sickness were left without medical treatment for decades. Sick people, as well as the parents of babies born with abnormalities were told that they had contracted brucellosis infection from animals.
It was not until the late 1950’s that deportees had a chance to return to their homeland, but despite a partial rehabilitation they still remained second-rate citizens in the Soviet Union. A great number of them continued to be under the surveillance of the security organs; their confiscated property was not returned to them. The rights of deportees were fully reinstated only upon the re-establishment of Estonia’s independence in 1991. The Estonian Riigikogu declared deportations a crime against humanity; a few members of the former security organs who participated in deportations have been brought to trial and found guilty. Russia has not recognized deportation as a crime against humanity and has not paid any compensation to the victims.

Written for the MFA by Mart Laar, Historian