|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Kommunismiohvrite mälestusmärgi korjandus saavutas eesmärgi
Ehitustöödega loodetakse alustada septembris 2006
EV suursaadik Jüri Luik annab Lee Edwardsile üle Eesti valitsuse tsheki $5000 dollariga.
Fotod: JBANC
JBANC — Kommunismiohvrite Mälestusfond andis 19. juulil teada, et fond on täitnud eesmärgi koguda 825 000 dollarit, millega loodetakse rajada septembris mälestis enam kui sajale miljonile kommunismiohvrile.
“See on tähtsaim nurgakivi fondi ajaloos, “ ütles fondi esimees Lee Edwards, “ning see saavutati patriootiliste inimeste ja etniliste kogu-kondade erakordse ühistöö, fondide ja korporatsioonide, välisriikide valitsuste ja isegi polii-tiliste erakondade lahke toetuse abil. Meie mälestusmärgist saab tõeline rahvusvaheline mälestis.”
Edwardsi sõnul otsivad USA etnilistes kogukondades mälestise rajamisele toetust eriti innukalt lätlastest, eestlastest ja leedulastest koosnevad Balti-Ameerika kogukonnad, aga ka Vietnami-, Poola- ja Ungari-Ameerika kogukonnad.
Pildil vasakult Harry Wu (Laogai Research Foundation), Frank Calzon (Center for a Free Cuba), Lee Edwards ja Paul Goble (Window on Eurasia väljaandja) 19. juulil Ikestatud Rahvaste päeva tähistamisel Washingtonis, DC, pärast teadet, et kommunismiohvrite mälestusmärgi korjanduse eesmärk on saavutatud.
All: Eesti Rahvuskomitee Ameerika Ühendriikides (ERKÜ) president Marju Rink-Abel annab 28. juunil 2006 Lee Edwardsile üle Rahvuskomitee tsheki $2500 peale. Foto: JBANC
Rahvusvaheliselt on Eesti, Leedu ja Läti valitsus suunanäitajaks olnud ka Euroopas, määrates mälestise tarbeks peaaegu 11 000 dollarit. Hiljuti on toetust pakkunud ka Tshehhi Vabariigi valitsus. Lisaks sellele nõustus juuli alguses endine Tshehhi president Vaclav Havel liituma fondi rahvusvahelise nõuandva nõukoguga.
Fond on esitanud National Park Service’ile taotluse saada ehitusluba ning loodab ehitustöödega algust teha septembris. Mälestusmärgi pühitsemine toimub 2007. aasta juunis – president Ronald Reagani ajaloolise Brandenburgi värava kõne kahekümnendal aastapäeval, mil ta ütles: “Härra Gorbatshov, lõhkuge see müür maha!”
„Washingtonis leidub hulganisti suurte sündmuste ja hiilgavate juhtide mälestusmärke ja monumente,” ütles Edwards. „Väga sobilik, et meie vasest demokraatia jumalanna jäljendiga mäles-tis, mis püstitati 1989. aastal Taevase Rahu väljakul, seatakse püsti Kapitooliumi künkale Kapitooliumi vaate-välja.”
Mittetulunduslik Kommu-nismiohvrite Mälestusfond loodi 1994. aastal ning avaliku õiguse paragrahvide 103–199 järgi on fond volitatud kujundama, ehitama ja hooldama kommunismiohvritele rajatud mälestist. Fondi nõuandvasse nõukogusse kuuluvad ka mitmed Ameerika ja välisriikide juhid, nagu Jeane Kirkpatrick, Bob Dole, Claiborne Pell, Lane Kirkland, Lech Walesa, Elena Bonner ja Vitautas Landsbergis. Fondi au-esimees on President George W. Bush.
Lisainformatsiooniks külastage palun http://victimsofcommunism.org
JBANC esindab Eesti-Ameerika Riiklikku Nõukogu, Ameerika-Läti Ühendust ja Leedu-Ameerika Nõukogu.
Rotalia Fond annab Eesti tudengitele stipendiumeid 27 000 USA dollari eest
Rotalia Fondi juhatus otsustas välja anda 2006/2007 õppeaastaks 27 tuhande USA dollari suurust stipendiumi. Stipendiumid antakse Eesti ülikoolide ja kõrgkoolide teise aasta tudengitele. Stipendiumi saajad valitakse välja kandideerija poolt vali-miskomisjonile esitatud kirjaliku avalduse ja üliõpilase teaduskonna poolt esitatud soovituskirja alusel.
Stipendiumi saajad valib välja Eestis asuv valimiskomisjon, mille on kokku kutsunud Korp! Rotalia vilistlane Rein Grabbi, kes on ühtlasi ka valimiskomisjoni esimees. Komisjoni koosseisu kuuluvad veel Tartu Ülikooli peaspetsialist Sirje Mark, Eesti Mereakadeemia rektor Peeter Järvalaid, Tallinna Tehnikaülikooli professor Rein Laaneots, Korp! Rotalia vilistlane Indrek Pajumaa, Eesti Vabariigi haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Tiia Raudmaa, Eesti Maaülikooli prorektor Hardi Tullus ja Riigikogu liige ning endine Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste. Stipendiumid antakse stipendiumi saajatele üle pidulikul aktusel, mis toimub Tartus septembrikuus.
Rotalia Fond on mittetulunduslik orga-nisatsioon, mis on asutatud Seattle’is, USA. Fond on tunnustatud USA Maksuameti poolt kui heategevuslik organisatsioon ning kõik annetused fondile saab maha arvata maksustamisperioodi tulust USA maksukoodeksi lõike 501(c)3 kohaselt. Fond võtab vastu annetusi nii eraisikutelt kui organisatsioonidelt. Kõik annetused inves-teeritakse ning makstakse välja stipendiumitena, arvestades ka annetaja soove. Fondi halduskulud on väiksemad kui 1 % fondi varadest ning töö tehakse põhiliselt vabatahtlike poolt. Viimase 24 aasta jooksul on Rotalia Fond välja andnud 410 stipen-diumi kogusummas 456 000 USA dollarit.
Rotalia Fond asutati Korp! Rotalia liikmete ja Tartu Ülikooli vilistlase Gerhard Treubergi poolt 1982. aastal. Järgnevatel aastatel suurendati fondi kapitali oluliselt Ene Silla, Bruno ja Helge Laane ja dr. Vaho Rebassoo rahaliste annetustega.
2006/2007. õppeaastal on Rotalia Fond otsustanud välja anda kokku 27 tuhande USA dollari suurust stipendiumi. Sellest viisteist on Treubergi ja Silla nimelised, neli Bruno ja Helge Laane nimelised ja üks Herbert Rebassoo nimeline (annetatud poja, dr. Vaho Rebassoo, poolt oma isa ja endise Korp! Rotalia liikme Herbert Rebassoo mälestuseks).
Lisaks antakse välja 2006/2007.a. õppeaastaks üks Asta ja dr. Boris Auksmani, kaks Enn Raidna (annetatud poja, Paul Raidna poolt oma isa ja endise Korp! Rotalia liikme Enn Raidna mälestuseks), üks Lembit Kosenkraniuse, üks Mart Kase ja kaks Helle Kiissi nimelist stipendiumi.
Endiste annetajate hulka kuuluvad veel Korp! Rotalia liikmed Kenneth Gorshkow ja Toomas Tuling, samuti on fondi toetanud väiksemate summadega mitmed teised eraisikud. Rotalia Fondi juhatusse kuuluvad Mart Kask (esimees), Paul Raidna (aseesimees), Lembit Kosenkranius (sekretär), Aavo Kalviste (laekur), Veljo Areng, Kenneth Gorshkow, Rein Grabbi, Uve Kapsi, Bruno Laan, Vaho Rebassoo ja Toomas Tuling.
Rotalia Fondi stipendiumid said 2005/2006. õppeaastal Tartu Ülikooli üliõpilased Rahel Ausna, Liina Bucht, Siim Espenberg, Kersti Jääger, Liia Kilp, Meris Lehiste, Lembi Loigu, Eduard Malinov, Nele Peil, Maigo Riener, Priit Rum, Kadri Tammur, Dmitri Teperik, Heli Valtna ja Lea Voltri; Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilased Tarmo Kull, Tiia Rohelsaar, Jaanus Sepp ja Nele Tamme; Tallinna Ülikooli üliõpilased Anna Gramberg, Priit-Hendrik Kaldma ja Olga Slezina; Eesti Põllumajandusülikoolist Vallo Mulk ja Henn Runnel; Eesti Muusikaakadeemiast Kristo Tohver ja Eesti Kunstiakadeemiast Ott Kangur.
Rotalia Fondi juhatus soovib kõikidele oma praegustele ja endistele stipendiumite saajatele edukat ja tulemusterohket aastat. Fondi juhatus tänab kõiki heldeid annetajaid, kelle toetusel on üldse võimalik Rotalia Fondi tegevus. Samuti tänab juhatus kõiki vabatahtlikke, eriti Eestis tegutsevaid, fondi omakasupüüdmatu abistamise eest ning soovib kõigile kaunist suve.
Rotalia Fondi nimel,
Mart Kask
juhatuse esimees
Rotalia Fondi aadress: 8 Lindley Road, Mercer Island, Washington, 98040, USA. Telefon: 206-275-0140, e-post [email protected].
Rein Grabbi (valimiskomisjoni esimees) Viiralti 3-3, 10117 Tallinn, Estonia, [email protected].
Sirje Mark (valimiskomisjoni sekretär) Tartu Ülikool 18-207, 50090, Tartu, Estonia, [email protected].
Hella Pikre 100
Hiljuti toimus Seattle’is, Washingtoni osariigis, eestlaskonnas rõõmustav ja haruldane sündmus: 26. juunil tähistas kolme tütre ja lähimate omaste keskel oma 100-aastast juubelisünnipäeva proua Hella Pikre, sündinud Klaussen.
Juubilar sündis Tallinnas, kus kasvas üles ja elas kuni kodumaalt lahkumiseni. Abiellus advokaat Arnold Pikrega. Perekonnas oli kolm tütart. Kui algas pagulasteekond, nagu paljudel meist, asus pr. Pikre kolme väikese lapsega kuu aega varem teele kui abikaasa, kes ühines perega hiljem. Põgenikuteekond viis pere läbi Danzigi, Tshehhoslovakkia, Saksamaa laagriaja lõpuks 1949/50 Ameerikasse, kus pere elukohaks sai Seattle.
Juubilar on oma auväärt vanuse juures veel haruldaselt hea tervise juures nii füüsiliselt kui vaimselt. Ta elab ikka üksi oma majas, kõnnib kepita ja võtab võimaluse korral osa eestlaste üritustest nagu kõik need aastad. Ta käib ka ikka veel meelelahutuseks tütardega ooperis, kus perel on juba aastakümneid hooajapiletid.
Seattle’i eestlased õnnitlevad juubilari ja soovivad talle veel jätkuvat tervist ja aastaid.
Enid Vercamer
Mag. ing. Victor Nigol 85
Victor Nigol, eesti ühiskonnas hästi tuntud teenekas ja andekas seltskonnategelane ja väsimatu töömees eesti rahvusliku elu edasiviimisel, kes on pühendanud oma elu eesti nooruse, rahvusliku kultuuri ja eestluse säilitamiseks ja eesti elu edasiviimiseks, on jõudnud auväärse 85. aasta verstapostini.
Ikka energiline, on ta ka nüüd aktiivselt tegev eesti organisatsioonides, olles New Yorgi Eesti Meeskooris, korp! Frat. Liviensise ülemaailmse esinduskoondise ja USA koondise esimees, NY Eesti Ev. Lut. usu koguduse abiesimees, Eestlased Ameerikas Ajalookomitee liige, NY Eesti Haridusseltsi liige üle 50 a. ja tegev mitmes ameerika organisatsioonis.
Victor sündis Helsingis, omandas keskhariduse Eestis ja kõrgema hariduse USA ülikoolides, omandas BSME kraadi 1958.a. ja magistri – MSME kraadi 1978.a. Täiendas end kõrgkoolides nagu Univ. of Houston, Coll. of Business Adm., lõpetades ka Management Instituudi. Tema sulest on ilmunud mitmeid kutsealaseid ja teaduslikke töid oma erialalt, neist põhjapanevamad: “Elasticity of Materials in elevated temperatures” ja “Stress analysis for mechanical engineers”.
Töötas 27 aastat rahvusvahelise suurfirma M.W. Kellog Co juures, kus oli mehaanikaosakonna juhataja ja hiljem Engineering Manager, kusjuures pidi tööülesandeis reisima tihti üle kogu maailma. Enne II Maailmasõja keerdkäike oli Victor Tallinna Ringhäälingu päevasündmuste osakonnas reporter ja “Aja Kaja” toimetaja. Mobiliseeriti idarindele sõjakirjasaatjana, kus sõjatee viis läbi Venemaa, Poola, Tshehhi, Saksamaa, Jugoslaavia ja Itaalia, olles seal sõjavangilaagris üle aasta. Vabanedes asus põgenikelaagrisse Wolterdingenis, Saksamaal, kus oli kooliõpetajaks. Organiseeris seal skautrühma ja YMCA. Oli Alam-Saksi piirkonnajuht. Asudes Olden-burgi suurde eestlaste keskusesse, oli Ammenländeri laagri koolijuhataja ja hiljem laagri juhataja, olles samaaegselt Briti tsooni Eesti NMKÜ Peasekretär ja Oldenburgi Skautide Maleva juht. Oli 1947.a. Briti tsooni esindusrühma juht Maailma Rahu-Jamboreel Prantsusmaal. Organiseeris mitmeid suurlaagreid Briti tsoonis, olles Timmendorfi ja Halterni suurlaagrite juhiks. Korraldas ületsoonilisi kursusi ja eestlaste kokkutulekuid mitmes asukohas. Lõpetas Prantsusmaal World YMCA Int. Secr. kursused ja Saksamaal kõrgema skaudijuhtide kursuse Gillwelli praktilise osa. Emigreerus 1952.a. USA-sse, kus tunneme Victor Nigolit väsimatu rahvusliku eestvedajana, kes sukeldus kohe ka siin nii noosrootöösse, meeskooori, oli Eesti Rahvuskomitee juhatuses, Eesti Ülemaailmse Keskkomitee juhatuses, Tehnika Koondises ja kiriku nõukogus. Oli ka EKL-i kauaaegne esinduskogu liige.
Kes noortest ei tunneks master Vikit, kes suurlaagrite tegevusjuhina ja lõkkevanana on 78 aastat tallanud skaudirada. Skautlike teenete eest on teda pärjatud Eesti Skaudijuhi teenetemärgi ja Põhjatäht II-ga.
Tema lemmikharrastusteks on laulmine, maalimine, kalligraafia paljude teiste harrastuste kõrval. Südamelähedaseks on Vic-torile eesti meestelaul. Kuulu-des juba 52 aastat NY Eesti Meeskoori, on ta olnud mitmed korrad koori esimees ja on seda ka praegu. Meeskoor on valinud tema oma teeneliseks liikmeks. Akadeemiliselt kuulub Victor Korp! Fraternitas Liviensi-sesse, olles viimased 52 aastat selle esimees. Tema teeneid on hinnatud auvilistlaseks va-limisega.
Kokkuvõttes peab ütlema, et Victor Nigoli teeneid eesti ühiskonnale tuleb mõõta juba suurema kaaluga.
Victor abiellus 1947.a. Asta Jehega. Sellest õnnelikust abielust on sündinud kolm tütart – Kersti, Ene ja Karin, kes kõik on saanud kõrgema hariduse ja on oma elus iseseisvad. Victor ja Asta on juba mitmekordsed vanavanemad.
Sinu sõbrad ja terve eesti ühiskond õnnitleb sind juubeli puhul ja soovib sulle jõudu ja tervist, et võiksid veel kaua oma mitmesuguseid andeid ja sõprust meiega jagada.
Dr. A. Puström
Skandinaavia pidustus 2006
Selle aasta Skandinaavia pidustus – Scandinavian Fest ’06 – peetakse pühapäeval, 3. septembril, Vasa Pargis, 1 Wolfe Road, Budd Lake, NJ, algusega kell 10. Ürituse lõpp on kell 6 p.l. Nagu seda Waterloo Village’is peetud üritustelt mäletame, tutvustab ka seekordne pidu Taani, Soome, Rootsi, Norra, Islandi ja Eesti kokakunsti, käsitööd, kunsti-esemeid, rahvatantse, rahvatraditsioone jpm. Pakutakse igat laadi toite ja jooke. Samuti on kohal üle 40 müügilaua, kus leidub suur valik käsitöid ja muid rahvapäraseid esemeid. Siin on võimalik leida palju meeldivat tarbe- ja mälestusesemetest kuni aastalõpu jõulukinkideni välja.
Ükski Skandinaavia suvepidu pole täiuslik ilma rahva-tantsijateta. Seekord on kohal kolm rahvatantsugruppi: eestlaste “Pillerkaar” Washingtonist, Swedish Folkdancers of NY ja Vasastjärnen’i laste tantsutrupp. Peale nende on veel muid ettekandeid, nagu rahvusteaduslikud loengud, muusika- ja tantsuansamblid (norra rahvamuusika, soome Mika Pohjola moodsa jazz’i trio, noorte ballett Anne Galle Dance Company), vokaalsolistid Elga Johannes, Sigrid Erickson ja Krista Altok Tassa jm. Lastele on koostatud eriprogrammid.
Sissepääs on $14 (seeniorid $13). Kes autentsetes rahva-riietes kohale tulevad, neile on sissepääs vaba. Samuti on vaba sissepääs lastele alla 12. Teejuhised on järgmised: võtke New Jerseys Interstate I-80 läände kuni Exit 26. Siit edasi sõita US 46 West Hackettstown’i suunas. Kui olete möödunud suurest järvest – Budd Lake -, siis esimene valgusfoor (umbes kolm miili I-80 väljumiskohast) ongi Wolfe Road. Siin pöörata vasakule ja veerand miili hiljem on Vasa Pargi sissesõit.
Kui vajate ScanFest ‘06 kohta lähemat informatsiooni, võtke ühendus vastavalt:
E-post: [email protected]
Telefon: 610/ 868-7525
ScanFest ’06, P.O.Box 5103, Bethlehem, PA, 18015.
Raul Pettai
ESTO võib 2008. aastal ära jääda
Aastal 2008 Londonis toimuma pidanud ESTO võib ära jääda, sest üritust korraldada lubanud loobusid sellest, kirjutab 2.08 Postimees. Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu president Jaak Juhansoo ütles ajalehele, et kesknõukogu otsustab järgmise ESTO toimumise või mittetoimumise selle nädala jooksul.
VES/BNS
Riik soovib õigust sekkuda ausammaste püstitamisse
Justiitsministeerium valmistab ette uut seadust, mis annab riigile õiguse sekkuda ausammaste püstitamisse ja mahavõtmisse.
Justiitsminister Rein Lang ütles ajalehele Eesti Ekspress, et praegu on avalikku ruumi mo-numendi paigutamine üksnes kohaliku omavalitsuse asi, kuid samas võib ühe või teise monumendi tähendus olla kaugelt suurem.
Langi sõnul saab eelnõu valmis sügiseks.
Justiitsministeerium alustas seaduseelnõu kirjutamist pärast seda, kui tänavu mais toimusid Tallinnas Tõnismäel meeleavaldused Teise maailmasõja lõppu tähistava punaarmee monumendi juures.
VES/BNS
Valitsus annab Vabadussõja monumendi konkursiks 815 000 krooni
Valitsus kavatseb eraldada reservist kaitseministeeriumile Vabadussõja võidusamba idee-kavandi konkursi korraldamiseks 815 000 krooni.
Rahandusministeerium on seisukohal, et tegemist ei ole erakorraliste kulutustega ega toeta raha eraldamist valitsuse reservist. Rahandusministee-riumi hinnangul tuleks konkursi kulud katta kaitseministeeriumi eelarvest.
Valitsus on seisukohal, et vaidlused Vabadussõja võidusamba asukoha üle tuleb lõpetada ning monument tuleb rajada Harjumäele kohale, mille tähistamiseks paigaldati mullu sügisel kivi.
Kaitseminister Jürgen Ligi ütles juuni lõpus, et valitsuse eesmärk on avada Vabadussõja monument Tallinnas Vabaduse platsi ääres Harjumäel 2008. aastaks.
Monument peaks valitsuse ettekujutuse järgi jäädvustama Eesti võitu aastatel 1918-1920 toimunud Vabadussõjas, samuti peaks see sümboliseerima vabaduse ideed laiemalt.
Valitsus kavatseb moodustada monumendi konkursi zhürii, kuhu kuuluvad kaitseminister, kultuuriminister, riigikogu koalitsiooni ja opositsiooni esindaja, arhitektide liidu ja kunstnike liidu esindaja, Tallinna linna esindaja ning nende organisatsioonide esindajad, kes on monumendi valmimise vastu enim huvi üles näidanud. VES/BNS
Baltikum EL-i surmaliider
Euroopa Liidu statistika, mis põhjustel inimesed kõige sagedamini surevad, näitab, et kõigis rühmades juhivad suremuse edetabeleid Eesti, Läti ja Leedu. Mõnikord on lisaks veel neljaski riik.
Kui statistiliselt surrakse vanuserühmas 65-84 kogu Euroopa Liidus kõige rohkem südame ja veresoonkonna haigustesse, siis kõige rohkem inimesi sureb südamehaigustesse just Baltikumis.
Kui statistiliselt surevad noored inimesed õnnetuste tulemusel, siis seda juhtub kõige sagedamini Balti riikides.
VES/BNS
Senaatorid Clinton ja McCain pidasid Eestis joomisvõistlust
Ameerika Ühendriikide järgmiste presidendivalimiste ühed favoriidid Hillary Clinton ja John McCain pidasid 2004. aastal Eestis viibides Clintoni ettepanekul maha viinajoomisvõistluse. Hillary Clinton üllatas 2004. aasta augustis toimunud viie ühendriikide senaatori Eesti visiidi ajal kõiki teisi delegatsiooni liikmeid, tehes neile ettepaneku pidada maha Baltimaades tavapärane viinajoomisvõistlus, kirjutab 29. juuli The New York Times.
Ajalehe andmetel oli delegatsiooni vabariiklasest juht John McCain ettepanekuga meelsasti päri ning õhtusöögi- järgsed joogiringid läksid nii hästi, et Arizona osariiki esindav McCain olevat hiljem Hillary Clintoni ootamatult meeldivast olekust ka teistele rääkinud. Mõnele oma vabariiklasest kolleegile olevat McCain lehe andmetel hiljem öelnud, et Hillary Clinton olevat kui “üks oma poistest”. Õhtusöögi järgse peo osas on osalejate mälu pisut hägune selles osas, kes kui palju jõi.
Delegatsiooni ülejäänud liikmed olid Lõuna-Carolina vabariiklane Lindsey Graham, New Hampshire’i vabariiklane John Sununu ja Maine’i vabariiklane Susan Collins. Senaatorite jalutuskäigul Tallinna tänavatel tunti ära vaid Clinton ja McCain, märgib leht.
Pärast külaskäiku Eestisse on kahe senaatori omavahelised suhted kujunenud soojaks ja nii näiteks on kaks võimalikku 2008. aasta USA presidendivalimiste favoriiti käi-nud ühiselt mitmel ametlikul reisil, sealhulgas Iraagis.
Mõlema senaatori esindajad märkisid siiski ajalehele, et kahe senaaori headest suhetest ei maksa kaugeleulatuvaid järeldusi teha.
Samuti ei soovinud Hillary Clintoni pressiesindaja täpsustada Eestis toimunud viinajoomisvõistlusega seonduvat. “Mis juhtub Eestis, jääb Eestisse,” lausus ta vaid.
VES/BNS
Kandidaadid: Ene Ergma versus Toomas Hendrik Ilves
Kumb on etem, kas Ene Ergma või Toomas Hendrik Ilves? Neli parlamendierakonda on lubanud 3.augustil valida emma-kumma neist. Alljärgnevalt Eesti Päevalehe pakutud võimalik võrdlusküsimustik:
Kes kirjutab tema kõned?
Ergma – piisavalt isepäine, et suruda oma arvamused kõnedesse, aga kirja lihvida võib aidata iga kirjaoskajast nõunik.
Ilves – kirjutaja-inimene ju, saab ise hakkama, kui aega jagub, ning kuuldavasti võib ise rohkemgi kirjutada kui Lennart Meri.
Kes oleksid Kadriorus tema lähemad nõunikud?
Ergma – Anneli Entson. Aga nõu küsib kindlasti ka mitmelt teadlaselt – Richard Villemsilt, Jüri Engelbrechtilt, Ain-Elmar Kaasikult.
Ilves – Evelin Ilves, Olari Koppel, Brüsselist koos Ilvesega naasvad nõunikud Martin Kala ja Jörgen Siil.
Millist sõnumit kannaks tema esimene iseseisvuspäeva kõne?
Ergma – läbi raskuste tähtede poole ja seda koos iga üksiku Eesti inimesega, sest meid on ju nii vähe.
Ilves – mis on homse Eesti ehitusmaterjal? Igal juhul mitte olupoliitiline või rahvusromantiline heietus.
Kuidas ta tähistaks võitu presidendi-valimistel?
Ergma – pärast ametlikku rõõmustamist korraldaks oma Tartu korteris naabrite ja sõpradega paar päeva hiljem kõva peo.
Ilves – peokava mõtleks välja Evelin, rahvaliitlased kingiksid kimbu uusi, aga tobedaid kikilipse ja lõpuks koguneks kitsam seltskond Ärma tallu järelpeole. Ja Abja vald ehitaks ehmatusega lõpuks Ärmale viiva tee valmis.
Kellele ta annaks Maarjamaa risti?
Ergma – Björn von Sydow, Rootsi Riksdagi esimees.
Ilves – Francois Mitterrand (Prantsusmaa president) ja Manfred Wörner (NATO peasekretär), kellel jäi see autasu oma eluajal saamata ja paraku jääbki, sest postuumselt Eesti riigi kõrgeimat autasu ei anta.
Keda kuulsaist mõtlejatest tsiteeriks ta vabariigi aastapäeva kõnes?
Ergma – Mihhail Bulgakovi “Meistrit ja Margaritat”.
Ilves – Isaiah Berlini, briti filosoofi ja humanisti, antiigist aga eelistaks Platonile Aristotelest.
Kuhu teeks oma esimese välisvisiidi?
Ergma ja Ilves – Soome (on juba niisugune tava). Või hoopis Lätti? Mõlema eluloos on suurem või väiksem peatükk seotud Venemaaga – selles mõttes sobiks ju ka sinna sõita.
Järgneb järgmises VES-s
Eestimaa parimad talud
Foto:EPL
Eestimaa talupidajate keskliit kuulutas 29. juulil välja tänavuste parimate talude tiitli omanikud, kellest tootmistalude kategoorias sai esikoha Pärnumaal Tori vallas asuv talu ning alternatiivtootmise kategoorias Võrumaal Haanja vallas asuv majapidamine.
Tootmistaludest esikoha pälvinud Ritsu talu tegeleb tera-viljakasvatusega. Talul on maad 820 hektarit, millest tera-vilja all on 615 hektarit ja metsa all 200 hektarit. Talu edendab ka alternatiivset suunda, korraldades kanuumatku ja laagreid ning pakkudes majutust.
Samas arvestuses sai teise koha Viljandimaal Viiratsi vallas asuv Ojakalda talu, mis tegeleb piima tootmise ja tera-vilja kasvatusega. Kokku on talul 42 veist.
Alternatiivtootmisega tegelevate talude osas esikoha saanud Vaskna talus tuleb peamine sissetulek turismiteenustest.
Teise koha sai Jõgevamaal Põltsamaa vallas asuv Pruuli talu, kus on puukool ning toodetakse viljapuude ja ilupuude istikuid.
Zhürii hindas parimate talude väljaselgitamisel talude majandustegevust, tootmise taset, tootmise keskkonnasõbralikkust, innovatiivsust, talude ühiskondlikku aktiivsust ja heakorda. Tänavu esitati maakonnaliitude poolt üle-riigilisele konkursile kokku 12 talu, neist 6 tootmistalu ja 6 alternatiivse tootmisega talu.
Eestimaa talupidajate keskliit on korraldanud analoogset konkurssi juba üle 10 aasta.
EPLO
Emajõel saab ajaloolise lodjaga sõita
Pildil unikaalne Emajõe hansalodi. Foto: EPL
Alates augustikuust ootab Emajõe hansalodi „Jõmmu” igal nädalavahetusel Kaar-silla juures linnarahvast lodjasõitudele.
Käesoleva aasta aprillis vette lastud ning hiljuti esimeselt purjeretkelt naasnud lodi pakub nüüdsest igal laupäeval kell 17.00 ja igal pühapäeval kell 14.00 ja 16.00 piletiga lõbusõite Emajõel. Huvilistel on lisaks sõiduelamusele võimalus näha masti tõstmist, sobiva ilma korral purje heiskamist ning pakkimist, rääkida lodjaehitajatega ning tutvuda trümmis lodjaehitust tutvustava fotonäitusega.
Emajõe hansalodi on seni pakkunud huvisõite vaid gruppidele, kuid nädala-vahetuseti toimuma hakkavad rahvasõidud teevad lodjasõidu kättesaadavaks igaühele. Pileti hind on 65 krooni. Lisaks tunnisele lodjasõidule on võimalik trümmis uudistada lodjaehitust tutvustavat fotonäitust ning pärida 14. sajandist pärit purjepargase kohta täpsemalt ehitajatelt endilt. Enne sõite seisab lodi sobiva ilma korral Kaarsilla juures täispurjes ning rahval on võimalus jälgida, kuidas 100 m2 raapurje kokku pakitakse ning masti langetatakse. Emajõel seilab lodi mootori jõul – heisatud purje ning mastiga arvukate sildade tõttu tänapäeval sõita ei saa.
Lisaks huvisõitudele on Emajõe lodjaseltsil septembri lõpus plaanis näidata koostöös Kinobussiga lodjakino. Nädalase programmi jooksul tulevad näitamisele Eesti viimase aja amatöör- ja tudengifilmide paremik ning valik anima ja lühifilme. Eraldi programm on ka Tartu amatöörfilmi meistritelt. Kinonäitamine toimub lodja mahukas trümmis ning igale seansile järgneb pisike lodjasõit Emajõel.
Emajõe hansalodi on 14. sajandist pärit kaubapurjekas, mis on ainuomane ainult Peipsi-Võrtsjärve veeteedele. Mujal maailmas asendusid arhailised taku, tõrva ja liistudega veekindlaks muudetud klinkerplangutusega laevakered juba pooltuhat aastat tagasi moodsamatega.
2006. aasta aprillis Tartus vette lastud lodi on ainukene omataoline laev maailmas. Praegu pakub lodi „Jõmmu” lisaks nädalavahetuste rahvasõitudele ka lõbusõite gruppidele broneerimise alusel. Lisaks on võimalus kasutada tõrvalõhnalist trümmi konverentsisaalina. Täpsemat infot bro-neeringute ja toimuvate lodjaürituste kohta leiate aadressilt www.lodi.ee.
VES/EPLO
25. märtsil 2006. a. Tartu Linnamuuseumis toimunud ajalookonverents
“Vastupanu ja tagasitulek Siberist 1955–1985”
Enn Tarto ettekanne “Vastupanu 1955–1985. Represseeritute olukord 1955–1985”
Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta juunis algas eesti rahva kangelaslik vastupanu võõrvõimule ja võõrvõimu kohalikele käsilastele – kommunistidele. Nii passiivne vastupanu kui aktiivne vabadusvõitlus kestsid kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991. aasta augustis.
Viimastel aastatel on eriti ägenenud räuskamine, et teha olematuks vastupanu aastatel 1955–1985. Vastupanu eitamine või siis nullilähedasele tasemele surumine nendel aastatel vastab eelkõige Venemaa huvidele. Venemaa püüab jätkuvalt peale suruda arusaama, et tänapäeva Eesti on N. Liidu lagunemisel tekkinud uus riik. Mingit okupatsiooni polevat olnud ja tänapäeva Eestis väljakujunenud etniline situatsioon polevat okupantriigi N. Liidu poolt läbi viidud sihiliku eestlastevastase poliitika tulemus.
Paljude endiste kommunistide nägemuse järgi eesti rahvas elas kogu Stalini surma järgse aja kuni nn. perestroikani õndsas nõukogude unes ja siis justkui ärkasid tippkommunistid ja äratasid rahva.
Nii see ei olnud. Okupantriigi Nõukogude Liit (NSVL) eesmärgiks oli nõukogude inimese kujundamine ja nõukogude rahva loomine, keeleks vene keel. Rahvused pidid kaduma. NLKP KK poliitbüroo poliitika elluviijateks Eestis olid kohalikud tippkommunistid.
Eesti rahvas jäi püsima ainult tänu rahva passiivsele ja aktiivsele vastupanule, okupatsioonivõimude ja nende kohalike käsilaste kiuste.
Soovin tähelepanu juhtida eelkõige sündmustele, kus olen isiklikult olnud osaleja ja olen otsene tunnistaja. Soovin käesoleva ettekandega lisada infot aastate 1955–1985 kohta, täienduseks sellele teabele, mis trüki-sõnas juba on ilmunud.
Võitluse eest taastada Eesti Vabariik olen olnud Nõukogude Liidu poliitvang aastatel 1956–1960, 1962–1967, 1983–1988. Mind tunnistas kui meelsusvangi rahvusvaheline organisatsioon Amnesty International ning paljud rahvusvahelised organisatsioonid. Umbes 300 tuhat inimest 11. septembril 1989. aastal lauluväljakul nõudsid Enn Tarto vabastamist. E(NS)V Ülemkohus ja EV Riigikohus on mind õigeks mõistnud.
50 aastat tagasi, 12. märtsil 1956. aastal, asutas grupp Tartu III Keskkooli õpilasi noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Malev (ENM). Organisatsiooni asutajate hulgas olin ka mina.
Me leidsime, et võitlust Eesti eest ja võõrvõimu vastu tuleb jätkata. See oli ENM-i asutajate teadlik ja vabatahtlik otsus.
ENM-i tegevusest on juba päris palju kirjutatud. Sageli aga küsitakse isegi praegu, et kes olid teie mõjutajad. Otseseid mõjutajaid ei olnud. Et me polnud kommunistid, selleks mõjutajaks oli perekond ja elu ise. Mäletasime II maailmasõja lõppu, teadsime kommunistide kuritegudest – arreteerimistest, küüditamistest, kolhoosiajamisest. Paljud meie lähedased inimesed olid kas kannatanud või hukkunud punaterrori ohvritena. Pärast nn. Hrushtshovi sula massivägivald küll järsult kahanes, aga hingemattev nõukogulik vale jäi. Ikka rohkem veeti Eestisse muulasi, et muuta Eestimaa etnilist koosseisu eestlaste kahjuks, et tekitada olukord, kus eestlased on oma ajaloolisel kodumaal vähemuses.
Noorte põhiküsimuseks oli, et kas relvastatud võitlust mittepidaval põrandaalusel vastupanul on mõte.
KGB otsis mõjutajaid ja ässitajaid isade-emade põlvkonnast. Isasid oli vähe järele jäänud – kes oli tapetud, kes vangis. Emad olid kohutavast tööst väsinud ja muidugi ka ära hirmutatud.
Isiklikult minu mõningal määral mõjutajateks olid inimesed niiöelda vanaisade-vanaemade põlvkonnast. Need inimesed olid põranda all tegutsenud tsaariaja lõpus, bolshevike võimu ajal 1917–1918, Wilhelmi Saksa okupatsiooni ajal 1918. Tooksin mõned nimed: Marie Enniko, ka tema vend Jaan Kull, Tartu vallast pärit Daavet ja Karl Otsa. Loomulikult ei olnud nad mingid ülesässitajad. Aga nad ütlesid, et minu tegevusel on mõte, miks siis bolshevikud muidu propagandale nii suurt rõhku panevad ja propaganda oli olnud bolshevike trump nr. 1, kui nad võimule tulid. Lisaks nõustamisele muretsesid nad Eesti-aegseid raamatuid. Ma levitasin neid Tartus keskkooli- ja üliõpilaste ühiselamutes. Nagu vanurid olid ette hoiatanud, meid pandigi vangi. See juhtus rutemgi kui olime oodanud. KGB hooples, et nemad teavad kõik, midagi ei jää nende eest saladusse. Aga need valdkonnad, kus ma olin tegutsenud ainult koos vanuritega ja nende nõuannete järgi, need jäidki KGB-le teadmata. Siit sigines mul mõte, et KGB ei ole võitmatu.
Umbes sada korda pinniti KGB-st, et äkki ema või keegi tema põlvkonnast on mind mõjutanud nn. nõukogudevastasele teele. Minu ema Linda Tarto oli postiljon ja sageli, eriti suvel, ma asendasin teda ja nii puutusin kokku paljude inimestega.
Esimesel vangistusajal meiega koos elanud vanaema (Marie Enniko) ja vanurite põlvkonna kohta ei küsitud KGB-s kordagi.
Teise vangistuse ajaks (st. 1962.–1967. aastaks) oli olukord muutunud. Punavõimu-ritele oli pärale jõudnud, et just vanaisad-vanaemad oma mälestusi heietades võivad noori mõjutada.
Minu vanaema Marie Ennikot üritati korduvalt küsitleda ja mitteametlikult üle kuulata. Ta ütles, et ei kuule hästi ja ei saa aru, mida temalt tahetakse. Lõpuks ta teatas, et ei soovi midagi seletada. 1. aprillil 1966. aastal 86-aastane vanainimene suri. Algul kolhoos lubas autot, et tema kirstu kalmistule viia. Siis autot ei antud. Ja et mitte matuseid nurjata, matuste peakorraldaja Arved Kulli ettepanekul pandi vanaema kirst autobussi katusele. Nii toimus Marie viimane maine teekond Kõrvekülast Palamuse surnuaiale. Üks kohalik punane olevat sisistanud, et “nõukogudevastasele ollusele” on paras nii sõita.
Pärast võidukat Vabadussõda (1918–1920) võttis Eestis võimust arusaam, et eestlased kaitsevad oma huvisid kas lauldes või relv käes. Põrandaaluse tegevusega las tegelevad bolshevikud. Põrandaaluse tegevuse kogemus unustati, sellest oli isegi häbiväärne rääkida, ammugi kirjutada.
Vastupanu aastatel 1955–1985 oli ka kogemuste omandamine läbi eksimuste ja kaotuste, et viia Eesti salajase võitluse tase “… piimaühistu tasemelt maailma tasemele”. Hr. Olavi Punga ajakirjas Kaitse Kodu ilmunud artiklites kirjeldatakse sageli “piimaühistu” taset – selleks olid salaorganisatsioonidest osavõtjatest ja kandidaatidest nimekirjade üleskirjutamine, abistajate nimede kirjalik fikseerimine; põhikirja koostamisel oli eeskujuks mõni piimaühistu või tuletõrjeühing jne.
1980. aastatel jõudis Eesti vastupanuliikumine poliitika valdkonnas maailmatasemele. Meie pöördumistele reageeris USA Kongress, Euroopa Parlament (13. jaanuari 1983. a. resolutsioon), Rahvusvaheline Amnestia jne. Nendest sündmustest on siiski mõningal määral juba kirjutatud.
Vähem on juttu olnud sellest, et avaliku vastupanu silmapaistvatest vabadusvõitlejatest (dissidentidest) Eestis keegi ei läinud okupantriigi N. Liidu poole üle. 1983.–1984. a. peetud Lagle Pareki, Arvo Pesti, Heiki Ahoneni ja Enn Tarto vastase poliitilise protsessi materjalidest ilmneb, et kaebealused ei andnud ülekuulamisel tunnistusi (nagu ka paljud teised tolleaegsed poliitvangid), et Eestis oli umbes 10 re-gistreerimata kirjutusmasinat, mida kasutati keelatud kirjanduse trükkimiseks. KGB ei suutnud ühtegi nendest kirjutusmasinatest leida. Meie protsessiga seoses umbes 100 üle-kuulatud inimest ei andnud meie vastu tunnistusi (muidugi oli ka erandeid), kuigi neil oleks olnud, mida tunnistada. KGB-le ja nende juhtidele kompartei ladvikust jäigi selgusetuks, kuidas ja kus trükiti põrandaalust ajakirja “Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Levikule Eestis” (Eesti kroonika). Kokku ilmus Eestis masinkirjas 25 kogu “Lisandusi…”, kokku 905 lk. trükikirjas. Esimese 17 kogu originaallehekülgi oli 625. “Lisandused…” ilmusid Eestis 1978. aastast kuni 1987. aastani ja trükiti Ants Kippari initsiatiivil Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamis-keskuse poolt Rootsis 1984–1988. “Lisandused…” ilmusid 4 köites.
Avaliku vastupanu aluseks oli salajane vastupanu. Salajase vastupanu taseme tõstmine oli aastatepikkuse raske töö vili. Ajapuudusel ei ole võimalik sellel minu arvates üliolulisel valdkonnal pikemalt peatuda. Olgu toodud mõned valdkonnad. Õppisime ja õpetasime teisi, kuidas käituda ülekuulamisel, kuidas käituda psühhiaatritega, kuidas vältida pealtkuulamist, kuidas hoida salajast infot (st. pidada suud), kuidas peita registreerimata kirjutusmasinaid, kuidas mitte jätta sõrmejälgi, kuidas leida usaldusväärseid kaastöölisi, kuidas toimetada infot Läände, kuidas suhelda teiste ikestatud rahvaste vabadusvõitlejatega, kuidas nendega kavandada ja läbi viia ühisaktsioone jne. jne.
Esimene vangistus
Tulles tagasi N. Liidu repressiivpoliitika juurde, siis aasta pärast Eesti Noorte Maleva asutamist mõistis ENSV Ülemkohus meid süüdi nn. nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda läbiviimises. Põhikaristuseks oli 3–7 aastat vangilaagrit. Süüdistuseks oli ööl vastu 4. novembrit 1956 Tartus ülespandud 300 Ungari ülestõusu toetavat ja eestlasi üleskutsuvat lendelehte. Aprilli lõpus 1957. a. suurem osa meist viidi vangilaagrisse Mordvasse (p/k __ 385/7).
Me peame selgitama eestlastele ja eriti välismaalastele, et säilinud fotod N. Liidu vangilaagritest on eelkõige leebest ajast, umbes aastast 1955 kuni 1961. Ka minul säilinud fotod on esimesest vangistusest (1956–1960), teisest (1962–1967) ja kolmandast (1983–1988) vangistusest on säilinud ainult fotod vabastustõendilt.
Paljud aastatel 1955–1960 vabanenud poliitvangid arvavad tänaseni, et leebe aeg jäigi püsima.
Neile on peaaegu võimatu selgeks teha, et see suhteliselt vaba aeg oli ajutine.
Kõigi aegade suurima timuka J. Stalini surma järgsetel aastatel, eriti aastatel 1953 ja 1954, olid poliitvangilaagrites vastuhakud – streigid, ülestõusud. Need vastuhakud suruti veriselt maha.
Varsti algas aga NLKP poliitbüroo poolt sisseviidud “uus poliitika”, mis intensiivistus pärast 1956. a. toimunud NLKP XX kongressi. Küüditatuid hakati samm-sammult Eestisse laskma, ellujäänud poliitvangidest vabastati umbes 90%. Vangilaagrites jäid laagrit ümbritsev tara, okastraat-aiad, keelutsoonid ja kõrged valvuriputkad (võshka’d) samaks. Aga vangilaagrite sees võeti ära trellid barakkide akendelt ja ustelt, laagrisisesed tarad olid lammutatud. Vangide riietel ja voodikohtadel polnud enam numbreid (nimed tulid hiljem), elutsoonis olid erariided lubatud, juuksed aeti maha ainult kartsas, sularaha oli lubatud, pakkide saamine oli vaba, kirju võis vang kirjutada nii palju kui jõudis, sugulastega kokkusaamisi võimaldati lahedalt. Lühikest aega oli meie laagris isegi tasuline söökla (nn. ohvitseride söökla), oli olemas üldkasutatav köök (nn. hiina köök). Mitteametlikult võisid vangid töötsoonis kasvatada küüslauku, sibulat, tilli, peterselli. Muidugi polnud poliitvangilaagrites vangide omavahelist terrorit.
Laagrites lubati sporti teha, oli lubatud väljavalitud isikutel fotografeerimine. Väljaspool laagrit oli vabakäiguvangide poolt loodud talvesibulapõld. Olen olnud tunnistajaks ilmekale pildile. 1957. aasta juunis seitsmendas laagris (p/k __ 385/7) ühel pühapäeva õhtupoolikul üks vang jooksis mööda barakke ja karjus: “Tuuakse sibulat, sibulat!”
Tormasin koos osade vangidega laagrivärava poole. Laagrivärav avanes. Kaks härga vedasid suurt puutelgedega vankrit. Här-gasid kamandas üks vaba (mitte vang), moksha-mordvalane, eemalt jälgis valvur. Vankril oli umbes 1,2 meetri kõrgune koorem talvesibula pealseid. Härjad liikusid vaikselt, aga kindlalt. Kaks vabakäiguvangi pildusid koormal seistes tee ääres seisvatele vangidele sibulapealseid. Koorma põhi pilluti maha “hiina köögi” seina äärde nii-öelda “vabaks kasutamiseks”.
See suhteliselt vaba aeg kaotati samm-sammult 1962. aastaks. Vangidelt korjati ära sularaha, see läks nende arvele, erariided läksid lattu, vangid pidid kandma vangiriideid. Seal, kus aastaid tagasi vormiriietel oli olnud number, sinna pandi lipikud vangi perekonnanimega ja ees- ja isanime esitähega. Vangid jagati salkadesse (otrjad’idesse). Igal vangil oli oma kindel magamiskoht, kus oli vangi nimi ja muud andmed. Pakkide saamist piirati järsult ja tehti sõltuvaks “käitumisest” (povedenije). Mina näiteks oma teise vangistuse ajal (5,5 a.) ei saanud ametlikult ühtegi pakki. Kirjutada lubati ainult esimese ringi sugulastele kaks kirja kuus. Fotografeerimine oli rangelt keelatud.
Eespool mainitud laagri taga asunud talvesibulapõld künti pahupidi. Nägin ise (7. laagris) pealt, kuidas üks valvur trampis kirsadega lillepeenrast leitud tillivarte peal. Vangide hurjutamise peale ta ütles, et Moskvast tuli korraldus. Siis see valvur vaatas taevasse ja karjus kohutava häälega: “Partija na_ rulevoi!” (“Partei on meie juht!”, või siis “ruulija”).
Ometi ka leebel ajal olime vangid ja meiega võidi teha sada imet.
Seoses vangide vabastamisega veeti tühjaksjäänud laagrite vabastamata vange kokku Mordvasse. Ka vabaasumisel (st. tsooni taga elav) vang võidi kutsuda oma ülemuse juurde. Ei tähendanud midagi, et tal oli tööraamat, et ta oli juba umbes kolm aastat saanud täispalka, mis võis koos põhjatasudega olla 5–10 korda suurem kui reakolhoosnikul. Ta võis olla keskastme tootmisjuht, tal võis olla oma korter, naine ja väike laps jne. Ülemuse juures ootasid vangi “seltsimehed”, nad panid mehel käed raudu, võtsid ära lipsu, püksirihma ning kingapaelad, sõidutasid ta vangideveo auto “rongaga” raudteejaama vangideveo vaguni “Stolõpini” juurde, kamandasid vagunisse. Uued valvurid andsid talle veel hoobi rusikaga kuklasse ja jalaga tagumikku, öeldes: “Õnnelikku reisi!” Ning reis vangitapiga algas Intast või Vorkutast Mordvasse, kus ta siis koonduslaagrist võis oma naisele ja lapsele kirja saata.
Kui pärast XX kongressi otsene ja avalik terror oli keelatud, terroriseeriti ülemuste soovi korral vangi kartseritega, läbiotsimistega, otsitud ettekäändel pikale tapiteekonnale saatmisega, kinnisesse vanglasse paigutamisega, vaimuhaiglasse saatmisega, ähvardustega, et vangi lähisugulastega võib midagi juhtuda.
25. septembril 1958. a. pandi mind kartsakambrisse, kus aknad olid puruks pekstud, Mul olid seljas ainult maika, trussikud ja õhukesed puuvillased vangiriided. Varajase külmalaine tõttu puhus tuul aknast sisse isegi lumeloppa. Seitsme ööpäevaga külmetasin nii ära, et sain kroonilise angiini. Sain sellest angiinist lahti alles aastaid hiljem, kui Tartus opereeriti ära minu kurgumandlid. Sellest kartsasolekust alguse saanud keskkõrvapõletik annab ikka aegajalt tunda, viimati 2005./2006. aasta talvel. Ootamatult julma kartsapaneku tegelikuks põhjuseks oli asjaolu, et olin ära põletanud KGB provokaatori soovitusel minu kätte hoiule antud ukrainlastest noorema põlvkonna vastupanuliikumisest osavõtjate käsikirjalised materjalid. KGB provokatsioon kukkus läbi, õnnestumise korral see jälk provokatsioon haiseks tänase päevani.
Minu esimesel karistusajal 25. detsembril 1958. a. kaotati ära arvestuspäevad, seda ka tagasiulatuvalt. See tähendab, et kui inimesel oli arvestuspäevi näiteks kaks aastat ja ta oleks pidanud vabanema 30. detsembril 1958. a., siis nüüd jäi ta edasi vangi. Et vangide pahameelt leevendada, viidi sisse põhimõte, et kes on 2/3 karistusajast ära istunud ning kellel saab arvestuspäevadega karistus täis, siis võidakse teda vabastada nn. 2/3 kohtus tingimisi – ennetähtaegselt. Mul sai karistusaeg arvestusi arvestades täis. Keegi aitas minu emal Linda Tartol Moskvasse kaebusi kirjutada ning mind vabastati 2/3 kohtus tingimisi ennetähtaegselt. Kui sain vabastustõendi, siis seal oli elukohaks määratud Petseri. Mulle tehti allkirja vastu teatavaks (allkirja andsid minu eest kaks kohalekutsutud manukat), et ENSV-sse elamaasumine on keelatud.
Samasugust janti pidid sajad ja sajad vabanenud poliitvangid üle elama.
Asuti elama siis kas Pihkva oblastisse, Põhja-Lätisse või kuhugi Eestist veelgi kaugemale.
Minu Eesti NSV-sse mittelubamine oli õigustühine. Ma tulin Tartusse ja kukkusin kaebekirju kirjutama. Mul lubati kuni kaebustele vastuse saamiseni elada Kõrvekülas ema juures ja töötama pidin M. Härma nimelises kolhoosis. Lõpuks tolleaegne ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja punalendur Endel Puusepp otsustas, et minu ENSV-sse mittelubamine on algusest peale õigustühine. Sain Tartusse tööle Tartu Remondi- ja Ehitusvalitsusse (REV) puusepabrigaadi. Selles brigaadis olid kõik mehed endised poliitvangid.
Kogu Nõukogude Liidus ja tema poolt ikestatud rahvaste juures kiusati ja rõhuti vabanenud poliitvange töökoha saamisel. Vabanenud vangid töötasid maal põllutöölistena, metsavahtidena, linnades ehitustöölistena, katlakütjatena (tookord oli palju rohkem katlamaju kui tänapäeval), tuletõrjujatena. Mõni endine poliitvang murdis välja valvuriputkasse.
Mitteprestii_setel töökohtadel töötamine andis võõra võimu käsilastele võimaluse vastupanuliikujaid sõimata ja halvustada. Üks osa võõrvõimu tegelasi ja nende sabarakke sõimavad tänaseni vabadusvõitlejaid katlakütjateks.
Represseeritute üks nöökimise viise oli veel see, kuhu neil Eestis lubati elama asuda, kuhu mitte, näiteks piiritsooni ja Tallinnasse sageli ei lubatud. Mõni sai oma koju tagasi, mõni mitte. Soovisime meid väljaaetud talus (isa kohtuotsusega konfiskeeritud) tagasi osta sauna. Meile ei müüdud. Üks meie sugulane soovis tagasi osta ärapõlenud sauna vundamenti. Ei müüdud isegi vundamenti. Pere oli põgenenud talust seoses 1949. aasta 25. märtsi küüditamisega.
1961. aasta sügisel üritasin esmakordselt astuda TRÜ-sse, et õppida juurat. Mul ei võetud dokumentegi vastu. Kohalekutsutud KGB-lased viskasid mind seminarkast välja peahoone sammaste vahele ja käskisid minema minna, muidu kutsuvad miilitsa. Kõrghariduse saamise takistamine oli üks vabanenud poliitvangide ja teiste nn. ebasoovitavate isikute (näiteks usklike) kiusamise ja tõrjumise viise. Mõned tõrjutud käisid Venemaal kõrgharidust omandamas.
Moskoviitide ja nende kohalike käsilaste poriloopimine kestab tänini: “Tal pole ju kõrgharidust! Ei oska elada!”
Teine vangistus
Teise vangistuse ajal olin jällegi Mordvas, esmalt 11. laagris (p/k __ 385/11), karistuseks 5,5 aastat, mille ka ära istusin.
Vangid olid jagatud nelja laagritüübi järele (lisaks kinnine vangla). Nendeks olid üld-, tugevdatud, range ja erire_iim. Mulle oli mõistetud range re_iim. Kuna oli nõndanimetatud töölaager, siis maksti ka palka. Kõigepealt mingi riiklik ettevõte (tööandja) püüdis maksta nii väikest palka kui võimalik. Siis siseministeerium arvestas palgast 50% oma tulusse, siis arvati maha kohtukulud ja teised kohtu poolt määratud kinnipidamised (näiteks võimalikud alimendid). Siis arvati maha toidu ja vangiriiete maksumus. Järelejäänud raha eest sai piiratud koguses (raha oli arvel) laagripoest midagi osta, kui just “halva käitumise eest” ostuluba polnud ära võetud. Ja osta sai ainult laagris teenitud raha eest. Ametlikult ma ei saanud laagris teisel vangistusajal ühtegi pakki, sest pakiluba oli ära võetud. Ühe paki lasin saata kaasvangi Valdur Raudvassari nimele.
Praegu käib Eestis äge kampaania: “Kuldsed kuuekümnendad!” Kellele olid need eelmise sajandi kuuekümnendad kuldsed, kellele mitte. Viiekümnendate aastate lõpus ja kuuekümnendatel oli Mordva vangilaagrites poliitvange-eestlasi umbes 750 meest ja umbes 30 naist.
11. laager teenindas suurt mööblitehast. Laagris oli umbes 1800–2000 vangi, nendest umbes 500 invaliidi. Kuna mööblitehases koos vangidega töötas ka umbes 400–500 vaba (volnonajomnõje), siis liikus laagris palju keelatud kirjandust. Vabade käest sai sularaha eest osta küüslauku, sibulat, taimeõli ja suhkrut. Vangidest oli raha rohkem leedulastel, grusiinlastel ja moskvalastel. Teekaubandus oli valvurite endi käes.
Lõpetasin laagris traktoristikursused ja olin töötsoonis umbes 1,5 aastat “juhtival tööl”, st. juhtisin traktorit DT-20. Sain palju lugeda, transporttöölised olid teised.
Uute, st. pärast XX kongressi vangi pandud poliitvangide suremus oli vene noorte arvestuste kohaselt “kuldsetel kuuekümnendatel” ainult veidi suurem (umbes 20%) kui meie “suures tsoonis” viibivatel eakaaslastel. Põhiliselt laagri invaliidvangid olid pärit veel Stalini ajast. Igal vangil oli oma lugu. Aga üks lugu on mul eriti teravalt meelde jäänud. See on “Solikamski kommunistlik tervitus”. Solikamskis olid vangilaagrid juba tsaariajal. Kommunistliku terrori ajal nende arv mitmekordselt kasvas. Hiljuti saime Kaitseliidu ajalehe “Oma Maa” vahendusel teada, et admiral Johan Pitka poeg August Andreas lasti maha Butõrka vanglas 20. juulil 1942. Admiral Pitka pojad Edward ja Stanley lasti Solikamski vanglas maha 1. septembril 1942. aastal. Stalini ajal olevat Solikamski laagrid silma paistnud erilise julmusega. Ühes Solikamski laagritest oli olnud kombeks saabuvate poliitvangide seast eraldada mõned vangid – valvurite arvates nõndanimetatud “bolno gramotnõje” (st. liiga targad, haritud või siis ninatargad). Vang pandi raudu, kisti alasti. Teda peksti püssipuhastusvarrastega ja raudkettidega. Siis kallati ta üle pange veega, siis kahe pange peene soolaga. Siis visati vang kartsa, toibuma. Nõrgemad surid kohe. Üks ellujäänutest oli Mordvas. Ta oli kõnevõime peaaegu kaotanud ja juba umbes kümme aastat karkudega ringi komberdanud.
Minu suhteliselt leebe “kuldne põli” 11. laagris lõppes 1967. aasta lõpus. Mult võeti ära traktoristile mõeldud soojad riided ja soojad lubjavildid. Mind kahtlustati ärasõnumises (nõidumises). Mind viidi vangide veoks kohaldatud veoautoga tühjaksjäänud poliitiliste naisvangide laagrisse 385/17–1. Siia kujundati mitteametlik re_iimlaager. Siia koondati ka eestlasi, kes olid osalenud 1941. aasta suvel enne sakslaste tulekut punaokupantide-vastases ülestõusus. Selliseid poliitvange üldise “sulaaja” amnestia või komisjonide töö tulemusena ei vabastatud.
Tartlane leitnant Ants Hanso suri kokkusaamisele tulnud abikaasa käte vahel. Ta oli juba oma 25 aastasest karistusest ära istunud umbes 22,5 aastat. Ta oli väga haige ja kasutas ravimeid. Abikaasaga kokkusaamisele minnes võeti läbiotsimisel nii temalt kui abikaasalt ravimid ära.
Mina pääsesin sellest põrgust minema tänu sellele, et minu karistusaeg (5,5 aastat) sai lihtsalt täis. Sain kaasa ülimalt negatiivse iseloomustuse (vt. lisa).
Kahe karistusaja jooksul kohtasin laagrites sadu sõjas võidelnud eestlasi. Ma ei kohanud nende seas ühtegi natsi ega natsisümboolikaga eputajat.
See laagrist saadud negatiivne iseloomustus tähendas seda, et mind ei võetud Tartus tööle. Sain kümme keeldumist. Lõpuks sm. Edgar Beek võttis mind ehitustöölisena tööle “Avangardi” kolhoosi. Oli ka viimane aeg. Olin saanud juba ametliku hoiatuse. Tööd mitte saanud vabanenud poliitvange üle kogu N. Liidu pandi kriminaalvangide laagritesse süüdistatuna “hulkurluses ja/või parasiitlike eluviisidega elamises”. Näiteks olgu usuaktivist Pärnust Herbert Murd. Ta mõisteti 1980. aastal Pärnu Rahvakohtu poolt süüdi hulkurluses (ENSV KrK § 201/3) ja karistati üheaastase vabaduskaotusega. Vabanenud vangide nöökimine käis ka korterisaamisel. Paljud poliitvangid olid pärast vabanemist sunnitud elama ühiselamutes, pööningutel, keldrites, esikutes, pesuköökides. Probleem oli veel sissekirjutusega. Vabanenud poliitvangi kardeti sisse kirjutada (nn. propisat) – “võis tulla pahandusi”.
Pärast teistkordset vabanemist olin 16 aastat “suures tsoonis”. Need olid pingsad aastad – lakkamatud salajased ja avalikud läbiotsimised, ülekuulamised jne.
Salaorganisatsioonide aeg oli möödas. Osalesime avalike kirjadega võitluses Eesti eest, inimõiguste ja usuvabaduse kaitseks.
Tuntumad avalikud kirjad olid Balti Apell, avalikustatud 23. augustil 1979. a. ja 11. septembril 1980. a. 20 Leedu ja Eesti vabadusvõitleja kiri pan Lech Walesale jne. jne. Avalikest kirjadest on õnneks palju räägitud ja kirjutatud.
Tuhmuma kipub mälestus sellest, et paljud avalikud kirjad jõudsid Läände. Need tõlgiti paljudesse keeltesse ja neid anti välismaiste raadiojaamade saadetes eetrisse. Inimesed kuulasid neid saateid vaatamata “segamisele”. Nii oli side rahvaga olemas. Kuulajad tundsid, et kommunistide võit ei ole täielik, et vabanemistund võib kunagi tulla.
Kolmas vangistus
Kolmas kord arreteeriti mind 13. septembril 1983. aastal ja poliitiline kohtumenetlus toimus 18. ja 19. aprillil 1984. a. ENSV Ülemkohtus Tallinnas. Mulle mõisteti nn. “nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda” tegemise süüdistusel 10 aastat erire_iimiga vangilaagrit ja 5 aastat asumist.
Vangietapiga jõudsin Permi oblastis Permi ja Solikamski vahel asuvasse Kut_ino surmalaagrisse [VS–389/36 (eri)] 1984. aastal.
Vastuvõtt oli pidulik – kohalikud ülemused olid kohal. Kõigepealt kostsid hüüded: “Tere tulemast! Tere tulemast! Tere tulemast Kut_inosse!” Siis aga täpsustav selgitus: “Meie teid ei tapa, aga piiname seni kuni te ise surete.”
See oli erire_iimiga laager. Siia paigutati vange, kes olid ka varem olnud karistatud ja kes olid kohtu poolt kuulutatud eriti ohtlikeks retsidivistideks või olid surma mõistetud, kuid surmaotsus oli ära muudetud. Vangid kandsid triibulisi riideid, kehtis alandatud toidunorm. Vange hoiti väikestes ööpäevaringselt lukustatud kambrites, samasugustes kambrites töötati. Igal kambril oma töökamber, jalutama viidi väikestesse jalutusboksidesse, iga kamber eraldi. Laagril oli oma trahviisolaator kartseriga ja üksikkambrid.
Suremus oli 10% aastas. Kõik vangid olid haiged. Kui N. Liit poleks kokku varisenud, oleksidki enamik vange surnud, sest keskmiselt oli karistuseks 10+5.
Kut_ino surmalaagrist võrsus parlamendisaadikuid Ukraina, Armeenia, Leedu ja Eesti parlamenti.
Permi “Memoriaali” andmetel on tänaseks 2/3 Kut_ino surmalaagri vangidest surnud. Enamik olid nad minust nooremad.
Lugu on läinud niigi pikaks. Aga toon siiski näiteid toidust ja riietest, et kasvõi veidikene vastu seista alatule valele, et justkui nn. Hru_t_ovi sula ajal kujunenud leebe olukord poliitvangilaagrites jäigi püsima.
Vangid kannatasid vitamiinide ja mineraalide puuduse all. Pakke (5 kg) võidi lubada alles pärast poole aja äraistumist. Mina muidugi ühtegi pakki ei saanud. Mingit mitteametlikku kaubandust vanglatüüpi laagris ei olnud. Ainuke päästerõngas oli kord aastas lubatud 1 kg panderoll. Seal pidi olema küüslauk. Hambad logisesid, igemed veritsesid – küüslauk aitas.
Rohusöömine oli keelatud, kuigi esimesel võimalusel söödi rohtu ja anti teistele vangidele. Jalutusboksidel olid tsementpõrandas praod. Sealt hakkasid kevadel kasvama ohakad ja nõgesed. Neid söödi salaja. Kahjuks valvurid siiski märkasid, rohi hävitati ja praod põrandas määriti tsemendiga kokku. Kambriakendel olid kahekordsed trellid, kuid oli siiski väike õhuaken. Tegime vaimuliku Ded Pokutniku (kodanikunimi Semjon Skalit_) karkudest püünise. Ukraina luuletaja Vassili Stus oli osav läbi õhuakna väljas kasvavaid nõgeseid kambrisse tõmbama. Kui märgati, niideti rohi maha.
Permi oblastis oli muidugi külmem kui Mordvas, olime juba igikeltsa piirkonnas. Kõige jubedam oli kevadel. Keskküte lõpetas kütmise. Kui Moskva garnison läks üle suveriietele, võeti ka meilt vatijoped ja talvemütsid ära. Vatipükse ja vilte polnud meil talvelgi – ei töötanud me ju välitöödel. Meie laagribarakk asus Lõsva jõe ääres, Uuralite eelmäestikus. Aasia piirini oli 70 km. Lõsva jõgi tõusis mais lumesulamise tõttu üle kallaste. Meie barakk oli ehitatud vaiade otsa. Baraki alla tuli Lõsva jõe vesi. Kambris oli umbes +7 (±2) kraadi (C) sooja, muidugi oli niiske.
Vangide riietuseks maika, trussikud ja õhukesed puuvillased triibulised riided, ööseks lisaks ainult õhukene räbaldunud tekk. Ja nii võis kesta 3–5 nädalat. Poolnäljane inimene värises ööpäevaringselt.
Möödunud aastal oli ülemaailmne skandaal, et ameeriklased olevat eelpoolkirjeldatud tingimustes oma vange hoidnud kaks ööpäeva. Aga meie?
Muidugi olen kurb, et ameeriklased ei austa alati rahvusvahelise õiguse põhimõtteid vangide kohtlemisel. Õnneks nende väärnähtuste vastu protesteeritakse.
Eestis mõnevõrra tänapäeval siiski räägitakse stalinismi kuritegudest. Kommunismi kuritegudest on peaaegu võimatu laiemalt rääkida.
Tooksin siin tsitaadi Pulitzeri preemia laureaadi Anne Applebaumi raamatust “Gulag”:
“Endiste kommunistide võim ja mineviku ebapiisav käsitlemine postkommunistlikus maailmas ei ole kokkusattumus. Otse öeldes on endistel kommunistidel selge huvi minevikku varjata: see määrib neid, õõnestab nende jalgealust, kahjustab nende reformaatorimainet, isegi kui neil mineviku kuritegudes isiklikult mingit osa ei olnud.”
Keelelisi küsimusi
Keelelisi küsimusi jagub alati nii kõne- kui kirjakeeles. Kirjakeeles torkavad nad silma tähelepanelikumale lugejale. Kuna keel muutub, eriti tänapäevakeel, siis ei saagi õieti igakord rääkida kindlatest keele-reeglitest, vaid peab piirduma ainult küsimuste ja arvamustega.
Alljärgnevalt mõningaid tähelepanekuid.
Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe ja tingiva kõneviisi umbisikulise tegumoe ebaõige tarvitamine.
Kindel kõneviis väljendab mingi tegevuse kindlat toimumist. Selle kõneviisi umb-isikulise tegumoe lõpuks on –kse.
Näiteks: Metsas leitakse palju marju. Homme hakatakse rukist lõikama.
Tingiv kõneviis väljendab teatavaid tingimusi, soove, võimalusi, kõhklusi. Selle kõneviisi umbisikulise tegumoe lõpuks on –ks.
Näiteks: Sooviti, et senaatoritele kirjutataks märgukirju meie sõdurite olukorrast. On väga tarvilik, et seda kohtuprotsessi hakataks kiirustama.
Selle tingiva kõneviisi umbisikulise tegumoe tarvitamise vastu eksitakse üsna tihti, tarvitatakse selle asemel kindla kõneviisi umbisikulist tegumoodi.
Kuna, kuivõrd, niivõrd, kunas.
Kuna tähendab sest et, sellepärast et.
Näiteks: Kuna isa oli haige, pidi vend mind kooli viima. Kuna kell oli juba kümme, otsustasime lahkuda. Kuna mul oli kiire, pidin jooksma.
Kuivõrd, niivõrd tähendab kui kaugele, mis ulatuses, mil määral.
Näiteks:
Kuivõrd see asjasse puutub, jääb koosoleku otsustada. Kuivõrd tema oma perekonnaga suhtleb, on küsitav. See ei olene niivõrd ettevaatamatusest, kuivõrd just oskamatusest.
Kunas tähendab millal.
Näiteks: Kunas sa meile tuled? Tulge, kunas ise soovite.
“Hääletama” tähendab oma häält andma kellegi poolt või vastu. Kuid Stockholmi Eesti Päevalehes on sellele antud hoopis teine tähendus. Reisikirjelduses öeldakse, et nad reisisid hääletamisega ühest kohast teise, see tähendab tee ääres käe tõstmisega, et saada prii küüti. Kui tahetakse sellist teguviisi slängina kirjeldada, siis tuleks sõna ”hääletama“ panna tekstis jutumärkidesse.
Järel, järele, järgi.
Järele (järel) tähendab taga, hiljem, pärast.
Näiteks: Astu minu järel, et sa ei libiseks! Lõunasöögist oli veel paar tükki seapraest järel.
Näiteks: Ta peab mulle järele tulema kojuminekuks. Sellest saiast ei jäänud midagi järele. Ta haiseb viina järele.
Järgi tähendab millegi põhjal, kohaselt, arvates.
Näiteks: Kirjuta oma kirjand kava järgi! Kaalu järgi ei anna see korv õiget mõõtu välja. Toimi vanema inimese nõuande järgi! See daam riietub viimase moe järgi. Välimuse järgi on raske vanust arvata.
Nende sõnade tähendus ei ole iga kord päris kindel, need kattuvad tihti.
Mõned käändsõnad, mille käänamisel tuleb komistusi.
Number, numbri, numbrit, numbrid, numbrite, numbreid.
Suhkur, suhkru, suhkrut, suhkrud, suhkrute, suhkruid.
Küüs, küüne, küünt, küüned, küünte, küüsi.
Kaas, kaane, kaant, kaaned, kaante, kaasi.
Aken, akna, akent, aknad, akende, aknaid.
Tütar, tütre, tütart, tütred, tütarde, tütreid.
Küünal, küünla, küünalt, küünlad, küünalde, küünlaid.
Puder, pudru, putru, pudrud, putrude, putrusid.
Sõber, sõbra, sõpra, sõbrad, sõprade, sõpru.
-nud, -tud kesksõna, tarvitatud omadussõnana nimisõna ees, ei käändu.
Näiteks: Lahtitulnud kingapaelu sõtkus ta jalgade alla (mitte: lahtitulnuid kingapaelu). Äravaevatud hobuseid sunniti jooksma (mitte: äravaevatuid hobuseid).
Ülivõrre ehk superlatiiv moodustatakse kahel viisil: kas asetatakse keskvõrde ette sõna “kõige” või liidetakse mitmuse tüvele –m.
Näiteks: kõige ilusam, ilusaim (mitte: kõige ilusaim).
Kaudne kõneviis väljendab tegevust kellegi teise ütluse põhjal. Selle kõneviisi tunnuseks on –vat.
Näiteks: Ta olevat kuulnud, et naabritalus tulevad varsti suured pulmad (mitte: olla kuulnud, tulla pulmad).
Käskiva kõneviisi eitav kõne.
Selle kõneviisi mitmuse 1. isiku eitava vormi lõpp on –m.
Näiteks: Ärgem joogem (mitte: ärme joome).
Ärgem kõnelgem (mitte: ärme kõneleme).
Ärgem vaielgem (mitte: ärme vaidleme).
Ärgem tehkem (mitte: ärme teeme).
Mõned teretused, tervitused ja head soovid.
Tere: Tere hommikust! Tere varahommikust! Tere päevast! Tere õhtust!
Need teretused on lühendunud sõnadest: Tere hommikust aega! Tere päevast aega! Tere õhtust aega!
Paralleelselt nende teretustega tarvitatakse ka järgmisi väljendeid:
Tere hommikut! Tere keskpäeva! Tere päeva! Tere õhtut! Tere hommikut! Head päeva! Head õhtut Head ööd! Head aega! Tere jumalime! Tere tulemast! Ole terve tulemast!
Tervist: Tervist, kuidas läheb? Head tervist! Terviseks! Tervisejoomine. Tervisi saatma. Tervitama.
Nägemiseni: Kuni jällenägemiseni!
Nägemist: Head jällenägemist
Mõned võõrnimed.
Võõrnimed käänduvad üldiselt vastavalt nende hääldusele, alluvad ka astmevaheldusele.
Näiteks: Helsingi, Helsingi, Helsingit
Iraak, Iraagi, Iraaki
Frankfurt, Frankfurdi, Franfurti
New York, New Yorgi, New Yorki
Peterburi, Peterburi, Peterburit
Sankt Peterburg, Sankt Peterburgi, Sankt Peterburgi
Praha, Praha, Prahat
Riia, Riia, Riiat, Riiasse ehk Riiga
Turu, Turu, Turut, Turusse ehk Turgu
Varssavi, Varssavi, Varssavit.
Eesti keelele omapärased pöördsõna vormid.
Tihti arvatakse, et õiget emakeelt oskavad rääkida ja kirjutada ainult keeleteadlased või kõrgema haridusega inimesed. Kuid see arvamine ei pea paika. Keel on oma olemuselt üldrahvalik. Keele loob rahvas, mitte aga üksikisikud, kuigi need võivad keele arenemisele ja rikastamisele kaasa aidata. Ikkagi on rahvas see, kes uusi keelevorme kas vastu võtab või tagasi lükkab. Selleks kriteeriumiks on keelevaist.
Üheks eesti keele omapäraks on pöördsõna (tegusõna, verbi) tulevikuvormi puudumine. Selle asemel tarvitatakse olevikuvormi või abisõna “hakkama”.
Näiteks: Teen selle töö ara järgmisel nädalal. Hakkan seda tööd tegema järgmisel nädalal (mitte: saan seda tööd tegema järgmisel nädalal). Professor peab loengut esmaspäeval (mitte: professor saab seda loengut pidama esmaspäeval).
Ei ole eestipärane tarvitada kunstlikult moodustatud tulevikuvorme. Sellist tulevikuvormi kasutasid vanasti sakslastest kirikuõpetajad ja mõisnikud, kes ei osanud eesti keelt.
Teiseks eesti keele omapäraks on ühe pöördsõna puudumine, mis muudes keeltes on üks põhilisemaid, nimelt pöördsõna, mis väljendab omandit (to have, haben). Selle asemel tarvitatakse eesti keeles sõna “olema”, millele eelnev sõna on alalütlevas käändes.
Näiteks: Kooliõpetajal on ainult algkooliharidus. Tal on ülikoolidiplom. Sel rikkal mehel on mitu maja.
Mitmed inimesed arvavad, et lihtsam oleks tarvitada teiste keelte eeskujul sõna omama.
Näiteks: Ta omas uue kübara, või Ta omas uut kübarat.
Ta omas ülikoolidiplomi, või Ta omas ülikoolidiplomit.
Näeme, et sõna omama pole selles tähenduses eesti keele põhisõna, ega ole ka tema kasutamiseks kindlat viisi. Keelevaist ei tahaks seda sõna sellises kasutamises tunnustada ega vastu võtta teda selles tähenduses eesti sõnavara hulka.
Need kaks ülaltoodud keelenähet toonitavad eesti keele omapära ja kuulumist läänemeresoome keelterühma. Seda omapära peaksime alal hoidma ja hindama.
Hildegard Rink
Eesti keelt saab kontrollida Eesti Keele Instituudi keelenõuande lehelt www.eki.ee/keeleabi ja tasuta sõnastikud on üleval http://keeleveeb.edu.ee. – Toimetus
Elava kirjasõna meelevallas
Evald Kruut: Elu see võrratu kangas. Poeesiat läbi aegade. Autori kirjastus, 2006. 66 lk.
Vaimsest loomingust kirjutades on üheks tingimuseks, et looming tuleb looja isikust lahus hoida. Kuid see pole alati nii lihtne ja mõnel juhul ka mitte kõige õigem. Eks loomingul ole ikka mingil määral oma looja nägu. Mõnikord tuleb vaadelda mõlemaid kõrvuti, eriti kui loometööl on autori isiku kujunemises olnud märkimisväärne roll.
Evald Kruut on oma päritolult talupoiss, keda süda kiskus raamatutarkuse poole enam kui künnivaole. Teise maailmasõja lõppfaasis otsustati kusagil, et talle pole kumbagi nii hädasti vaja kui tulirelva. Meie rahvale nii saatuslik aasta 1944 viis noormehe võõrsile, kus järgneva poolteise aasta vältel tuli läbi elada sõja lõppemine ja sellega kaasunud konsekventsid, mis aga ei suutnud kahandada õpihimu ega armastust kodumulla vastu.
Ühendriikides kõrghariduse omandanud ja raamatukogunduse alal töötanud autor ei pea end poeediks ega armasta üldse kirjutamist, tituleerides end grafofoobiks. Ja ometi oli murrangulistel aastatel nende värsikeste kirjapanek talle ülimalt oluline. Arved Viirlaid on kunagi ütelnud: kas ei ole kirjutamine nagu kepp, millest sa hoiad. Kui silmas pidada, et kaaluv osa autori “läbi aegade” poeesiast on sündinud neljakümnendate aastate lõpul, kus pagulaspõlve kestus valusaks reaalsuseks kujunenud (ja grafofoobia ehk veel mitte liiga kindlalt juurdunud), siis muutub selline kirjanduslik kepikõnd mõistetavaks.
Värsivihik on jagatud viide lühikesse tsüklisse, millest vähemalt nelja esimese pealkirjad ei üllata: “Sõdur ja pagulane”, “Kevadetunnetus”, “Afrodite tempel”, “Mu Maarjamaa” ja “Hümn Loojale”. Religioosset luulet eelnenute kõrval ei oska nagu oodata. Kuid autorile on juba nooruses keelte ja kirjanduse kõrval huvi pakkunud ka muusika ja teoloogia. Tekstide kohta võiks öelda, et kõrg-luule sfääridesse tungimise märke seal ei leidu. See on pigem hinge kuhjunud elamuste välja kallamine, tundemaailma koormavast ballastist vabanemine; väljenduslaadilt ehk pisut kohmakas-naiivne, kuid valatud puhtasse värsivormi heas keelekasutuses. Esimesed kolm tsüklit mõjuvad ehedamana. Neis kõneleb tüüpiline sõjaoludes varavananenud nooruk, pisut kibestunud räsitud nooruse ja arenguaastate tõttu, kuid kes siiski keeldub alistunult pead norgu laskmast. Usujulgus on toeks juba varakult, kui ta lõpetab melanhoolse alatooniga luuletuse “Pagulane” ridadega: “Kui vajubki jalge alt pinnas, / siis, Isa, end annan Su hooleks.”
Pagulusteemade kõrval on ruumi looduse imetlusele ja ka armastus ei kõnni noorukihingest kaarega mööda, vaid jätab sinna oma jäljed. Mitte küll lõõmava kirega, pigemini võib tunda nimetut igatsust ja loobumusvalu kibemõrkjat lõhna. Noorpõlve meeleolude tuum peegeldub parimini ühe õnnestunuma luuletuse “Mahatallatu” algridades: “Mu lootused / on lilled põhjatuules, / pea üks, siis teine õis on varrest ird”.
Viimased kaks tsüklit on vähem veenvad. Autori tunded on jõulisemad kui sõna, mis need tunded peab edastama. Kahurid on suurekaliibrilised, kuid püssirohtu napib. Maarjamaa tsüklis katsetab autor korraks satiiriga, kuid jääb kahvatuks – puudub vajalik lõikavus. Usuteemalises tsüklis leidub siiski üks hilisemast ajast (1970) pärinev pikem ballaad “Jõuluöö fantaasia”, mis paelub oma tundeehtsusega. Leidub ka kaks tööd teistelt luuletajatelt autori tõlkes. Edna St. Vincent Millay “Vaim” on tõlgitud inglise ja Mihhail Lermontovi “Ingel” vene keelest.
Luulevihikule lisab pidulikkust asjaolu, et autor on selle pühendanud oma abikaasale abielu 40. aastapäevaks. Kes ei taha tingimata ekselda tänapäeva kõrgluule tihnikuis, otsides hoolsalt peidetud iva, vaid lepib lihtsate, arusaadavate ja läbiausate mõtetega, esitatud nõtkes ja voolavas luulekeeles, leiab siit nauditavat lugemist.
Eerik Purje
We are taking a short summer break this week, and as such are unable to bring you this week’s overview. Thank you and have a great summer.
Long Island Estonian Children’s Suvekodu celebrates another year
The children performing a folk dance “Oige ja Vasemba”
at Perekonnapaev
Long Islandi Eesti Laste Suvekodu in Middle Island, NY first opened over 50 years ago in 1955. This year once again Suvekodu opened for business on July 2 for a two week long camp. Children came from 8 different states, and for the second year in a row 3 children attended from Estonia. The camp operated at full capacity during it’s first week and near capacity the 2nd week. A total of 45 children registered.
As in the past few years the camp directors were Liz Laupa and Lia Mai Puskar. The names of the counselors were included in the July 14th edition of VES. One of the successes of Suvekodu is that it gets the majority of it’s counselors each year from previous campers who have formed friendships and want to return. Some other individuals who were key to the success of the camp include: Pastor Thomas Vaga, Epp Kuhn who organized the children’s art classes, the lifeguard Carl-Erik Skonberg and the pool operator Karl Wichman. Laine Skonberg ran the kitchen and cooked up tasty dishes for the kids. She was assisted by Markus Arcabascio as well as a few dedicated parent volunteers on the weekends.
Rando Kulla (winner of the award for the best camper) along with camp directors Liz Laupa and Lia Mai Puskar
The camp’s daily schedule involves a combination of cultural activities (song or dance), art classes, sports, lots of swimming and just plain relaxation. Most evenings featured night time activities such as a talent show, a dance and pool parties. Two highlights of camp are the off-property excursions to the beach during the first week and to “splish-splash” waterpark during the 2nd week. Suvekodu concludes with a traditional Family Day or Perekonnapaev which is open to all family and friends. Carl Skonberg from Spordiliit organized a track and field competition and swimming races in the morning. After lunch and a free swim period the award ceremony was held. This year’s award for best camper went to Rando Kulla. Rando is a 14 year boy from Rakvere Estonia who came to the U.S. specifically to attend Suvekodu and quickly made friends with most everyone in the camp. The finale is the performance by the children and counselors. This year guests were treated to a wonderful performance of songs and folk dances organized by Liina Sarapik.
The camp has become something of a melting pot as it brings together many 2nd generation Estonian-Americans with kids who have arrived more recently from Estonia as well as children visiting from Estonia, and gives kids from different States the opportunity to meet each other. They all come away appreciating their culture and heritage and hopefully with bonds of friendship which will last them for many years. Suvekodu would like to thank it’s financial supporters; EANC, Eesti Spordiliit, and Mr. Harald Salumae. This upcoming year will require expensive renovations to comply with new NY State camp regulations. All donations are welcome! The camp would also like to extend its thanks to L.I. Estonian House Council for their support throughout the year. Look for Suvekodu on the Web at
www.estonianhousenewyork.com/suvekodu.php later this summer.
Lia Mai Puskar
7/24/2006
To: The Editor of the Washington Times
(06/23/06 email)
Indeed, Bring Back the USIA
Once again we are pleased to bring to our readers another commentary written by our long time contributor to our Estonian pages, Vello Ederma:
Suffice to say that George Lesser’s commentary “Bring Back the USIA” was right on the money. (WT 06/22/06) However, the return of the U.S. Information Agency probably would be too late to do any good for this administration for the simple reason that good, effective public diplomacy planning takes years and is currently in very short supply.
The issue is very complicated and takes more room than a letter to the editor. This writer spent thirteen years as an editor in the Voice of America newsroom, ten years as a Deputy Chief of the European Broadcast Division and finally, another ten years as a media analyst and Euro/Soviet expert in the U.S. Information Agency, the parent agency of the Voice of America. All three areas were crucial in their own right in the battle “for hearts and minds” in winning the Cold War. Of course, it involved a lot more than the simplistic shorthand of “hearts and minds.”
Yet, it has been customary for the United States to snatch defeat from the jaws of victory. Both Democrats and Republicans were anxious to dismantle the structures instrumental in victory, erroneously thinking that history had ended. They set about destroying USIA and putting its remnants back into the Department of State, from whence they had been removed in 1953 after determination that the two had no business cohabiting. The destruction of USIA was one of the worst mistakes ever made in the post-Cold War era. We are now reaping the whirlwind.
A number of studies have been conducted over the past several years, all of them urging the revival of public diplomacy. Some have tried to be nice to the State Department, suggesting improvements within the current framework. Others have been more forthright, practically demanding the recreation of USIA as an independent agency. For this writer, the only way to wage the “word war” in today’s world is to agree with George Lesser and bring back the USIA! From the time of the “divorce,” the State Department had been waging a war to regain control over the USIA and finally succeeded in 1999, due to total misunderstandings in Congress for the missions involved. Efforts by many professionals to prevent the administrative butchery failed.
State’s target audiences are governments; USIA’s, in a broad stroke, targeted elements of the rest of the population. State’s forte is secrecy, USIA’s America’s trump, its open society. Targeting is not being done today and State can’t do it anyway, because its frame of reference is different. At the same time, it is important that the two elements stay in touch, advise and consult, as the national interest and security of the United States is at stake.
One of USIA’s most notable directors, Edward R. Murrow, set the tone: “To be persuasive, we must be believable; to be believable, we must be credible; to be credible, we must be truthful.” We must be able to tread the fine line between journalistic credibility and national security interests. That is a very difficult issue, as one must be truthful while not sacrificing the security of the American people. Especially in today’s war against terror.
Mr. Lesser writes about what he saw at the USIA library in Florence, Italy. This writer can tell about the young people of communist-era Prague, who risked arrest visiting the American Embassy’s USIA library. All were photographed from a window directly across the gate. They spent time reading books and listening to that day’s taped VOA broadcast in Czech and Slovak. Leaving, they asked for a couple of VOA stickers that they affixed on their car bumpers. After they left, they were stopped by secret police a few blocks down the road and told to remove the sticker. They did, but a few blocks later, put the other one on.
Finally, as one of my newsroom colleagues used to say, “in your otherwise excellent story,” Mr. Lesser is a bit faulty in an otherwise good cause. He says that “the reason many if not most people listen to the Voice of America is to learn English.” The millions who listened to VOA in Eastern Europe and the Soviet Union did so for far more cogent reasons, such as to learn the truth and cling to hope while risking arrest. The great majority did so, listening to VOA in their native languages. A program called “Special English” was a learning tool and a very good one. This does not take anything away from the importance of broadcasting in English, America’s native language. The elimination of English language broadcasting is just another anomaly in the annals of a dictatorial bureaucracy called the Broadcasting Board of Governors. It should have never been given the powers it has. In short, it should be reorganized or abolished.
At the same time, both the last Democratic and Republican administrations are guilty of destroying the native language services of the Voice of America, at a time when Russia and China are increasing theirs. When you destroy VOA’s native languages, you destroy the entire target audience’s easy access to America’s story, in essence defeating your own public diplomacy. When you in addition destroy the English broadcasts, you put the nail in the coffin by refusing access to the elites who speak English. Both are important, as Cold War broadcasting proved. Their elimination defeats any hope of America winning “hearts and minds.” Substituting pop music for “telling America’s story to the world” does not cut it and is a waste of money. These days the listeners can pick up the latest stuff from their local corner store. I can practically visalize my good friend Willis Conover of VOA’s “Music USA” fame turning over in his grave.
Vello Ederma
Springfield
Survey finds Ilves, Rüütel equal among people
ER – According to a recent survey by the Emor agency, people believe almost equally in the chances of MEP Toomas Hendrik Ilves and incumbent President Arnold Rüütel to become the next Estonian president.
Those believing that Ilves is about to win made up 38 percent and those seeing Rüütel as the favorite made up 35 percent of the respondents in the survey. Ethnic Estonian respondents are clearly in favor of Ilves, with 52 percent of that voter group believing in his victory versus Rüütel’s 27 percent in the Emor survey, while 53 percent of non-Estonians expect Rüütel to continue and only 9 percent believe that Ilves will win.
Ilves is more popular among 15 to 34 year-olds (46 percent), while Rüütel is enjoying the greatest popularity among the age group 51-72 (42 percent).
|
