“Alexander Suur, Caesar, Karl Suur ja mina oleme rajanud suurriike. Kuid millel baseerusid meie vaimuloomingud? Võimul ja vägivallal. Jeesus aga on rajanud oma riigi armastusele ja Ta on võitnud.”
Napoleon Püha Helena saarel
Diktaatorite riigid on paisatud põrmu, Issanda Jeesuse Kristuse riik jääb igavesest ajast igavesti.
Advendisõnum, mis kuulutab Aukuninga tulemist, on oma sisult kõrge ning majesteetne, kuid hoides siiski alandlikkust, armastust, pühendumust, andumust.
Jeesus tuleb, sest ta armastab meid. Kristus tuleb meie juurde, et meid, murelikke inimesi, aidata.
Advendiga algab kirikuaasta. Kirikuaastat ei saa mõõta numbrite, päevade, kuudega. Kirikuaastas ei toimu muutusi. Kirikuaasta jutlustab Jeesusest Kristusest, Tema elust ja õpetusest.
Igavik, Jumal, on kirikuaasta telg, keskne mõte ja teema. Kalendriaastas, milles möödub inimese ajalik, mööduv elu, juhtuvad sündmused. Toimuvad muutused. Aastad toovad inimesele, kel on õnne kaua elada ja terve olla, elutarkuse. Kokkupuude tarkade inimestega on elus rikastav kogemus.
Seepärast paningi artikli pealkirjaks “Advenditund”.
Jumal õpetab meid oma tarkusega, mis on tallel Piibliraamatus.
Kool ja Kirik õpetavad meid oma heade eeskujude, õpetajate kaudu.
Meie, eestlased, oleme seda kogenud juba sajandeid.
Advenditunniks ma lähen täna Võru surnuaeda. Et saada nõu. Et õppida. Minu meelest iga inimene kujutab endast raamatut. Mälestusteraamatut.
Loen ja kogun mõtteid.
Süütan küünla esimesel haual.
ILMAR REIMAN 1930-1991
Minu auväärne direktor. Ma palun, et Sa lubad mul öelda “Sina”. Nii on lähedasem. Ma tõin Sulle luulekatkendi Rabindranath Tagore loomingust:
“Ärgu olgu ta surm, vaid täielikkus. Armastus sulagu mälestuseks ja valu lauludeks. Lõppegu lend läbi taeva tiibade kokkupanekuks pesa kohal. Olgu su käte viimane puudutus leebe nagu öö õis. Seisa paigal viivuks, oo Ilus Lõpp, ja ütle oma viimased sõnad vaikides. Kummardan su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed.”
Hämaruses väreleb küünlaleek. Tagoret hindas mu õpetaja ja mu süda on rahul.
Direktor. Õpetaja. Kool.
Kool ei ole mitte ainult hoone. Kool on inimene. Üks inimene. Üks õpetaja.
Vana Kreeka filosoofid kogusid endi ümber õpilasi ja oligi kool. Sündiski koolkond. Õpetus. Meie kooli õpetaja, kool ja koolkonna looja oledki Sina, austatud lahkunud direktor Ilmar Reiman.
Sa kutsusid mind 1990-1991 õppeaastaks filosoofia-usuõpetuse õpetajaks. Enne oma lahkumist. Võin öelda, et üks meie õpilasist astuski taasavatud Tartu Ülikooli Usuteaduskonda ja lõpetas selle. Ta töötab ajakirjanikuna. Sinagi, armas direktor, võid tema ning kõigi meie tookordsete õpilaste üle uhkust ning rõõmu tunda.
Mida ma veel tahtsin öelda?
Uus, 2015. aasta, toob Sinu koolile muutuse. Ma otsin sõnu. Ma näen ja tunnen, et olen kui koolipoiss, kes on midagi jätnud tegemata, teinud lohakalt, läbimõtlematult ja seepärast olen süüdi. Seda tunnet soovitan tunnetada inimestel, kes soovivad alati kõike kõige paremat, kuid tulemus võib kujuneda vastupidiseks. Kas kõikidele, hetkel töötavatele, lugupeetud õpetajatele, kindlustatakse uus erialaline töökoht?
Õpetaja on haridus. Õpetaja on kool. Õpetaja on tulevik. Ilmar Reimani koolkond, mina ja minu mõttekaaslased, me seisame kindlalt oma kooli õpetajaskonna heaolu eest.
Süütan küünla teisel haual.
Praost mag. RUDOLF KIVIRANNA 1912- 1994
Mul oli au olla Sinu õpilaseks, stipendiaadiks 1991-1992 New Yorgis. Sa kinkisid mulle oma õpetajaameti hõberisti, et jätkaksin Sinu radadel. Siin me siis oleme, kaks rännumeest, koju, Võrru, tagasi jõudnud.
Kodulinna maestro Helmut Käsper, “Võru valss”, viimane salm:
“Nüüd olen ilmas rännanud ma kaugeid võõraid maid ja tõde taga otsinud, mis unistuseks jäi. Aeg raugana tõi tagasi mind Võrru tõega, et ilmaks Võru ikkagi ja mereks Tamula”.
Puhake rahus, õpetajad! Puhake rahus sõbrad Võru kalmistul!
Advenditund toogu rahu meie kõikide südameisse!
JUMAL ÕNNISTAGU!
Jüri Pallo
Lõuna-Eesti Haigla hingehoidja, vabatahtlik.
Võrus, advendiajal 2014.a.