Rahandusminister Jürgen Ligi poleks pidanud tagasi astuma. Nii arvas Postimehe küsitluses kolmveerand vastanuist, vastajaid oli ligi 20 000. Arvan samuti, et peaminister poleks pidanud tema lahkumisavaldust vastu võtma.
Jürgen Ligi poleks küll pidanud kirjutama nõnda, nagu ta Palgeraamatus oma sõpradele kirjutas, sest sellega ta stereotüpiseeris asjatult oma oponenti, haridusminister Jevgeni Ossinovskit (“sisserändaja poeg roosast erakonnast“).
Aga esiteks – Ligi vabandas kohe, kui mõistis, et oli ettevaatamatu oma sõnavõtus, millega manitses oponenti ettevaatlikkusele.
Teiseks, Ligi manitsus oli põhjendatud, ütlemisviis aga mitte. Kolmandaks, haridusminister Jevgeni Ossinovski võttis vabanduse vastu. Punkt. Sellega võinuks-pidanuks kogu vahejuhtum lõppema.
Puhkenud vaidluse sisus oli rahandusministril õigus: majanduslikke protsesse tuleb analüüsida ja hinnata pikemas perspektiivis, arvestada okupatsiooni- ja immigratsioonitausta, kust me tuleme, asetada võrdlusnumbrid õigesse ja õiglasse rahvusvahelisse konteksti, mitte ajada kõike Eestis praegu veel puuduvat ainult eelnevate valitsuste süüks.
Ligil oli faktiliselt õigus ka adressaadi nimetamises: Jevgeni Ossinovski on Venemaalt sisse rännanud ärimehe (et mitte öelda oligarh) Oleg Ossinovski poeg, kes rahastab teatavasti rikkalikult sotside valimiskampaaniaid, sh ka oma poja oma. Ja sotse kutsutakse kogu maailmas pehmelt roosadeks, kui mitte punasteks: punane on sotside endi koduleht, rahvusvahelised sotsid hoiavad peos punast roosi.
Kuna Eesti sotsid on end ise uhkusega nimetanud Euroopa kõige parempoolsemateks sotsideks, nad on korduvalt heitnud ühte valitsusse Eesti kõige parempoolsemate erakondadega, nad on ka praegu valitsuskoalitsioonis Reformierakonnaga – parempoolsete liberaalidega, sotsid on aidanud pikki aastaid viia Eestis ellu parempoolset poliitikat, siis peaks roosa, st lahjem punane neile ju päris parajalt sobiv värv olema.
Häda sündis Eesti ülitundlikust sisepoliitilisest kontekstist: Ligi ettevaatamatu sõnastus andis võimaluse laiendada tema „sisserändaja“ stereotüüpi kõigile sisserännanud rahvusgruppidele, eeskätt venelastele (ehkki Ligi rahvust üldse ei maininud). Ja seda võimalust tõtati mitmes leeris kohe varmalt ära kasutama, kuni asi paisus täiesti absurdseiks valesüüdistusteks ministri vastu. Venekeelne meedia valetas juhtumi ministri venevähemuse-vastaseks väljaastumiseks, mis ei vasta tõele. Ja sealt edasi lendasid valetõlgendusi sisaldavad negatiivsed uudised juba välismeediasse.
Sotsid kasutasid kärmelt ära võimaluse puhuda üles oma valimisteeelne sooduskampaania, läbinähtavaks sihiks kosida venekeelsete hääli, ehkki kahe ministri vaidlus ei käinud paraku üldse valimisvalikute üle. Ja lõpuks – Ligi järjekordne ülbevõitu ütlus langes Reformierakonna tavalise hoolimatu suhtlemisstiiliga juba eelnevalt tundlikuks solvatud pinnale Eesti ühiskonnas tervikuna.
Nii lahvataski oktoobri lõpus Eesti poliitikas ootamatult äge sügistorm, mis viis mitte lehed puudelt, vaid valitsusest pädeva ministri just siis, kui 2015. aasta eelarve oli haruldaselt sujuvalt Riigikogu läbinud. Mingeid sisulisi rahanduspoliitilisi erimeelsusi eelarvearutelust ei siginenud, Eesti riigi ees seisvaid tõsiseid poliitilisi väljakutseid ei arutatud, kogu tüli tõusis pealtnäha täiesti tühjast – sotsiaalmeedias puhkenud kõrvalisest sõnavahetusest.
Tegelikult algas teravam sõnasõda 28-aastase haridusministri Jevgeni Ossinovski ja 65-aastase rahandusministri Jürgen Ligi vahel juba kevadel, mil noormees kirjutas pärast 5. veebruari emotsionaalset ETV poliitikasaadet oma Palgeraamatus: «Jürgen Ligi jaoks käib rahandusministri töö emotsionaalselt selgelt üle jõu. Võite täna õhtul ETVs ise vaadata, aga rahandusminister käitus saates nagu Napoleoni kompleksis vaevlev teismeline tatikas, kes isale vastu haugub». Sellele ei järgnenud mingit poliitkorrektset solvumist Ligi poolt ega mingit vabandamist Ossinovski poolt. Kogenud rahandusminister ei teinud kevadel ägeda nooruki räigest sõnakõlksust välja, vaid jätkas rahulikult oma tööd. Valitsus vajas kevadel töörahu ja Ligi mõistis seda. Nagu mõistis seda ka nüüd, mil astus ametist tagasi, et rikutud töörahu taastada.
See pole muide esimene kord, kui Jürgen Ligi ministrikohalt tagasi astub. Eelmisel korral tegi ta seda skandaali ennetamiseks, juhtum oli seotud perekonnaliikmega. Ometi toodi ta pärast valimisi taas ministrina valitsusse tagasi. USAs ei tuleks negatiivse skandaali tõttu tagasi astunud poliitiku naasmine valitsuskohale kõne allagi, siin on tagasiastuja eluks ajaks poliitiline laip. Eesti poliitiline mälukultuur paistab olevat märksa sallivam ja andestavam. Enamgi veel, Ligi on pärast tagasiastumist saanud sadu toetusavaldusi ja kirju, hulganisti uusi Palgeraamatu sõpru. Tulevastel valimistel korjab ta tõenäoliselt rekordilise häältesaagi ja vean kihla, et naaseb ministrina ka järgmisse valitsusse.
Mõlema väärika taandumisotsuse eest väärib mees respekti, peetagu tema suhtlemist matslikuks või mitte. Ajakirjanikud ju armastavad Ligi värvikat sõnakasutust: vähemasti pole ta igav, neutraalselt poliitkorrektseks tefloniks lihvitud poliitik, keda miski ei loksuta. Sotside ja eriti venekeelse meedia hüsteeria Ligi persooni ümber paisus kohati lausa arutuks: ühes raadiosaates räägiti tõsimeeli, et eksminister tuleks saata ravile nn viha haldamist õppima.
Minister astus küll tagasi, aga kas Eesti ühiskond astus nüüd edasi? Ja kui, siis kuhu? Kas parema poliitilise kultuuri suunas? Ühiskonna suurema sidususe ja koosmeele suunas? Kõik märgid viitavad paraku – pigem vastupidi – üha suuremale polariseerumisele. Ühed hõiskavad – sotside ja venelaste võit! Teised muretsevad sõnavabaduse olukorra pärast Eestis: kas siis ühtki asja ei tohi enam nimetada nii, nagu see sisuliselt on?
USA kaheparteisüsteem on jõudnud sel kümnendil nii suure poliitilise polariseerumiseni, et valitsus ja president on praktiliselt olnud juba kuus aastat täiesti teovõimetud, kõik blokeerivad kõiki. Tahaks loota, et Eesti poliitika ei suundu niisama poliitiliselt korrektsesse ummikusse.
Sirje Kiin
