Saaremaa ooperipäevad, mis toimusid juba seitsmendat korda, on võidelnud omale Eesti Kontserdi oskusliku korraldus- ja turundustöö tulemusena meie suviste kultuuriürituste hulgas välja selge identiteedi, kõrgeteks piletihindadeks konverteeritud positiivse aura ja prestiiži ning lojaalse ja maksujõulise publiku.
Kui ooperipäevade eelkäijal (1999–2006 kohalike entusiastide eestvõttel toimunud ning lõpuks külastajate nappusest tingitult pankrotti läinud Kuressaare ooperipäevadel) oli kunstilises mõttes peaaegu samavõrd väärikas programm, siis praeguse Eesti Kontserdi ürituse menu põhjus peitub eelkõige korraldaja soovis ja suutlikkuses ühendada omavahel kaks erinevat elitistliku staatusega nähtust: kõrgkultuuri pitserit kandev ooper ja kõrgseltskondlik glamuur.
See aristokraatlike konnotatsioonidega kombinatsioon on paeluv ja taskukohane peamiselt Soome suvitajatele ning Eesti ärieliidile ja avaliku seltskondliku elu koorekihile.
Ooperifriikide asemel moodustavad just nemad ooperipäevade püsipubliku. Viimaste aastatega on lossihoovi püstitatud 1824-kohalisest ooperitelgist koos seda ümbritsevate punaste vaipade ja pop-up-veinikohvikutega kujunenud üks Kuressaare kui kuurortlinna sümboleid.
Tänavuse festivali programmi kuulusid ooperilavastuste kõrval ka suur gala, kontsert lastele ning Mozarti «Reekviemi» ettekanne, lisaks kammerkontserdid Kuressaares ja mitmetes Saaremaa väikekohtades.
Uue ja pealtnäha eduka täiendusena oli lisandunud öine õhtusöök ja tants svingorkestri saatel kuursaali ette püstitatud salongiliku atmosfääriga telgis. Esmakordselt peeti ooperipäevade raames laulmise meistrikursusi.
Programmi selgroo moodustasid seekord Vanemuise teatri «Jevgeni Onegin» ja kolm gastrollina sisseostetud ooperilavastust 1867. aastal asutatud Ukraina rahvusooperilt: Lõssenko «Natalka Poltavka», Verdi «Don Carlos» ja Bellini «Norma».
Kahe viimase näol on tegu totaalsete tragöödiatega, kus publiku katarsise nimel kaotavad peategelased sündmuste käigus kõik, mis neil kaotada annab, sealhulgas elu. Olgugi, et need teosed räägivad lisaks armastusele ka võitlusest türanliku ja agressiivse ülemvõimu vastu, ei olnud ukrainlased oma riigi praegust poliitilist olukorda isegi mitte läbi kaudsete vihjete lavale tõlkinud. Küll aga tehti poliitikat saalis ja kohvikutes, sest Ukraina saatkonna kutsel viibis ooperipäevadel hulgaliselt rahvusvahelise diplomaatilise korpuse esindajaid.
Tuleval aastal gastroleerib Saaremaa ooperipäevadel 2013. aastal asutatud Teatro di Milano, kes kannab ette ooperid «Sevilla habemeajaja», «Rigoletto» ja «Madama Butterfly». Repertuaaripoliitilises mõttes on kurb tõdeda, et selle valikuga on korraldajad otsustanud variatiivsuse asemel majandusliku turvalisuse kasuks, kuna kõik need teosed on viimase kahe aasta jooksul juba festivali kavas olnud.
Saaremaa ooperipäevad lähenevad punktile, kus on tegu rohkem turismi ja seltskonnaelu kui kultuuri tippsündmusega. Milles pole iseenesest midagi halba ning üks ei välista mõistagi teist.
Postimees/VES