Järgmisel pühapäeval, 14. septembril 2014, leiavad Rootsis aset parlamendivalimised. Olukorrast Euroopas Rootsi valimiste eel kirjutab ajakirjanik Per T Ohlsson 7. septembril:
George W Bush, mitte just kõige tugevama analüüsivõimega USA president, reisis 2001. a. juunis Sloveeniasse, et kohtuda oma Vene kolleegi, Vladimir Putiniga. Bush, värskelt ametisse saanud, oli imponeeritud:
— Ma vaatasin mehele silma … ja ma tajusin ta hinge!
Kümme aastat hiljem, kui üksjagu vett merre oli jõudnud voolata, kasutas Ameerika asepresident, Joseph Biden, võimalust, et Bushi muljet järelkontrollida. Obama asemik kohtus Putiniga Kremlis ajal, kui Putin vahemänguna peaminister oli. New Yorkeris jutustas Biden hiljuti oma vestlusest Putiniga:
— Härra peaminister, ma vaatan Teie silmi. Mulle tundub — Teil ei ole hinge. … Ta vaatas mulle vastu, naeratas ja sõnas: “Me mõistame teineteist!” Selline on too mees!
Euroopa on omale kaela saanud psühhopaadi.
Laiendades hiljuti võitlusrindeid Ida-Ukrainas on 2012 aastast taas presidendi ametit pidav Vladimir Putin teinud kõik, mis tema võimuses, et tugevdada oma imagot, kui ohtlik ja julm. Kui tõendeid selle kohta, et Ukrainas opereerivad Vene sõdurid (mida Venemaa keeldub tunnistamast), kogunes ülekaalukalt palju, kähvas Putin:
— Pidage meeles, et Venemaa on üks võimsaimatest tuumarelvarahvastest! See on reaalsus, mitte paljad sõnad!
Putin on lasknud käibele teesi, et suure vene keelt kõneleva rahvastiku osakaaluga Ida-Ukrainast peaks saama eraldi riik. Euroopa Liidu lahkuvale esimehele, José Manuel Barrosole, on ta saatnud hoiatuse lõppaadressiga Ukraina pealinn:
— Kui ma tahan, võin ma Kiievi võtta kahe nädalaga!
Vene välisministeerium on hiljem seda sõnumit mõnevõrra silunud, seletades, et presidendi kommentaar olevat kontekstist välja kistud.
Sõnum on aga selge! Vladimir Putin kehastab Euroopa mustima ajaloo tagasitulekut, 75 aastat peale saatanlikku Hitleri-Stalini lepingut, millega Ida-Euroopa ära jagati ja mis vallandas teise maailmasõja.
Kui Venemaa märtsis Krimmi poolsaare annekteeris andis Putin mõista, et Ukraina, mis oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel iseseisvaks saanud, polevat tegelikult mingi riik ning, et venelased ja ukrainlased olevat tegelikult sama rahvas.
Putin, kel on nõrkus lasta end kujutada palja ülakehaga, võib ehk kehaehituselt meenutada Benito Mussolinit, ent poliitiliselt viib ta mõtted ühele teisele diktaatorile, kes arvas ka, et Tšehhoslovakkia oli “kunstlik moodustis.”
See endine KGB ohvitser, Putin, räägib Ukraina valitsusest kui natsistide jõugust. Tema poolt toetatavad Ida-Ukraina separatistid, vodkaga impregneeritud kõnts, kes varastasid lennu MH 17 surnutelt, väidavad end olevat pühas sõjas Kiievi fašistliku huntaga.
Keegi ei eita, et Ukrainas esineb piiratud määral rahutust tekitavat ultranatsionalismi ja paremäärmuslust. Vene süüdistused näivad aga veidra silmakirjatsemisena, kui Putini režiim ise arendab sihikindlalt kontakte Euroopa paremäärmuslastega, nagu Prantsuse National Front, Ungari Jobbik, Bulgaaria Ataka, kes imetlevad Putinit kui eestvõitlejat amerikaniseerimise, demokraatia, dekadentliku liberalismi ja seksuaalse tolerantsuse vastu.
Putini lähikonda kuulub niinimetatud natsionaalbolševistlikke ideolooge. Üks neist on Aleksander Dugin, kes kutsub üles massiliselt tapma värdjate, “bastardite,” rassi, kes tema arvates praegu Ukrainat valitsevat.
Selle pruunpunase liikumise jõud tugineb 1991 a. jõuluaegse Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel tekkinud revanšismile.
Kuidas võis impeerium, kes esimese inimese kosmosesse saatis, murduda nii järsku? Selle taga peab olema salakaval vandenõu: NATO, Euroopa Liit, USA, juudid, muslimid ja homoseksuaalid.
Putin ja tema korrumpeerunud toetajaskond pole võimelised leppima ilmselge tõega: Nõukogude Liit varises kokku omaenda raskuse all. See süsteem oli fiasko nii inimlikust, majanduslikust kui ökoloogilisest seisukohast.
Sellise tegelikkuse eitamise taustal oleks demokraatiad juba 2005. a. pidanud Venemaa suhtes rangema hoiaku võtma. Tookord deklareeris Putin, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Rangema suhtumise asemel aga kaasati Venemaad rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ning tehti end sõltuvaks Vene gaasist. Seepärast seisab suur osa Läänest nüüd Vene ees tegevusvõimetuna. Ohustatud on kogu sõjajärgne korraldus, mis suure vaevaga külma sõja ajal ning vahetult selle järel välja sai töötatud ja mis on peamiselt fikseeritud 1975. a. Helsingi kokkuleppes. Just selles seoses näib Vladimir Putin psühhopaadina – ta on otsustanud kõik saavutatu puruks peksta õigusvastase Krimmi anneksiooni ja Ukraina varjatud invasiooniga.
Kui tema eesmärk on Vene impeeriumi taastamine (ta räägib Ukrainast nimega Novorossija — Uus-Venemaa), siis on mitmetel Euroopa Liidu maadel kitsas käes, sest need riigid on tekkinud territooriumil, mis kunagi on kuulunud Venemaale: Poola, Eesti, Läti, Leedu ja Soome. Kui Putini ambitsioonid ulatuvad ka endiste Nõukogude satelliitriikideni, siis on ohutsoonis juba suur osa Ida- ja Kesk-Euroopast.
20. sajandi teisel poolel ja selle sajandi esimesel kümnendil levis ettekujutus, et suur sõda on muutunud selles maailma osas võimatuks, kuna siin on juba nähtud liiga palju sõdu ning ühtekuuluvustunne, koostöö ja vastastikune mõistmine on lõplikult võitnud.
Siis ilmus välja Vladimir Putin. Ta tegi lõpu Venemaa demokratiseerimisele ja hakkas teisitimõtlejaid taga kiusama nagu seda tehti nõukogude ajal. Siis asus ta ründama iseseisvaks saanud naabermaid: Balti riike, annekteeris 2008. a. kolm Gruusia provintsi, siis Krimmi. Nüüd himustab ta Ida-Ukrainat, võimalik, et kogu Ukrainat.
Mõned Euroopas ja USA-s on võtnud mõistva hoiaku. Peale Nõukogude Liidu alandavat lüüasaamist külmas sõjas ei olnud Lääs väljakujunenud geopoliitilises situatsioonis piisavalt delikaatne, ei osanud arvestada Venemaale osaks saanud ajalooliste kibedate kogemustega, Karl XII, Napoleoni ja Hitleri kallaletungidega läbi Ukraina avatud tasandike. Kui endine Nõukogude vabariik, Ukraina, võttis orientatsiooni Läänele, oli mõistetav, et Venemaa pidi reageerima.
Kui Euroopa riikidevahelised suhted rajada ajaloolisele ebaõiglusele, siis ei saa iial elada rahus ja vabalt. Kaalul on iga riigi õigus ise valida oma kuuluvus ja julgeolekupoliitika.
Rootsi on valinud olla Euroopa Liidus, kuid mitte NATO-s. Selle poliitilise valiku tarkuses võib olla erinevaid arvamusi, kuid me lähtume sellest, et ülejäänud maailm austab meie poliitikat, mis on rajatud demokraatlikule, vabale valikule. Miks peaks midagi muud kehtima Ukraina, Poola või Balti riikide kohta?
Rahumeelne, vaba Euroopa peab rajanema rahvaste rahumeelsetel, vabadel otsustel. See on fundamentaalne kord, mida Vladimir Putin lagundab oma küünilise destruktiivsusega ja mis oma pikenduses kujutab retsepti millelegi, mida meie, eurooplased, oleme nii kaua pidanud mõeldamatuks. See on taustaks autasu pälvinud Ameerika ajakirjaniku, Ida-Euroopa eksperdi, Anne Applebaumi, pahaendelisele artiklile “Sõda Euroopas pole mingi hüsteeriline mõte” (Washington Post, 29. august).
Kas sel on tähtsust Rootsile enne järgmise pühapäeva valimisi?
Välis- ja julgeolekupoliitika ei ole tavaliselt otsustavaks Rootsi parlamendivalimistel. Kuid seekord peaks olema teistmoodi. Must ajalugu läheneb hiilivalt ka meile. Ükski valimiste mõeldavatest alternatiividest ei võta aga seda tõsiselt.
Kaks mandaatperioodi Rootsit valitsenud Moderaatide juhitud koalitsioon on kärpinud Rootsi kaitset kõige väiksema protsendini võrreldes meie lähinaabritega: 1.1% rahvuslikust koguproduktist, BNP. See ekstra miljard, mida nüüd lubatakse, on liiga vähe ja liiga hilja. Sotsiaaldemokraatidel on olukorrast vähe realistlikum pilt, kuid nemad valmistuvad punaroheliseks koalitsiooniks, kuhu kuulub heatahtlik, kuid lootusetult naiivne Miljööpartei. Miljööpartei kodulehekülg pakub liigutavat lugemist teemal “Tsiviilne rahuvägi” ja keskkonnasõbralikum Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Feministlik initsiatiiv, kes võibolla parlamenti saab, tahab sõjaväe üldse ära kaotada.
Tõeliselt suur problem on siiski Vänsterpartei, vasakpoolsed, kes keelduvad lahti ütlemast oma antidemokraatlikust pärandist.
Mõnikord võib osav ajakirjanik juskui möödaminnes tabada silmapilgu, mis ütleb kõik. Aftonbladeti ajakirjanik Peter Kadhammar reisis valimiseelses Rootsis. Möödunud nädalal sattus ta Göteborgisse. Seal esines Hans Linde, baby-stalinist, üks Vänsterpartei tippjuhtidest. Linde avaldas solidaarsust kannatavate inimestega Iraagis, Süürias, Gazas.
— Kuid mitte sõnagi, et Euroopas rebib agressiivne suurriik just praegu teist maad tükkideks!
Ukraina.
Vänsterpartei ja Venemaa hingelt ikka lähedased kehtib endiselt.
Tõlkinud: Jüri Tagger
