6. novembril toimus Tallinnas Estonia kontserdisaalis kontsert “Heimar Ilves 100”, millega tähistati helilooja 100. sünniaastapäeva. Publiku ette astus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Sümfooniaorkester. Solist oli Gatis Gorkuša (trompet, Läti), dirigent Toomas Vavilov.
Kontserdil kõlas lisaks muule Heimar Ilvese (1914 – 2002) Sümfoonia nr 2, II osa Largo.
Heimar Ilves sündis 15. septembril 1914 aastal Venemaal Orjoli kubermangus. 1916. a. asus ta pere Eestisse. Ta õppis 1932-1937 Tallinna Konservatooriumis klaverit Theodor Lemba klassis ning aastast 1937 kompositsiooni Artur Kapi juures, lõpetas kooli aga Heino Elleri juhendusel 1949. aastal. Heimar Ilves järgnes 1945. aastal oma saksa rahvuse tõttu represseeritud emale Uuralitesse, töötades 1948. aastani Permi oblastis metsatöölisena.
1948 alanud „formalismivastane kampaania” Nõukogude kultuuris jõudis ka Ilveseni ning tema looming vaikiti maha. Teise sümfoonia teine osa Largo on Ilvese seni enim kõlanud teos. Ilves luges Tallinna Konservatooriumis muusikaajaloo loenguid ning oli tudengite seas väga populaarne. Kui Ilves 1965. aastal, vaatamata üliõpilaste protestidele, Konservatooriumist vallandati, hakkasid paljud ärksamad tudengid käima Ilvese juures kodus Niguliste tänaval ja neist tihti öötundideni kestvatest koosviibimistest sai paljudeks aastateks traditsioon.
Ilvese juures käisid ka paljud professionaalsed muusikud ja kultuuritegelased nagu orientalist ja tõlkija Haljand Udam, astroloog Igor Mang, geoloog Rein Einasto.
Koosviibimistel osalesid tihti ka Jaan Rääts, Arvo Pärt ja Andres Mustonen ning ka kunstnike ja kirjanike ringkondadega oli Ilvesel tihe kontakt. Pikemaajaliseim sõprus oli tal dirigent Roman Matsoviga (1917-2001), kes oli ka peamine Ilvese sümfoonilise muusika propageerija.
Matsovi juures tutvus Ilvese sümfooniatega ka Dmitri Šostakovitš, kes olevat tunnistanud, et nende näol on tegemist väljapaistva nähtusega 20. sajandi sümfonismis. Muusikas hindas Ilves üle kõige toona põlu all olnud vanamuusikat ning gregooriuse koraali ning tema kodus toimunud „öö-ülikoolides” oli neist asjust palju juttu.
Heimar Ilves suri 2. veebruaril 2002 Tallinnas.